03/02/2020

„Poiss ja liblik“


A. H. Tammsaare
„Poiss ja liblikas“

Eesti Raamat. Tallinn 1977.
Illustreerinud Enno Ootsing.

Seda 1912. aastal kirjutatud miniatuuri lugesin esmakordselt koolilapsena ja siis oli selle pealkirjaks „Poiss ja liblik“, nagu Tammsaare oli kirjutanud. Miks ja millal mõnes väljaandes õrnhabras sõna „liblik“ kirjakeelseks „liblikaks“ muudeti, seda ma ei teagi.

Muide, sellest pildiraamatust paar aastat hiljem ilmunud Tammsaare „Kogutud teoste“ 3. köites (Eesti Raamat. Tallinn 1979), on ikkagi ja õnneks „Poiss ja liblik“. „Liblik“ on minu meelest armsam, kõlaliselt pehmem ja luulelisem sõna.

Millisest raamatust ma seda kurba lugu lapsena lugesin, seda ma enam ei mäletagi. Võib-olla oli see mõnes koolilugemikus, võib-olla sattus kätte mõne vana raamatuna. Ka kostis seda sageli raadiost, ettelugejateks Eesti tuntumad ja armastatumad näitlejad.  Märkimist väärib, et alates detsembrist 1963 oli Estonia teatri mängukavas Eino Tambergi sümfooniline lühiballett „Poiss ja liblikas“, milles Liblikat tantsisid Tiiu Randviir, Aime Leis ja Larissa Kaur, poissi Ago-Endrik Kerge, Anton Bome jt.

Väljaanne, mille kaanepilt ja illustratsiooninäide siin on, jõudis minuni hiljem, kui juba täiskasvanu olin. Enno Ootsingu illustratsioonid said nende ilmumise ajal väga palju kiita, kuid palju oli ka neid, kes väitsid, et pildid on liigselt modernistlikud ja ei vasta Tammsaare-vaimule. Minus ei tekita need seda tunnet, mille ma lugedes sain, kuigi neis on täheldatav hoogsus, millega poiss liblikat taga ajas ja lilled sõtkus.

1915. a koondas Tammsaare oma miniatuurid ja kunstmuinasjutud koos mõne varasema novelliga raamatusse, mille pealkirjaks sai samuti „Poiss ja liblik“.

Kirjandusteadlane Erna Siirak on öelnud, et näiliselt väga lihtsas miniatuuris „Poiss ja liblik“ on sügav elufilosoofiline mõte. „Liblikat püüdes tallab poiss ära lilled, mida ta armastab. Kauget püüdes ei näe inimene sageli temale lähedast.“

Veel Siirakult: „Kunstmuinasjutud ja miniatuurid sädelevad nagu kristallid kirjaniku loomingus ja seostuvad eelkõige mõttesügavuse tõttu tema suure eepikaga. Neisse on surutud mõtteid ja motiive, mille juurde kirjanik pöördub tagasi hilisemates romaanideski.“ (Tsitaadid on Erna Siiraku järelsõnast Tammsaare „Kogutud teoste“ 3. köitele, mis sisaldas miniatuure, jutustusi ja novelle aastaist 1909-1921.)


* Enno Ootsing (sünd 18. aprillil 1940) on eesti kunstnik (graafik, raamatukunstnik ja akvarellist).

* Erna Siiraku (1911-1987) põhihuvialaks kirjandusteadlasena oli ilukirjanduslik stiil, näiteks kirjutas ta 1936. a Tartu Ülikooli lõpetades oma magistritöös Tammsaare lauseehitusest. Lisaks Tammsaarele uuris põhjalikumalt ka Johannes Semperi ja Marie Underi elu ja loomingut.

No comments:

Post a comment