02/03/2015

"Karjala muinasjutte"


Maria Mihhejeva
"Karjala muinasjutte"

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1958.
Tõlkinud Endel Priidel.
Illustreerinud Elmar Kits.

Oma lapsepõlvest ma neid muinasjutte väga ei mäleta. Põhjus selleks oli lihtne: karjala muinasjutud, enamasti loomamuinasjutud, olid eesti muinasjuttudele nii sarnased, et lugedes lapse jaoks kuigivõrd ei eristunud. Tegelased olid ju tuttavad - rebane ja taat kalal, rebane ja hunt põllumeesteks, harakas ja kurg, orav, kinnas ja nõel, kaur ja tihane jt - tundus, et nendega ei saagi juhtuda midagi eriskummalist, mida tollal palju loetud ja kuuldud eesti muinasjuttudes juba poleks juhtunud.

Nüüdse pilguga vaadates on karjala muinasjutud toredad. Võtame või lookese sellest, kuidas Kalina pulmas lõppes liha otsa ja loomad pagesid, et neid pulmaliha tarvis ei tapetaks. Või kuidas tark tütar karu üle kavaldas. Või kuidas savitaat Tshuli kõik ära sõi, aga  kitsed neil jälle ta kõhust pääseda aitasid. Või Sööjatari lood, muinasjutt Lepapakust, virga tüdruku ja Virr-tüdruku vastandamine jpm.

Kokku on muinasjutukogus veerandsada juttu, millest kõige lühem on see:

KURE JA REBASE SÕPRUS

Rebane ütles kurele:
"Tule, vennike, homme meile ketrama!"
Järgmisel päeval võttis kurg koonla ja värtna ja läks rebase juurde. Rebane hakkas kurge-vennikest kostitama. Keetis körti. Kallas selle kaljule. Kört valgus mööda kaljut laiali. Siis ütles rebane kurele:
"Tule, vennike, körti sööma!"
Kurg läks sööma. Nokkis, nokkis, aga ei saanud midagi süüa. Rebane lakkus ise kogu kördi kaljult ära.
Kurg läks näljaselt minema ja ütles:
"Tule, vader rebane, homme meile ketrama!"
Järgmisel päeval võttis rebane oma koonla ja värtna ja läks kure juuurde ketrama. Nüüd otsustas kurg omalt poolt rebast kostitada. Keetis körti ja kallas selle kõrgesse kibusse. Siis ütles rebasele:
"Tule, vader rebane, sööma!"
Rebane läks sööma. Lakkus, lakkus kibu ääri ega saanud körti niigi palju kui kurg oli saanud kaljult. Sellevastu pistis kurg oma pea kibusse ja sõi ära kogu kördi. Rebane läks pahuralt minema ja ütles:
"Ma isegi ei täna sind, sest ise sõid sa ära kogu kördi."
Siis ütles kurg:
"Kuidas küla mulle, nõnda mina külale. nagu sina söötsid mind eile, nii mina sind täna."
Nii pikuke see ongi.



* Tõlkija Endel Priidel tutvustas raamatu lõpus kenasti selle kokkupanijat, Karjala muinasjutuvestjat Maria Mihhejevat (7. aprill/25. märts 1884 - 1969), keda "ainult rõõmus loomus suutis päästa murede murdvast jõust" ja kes oma viie lapse kasvatamise kõrval teenis leiba kalapüüdjana ja oskas lisaks muinasjuttude vestmisele laulda "Kalevala" kangelastest, aga ka oma kaasaja suurtest sündmustest. Muinasjutte ja runosid oli ta kuulnud oma vanavanematelt ja tema muinasjuturaamatu kaudu on need jõudnud ka paljudeni pärast teda.

* Endel Priidel (sündinud 16. juulil 1932) on eesti kirjandusloolane, toimetaja ja tõlkija.

* Elmar Kits (27. aprill 1913 - 24. märts 1972) oli eesti maalikunstnik.

Maria Mihejeva "Karjalaisia kansansatuja" (Petroskoi, 1951).

2 comments:

  1. See raamat jõudis ka meie koduriiulile. Tõsi on, et need muinasjutud on tõesti eesti muinasjuttudega sarnased. Praegu aga sinu lugu lugedes leidsin, et millegipärast on just kollid meelde läinud, sest Sööjatar ja Tshuli tulevad mulle kohe meelde. Siin äratoodud muinasjutu variant tuleb ette ka eesti kirjanduses. Kas see oli August Jakobsoni raamatus "Ööbik ja vaskuss"?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh kommentaari eest! Vist oli jah Jakobsoni raamatus(mul pole see praegu käepärast, et vaadata), aga mäletan seda ka mingist koolilugemikust ja sakslastel on ka mingi taoline muinasjutuversioon, venelastel vist samuti. Karjala muinasjuttudes on ju ka palju vene mõjutusi, aga näiteks Sööjatari olin kohanud ka soome muinasjuttudes.

      Delete