„Vabadus, armastus“

 
Sándor Petőfi
„Vabadus, armastus“
Valik luuletusi ja poeeme.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1964.
Tõlkinud Ellen Niit.
Kunstiliselt kujundanud Rudolf Pangsepp.

See luulekogu ilmus mu abituuriumiaastal ja ma armusin sellesse silmapilkselt. Või oleks ehk õigem öelda, et ma armusin Sándor Petőfisse – tema nooruslikku uljusesse, tema kirge ja hoogu, isamaa-armastusse ja ülimasse hingestatusse, tema vabadusse ja armastusse.

MIS ON KUULSUS?

Mis on kuulsus?... Vikerkaareviir.

Pisarates murtud päiksekiir.

/1846/

Ma ei olnud ainus vaimustunu. Minu põlvkonnas teadsid paljud Petöfi värsse peast, väga sageli kõlasid need parimate näitlejate ettekandes raadiost – me elasime neis ja nemad elasid meis.

VABADUS, ARMASTUS

Vabadus, armastus,

need on mu igatsus.

Elu ma ohverdan

sinu eest, armastus,

ohverdan armu ma

sinu eest, vabadus.

/1847/

„Ma olen madjar“, kirjutas Petöfi ja muutis oma luulega ka pärast oma surma madjarite maa meile lähedaseks. See oli aeg, mil me teadsime kindlalt, et oleme lisaks soomlastele ka ungarlastega sõbrad ja sugulasrahvas.

Oma südames olime me kõik looduse metsikud lilled.

LOODUSE METSIK LILL

Mis te haugute siin, penid,

mis te minust purete!

Viskan teile kondi kurku,

nii et sellest surete.

Murdke igerikke õisi

kasvuhoonest kusagil;

mind lõi loodus piiramatu,

olen tema metsik lill.

Luulet koolis mulle pole

sisse taotud kepiga.

Reeglitega ma ei ole

iial suutnud leppida.

Reegleid austagu, kes hirmust

priiuses on ärevil.

Mind lõi loodus piiramatu,

olen tema metsik lill.

Õitsta teile, jõudesoole,

pole tahtmist vähemat!

Teie kõhud kehvapoolsed

kohe rikki lähevad.

Tervitab mind see, kel meeled,

puhtad on ja elevil.

Mind lõi loodus piiramatu,

olen tema metsik lill.

Rahule mind igaveseks

jätke parem kisata.

Tõesti tühi töö on herneid

vastu seina visata.

Ja kes siiski otsib tüli

kunagi või kusagil –

puutugu mind vaid! Ma olen

okkaline metsik lill.

/1844/

Olen alati olnud väga tänulik Ellen Niidule, kes Petöfi luulet nii meeldejäävkaunilt eesti keelde tõlkis. Ka tema järelsõna sellele raamatule oli poeetiline ja seda soovitan ma kindlasti lugeda. Üks katke sellest:

„/Sándor Petőfi/ oli sündinud nääriööl, ööl vastu esimest jaanuari 1823, ja eluaastaid sai ta lugeda kakskümmend kuus. 1849. aasta juulis jäi ta elu pooleli loomingulise ja füüsilise nooruse haripunktil. Ta langes Ungari revolutsiooni viimases lahingus. Tema saatus oli selle poolest õnnelikum kui Ungari vabadusvõitluse saatus. Tema lakkas olemast elu kõrgseisus. Võitlus, mille vaimne juht ta oli olnud, taandus reaktsiooni ees. Selle kiuste, aga võib-olla ka just selle tõttu sai Petöfi ülev kuju ungarlaste jaoks veelgi sümboolsust juurde.“

Ka Petöfi pilt on pärit sellest raamatust, Ernst Kollomi puulõige. >>>

* Sándor Petőfi (1. jaanuar 1823 – 31. juuli 1849) oli ungari rahvusluuletaja ja 1848. aasta revolutsiooni kangelane. Eesti keeles on tema luuletusi ja poeeme avaldatud korduvalt, kuid viimasel ajal vist kahjuks mitte.

Petöfi Sándor „Összes költeményei“.

Petöfist, eriti tema poeemist "Sangar János" (János vitéz) olen kirjutanud ka oma blogis Suleke, vt siin. 

„Üheksa muinasjuttu...“

Karel Čapek
„Üheksa muinasjuttu, kaks üle selle ja veel üks pealekauba Josef Čapekilt“
Eesti Raamat. Tallinn 1975.
Illustreerinud Josef Čapek.
Tšehhi keelest tõlkinud Lembit Remmelgas.

Karel Čapeki muinasjuttude puhul on mul alati olnud tunne, et need on kirjutatud pigem täiskasvanutele, kuigi kirjanik nende alguses pöördub laste poole, et kui keegi peaks neile ütlema, et muinasjuttudes pole teragi tõtt, siis ärgu nad teda uskugu. Need on nii mitmetahulised, avanevad lugejale kihiliselt ja lastel jääb minu meelest ilma täiskasvanu selgituseta nende mõistmiseks teadmistest veidike napiks. Minu lapseeas ei olnud need veel eesti keeles ilmunud ja ma lugesin neid juba järgmise põlvkonna lugemisvara hulgast.

Čapeki kohta on öeldud, et oma religioosse taustaga lugudes kirjutas mitteusklik kirjanik eetilisest elust ja käitumisest keerulistes olukordades.  Samuti armastas ta kirjutada igasugustest kriminaalsetest juhtumitest ja kõikvõimalikest ametmeestest, olgu tegu siis „Juttudega ühest ja teisest taskust“ või „Aedniku aasta“ humoorikate aiaseiklustega..

Igatahes on tema muinasjutud väga kaunid, alates vanast tummast kerjusest, keda jälitab vargapoiss, ja kelle tuhast tõusevad pärast surma sädemed, mis muudavad kõigi ümbritsejate silmad heasoovlikeks ja lahketeks, või looga sellest, kuidas linnud oma lauluviisid saavad. Teised muinasjutud jälle on hoogsamad, lustakamad, aga samamoodi südamlikud, olgu juttu kuningast või lihtinimestest.

Lisaks kahele nimetatud muinasjutule sisaldub raamatus veel lugu „Õnnelik pobul“, pikk muinasjutt kassist, teine koerast, paar lugu röövlitest, samuti veel vetevaimudest, hulkurist, politseinikest, postiljonidest ja arstidest. Ma ei hakka neid ümber jutustama, natuke aimu ehk annavad siinsed pildid, mille nautimiseks tuleks neile klõpsata, aga tekstide avastamisrõõm jäägu selle raamatu võimalikule lugejale või ettelugejale.

Üks tsitaat raamatust maitsmiseks ka, sedapuhku sellest loost, mis pärit kirjaniku vennalt:

„Nõnda tutvustas Lurjussino lordile kogu oma teatrit: lautoga Hingevõtjat, kes tinistas ühe lookese, siis röövel Muukrauda, kes laskus põlvili, vandus truudust ja hüüdis kolm korda hurraa, mustkunstnik Suur Suller viskas hundiratast, karu Dünamiit mõmises ja tammus kohmakalt ringi, trummilööja Taskupühkija lõi sinnajuurde trummi ja leierkastimees Tuhkur väntas leierkasti.
„Ohoo,“ tähendas lord, „ilusad liikuvad nukud! Mis te nende eest tahate, maestro Nukulino?“
„Teie kõrgeausus,“ kostis Lurjussino, „kuna see olete teie, siis teile annan ma nad odavalt. Olge lahke ja määrake ise hind.“
„Annan sada tuhat,“ otsustas lord. „Minu varahoidja maksab raha teile homme välja. Ma panen need nukud oma magamistuppa.“
Kui Lurjussino nägi, et lord ronib ise tema püünisesse, lõi ta rõõmust lausa särama. Milline harukordne juhus tema jõugule: kui kõik magavad, siis lord tappa ja röögatu röövimine korda saata!““

* Karel Čapek (9. jaanuar 1890 - 25. detsember 1938 ) oli tšehhi kirjanik. Palju tema raamatuid on tõlgitud ka eesti keelde.

* Josef Čapek (23. märts 1887 - tapetud 1945. a aprillis Bergen-Belseni koonduslaagris) oli Karel Čapeki vanem vend, kunstnik, fotograaf, esseistina ka üsna sõnaosav mees – ta leiutas sõna „robot“, mida Karel kasutas oma teoses „R.U.R.“ 1920. a.

Karel Čapek „Devatero pohádek, dvě navíc a ještě jedna od Josefa Čapka jako přívažek“ (1932).

„Suur onu ja väike vennapoeg“

August Jakobson
„Suur onu ja väike vennapoeg“
Eesti rahva muinasjutte ja muistendeid.
Eesti Raamat, Tallinn 1972.
Illustreerinud Vive Tolli.
Motiivid võetud Matthias Johann Eiseni „Rahvaraamatust“ (I-V).

Mina lugesin lapsena selle kogumiku esimest trükki, aga siinsete piltidega väljaanne on ära loetud juba järgmise põlvkonna poolt. Sisaldab ligi 40 vahvat juttu, mille ümbertöötamisega tegi Jakobson küll ühe ütlemata hea teo, sest vaevalt lähevad lapsed oma algatusel Eiseni „Rahvaraamatut“ lugema, ümberjutustused aga pakkusid põnevat värskendust iga pere lugemislauale.

Neis lugudes sai seakarjane Mihkel kuningaks, Vana-Jaagup tüssas surma, sulane pidas koera ametit; sai kohtuda virmaliste, krattide, haldjate, argpüksist kolli, varastaja tondi ja töökate maa-alustega.

Sai käia lolle otsimas ja sel teekonnal näha, kuidas liiga lühikeseks saetud palki püüti pikemaks venitada ja kuidas lehma püüti kogu külarahva kaasabil mööda kitsast redelit katusele saada, et ta võiks seal kasvama hakanud rohu ära süüa.

Ja veel:
„Perepoeg rändas edasi. Mõne aja pärast,  kord õhtul jõudis ta tallu, kus parajasti einestati. Pudrukauss seisis toas laual, piimavitsik aga aidas, üle suure õue. Ja nõnda jooksid kõik nobedasti edasi-tagasi – kes pudruga toast aita piima järele, kes tühja lusikaga aidast tuppa pudru järele.
Perepoeg naeris ja hüüdis:
„Oi-oi, teid lollikesi küll! Viige piimavitsik kah tuppa, siis pole teil tarvis nii palju vaeva näha!“
„Õige küll!“ hüüdsid sööjad ning tegidki nõnda. Ja ka see oli hea nõu.“

Lisaväärtuseks on raamatule Vive Tolli vaimukad pildid, millest mõne näite siia veel lisan.

„Merel on väsinud kured“

Oktoobri sügisluuletus on Juhan Saarelt. Minu noorusajal väga populaarne ja küllap paljudel senini peas, kui mitte täielikult, siis mõni rida ikka.

MEREL ON VÄSINUD KURED

Juhan Saar

„Kured on väsinud ära

ja ühtegi laeva ei ole.“

                „Kus?“

„Merel.“

                „Kas tõesti vaid sellepärast

                sa nõnda nutune oled?“

„Kuid kured ju väsivad, isa?“

                „Poiss, pühi põselt see pisar!“

„Kuid järsku ei leia nad laeva?“

                „Poeg, ära end asjata vaeva!“

„Kuid ära on väsinud kured.“

                „Peast viska see väikene mure!“

„Ma kardan …“

                „Mida?“

„Et keegi neist upub ja sureb.“

                „Ei usu! Nad leiavad laeva

                ja puhkavad mastide tipus.

                Jää magama! Tähed on taevas

                ja kuu akna taga, näe, ripub.“

„Kas kindlasti, isa, sa tead, et …“

                „Jah, tean.“

„Kui hea …“

Ja juba padjale langebki pea.

Kuid merel on väsinud kured

ja asjata otsivad laeva.

Oi, suured ja väikesed mured!

Oi suurte ja väikeste vaeva!

/„Sõnarine. Eesti luule antoloogia“, 4./

Luuletuse blogisse paneku ajendiks sai tõik, et lindude rändekaardilt on alates 7. oktoobrist puudu elumärgid Karulast lõunamaale lendava noorkure Päike kohta. Ta jõudis oma esimesel pikal rännuteel Kreekasse Vahemere äärde ja arvatavasti võttis suuna otse üle mere Aafrikasse. On võimalik, et tema raadiosaatja lihtsalt ei tööta või pole sealkandis levi, kuid on ka halvem võimalus, et meri võttis oma. Looduskalender.ee must-toonekurekaamerast sel suvel jälgitud kureperekonna pea Karl on jõudnud Lõuna-Sudaani, kahest ülejäänud pojast on Maru alles Ukrainas, Karula aga Türgis. Kurepere emmest Katist, kel pole raadiosaatjat, saame teada uuel kevadel, kui ta Eestisse naaseb.

Siinne pilt on „Tütarlapse ...“ blogis varem olnud. See on pärit Oksana Ivanenko raamatust „Kurekese teekond“ (1948) ja sobib Juhan Saare luuletusega hästi. Pildi on loonud kunstnik Ott Kangilaski.
Vt: http://tutarlapslinnast.blogspot.com/2013/09/kurekese-teekond.html

„Õpilase kosmose entsüklopeedia“

„Õpilase kosmose entsüklopeedia“
Inglise keelest tõlkinud Helje Heinoja, Toivo Lodjak ja Veiko Lodjak.
Toimetanud Eha Kõrge.
Kirjastus Varrak, 2018.

Olin 11aastane, kui esimene sputnik kosmosesse lennutati. Vaatasime sõbrannaga õhtutaevast ja lootsime seda näha. Ja neid taevasse vaatajaid oli tollal tohutult palju. Kosmoseraamatutesse kirjutati esimesed leheküljed.

Nii uhket raamatut, nagu „Õpilase kosmose entsüklopeedia“ ei oleks siis veel kuidagi saadud teha. Ma ei mõtle siinjuures sellest ajast saati hoogsasti arenenud trükitehnilistele võimalustele, vaid meie toonastele teadmistele kosmosest. Seda, mida teadsime, oli väga napilt, võrreldes nüüdisteadmistega.

Aga minu põlvkond kasvas koos esimeste kosmoselendudega, otsis igalt poolt kosmoseuuringute kohta kirjutatut, luges põhjalikult tollaseid teaduse- ja tehnikaajakirju. Znanije-Sila, Nauka i Žizn ja teised, põhiliselt venekeelsed ajakirjad olid üsna noortepärased ja said räbalateks loetud, meie oma ajakiri „Horisont“ andis teadmistele samuti lisa. Õpilastele mõeldud kosmoseentsüklopeediat vaadates saab seda kasvamist taas läbi elada. On lausa uskumatu ja paneb hämmelduma, kui palju on inimkond vahepealsete aastatega maailmaruumi kohta teada saanud.

Usun, et lapsed ja lapsevanemad, õpilased ja õpetajad on „Õpilase kosmose entsüklopeedia“ juba üles leidnud ja teavad tänu sellele nüüd jälle tsipa rohkem, missugune on kosmos – õpilase jaoks.

Soovitaksin seda raamatut kinkida vanaisadele ja isadele, keda peaksid paeluma huvitavad värvikad pildid ja see hulk teavet, mida nad tänapäeva õpilastest enamasti päris kindlasti vähem teavad. See on hää raamat koos vanaisa või isaga vaatamiseks ja uurimiseks, kuigi ma ei arva, et vanaemad ja emad sellest vähem lugu peaksid. Vaatamist jätkub raamatus kauaks ja ega ühe korraga kõik meelde jäägi.

Entsüklopeedia on jaotatud 9 ossa, mis omakorda koosnevad peatükkidest. Kosmose käsitlemine algab ülevaatega universumi vaatlemisest, teleskoopidest ja observatooriumidest, edasi saab lugeja teada, missugune on universum, kuidas töötavad raketid, kuidas on kosmosesse lennanud inimesed ja loomad, missugune on Päikesesüsteem ja selle planeedid, eraldi osa käsitleb meie oivalise Maaga seonduvat, seejärel tema kaaslast Kuud ja kõikvõimast Päikest.  Siis tulevad tähed ja tähevaatlus, mahukas ajajoon kosmosest läbi aegade ja iga teatmeteose lahutamatud osad sõnaseletuste ja registri näol.  Osade jaotus on loogiline ja ülevaatlik.

Tegemist on rahvusvaheliselt tunnustatud kirjastuse Doris Kindersley Limited väljaande (2010) eestindusega. Kujundus on originaalipõhine, tekst originaaliga klapitatud. Väikeseks tõrvatilgaks on kohati mustalt tagapõhjalt mitte kõige paremini loetav tekst, lk 79 häiris silma üks küljendusaps. Mulle isiklikult oleks meeldinud, kui lk 93 oleks nõukoguliku punakolli asemel Sergei Koroljovi näopilt (ta on selle pikkade tööaastatega ära teeninud), kuid võib-olla tõesti jääb nõukogulik salastatus niisugusel kujul lastele paremini meelde.

Peatükk kosmoses käinud inimestest oleks minu arvates võinud veidi pikem olla, kuid võib aru saada entsüklopeedia koostajate raskustest, kellest kirjutada, keda mainimata jätta. Näiteks ei leidnud ma sellest raamatust esimest naiskosmonauti Valentina Tereškovat.

Vaimustavad raamatu fotod, millest ju paljusid mujaltki tunneme ja näinud oleme, aga mis niimoodi kompaktselt koos hoopis võimsamalt mõjuvad. Ühtekokku on raamatus üle 800 pildi koos seletavate kirjeldustega – tänapäeva visuaalsetele mõjutustele altile õpilasele peaks uurimist palju jätkuma.

Teadusfaktid on valitud õpilaste jaoks kohaselt ning sõnastatud lihtsalt, kuid samas hästi palju kosmoseuurijate oskussõnu kasutades.

Lühidalt öeldes on see tore ja vahva teatmeteos mitte ainult lastele, vaid kõigile neile, kes armastavad taevast vaadata.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

* * *
Algselt panin selle postituse oma blogisse Kruusatee, kus kirjutan muu hulgas ka muljeid kirjastuselt Varrak ilmuvatest raamatutest, kuid nende kahe blogi lugejaskond on erinev ja sisuliselt sobib „Õpilase kosmose entsüklopeedia“ mõlemasse. Lapsena oleksin seda kindlasti lugenud, kuid ajad ja teadmised kosmosest olid siis teistsugused.

„Aeliita“

Aleksei Tolstoi
„Aeliita“
Raamatust „Insener Garini hüperboloid. Aeliita“.
Sarjast „Seiklusjutte maalt ja merelt“.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1958.
„Aeliita“ on tõlkinud Jüri Piik.
Illustreerinud Toivo Kulles.

Riskides ära pahandada kõik  „Insener Garini hüperboloidi“ austajad pean tunnistama, et minu lemmikjutustuseks selles raamatus oli ja on „Aeliita“. „Insener Garini hüperboloidi“ olin selle raamatu ilmumise ajaks vähemasti osaliselt lugenud mingist lehesabast järjejutuna, aga „Aeliita“ oli mulle uudiseks.

Tegelikult oli see jutustus ilmunud eesti keeles juba varem, 1930. a Looduse kroonise romaani sarjas,  tõlkijaks Alfred Kurlents. Tutvustati seda kui fantastilist romaani, mis on kantud autori maailmaparanduslikust soovist ning viib lugeja Marsile. „Fantastiline käsitlus on põnev, kokkukõlas moodsa teaduse saavutustega, kuid enam kui marslased oma peenendatud kultuuriga, haarab lugejat vene sõduri Gussevi kuju, kes vaid igavusest teeb kaasa sõidu maailmaruumi. Ta teostab hiilgavalt oma osa Marsi revolutsioonis, esinedes marslaste sihiteadliku vabadusevõitluse kõrval kehastatud ürgjõuna, kes purustab, kuna peab purustama, – arvestamata, miks ja milleks ta seda teeb. Romaanil oli laialdane menu, pääsedes ka kinoekraanile. Esmakordselt ilmus romaan 1922. a. ajakirjas „Krasjana Nov“.“

Revolutsionäärina toimiv Gussev mind lapsepõlves kuigi palju ei huvitanud. Üldse jäi raamatu propagandistlikkus ja sotsiaalsus mulle kaugeks. Mind paelus armastuslugu – kõhklev insener Loss ja Marsi neiu Aeliita. Muidugi köitis mind võimalus lugeda Marsist, sest kosmonautika algusaastatel oli kõik tähtede ja planeetide kaugete maailmadega seotu meile põnev ja Mars erakordselt oluline unistuste ja juttude teema.

Aleksei Tolstoi „Aeliitat“ peetakse nõukogude teaduslik-fantastilise kirjanduse esikteoseks ja koos mõni aasta hiljem ilmunud „Insener Garini hüperboloidiga“ alusepanijaks nõukogude teaduslik-ilukirjanduslikule fantastikale elik ulmekirjandusele.

Olen hoidunud „Aeliita“ ülelugemisest teadlikult, sest pelgan rikkuda oma kunagisi väga häid muljeid sellest teosest. Siiski usun, et see paelub ka nüüdisnoori. Sestap ei hakka ma sisu ümber jutustama – jäägu lugejatele raamatu avastamisrõõm. mis on omamoodi aktuaalne praegu, kui taas kavandatakse lendu Marsile.

„Kuurist kostis kõrvulukustavat mürinat ja raginat. Otsekohe järgnesid sellele veelgi valjemad, tihedamad paugud. Maapind vappus. Kuuri katuse kohale kerkis aparaadi tömp metallist nina ning mattus suitsu- ja tolmupilve. Ragin muutus valjemaks. Must aparaat ilmus tervenisti katuse kohale ja jäi otsekui jõudu kogudes õhku rippuma. Lõhkemised sulasid ühte pidevaks ulgumiseks ja nelja sülla pikkune muna tõusis poolviltu nagu rakett rahvamurru kohale, suundus läände, joonistades taevalaotusse tulejoone, ning kadus tuhmi purpuriga värvitud pilvedesse.“

Ja tsitaat, mis on kogu elu mu südames helisenud:

„Aeglane sosin kostis ta kõrvu. Loss sulges otsekohe silmad. Uuesti kordus kauge ärev aeglane sosin. Kordus mingi imelik sõna. Loss teritas kõrvu. ja vaikse välguna tungis ta südamest läbi kauge hääl, mis kordas kurvalt ebamaises keeles:
„Kus sa oled, kus sa oled, kus sa oled, Taevapoeg?“
Hääl vaikis. Loss vaatas enese ette heledaks muutunud, pärani avatud silmadega... Aeliita hääl, armastuse, igaviku ja kurbuse hääl lendas läbi kogu maailmaruumi, hüüdis, kutsus ja päris: kus sa oled, kus sa oled, armastus...“

„Aeliita“ ERR-i kuuldemängude arhiivis (1961): http://raadioteater.err.ee/raadioteater/kuuldemaeng/aeliita

* Krahv Aleksei Tolstoi (29. dets 1882 /10. jaan 1883/ – 23. veebr 1945) oli vene ja nõukogude kirjanik ning ühiskonnategelane. Põlvnes ta Tolstoide suguvõsast, kuigi tema sünnipära ümbritsesid saladused. Mitut tema olulist teost on korduvalt avaldatud ka eesti keeles, alates lastelooga „Nikita lapsepõlv“ ja lõpetades mahukate ajalooliste romaanidega (triloogia „Kannatuste rada“ ja „Peeter Esimene“). Tema rõõmsameelseim tegelane on aga „Kuldvõtmekese“ Buratino.

<<< Kõrval on enimlevinud foto Aleksei Tolstoist.

Алексей Толстой „Аэлита“ (1922).

„Suured vene maadeuurijad“

Lev Berg
„Suured vene maadeuurijad“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1952.
Vene keelest tõlkinud Vello Tarmisto.
Kujundanud J. Kisseljov.
Kaanejoonise valmistanud Märt Laarman.

Sellest raamatust olen lubanud siin blogis juba mitu korda kirjutada ning nüüd saab lubadus täidetud, sest sellest teosest sai alguse minu suur nooruskiindumus mereraamatutesse. Teised, millest olen juba kirjutanud – Mikluhho-Maklai reisiraamat ja Nevski maadeuurijate, põhiliselt Krusensterni tutvustus, järgnesid sellele. Nii kujunes „Suured vene maadeuurijad“ nagu omamoodi nurgakiviks minu maailmanägemisele. Ja kõigist neist raamatutest, ka hiljem loetutest, oli palju kasu kooli geograafiatundides.

Nende maadeuurijate loetelu, kellest selles aimeraamatus kirjutatakse, on aukartustäratav: Afanassi Nikitin, Semjon Dežnev, Vladimir Atlassov, Aleksei Tširikov, Vassili Golovnin, Mihhail Lazarev ja Faddei Bellingshausen, Pjotr Semjonov-Tjan-Šanski, Nikolai Mikluhho-Maklai ning Nikolai Prževalski. Kõigi kohta sain teada elulooandmed, olulisema uurimis- ja avastustegevuse, veidi ka nende iseloomust ja seiklustest, suhetest uuritud maade elanikega ja mõjust edasistele maadeuurijate põlvkondadele.

See Moskvas 1950. a ilmunud raamat oligi lastele mõeldud populaarteaduslik väljaanne. Pildid ja kaardid andsid sellele meeldejääva täienduse. Ja ehk küll raamatu eessõna Stalini ajale omaselt pateetilis-patriootlikult mõjub, on raamatu sisu praegugi lugemisväärne.

Paar tekstinäidet:
„Bidaris sõlmis Nikitin tutvusi paljude hindude-brahmiinidega ja avaldas neile, et ta pole muhameedlane ega ka horassanlane Jussuf, kellena ta ennast esitles, vaid venelane, nimega Afanassi. Pärast seda avaldust hakkasid hindud suhtuma Nikitinisse  usaldusega, „ei varjanud midagi ei söömise, kauplemise, palvetamise ega teiste asjade suhtes; ei peitnud ka oma naisi“.
Sellest võime järeldada, et Nikitin oli haruldaselt andekas uurimisreisija: oskas võita kohalike elanike usaldust, kõneles vabalt türgi, pärsia ja hindustani keeli, oli salliv usu suhtes, tarviduse korral võis esineda ka muhameedlasena.“

„Esimese tähelepanuväärse avastuse tegi Prževalski Džungaaria kõrbes. See maa-ala asetseb Lääne-Hiinas, Mongoolia Altai ja Ida-Tjan-Šani vahel. Džungaarias avastati väga haruldane, senitundmatu metshobuseliik. See nimetati Prževalski hobuseks. /- - -/ Algul arvati, et see hobune on sugulane koduhobusega ja võib-olla isegi pärineb temast. Nüüd on aga tõestatud, et see on täiesti omaette liik. Prževalski hobune elutseb väikeste, 5-15-pealiste karjadena Džungaaria kõrbe kõige metsikumates osades. Jaht neile loomadele on erakordselt raske: nad on väga ettevaatlikud ja lisaks ülihea haistmise, kuulmise ja nägemisega. Hiljem on ainult vähestel maadeuurijatel õnnestunud Prževalski hobust hankida.“

(Prževalski hobune on praeguseks looduses välja surnud – viimast isendit olevat nähtud Mongoolias Gobi kiltmaal 1968. aastal. Liigi säilimise jaoks teevad tublit tööd loomaaiad, ka Tallinna Loomaaed nende hulgas.)

* Lev Berg (2. /15./ märts 1876 – 24. dets 1950) oli vene ja nõukogude zooloog ja geograaf, Teaduste Akadeemia akadeemik, kauaaegne Vene Geograafia Seltsi president. Tema teadustööd hõlmasid ihtüoloogiat, geograafiat, evolutsiooniteooriat jms, lisaks kirjutas ta aimekirjandust nii lastele kui ka täiskasvanutele.

* Vello Tarmisto (7. jaan 1918 – 6. nov 1991) oli majandusdoktor, professor, Eesti Teaduste Akadeemia liige (1977). Algatas 1955. a Eesti Geograafia Seltsi rajamise, oli selle esimees 1956–1985. Osales agaralt ka teaduste akadeemia kodu-uurimise komisjoni töös, olles pikalt nii selle aseesimees kui ka esimees). Tõlkis eesti keelde palju geograafiateemalist kirjandust, näiteks mitu sarja „Maailm ja mõnda“ raamatut.

Лев Берг „Великие русские путешественники“ (Москва: Детгиз. 1950).

„Vene lipu all ümber maailma“

 
Vladimir Nevski
„Vene lipu all ümber maailma“
Sarjast „Maailm ja mõnda“.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1957.
Vene keelest tõlkinud Voldemar Pirson.
Ümbrispaberi kujundanud Udo Külv.

Tänavu märtsi alguses kirjutasin oma teises blogis Varraku väljaandena ilmunud Michael Northi laiaulatuslikust ülevaatest „Sadama ja silmapiiri vahel. Maailma merede ajalugu“.  See tõi mulle meelde ühe lapsepõlves loetud raamatu – Vladimir Nevski „Vene lipu all ümber maailma“, mis oli vist esimene või vähemasti üks esimesi raamatuid Eesti Riikliku Kirjastuse sarjast „Maailm ja mõnda“, millest hiljem paljude tohutu lemmik sai ja mida ma lugesin aastakümneid põnevusega. See oli kvaliteetsari maadest ja rahvastest, maailmast ja sellest seletamatust „mõndast“, mis maailmas peidus on ning reisimehi, seiklejaid ja lugejaid jäägitult haarab.

„Vene lipu all ümber maailma“ kandis tiitellehel pikka alapealkirja: „Venelaste esimene ümbermaailmareis laevadel „Nadežda“ ja „Neva“ kaptenleitnantide Ivan Krusensterni ja Juri Lisjanski juhtimisel aastail 1803–1806". Selle reisi lugu ei olnud kirja pandud kuigi põnevalt, aga hästi faktirohkelt. Sedagi teadsin selleks ajaks, et  baltisaksa päritolu Venemaa meresõitja ja admiral Adam Johann von Krusenstern (1770–1846) oli tihedalt Eesti ja Tallinnaga seotud ning 1846. a – 100 aastat enne minu sündimist – maetud Nikolai I eriloal Tallinna Toomkirikusse.

Mulle meeldisid reisiraamatud väga. Selles blogis olen varem kirjutanud ka Nikolai Mikluhho-Maklai „Reisidest“, mida lugesin suure õhinaga. Kirjutamisjärge on ootamas minu esimene mereraamat suurtest vene maadeuurijatest, mis palju põnevust pakkus. Kummalisel kombel meeldisid mulle just pärisreiside kirjeldused, Jules Verne andekad väljamõeldised saladuslikust saarest ja vapratest meremeestest paelusid vähem, kuigi neidki huviga lugesin. Nii olid reisikirjanduse sarja raamatud, mille hulgas rohkesti merelugusid, minu jaoks hindamatu väärtusega.

Tsitaat Krusensterni seiklustest Nukuhiva saarel:
„Kell 7 hommikul saabus uuesti kohale kuningas oma saatjatega ja tõi meremeestele kingituseks suure sea.
Krusenstern kutsus külalised oma kajutisse, kus ta kostitas neid viinaga ning tee ja peensuhkruga. Eriti meeldis saareelanikele suhkur, mille nad silmapilkselt hävitasid ja veel lisa palusid.
Kajutis leiduvatest asjadest köitis saareelanike erilist tähelepanu suur peegel. Nad vaatasid tähelepanelikult selle tagakülge, otsides sinna peitupugenud inimest. Igal järgneval külaskäigul läks kuningas kohe kajutisse ja seisis kaua peegli ees.
Järgmisel päeval läksid kuningale külla Krusenstern, Rezanov  ja kõik teenistusest vabad meremehed. Enne maalesõitu käskis Krusenstern anda ühe paugu kahurist, heisata lipu ja kuulutada tõlk Robertsi kaudu laev „tabuks“, see on puutumatuks.“

„Vene lipu all ümber maailma“ täiendasid mereasjandusterminite seletused, hästi uhke ja täpne 19. sajandi alguse purjelaeva skeem, mis võis eriline poiste lemmik olla, ning esimese vene ümbermaailmareisi kaart, lisaks veel illustratsioonid 18. ja 19. sajandi gravüüride järgi. Raamat ise oli väga loetavalt kirjutatud – alles hiljem olen tähele pannud, et tõlge oli tehtud Moskva lastekirjastuse väljaande põhjal ja ka illustratsioonid pärinesid sealt.

Владимир Невский „Вокруг света под русским флагом. Первое кругосветное путешествие русских на кораблях Надежда и Нева под начальством Флота Капитан-Лейтенантов Ивана Крузенштерна и Юрия Лисянского в 1803-1806 годах“ (Москва: Детгиз. 1953).

„Belkini jutustused“

 
Aleksander Puškin
„Belkini jutustused“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1953.
Tõlkinud Eugen Hange.
Illustreerinud Väino Paris.

„Belkini jutustused“ (täieliku pealkirjaga „Kadunud Ivan Petrovitš Belkini jutustused“) oli minu kooliajal tervikuna kohustuslik kirjandus, nagu veel mitu Aleksander Puškini proosa- ja luuleteost. Selle viis jutustust olid kõik kirjutatud 1830. aasta sügisel ja kujutasid ühtekokku endast Puškini esimest lõpetatud proosateost. Järgmisel aastal ilmusid need ka trükis.

Ivan Petrovitš Belkin, nende lugude jutustaja, on Puškini väljamõeldisena sündinud isik. Neid ridu kirjutades tuli mul mõte, et kas mitte Andrus Kivirähk alateadlikult või teadlikult oma väljamõeldud jutustajakujule Ivan Orav nimeks pannes ka veidi Puškini tegelase nimevalikust mõjutatud polnud. Belkin on ju tulenenud sõnast belka, mis vene keeles oravat tähendab.

Belkini iga jutustus on kirjutatud erinevalt, kajastades niimoodi tollal Venemaal levinud kirjandusvoolusid. „Lask“ on realistlik, „Tuisk“, „Postijaama-ülem“ ja „Talutüdruk-preili“ on sentimentalismist mõjutatud, „Kirstutegija“ aga gooti stiilis. Puškini kaasaegsetele meeldis kõige rohkem „Tuisk“, teisi peeti keskpärasteks.

Minule meeldis lapsepõlves lugedes kõige rohkem „Postijaama-ülem“; võib-olla ka sellepärast, et just seda juttu oli raamatu esikaanel värvikalt illustreeritud ja kaunites kleitides daamide pildid meeldisid mulle mingil lapseeaperioodil üliväga.

1953. aasta väljaannet ei ole mul enam alles, küll aga on „Belkini jutustused“ 1949. a väga ilusas köites ilmunud Puškini „Valitud jutustustes“.

Ka on mul alles sarjas „Kooli kirjavara“ ilmunud 1960. aasta väljaanne, mille sain kingituseks lastelehe Säde toimetuselt. Selle on kujundanud V. Vare, kuid minu meelest mitte kuigi õnnestunult.

 (Selle raamatukese tagakaane hinnatempel on aga omamoodi huvitav meenutus nõukogudeaegsest rahareformist.)

Jutustused on isevärki elupildid vaesuse ja rikkuse vahel haigutavast tühimikust, mida ka kirglikul armastusel ei õnnestu alati ületada.

Kõik Belkini jutustuste tegelased on omamoodi masendunud – nüüdisaega üle kandes võiks neid kirjatükke pidada kirjeldusteks depressioonis inimestest.

Mahult on kogumik õbluke, sestap ei hakka ma jutustusi ümber jutustama – igaüks võib neid ju soovi korral ise lugeda. Vist on neist vähemalt üks, „Tuisk“, senini koolis kohustusliku kirjanduse hulgas.

Tekstinäide ka:
„Jõudsime kalmistule, millegagi piiramata lagedale kohale, täis puuriste, milledele ei heitnud varje ükski puu. Iial pole ma näinud nii kurba kalmistut.
„Siin on vana jaamaülema haud,“ ütles mulle poiss, hüpates liivahunnikule, kuhu oli sisse kaevatud must rist vasest pühakujuga.
„Ja proua tuli siia?“ küsisin
„Tuli,“ vastas Vanka, „ma vaatasin teda kaugelt. Ta heitis siia maha ja lamas kaua. Siis läks proua külla, kutsus papi, andis talle raha ja sõitis minema, mulle aga andis hõbeviielise – tore proua!“
Mina andsin poisikesele samuti viiekopikalise ega kahetsenud enam ei sõitu ega kulutatud seitset rubla.“

Александр Сергеевич Пушкин  „Повести покойного Ивана Петровича Белкина“ (1830).

Kenneth Grahame „Tuulesahin pajudes“

Kenneth Grahame
„Tuulesahin pajudes“
Inglise keelest tõlkinud Linda Tinnu Targo.
Illustreerinud Ernest H. Shepard.
Kirjastus Varrak, 2018.

Selle raamatu võlumõju katsetamiseks oleks mul vaja läinud mõnda last, kellele neid jõekalda ja metsikmetsa elanike juhtumisi ette lugeda. Esialgselt olid need ju Kenneth Grahame’i unejutud pojale, tollal nelja-aastasele Alistairile. Mõni aasta hiljem täiendas Grahame neid jutukesi ja avaldas sõprade soovitusel 1908. a raamatuna. See osutus ülimenukaks ja neid lugusid kuulates on unne suikunud mitu põlvkonda britte, kelle jaoks „The Wind in the Willows“ on sama armas nagu karupoeg Puhhi seiklused või Alice Imedemaal. I

(Selle blogipostituse panen ühekorraga oma kahte blogisse, mille lugejaskond on erinev, aga sisuliselt sobib „Tuulesahin pajudes“ mõlemasse. Varrakult lugeda saadud raamatuid olen tutvustanud Kruusatees, aga oma raamatublogis Tütarlaps linnast kirjutan peaasjalikult lapsepõlves ja nooruses loetud raamatutest praeguse tagasipilguga. „Tuulesahin pajudes“ mu lugemisvara hulka lapseeas küll ei jõudnud, aga mul on alust arvata, et see muinasjutuline raamat oleks mulle väga meeldinud.)

„Tuulesahin pajudes“ tegelasteks on Mutt, (Vesi)rott, Mäger, Konn, Saarmas oma lapsukesega, metsikmetsa küülikud, kärbid ja muud loomad, sekka ka inimesed. Kõik nad sekeldavad koguaeg, kolm esimesena nimetatut ja neist eriti isand Mäger paistavad silma oma meeldivate ja abivalmite iseloomujoontega. Nad aitavad üksteist ja püüavad ümber kasvatada oma tegevuse eest tihti vastutusvõimetut autohullu Konna-saksa. Mis sellest kõigest saab, moodustabki kokku ühe vahva raamatu täis seiklusi ja sekeldusi, aga ka helgeid lüürilisi kirjeldusi elust jõekaldal, niitudel ja metsas, sekka ka tol ammusel ajal nii uutel autodel ja veduril, aga ka lodjal ja paadis reisimist ning koguni vangimajas olemist.

„Tuulesahin pajudes“ kuulub lastekirjanduse klassikasse, aga on pakkunud palju uurimisvõimalusi ka täiskasvanutele, keda eriti on köitnud Grahame'i lugude antropomorfism. Tema kirjeldatud loomad käituvad nagu inimesed, neil on palju inimlikke omadusi, nad suhtlevad inimestega ja on sellistena inimlastele eeskujukski. See omakorda on mõnikord pannud lugejaid väitma, et autor on kirjutanud allegooriliselt ja läbi satiiriprisma inimeste elust.

Selles raamatus on ka palju imeilusaid looduskirjeldusi, milles on seda pehmust ja leebust, mida tunneb igaühe süda talle meelepärastes ja armsates kohtades.

„Kui Mutt sihitult ringi uidates äkki pilgeni vett täis jõe kaldale sattus, leidis ta, et tema õnn on täielik. Mitte iialgi varem polnud ta veel näinud jõge – seda siledat, looklevat, täidlase kehaga looma, kes kihutas ja kihistas, haaras kurinal asjade järele ning jättis need naeru lagistades sinnapaika, et söösta taas uute mängukannide kallale, mis end vabaks raputasid ja samas uuesti kinni püüti. Kõik võbeles ja väreles, sillerdas, helkis ja sätendas, sulises ja keerles, lobises ja naeris. Mutt oli vaimustatud, võlutud, lummatud. Ta sörkis jõe kallast pidi just nii, nagu väikesena sörgitakse täismehe kõrval, kes hoiab sind oma põnevate lugude nõiakütkes; ja kui ta lõpuks väsis ning maha istus, vadistas jõgi ikka edasi, luilutas lõputut rida maailma parimaid lugusid, mis tulevad maa südamest ja peavad lõpuks jõudma täitmatu mere kõrvu.“

Grahame'i lugusid on aegade jooksul illustreerinud paljud kunstnikud. Varrak on oma väljaandes kasutanud Ernest H. Shepardi pilte. Sama kunstnik illustreeris  ka karupoeg Puhhi raamatu – nii on tegu meile juba vana hea tuttava pildikeele ja -stiiliga.

Aga üheks näiteks, kui inimtaolistena võib Grahame'i loomakesi kunstis käsitleda, panen siia raamatukaane ja ühe pildinäite väljaandest, millest minu tutvus „The Wind in the Willows“-iga algas – see on NLiidu kirjastuse Progress Publishers väikeseformaadiline raamatuke 1981. aastast, kunstnikuks keegi A. Markevitš.

Eks ole ju Shepardi piltide loomakesed palju südamlikumad ja soojemad. Räägitakse, et kui Shepard 1931. a neid loomajutte kujundama asus, külastas ta tollal juba vana ja haiget Grahame'i. Kirjanik vabandas, et ei jaksa kunstnikuga kõndida talle nii lähedase jõe kaldal, aga ta rääkis põhjalikult oma raamatu tegelastest ja ütles: „Neid kõiki ma armastan; olge nende vastu lahke.“

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

„Pantrikuru vangid“

Vahtang Ananjan
„Pantrikuru vangid“
Sarjast „Seiklusjutte maalt ja merelt“.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1957.
Vene keelest tõlkinud Aino Gross ja Hilda Dresen.
Illustreerinud Richard Kaljo.

Paljude laste lemmikraamatu tegevus algab novembris 1953, kui Aigedzori küla koolilapsed lähevad mägedesse, et minna kolhoosi karjafarmi vaatama šeflusaluseid vasikaid. Tagasiteel eksivad nad  Pantrikurusse ja jäävad sinna poolteiseks kuuks vangi. „Pantrikuru vange“ võib pidada ka siin blogis juba kirjeldatud noorsoojutustuse „Sevani kaldal“ järjeks.

Peategelasteks on geograafia- ja loodusteaduste hea tundja Ašot, kes tahab olla „Sevani kaldal“ peategelase Kamo sarnane; Sarkiss, kes Ašotile alati vastu vaielda tahab; Šušik – ainuke tüdruk „vasikašeffide“ hulgas, Gagik, kes kirjutab vanaisale kirja, et sõidab koos sõpradega Kaug-Itta, ja karjuse poeg kurd Hasso koos oma lahutamatu koera Boinahhiga, kes Pantrikurus laste kaitseks oma elu ohverdab.

Lapsed lähevad mägedesse, aga loodus ei võta arvesse seda, et nad peavad õigel ajal koju jõudma. Segadust suurendab ka Gagiku kiri vanaisale, sest keegi ei tea, kust lapsi otsida. Nemad aga seiklevad omasoodu Saatana rajal ja Pantrikuru koopas. Hakkab sadama lund ja Hasso tunneb nii palju ilmatujusid, et saab aru, et sadu kestab kaua. Tee Pantrikurust välja muutub läbipääsmatuks. Peagi kohtuvad lapsed ka kurru kinni jäänud metsloomadega, koguni omavahel pahuksis oleva karu ja pantriga. Nad leiavad eraku koopa ja vana viinapuuaia...

„Meie noortel oli õnne sel päeval, suuri kordaminekuid! Kuid kas nende eluaseme lähedal ei hulkunud ringi panter?
Nagu praegugi: äkki tuleb, märkab, et tema saak on kadunud, satub raevu ja hakkab mõnele nende hulgast jahti pidama...
Kus ta seni oli olnud? Kust ta ilmus? Aga karu? Tähendab, et nad olid eksinud, arvates, et ta on kurust lahkunud? Võib-olla käis ta endale talveks varjupaika otsimas, ja kuna ta sobivat ei leidnud, tuli tagasi?
Poisid olid kuulnud, et karu ei tungi inimestele kallale, ent siiski, kes nõustub minema vett tooma allikast, mille ümbruses hulgub karu? Võib-olla kaob sul joogijanugi ära! Ja kui end kaljude vahel varjab panter, mis südamega sa lähed sinna, et teha lambad taltsaks?...“

See on armeenia kirjaniku hästi lastepärane ja põnev jutustus ekstreemses olukorras ellujäämisest ja sõpruse jõust. Sellest, et  üksmeelselt saab jagu ka ähvardavatest katsumustest, näljastest kiskjatest, haigusest ja külmast, kurbusest ja muremõtetest. Neil, kes seda lapsena lugesid, on raamat tänini meeles nii oma tegevuse seikluslikkuse kui ka vahvate peategelaste tõttu. Pildid oli ka toredad ja talletusid mällu.

Вахтанг Ананян „Пленники Барсова ущелья“ (1956).

Vaata ka: „Sevani kaldal“.

„Kuumalaine Berliinis“

Dymphna Cusack
„Kuumalaine Berliinis“
Sarjast „XX sajandi raamat“.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1964.
Tõlkinud A. Aava.
Kujundanud Heldur Laretei.

Kestev kuumalaine tõi meelde ühe omal ajal väga populaarse teose.

Kui see raamat 1964. a eesti keeles välja anti, õppisin keskkoolis. Minu jaoks oli see küll üsna põnev lugemine, aga mitte niisugune, millest võinuks lemmikraamat kujuneda. 1961. aastal ilmunud teos oli päevapoliitiline, tegelased kuidagi skemaatilised. Teistest veidi enam joonistus välja peategelane austraallanna Joy, kes koos sakslasest abikaasa Stepheniga ja nende tütrega sõitis Lääne-Berliini külla mehe perekonnale. Stephen oli pärast Teist maailmasõda Austraaliasse elama läinud, abielu oli kestnud kümme aastat. aga kõik see, mida Joy Lääne-Berliinis teada sai, oli talle suureks üllatuseks.

„ „Ma ei sobi üldse sellesse ümbrusse,“ märkis Joy iseendale, vaadates oma peegelpilti trepil asuvas peeglis. Tema roheline tviidist reisikostüüm oli laitmatu, kuid ta päevitunud nägu moodsas soengus tumedate juustega näis selles ümbruses mingisugusel seletamatul kombel liiga ekstravagantsena. Hallis rippuvalt portreelt silmitsesid teda ühe esivanema sünged silmad ja hetkeks läbistas teda mõte: „Ta teab, et mina siia ei kuulu.“

Ootamatult ümbritses austraallannat natsism selle ehedal kujul. Vaoshoitud Joy hakkas protesteerima alles siis, kui sai teada, et tema tütre valutavat kurku on ravima kutsutud endine koonduslaagri julm arst. Aga see ei olnud ainuke raske teadasaamine, mis teda tabas. Võib-olla sellepärast, et romaani autor on naisterahvas, on ka teised naistegelased tugevad, neist omakorda jääb kõige rohkem meelde Stepheni ema, kes ohverdab enda poja pere tagasipääsemiseks Austraaliasse.

„Joy kaotas tasakaalu ning ema haaras tal jälle käsivarrest. „Võtke end kokku, Joy. Ei usu, et nad julgevad teie vastu midagi ette võtta. Ent kui te vajate arstimit närvide rahustamiseks, siis pidage meeles, et selles majas on olemas trepp ja tsüaniid. Nüüd aga minge! Meie käsutuses pole enam kuigi palju aega.““

Vaatasin GoodReadsist, et „Kuumalaine Berliinis“ on praegustelt lugejatelt häid hinnanguid saanud. Ju siis on tollased päevakajalised teemad nüüdki paljude jaoks aktuaalsed.

Illustratsioonid on huvitavad, nagu Laretei puhul oli tavapärane. Ainult et tema joonistatud portreed erinesid suuresti sellest, millistena ma raamatu tegelasi kujutlesin. See mittevastavus häiris mind lugedes palju. Aga ju oli kunstnikul neist kujunenud oma nägemus.

* Dymphna Cusack (21. september 1902 – 19. oktoober 1981) oli Austraalia tuntumaid kirjanikke.   
Foto on pärit „Kuumalaine Berliinis“ eestikeelse väljaande ümbriselakalt.

Dymphna Cusack „Heatwave in Berlin“ (1961).