06/02/2019

„Tarantel“


Herman Matvejev
„Tarantel“

Sarjast „Seiklusjutte maalt ja merelt“.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1958.
Tõlkinud L. Kurtšavova ja R. Potisepp.
Illustreerinud Olev Soans.
Kaane kujundanud Valentin Vare.

Ülipõnev raamat minu lapsepõlve lugemisvarast. Sisaldab kolme osa, mida võib ka eraldi jutustustena lugeda, kuid mis kõik pajatavad kangelaslikest lastest Teise maailmasõja ajal ümberpiiratud Leningradis. Julgusest. Võitlusest. Kõigest sellest, mida julm blokaadiaeg lastelt nõudis. Jutustuste pealkirjad on „Rohelised ketid“, „Varjatud heitlus“ ja „Tarantel“ ning neid seovad paljud ühised tegelased.

Tunnistan ausalt, et pole seda raamatut juba üle paarikümne aasta uuesti lugenud. Ei taha hajutada seda põnevusjutu lumma, mis minu jaoks selles köites peitus.

Nüüd, mil jaanuaris tähistati 70 aasta möödumist Leningradi blokaadi lõpust, mõtlesin taas, et peaksin seda triloogiat uuesti lugema, aga loobusin. Otsisin ainult siinse postituse jaoks mõne pildi ja tsitaadi. Las jääb ta mu lugejamällu niisuguse pisut uduse ja põneva teosena, ilma et peaksin sellest otsima tänapäevase ajalookäsitluse alusel ideoloogilisi vigasid ja ülepaisutusi.

Matvejevi seiklusjutustustele on omane rohke dialoog, mitmeplaaniline tegevus ja reportaažlikud olukorrakirjeldused, ka suudab ta anda edasi laste, eriti poiste keerdkäigulisi iseloomusid.

Lapsed püüavad raketilaskjaid, kes vaenlase lennukitele pommiviskamiseks sobivaid kohti kätte näitavad. Lapsed aitavad tabada salakuulajaid ja mitmesuguseid muid kurjategijaid. Lapsed on, nagu kirjutab Matvejev, „ustavad abilised, kuid oma nooruse tõttu on nad liiga julged, liiga tulised, liiga aktiivsed ja võivad sisse kukkuda“. Just see teeb neist kirjutatud triloogia põnevaks ja kaasahaaravaks.

„Alles nüüd taipas Miša, mis oli juhtunud. Üks spioonidest oli ukse lahti paisanud, automaadivalanguga endale teed teinud ja hauakambrist välja pimedusse hüpanud. Spioon tundis surnuaeda hästi ja sellises tihnikus, haudade vahel, oli tal end kerge varjata. taskulampe aga süüdata ei tohtinud. Ta näeb valgust ja tulistab otsekohe.
„Mida nüüd teha,“ mõtles Miša erutatult. „Spioon jookseb minu poole ja varjab end kusagil läheduses.“
Sel hetkel süütas keegi sõdureist hauakambri juures taskulambi. Ja kohe läigatlesid Miša lähedalt automaadivalangu punased tulukesed. Ootamatusest langes Miša istukile, kuid jõudis märgata kohta, kus spioon end varjas.“


* Herman Matvejev (7. juuli 1904 - 6. dets 1961) oli nõukogude kirjanik. Alates 1923. aastast kirjutas ta näidendeid nii täiskasvanutele kui ka nukuteatri jaoks, 1939. a alustas laste proosakirjanikuna seiklusjuttude kirjutamist. Foto internetist.

Герман Матвеев, трилогия „Тарантул“: „Зеленые цепочки“ (1945), „Тайная схватка“ (1948), „Тарантул“ (1957).

320.

1 comment:

  1. See oli ka üks minu lapsepõlve lemmikraamatuist, kuigi pärines mu isa raamaturiiulist. Ei ole samuti paarkümmend aastat lugenud, aga ilmselt oli toona lihtsalt põnev lugemine, sest ise laulva revolutsiooni ajal üles kasvanud.

    ReplyDelete