07/08/2018

„Suured vene maadeuurijad“


Lev Berg
„Suured vene maadeuurijad“

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1952.
Vene keelest tõlkinud Vello Tarmisto.
Kujundanud J. Kisseljov.
Kaanejoonise valmistanud Märt Laarman.

Sellest raamatust olen lubanud siin blogis juba mitu korda kirjutada ning nüüd saab lubadus täidetud, sest sellest teosest sai alguse minu suur nooruskiindumus mereraamatutesse. Teised, millest olen juba kirjutanud – Mikluhho-Maklai reisiraamat ja Nevski maadeuurijate, põhiliselt Krusensterni tutvustus, järgnesid sellele. Nii kujunes „Suured vene maadeuurijad“ nagu omamoodi nurgakiviks minu maailmanägemisele. Ja kõigist neist raamatutest, ka hiljem loetutest, oli palju kasu kooli geograafiatundides.

Nende maadeuurijate loetelu, kellest selles aimeraamatus kirjutatakse, on aukartustäratav: Afanassi Nikitin, Semjon Dežnev, Vladimir Atlassov, Aleksei Tširikov, Vassili Golovnin, Mihhail Lazarev ja Faddei Bellingshausen, Pjotr Semjonov-Tjan-Šanski, Nikolai Mikluhho-Maklai ning Nikolai Prževalski. Kõigi kohta sain teada elulooandmed, olulisema uurimis- ja avastustegevuse, veidi ka nende iseloomust ja seiklustest, suhetest uuritud maade elanikega ja mõjust edasistele maadeuurijate põlvkondadele.

See Moskvas 1950. a ilmunud raamat oligi lastele mõeldud populaarteaduslik väljaanne. Pildid ja kaardid andsid sellele meeldejääva täienduse. Ja ehk küll raamatu eessõna Stalini ajale omaselt pateetilis-patriootlikult mõjub, on raamatu sisu praegugi lugemisväärne.


Paar tekstinäidet:
„Bidaris sõlmis Nikitin tutvusi paljude hindude-brahmiinidega ja avaldas neile, et ta pole muhameedlane ega ka horassanlane Jussuf, kellena ta ennast esitles, vaid venelane, nimega Afanassi. Pärast seda avaldust hakkasid hindud suhtuma Nikitinisse  usaldusega, „ei varjanud midagi ei söömise, kauplemise, palvetamise ega teiste asjade suhtes; ei peitnud ka oma naisi“.
Sellest võime järeldada, et Nikitin oli haruldaselt andekas uurimisreisija: oskas võita kohalike elanike usaldust, kõneles vabalt türgi, pärsia ja hindustani keeli, oli salliv usu suhtes, tarviduse korral võis esineda ka muhameedlasena.“



„Esimese tähelepanuväärse avastuse tegi Prževalski Džungaaria kõrbes. See maa-ala asetseb Lääne-Hiinas, Momgoolia Altai ja Ida-Tjan-Šani vahel. Džungaarias avastati väga haruldane, senitundmatu metshobuseliik. See nimetati Prževalski hobuseks. /- - -/ Algul arvati, et see hobune on sugulane koduhobusega ja võib-olla isegi pärineb temast. Nüüd on aga tõestatud, et see on täiesti omaette liik. Prževalski hobune elutseb väikeste, 5-15-pealiste karjadena Džungaaria kõrbe kõige metsikumates osades. Jaht neile loomadele on erakordselt raske: nad on väga ettevaatlikud ja lisaks ülihea haistmise, kuulmise ja nägemisega. Hiljem on ainult vähestel maadeuurijatel õnnestunud Prževalski hobust hankida.“

(Prževalski hobune on praeguseks looduses välja surnud – viimast isendit olevat nähtud Mongoolias Gobi kiltmaal 1968. aastal. Liigi säilimise jaoks teevad tublit tööd loomaaiad, ka Tallinna Loomaaed nende hulgas.)


* Lev Berg (2. /15./ märts 1876 – 24. dets 1950) oli vene ja nõukogude zooloog ja geograaf, Teaduste Akadeemia akadeemik, kauaaegne Vene Geograafia Seltsi president. Tema teadustööd hõlmasid ihtüoloogiat, geograafiat, evolutsiooniteooriat jms, lisaks kirjutas ta aimekirjandust nii lastele kui ka täiskasvanutele.

* Vello Tarmisto (7. jaan 1918 – 6. nov 1991) oli majandusdoktor, professor, Eesti Teaduste Akadeemia liige (1977). Algatas 1955. a Eesti Geograafia Seltsi rajamise, oli selle esimees 1956–1985. Osales agaralt ka teaduste akadeemia kodu-uurimise komisjoni töös, olles pikalt nii selle aseesimees kui ka esimees). Tõlkis eesti keelde palju geograafiateemalist kirjandust, näiteks mitu sarja „Maailm ja mõnda“ raamatut.

Лев Берг „Великие русские путешественники“ (Москва: Детгиз. 1950).

No comments:

Post a Comment