„Pilte ja hääli Eesti loodusest“

Johannes Piiper
„Pilte ja hääli Eesti loodusest“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1960.

Eesti endisaegsed kirjamehed oskasid oma tekste kirjutada nii, et need sobisid lugemiseks kogu perele. „Pilte ja hääli Eesti loodusest“ (mille esimene trükk ilmus 1935. a) ei olnud otseselt lasteraamat, aga sain selle 1960. a lastelehe Säde toimetuselt ergutusauhinnaks kirjandusvõistluse võitjale. Mulle meeldis see raamat oma ladusa jutustamisviisi ja fotode tõttu. Praegu tunduvad need fotod ehk mannetud, kuid need olid sündinud Johannes Piiperi retkedel, tutvustasid kohti ja linde, olles tekstile sisukaks täienduseks.

Olen mõnikord sattunud arvamustele, et Piiper kirjutas liiga lihtsalt, seetõttu olevat teda tänapäeva pideva kiirustamisega harjunud lugejatel igav ja tüütu lugeda. Aga minule meeldib tema lugudes justkui sammhaaval edasirühkimine – see tunne, nagu oleksin ise teel ja näeksin kõike ühtaegu nii kirjamehe kui ka iseenese silme läbi.

Aeglus ei sega, vaid viib mõtted rahulikult looduse juurde. Võimaldab keskenduda. Seda nii Tallinna ja Tartu lähistel kui ka Vilsandil, Muhu- ja Saaremaal, üldse igal pool, kus Piiper on oma ülestähendusi teinud. Ja kui mitmekesiselt ilus on tema sõnavara meie looduse ilminguist kirjutades!

Panen siia tema kirjutatud autoripöördumise, mis iseloomustab väga hästi piltide ja häälte raamatut ning Johannes Piiperi suhtumist ilukirjanduslikumasse loomingusse:

„Pilte ja hääli Eesti loodusest“ on pühendatud sügavaimas tänutundes autori auväärt õpetaja, endise Tartu ülikooli rektori Henrik Koppeli mälestuseks. Raamatule on saatesõna kirjutanud professor Eerik Kumari, kes rõhutab nende lugude suurt looduskaitse-alast väärtust.

Mõned päevad tagasi oli Johannes Piiperi 140. sünniaastapäev. 50 aastat tagasi kohtusin algaja ajakirjanikuna temaga ta Tartu kodus. Piiper oli siis just 90aastaseks saamas. Võttis mind vastu väga rõõmsameelsena. Kirjutasin loo tollasesse ajalehte Noorte Hääl. Olen toonast kohtumist meenutanud ka oma blogis Kruusatee pealkirjaga „Tõuked, müksud ja Eestimaa suvi“

Muu hulgas kirjutasin siis: „Eesti teeneline teadlane, professor, doktor, üks Eesti loodusteaduse rajajaid. Tol ajal kõrgele eale vaatamata väga erksa ja liikuva mõistusega. Tema õpilased on olnud näiteks Harald Haberman, Eerik Kumari, Jaan Eilart... Pikk rida teisi. Õpetamise kohta ütles ta, et õpilased „on minult rohkesti tõukeid ja müksusid saanud selles suunas tegutsemiseks. Ja aiva asja ette…““

* Johannes Piiper (12. apr 1882 – 5. okt 1973) oli eesti zooloog ja looduskirjanik, alates 1924. aastast Tartu ülikooli professor.
Portreefoto (1952) autor teadmata, allikas Tartu Ülikooli fotokogu

„Piilupart, Miki ja teised“

Walt Disney
„Piilupart, Miki ja teised“
Kirjastus Kunst. Tallinn 1973.

Vaatan, et mitmes ajakirjandusväljaandes tähistatakse praegu selle koomiksiraamatu esmakordselt eestikeelsena ilmumise 50. aastapäeva. Et kultusraamat ja puha. Meil kodus seda raamatut 1972. aasta numbriga ei ole, meie oma on ilmunud aasta hiljem, arvatavasti siis lugejate suurest huvist tingitud kordustrükina.

Poeg luges põneva pildiraamatu üsna narmendama, sest meil oli pehmekaaneline eksemplar – nii tuli see lasta uuesti köita.

Minu lapsepõlves Miki-Hiire ja Piilupart Donaldi raamatuid polnud. Need olid vist koguni keelatud. Olin küll vilksamisi näinud mingisuguseid Miki-Hiire vihikuid, arvatavasti veel sõjaeelsest ajast.

Miki-Hiir sai mulle aga heaks tuttavaks Riikliku Akadeemilise Meeskoori legendaarse esimese kvarteti (RAM-1) liikme Georg Metsalu esituses. „Miki merehädas“ ehk „Kord Miki läks Piritalt merele...“ oli imevahva laul, sõnad jäid mulle ruttu pähe ja nii laulsin seda ikka aeg-ajalt. Üks hea lapsepõlvesõber kinkis mulle mälestuseks ka n-ö eestiaegse postkaardi Mikiga merelainetes.

„Miki merehädas“ on lingitud muusikalise tunni saates kuulda 00:14:19 alates.
https://arhiiv.err.ee/vaata/muusikaline-tund-georg-metsalu-70

„Kullilaane saladus“, „Partisani märkmed“

Minu lapsepõlve lugemisvara hulgas oli palju sõja- ja partisanilugusid. Selle üle ei ole põhjust imestada. Sündisin, kui sõja lõpust oli möödunud aasta. Mälestused sõjast olid alles väga värsked, samuti olid paranemata sõjahaavad nii inimkehadel kui ka majanduselus.

Seda sõda nimetati NSV Liidus Suureks Isamaasõjaks. Selles võitlesid kõrvuti venelased, ukrainlased, valgevenelased ja paljud teised rahvad. Sõjas langenuid oli neil kõigil väga palju, relvavendlust ja lahingukaaslaste toetust ning sõprust peeti enesestmõistetavaks. Sõjast kirjutati rohkesti ja neid raamatuid tõlgiti palju. Neid lugenutel on raske mõista, kuidas juhtus see, et rahvad, kes kõrvuti võitlesid ja kannatasid, nüüd üksteise verivaenlasteks on jõudnud, uut sõda läbi tegemas.

Juri Zbanatski
„Kullilaane saladus“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1953.
Vene keelest tõlkinud Hilda Dresen.
Illustreerinud A. Reznitšenko.

Ukrainlane Juri Zbanatski (1.jaan 1914 – 25. aprill 1994) oli sõjapäevil Mõkola Štšorsi nimelise partisanikoondise komandör. See koondis tegutses Ukraina NSV Kiievi ja Tšernigivi oblastites. Raamatus on Zbanatski kirjutanud põhiliselt poistest, kes partisane aitasid, kusjuures seda tegid nii need, kes elasid külades, kui ka need, kes elasid metsades koos partisanidega. Poisid olid partisanisalkade täieõiguslikud liikmed. Fašistidele tehti palju meelehärmi, sest neil tuli kanda suuri kaotusi.

Pärast lapsepõlveaastaid ei ole ma seda teost üle lugenud, seetõttu suurt midagi ei mäleta. Aga see on meeles, kuidas peategelase ema Motrja üsna raamatu alguses mõtleb, kas tõesti tuleb sõja puhkedes kõik maha jätta, mis kodus ja kodukandis hingele ja südamele nii armas on. Jätta maha selleks, et ellu jääda.

Pärast sõda sai Juri Zbanatskist tuntud ukraina kirjanik, tema raamatuid tõlgiti paljudesse keeltesse, ka eesti keeles on ilmunud veel mõned lisaks „Kullilaane saladusele“, aga neid pole ma lugenud.

Pjotr Ignatov
„Partisani märkmed“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1953.
Kirjanduslikult ümber töötanud P. Lopatin.
Vene keelest tõlkinud Jaan Rummo.
Kujundanud L. Ennosaar.

Venelane Pjotr Ignatov (10. okt 1894 – sept 1984) oli sõjapäevil Vendade Ignatovite nimelise partisanisalga komandör, keda kutsuti Batjaks. Tema salk koosnes peaaegu täielikult Kubani linnade intelligentidest: sellesse kuulus Krasnodari kõrgkoolide ja suurte tehaste direktoreid, teadlasi, insenere, ökonomiste, töölisi. Paljud neist olid põlised Kubani kasakad, mustamerelased. Salgas olid nad minöörid-diversandid. Batja salgas võitlesid ka tema naine ja kolm poega. Kaks poega, kelle nime partisanisalk kandis, langesid õhkides Saksa sõjaväeešeloni, ellu jäi ainult keskmine. Batja pidas sõja ajal napisõnalist lahingupäevikut, mis saigi aluseks tema raamatule. 

Mõlemaid raamatuid soovitati nende ilmumisaegse määratluse järgi lugemiseks keskmisele koolieale. Tegelikkuses oli „Kullilaane saladus“ seiklusjutt poistele, „Partisani märkmed“ aga sobis rohkem lugemiseks täiskasvanutele. Kumbagi neist jutustustest pole mul enam alles, aga seda mäletan hästi, et lugesin neid üsna varakult, umbes 8-12aastasena, ja mul oli põnev. Kaanepildid leidsin internetist.

Юрій Збанацький „Таємниця Соколиного бору“ (1949).
Петр Игнатов „Записки партизана“ (1944).