"Suvorovi mõõk"

Vladimir Gruslanov, Mihhail Lobodin
"Suvorovi mõõk. Ajaloolase jutustusi"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1955.
Tõlkinud Laine Simson.
Illustreerinud N. Kotšergin.
Kaane kujundanud Alfred Saldre.

Juhuslikult nägin internetist teadet, et täna 220 aastat tagasi, 30. nov 1794. a nimetas Katariina II Vene väejuhi, kõik lahingud võitnud Aleksandr Suvorovi (1729-1800) marssaliks.

Keisrinna tegi seda hoogsalt ja galantselt, kirjutades Suvorovi ettekandele: "Hurraa! Varssavi on meie!" vastuseks: "Hurraa! Feldmarssal Suvorov!". Lisaks marssalitiitlile sai Suvorov mõisa seitsme tuhande "hingega", mitu Preisi ordenit ja muid autasusid ning meesterahvale sobivaid briljantehteid. 1799. a aga sai ta generalissimuseks.

Minu lapsepõlves oli "Suvorovi mõõk" üsna põnev lugemisvara. Sisaldab Leningradi Suvorovi muuseumi ekskursioonijuhi jutustusi "Suvorovi mõõk", "Suurepärane laegas", "Pähklipuust raamis medaljon", "Hõbepasunad", "Salajane laadung", ""Suvorovi lapselapsed"".

Oma olemuselt oli see juturaamat muidugi puhtpropagandistlik, mõeldud patriotismitunde kasvatamiseks nõukogude lastes, aga samal ajal ka huvitav täiendus tollastele ajalooõpikutele, põimides endas paljusid Venemaaga seotud sõdu.

Esimene, jutukogu nimilugu, algab sellest, kuidas Suvorovi ristiisa,  kuulus moorlane Abram Hannibal ristipojale külla läks ja nägi teda mängusõduritega mängimas, "mööda kaarti üle mägede, jõgede ja läbi metsade". Hannibal hakkas koos poisiga mängima ja teda juhendama, kuid 11-aastane poiss võitis suurte sõjakogemustega ristiisa. Seepeale kinkis Hannibal poisile mõõga, millele oli ladina tähtedega graveeritud "Peeter Esimene" - Hannibal oli selle saanud kingituseks lahinguvapruse eest. Peeter I kingitud mõõka pärandati suguvõsas põlvest põlve. Aga oli ka teise mõõga lugu, milles räägitakse sellest, kuidas rahvas otsis üle 30 aasta taga Suvorovi lahingumõõka.

Abram (Ibrahim) Hannibal (1688/?/-1781), Suvorovi ristiisa, kes talle mõõga kinkis, oli aafrika päritolu Venemaa sõjaväelane ning Tallinna ülemkomandant, luuletaja Aleksandr Puškini vaarisa. Tema eluloo kohta saab rohkem lugeda siit: http://et.wikipedia.org/wiki/Ibrahim_Hannibal

Veel Eestiga seotud fakte Wikipediast:

Suvorovi adjutandiks 1799. aasta Itaalia sõjaretke ajal oli Tallinnas sündinud baltisakslasest kindralleitnandi Woldemar von Roseni (1742–1790) poeg Alexander von Rosen (1780–1832).

Suvorovi tütar Natalja (1775–1844) abiellus 1795. aastast Eestimaa rüütelkonda kuulunud ülemtallimeister krahv Nikolai Zuboviga (1763–1805).

Suvorovi pojapoeg Aleksandr (1804–1882) oli 1848–1861 Liivi-, Eesti- ja Kuramaa, ning 1861–1866 Peterburi kindralkuberner.

Suvorovi pojatütar Varvara maeti 1885 Tallinna Aleksander Nevski kalmistule.

Suvorovi auks on olnud Eestis nimetatud mitu tänavat ja muud aadressikohta, sealhulgas praegune Kaarli puiestee Tallinnas.

* Vladimir Gruslanov (1894-1981) oli ajaloolane ja kollektsionäär, kauaaegne Leningradi Suvorovi muuseumi juhataja. Kirjanik Mihhail Lobodin oli tema sage kaasautor.

Владимир Грусланов, Михаил Лободин "Шпага Суворова. Из рассказов историка" (1953).

Vahepala: Juhan Liivist, kes tuli nii tasa... tasa...

Kuidas Juhan Liiv mu südamesse jõudis, ei vaja sõnades pikalt seletamist. Isegi mitte praegu seoses tema 150. juubeli aastaga. Ta tuli nii tasa... tasa... Läbi mu lapsepõlve, läbi kodus ja koolis kuuldud luuletuste, jutukatkendite, raadiosaadete, läbi kooli näiteringiga ette kantud luulepõimikute, ikka tasa... tasa... Sai omaseks, on praegugi oma.

Mõned selle tuleku tähised mu koduriiulist on siin:

Juhan Liiv
"Teosed"
Proosa ja luule.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1954.
Illustreerinud Eduard Einman.

Üks esimesi koolipõlves õpitud palakesi...

...ja teine, mida me kõik hästi teadsime:

Eduard Einmani illustratsioon Juhan Liivi mõneti pihtimuslikule mõtisklusele "Esimesed kirjaniku tundmused":

Juhan Liiv
"Rukkivihud rehe all"
Valimik luuletusi.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1964.
Koostanud Paul Rummo.
Illustreerinud Heldur Laretei.

Juhan Liivi 100. sünni-aastapäevale pühendatud kontsert Estonia Kontserdisaalis 29. apr 1964:

Juhan Liiv
sarjas "Väike luuleraamat".
Kirjastus "Eesti Raamat".
Tallinn 1969.
Portree-puulõige Väino Tõnissonilt.

Ja ülikooliaastate tugeva lisamõjutusena:

IKKA LIIVIST MÕTELDES

Paul-Eerik Rummo

      1

Või - ehk teda polnudki üldse?!

Ehk oli ainult

   lumesadu

      järvesse

         ja räitsakate

            sulamine

                järvesse

                   ja üheskoos

                      jäätumine?...

Külm. Üks praksatus

    hallide haavatrellide taga

         metsas. Miski läks katki

pakasetaeva all.

         2

Jah, kas teda oligi üldse?

Küll, oli küll! - Oh, kuidas kukepoeg toksib

südant seestpoolt kui munakoort.

Juba ajabki rinna ette:

oli küll, oli küll meil säärane mees,

televisioonimast rabas,

mäelseisja madalal nõmmel!

Ei, ei seda tõepoolest mitte!

Kõige igavama argisema kesknädala nimel -

mitte seda müüti, seda uhket ja suurt!

Tema on ju meie, ja ärme teeme endast

seda müüti, seda uhket ja suurt.

Tema on ju meie -  väike külmetav järv.

Tema on ju meie - lumi lõdisevasse vette.

Üks väike järv, kes püüab hoida end jäätumast,

hoida ennast ja hoida metsa, mis ta ümber,

hoida maailma oma ainukeses peeglis.

Meie oleme üks. Järv on metsas ja mets on järves.

Meie oleme üks. Järv tõuseb lumeks ja lumi langeb järveks.

Muud midagi.

Ja üksainus praksatus.

Metsas või järves? Puusüda? Jääkaas?

Ainult mitte seda müüti, seda uhket ja suurt

siin vaikiva, leinaliselt valge

pakasetaeva all.

(1966, kogust "Paul-Eerik Rummo luulet 1960-1967,

Tallinn 1968.)

* * *
Siin blogis olen Juhan Liivist kirjutanud varem kahel korral:
"Nõia tütar"
"Dr. Lucius ja Luuletaja"

"Kuldrõngastega haug"

Nikolai Assanov, Klara Larionova
"Kuldrõngastega haug"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1956.
Vene keelest tõlkinud Ethel Aesma.
Illustreerinud Väino Tõnisson.

Praeguseks unustusehõlma vajunud raamat, mida Venemaalgi meenutavad vaid üksikud kalameeste foorumites kirjutajad, kes seda lapsena lugesid ja uduselt mäletavad, et vist on jama, aga lugedes tundus hästi põnevana. Ka selle autorid on oma nõukogulike teostega unustusse langenud.

Poistele see jutustus ilmselt siiski meeldis väga. Poistest see oligi ja vanast kavalast kalast. Tööstuskoolis õppiv Petja sai vanemalt vennalt kingituseks spinningu ja õppis seda koos sõbra Sašaga korralikult kasutama. Mõlemad olid kalapüügist väga huvitunud ja käisid professor Iljinski tasuta loengul NSV Liidu kalarikkustest. Muu hulgas rääkis professor kalade märgistamisest.

Petjat huvitas väga - õigupoolest sai sellest talle kinnisidee -, kas Peeter I ka kalu märgistas. Bukinistide käest ostis ta vana gravüüri, millel tema meelest oli Peeter I just selle tegevusega ametis. Oma mõttega suutis ta nakatada ka professorit, kes poisid külla kutsus...

Kalapüügi poeetilised kirjeldused ja kalameeste hingeelu on selle raamatu kõige paremini kirjutatud leheküljed.  Näiteks õigest näkkamisest:

"Hea kalamees tuleb väljavalitud kohta juba ehavalguses. Ta ütleb alati, et see on õige näkkamise aeg. Kuid mine tema lõkke juurde siis, kui hämardub, ja küsi, kuidas saak oli, siis ta vastab, et kala veel ei võtnudki, tõeline kalaõnn tuleb hommikul. Mine tema juurde südapäeval, kui kala puhkab, ja küsi, kuidas hommikul näkkas, siis vastab hea kalamees kohe, et veel ei võtnud, paras aeg näkkamiseks on just õhtu eel. Ja ära mõtle, et kalamees oma saaki varjab. Tal pole ämbris tõepoolest ühtegi kala. Kuid see teda ei kurvasta - tema juba teab, et tõeline kalaõnn on veel ees..."

Ühel järvel tegutseb haug-pardivaras. Poisid kavatsevad selle kinni püüda. Selgub, et järvel on ka veevaim, suur haug kuldrõngastega...

Aga siinkohal jätan ma selle kalamehejutu ümberjutustamise pooleli, lisan vaid, et poisid mõtlesid välja ka havimärgistamise ajaloo, mille professor küll hiljem kummutas.

Raamat ise on aga kirjutatud tõeliselt nõukogulikus talupoegade, tööliste ja intelligentsi ühistegevuse vaimus ja sellisena kirjanduslikult üsna nõrk.

* Nikolai Assanov (2. /15./ dets 1906 - 15. märts 1974) oli vene kirjanik ja luuletaja. Pärit Uurali mäestiku kaugest külast, kirjutamist alustas 1927. a.

* Klara Larionova oli Klara Kloss-Assanova (sünd 1909) pseudonüüm.

Николай Асанов и Клара Ларионова "Щука с золотыми сережками". Повесть (1952).

"Meie aja kangelane"

Mihhail Lermontov
"Meie aja kangelane"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1953.
Tõlkinud V. Linask.
Kaane kujundanud H. Rooneem.

Varases plikaeas "Meie aja kangelast" lugedes ei saanudki ma aru, et tegu on ühe romaaniga, vaid lugesin selle eri osasid nagu jutustusi, millest "Bela", "Tamaan" ja "Vürstitar Mary" mulle meeldisid, "Maksim Maksimõtš ja "Fatalist" aga üldse mitte. Selle meeldimisega on lugu selge: "Bela" ja "Vürstitar Mary" olid ilusatest naistest, "Tamaan" aga vahvalt salapärane.

"Tamaan on kõige viletsam linnake kõigist Venemaa mereäärseist linnadest" - ja just seal juhtus Petšoriniga üks selle raamatu kõige paremini kirjeldatud seiklusi:

"... kas poleks olnud naeruväärt kaevata ülemusele, et pime poisike varastas minult ja kaheksateistkümne-aastane tütarlaps oleks mu peaaegu ära uputanud? Jumal tänatud, hommikul avanes võimalus sõita ja ma lahkusin Tamaanist. Mis sai vanaeidest ja vaesest pimedast - ma ei tea. Ja mis ongi mul asja inimeste rõõmude ja hädadega, minul, rändaval ja pealegi veel kroonu ülesandel küüdipassiga varustatud ohvitseril!..."

Hiljem, kui "Meie aja kangelane" kohustuslik koolilugemine oli, läks mul üsna kaua aega enne, kui hakkasin neid "jutustusi" ja nende tegelasi ühe tervikromaani osadena tajuma. Koolis sai see risti ja põiki läbi lahatud, ülikoolis vene kirjanduse loengutes ka veel üle kuuldud ja läbi analüüsitud, eksamikski õpitud,  mistõttu ei kuulunud see romaan mu lemmikute hulka, vaid olin sellest pigem tüdinud.

"Meie aja kangelane" on kirjutatud aastatel 1838-1840. Lermontov alustas sellega 23-aastasena, olles asumisel Kaukaasias. Tema ülikoolikaaslane Nikolai Satin on kirjutanud, et Lermontov kirjeldas äratuntavalt 1937. a Pjatigorskis suvitanuid. Autor ise ütles eessõnas:

"Meie Aja Kangelane, mu armulised härrad, on tõepoolest portree, kuid mitte ühest inimesest: see on portree, mis on koostatud kogu meie sugupõlve pahedest nende täies arengus. /- - -/ Aga ärge igatahes nüüd arvake, nagu oleks selle raamatu autor kunagi omanud kõrki unistust hakata inimeste pahede parandajaks. Jumal hoidku teda säärasest juhmusest! Tal oli lihtsalt lõbus joonistada kaasaegset inimest, nagu ta teda mõistab ja tema ning teie õnnetuseks liiga sageli on kohanud. Aitab sellestki, et haigus on ära näidatud, aga kuidas seda ravida - jumal seda teab!"

1950ndatel aastatel tehti "Meie aja kangelase" järgi palju filme, niihästi kogu romaan tervikuna kui ka selle üksikud osad eraldi jõudsid ekraanile. Praegu on need enamasti ka internetist leitavad. Pildiliselt andsid need romaani edasi, aga neis puudus see sügavus, mis on omane ühe väga noore mehe täisküpsetele aruteludele:

"Kired pole midagi muud kui ideed oma esimeses arenguastmes; nad on südame nooruse tunnuseks, ja rumal on see, kes mõtleb kogu eluaeg nendest erutuda: paljud rahulikud jõed algavad kohisevate koskedena, aga mitte ükski neist ei torma ega vahuta kuni mereni välja. See rahulikkus on aga sageli suure, ehkki varjatud jõu tunnuseks; tundmuste ja mõtete täius ning sügavus ei luba meeletuid purskeid: kannatades ja nautides annab hing endale kõiges rangelt aru ja veendub selles, et nii peab olema; ta teab, et ilma äikeseta kuivataks lakkamatu päikeselõõm ta ära; ta imbub läbi oma isikliku eluga - hellitab ja karistab ennast nagu armastatud last. Ainult selles kõige kõrgemas enesetunnetuse seisundis võib inimene hinnata jumala õiglust."

Raamatus pilte polnud (ja see tõendas omamoodi, et see romaan ei olnud lasteraamat), kuid "Meie aja kangelast" on läbi aegade illustreerinud väga tuntud kunstnikud. Siinse postituse juures on kolm Mihhail Vrubeli akvarelli aastatest 1890-1891:
"Kazbitš ja Azamat",
"Vürstitar Mary ja Grušnitski",
"Petšorin duellil Grušnitskiga".

* Mihhail Lermontov (1814-1841) meenus sel aastal paljudele seoses oma 200. sünniaastapäevaga. Ja see on hea. Lermontoviga seoses mäletan oma lapsepõlvest ka kirjandusteadlase Irakli Andronnikovi raamatuid, mis Lermontovi ja (Puškini) loomingut väga põnevalt käsitlesid.

* Mihhail Vrubel (1856-1910) oli andekas vene kunstnik, kelle loomingus on palju Lermontovi mõjusid. Loe Dora Kogani väga head elulooraamatut "Mihhail Vrubel" (kirjastus Kunst, 1986; vene keelest tõlkinud Hans Luik).

Михаил Лермонтов "Герой нашего времени" (СПб., 1840)

"Kevad"

Oskar Luts
"Kevad"
Pildikesi koolipõlvest.
"Ilukirjandus ja Kunst". Tallinn 1949.
Illustreerinud Romulus Tiitus.

                        Oskar Luts
                        "Kevade"
                        I ja II. Pildikesi koolipõlvest.
                        Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1954.
                        Illustreerinud Richard Kaljo.

Oskar Luts
"Kevade"
Pildikesi koolipõlvest I ja II. 13. trükk.
Kirjastus "Perioodika". Tallinn 1982.
Illustreerinud (ja kujundanud) Ülo Sooster.

Jah, "Kevadeid" on mul kolm. Esimene lapsepõlves esialgu peamiselt lustakate piltide vaatamiseks ja siis ka lugemiseks, teine Oskar Lutsu teoste sarjast kooli lugemisvarana ära kulunud ja ümbrispaberita jäänud, kolmas aga ostetud juba täiskasvanuna ilusa ja omapärase kujunduse pärast.

Ilma "Kevadet" lugemata minu kooliajal läbi ei saanud. Raamat lausa kulus pähe, kõik oli meeles, kõigele sai kaasa elatud.

Umbes 1953. a oli Tallinnas mingi Eesti NSV noorsoofestivaliks nimetatud üritus. Võidu väljakul (praegu Vabaduse väljak)toimus suur karnevalirongkäik, kus teiste hulgas olid ka populaarsemad raamatutegelased. Mäletan, et platsi mööda veeres saunalava, millel kõhetu Kiir oma paljast tagumikku naksutas ja mille alumisel astmel istuv Toots talle midagi seletas. Muidugi olid need Ervin Abel ja Jaanus Orgulas draamateatri ülipopulaarsest lavastusest. Julk-Jüri (Aadu Hõimre) oli seal rongkäigus ka ning küllap oligi teisigi "Kevade" tegelasi. need jätsid mulle kustumatu mulje. Hilisemat kultusfilmi polnud "Kevadest" siis veel tehtud.

Hiljuti lugesin ühest blogist arutelu sõna "jeekim" päritolust. Kaheldi, kas see tuli ikka "Kevadest". Minu õpiajal osanuks jeekimitest rääkida iga koolilaps, peaaegu sama soravalt nagu Toots seda tegi.

Küllap ka praegu on võõramaise hallouviini asemel palju vahvam meie oma kodumaiseid tonte meelde tuletada (tsitaat on pärit 1949. a väljaandest):

""Aga varandus, varandus," usutab Imelik; "sa käisid ju praegu varandust otsimas, nagu ütled; kas said kätte?"
"Jaah - kätte! kust sa nii ruttu kätte saad. Seal on nii palju neid jeekimeid juures valvamas, et..."
"Keda, keda - jeekimeid?" küsivad kuulajad uudishimulikult. "Mis asjad need on?"
"Eks te minge vaadake, mis asjad nad on" tähendab Toots saladuslikult, "Mina läksin - pidin leivakotist ilma jääma. Sain teisele veel õigel ajal maakeraga pähe valada, muidu ripub leevakoti küljes nagu ahv, ja ise ikke: vurra-vurra-vurra! ja tot-tot-tot! Mis sa vuristad ja totutad, pime!"
"Pea n'd kinni, räägi selgemalt!" hüüavad kuulajad. "Kes nad on siis niisugused ja mispärast nad leevakotti rebisid? Kas nad kodukäijad olid?""

Eks edasi võib igaüks ise lugeda, sest nood pildikesed koolipõlvest võiksid küll iga kodu raamaturiiulil olla. Siia panen selle jeekimitest pajatava peatüki illustratsioone kolmelt kunstnikult.

Romulus Tiitus (1949):

Richard Kaljo (1954):

Ülo Sooster (1982):