„Kevad“

Aleksandra Bruštein
„Kevad“
Sarjast „Noorus ja maailm“.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1965.
Tõlkinud Ethel Aesma.
Illustreerinud Endel Maisaar.

Kolmas osa triloogiast „Tee viib kaugusse...“. Saša Janovskajast saab raamatu alguses vanema klassi õpilane. Temas on veel lapsemeelsust, kuid juba hakkab ta mõistma elu tõsisemat poolt. Saša üleviimist viiendasse klassi tähistatakse kodus hoopis isemoodi. Väidetavalt selle puhul korraldatud peoõhtu asemel kohtutakse revolutsionäär Aleksandr Stepanovitšiga, õhtu sissetulek läheb revolutsiooni heaks ja kõneaineks on põhiliselt Dreyfusi protsess.

Seda raamatu tõsinemist on paljud lugejad pidanud teose puuduseks. Saša lapselik avameelsus asendub püüdega mõista ühiskonnas toimuvat ja elluastumise ootusega. Ka kõik raamatus kirjeldatud suhted on nüüd täiskasvanulikumad ja Saša elavale loomusele kohati raskedki.

„Arglik hääleke hinges tuletab meelde: „Kes teab, missugune see elu veel tuleb! Kes teab...“ Kui kõrvu pesed, siis vesi mulksub, suliseb ja kummeldab kõrvades, kostes mitmesuguste sõnadena; Józefa kinnitab, et sellel on oma tähendus. Kuulatan ebausklikult vee häält. Mõnikord vesi müristab: „Hurraa! Hurraa!“ Teistel päevadel aga vilistab: „Kesss teab... Kesss teab...“ Kuid kõige sagedamini ennustab pidulikult: „Tor-r-re, tor-r-re!“ Arvatavasti on see kõige õigem ennustus. Muidugi, elu tuleb tore, sest mis mõte tal siis muidu on? Ei, tehkem nii: kui kevad, siis juba kevad! Ta tuleb, ta on juba lähedal, ja muidugi on ta imetore! Ja kellele teda olekski vaja, kui ta poleks kõige toredam kõigist kõige toredamatest kevadetest!“

Triloogia kahest esimesest osast kirjutasin siin.

Fotol: Aleksandra Bruštein (Saša Janovskaja) oma elu kevadel abituriendina. Foto Wikipediast.

Александра Бруштейн „Весна“ (1961)