24/04/2017

„Meremees sadulas. Jack Londoni elulugu“


Irving Stone
„Meremees sadulas.
Jack Londoni elulugu“

Biograafiline sari.
Eesti Raamat. Tallinn 1968.
Tõlkinud Ülo Kurvits.
Kujundanud Henno Arrak.

Just neil päevil 110 aastat tagasi oli Jack London alustanud oma ümbermaailmareisi purjelaeval „Snark“ ja võib-olla oli ta juba kirjutanud esimesed read ka oma hiljem väga kuulsaks saanud romaanist „Martin Eden“.

See ei olnud tema esimene merereis. Siiski ei laabunud kõik hästi. Irving Stone on hea kirjutajana suutnud Jack Londoni raskusi köitvalt paberile panna.

„Paljaks varastatud, välja naerdud, taga nutetud, sõprade poolt saatuse hooleks jäetud kui lootusetu romantiline idioot, heiskas Jack Hopperi Kalifornia jalgpallimeeskonna sviitri masti ning hiivas käsitsi ankru. Siis aga navigaatoriga, kes ei tundnud navigatsiooni, masinistiga, kes masinatest midagi ei teadnud, ja kokaga, kes toitu valmistada ei osanud, läks „Snark“ teele, mööda estuaari allapoole, läbis lahe ja purjetas läbi Golden Gate'i väina Vaiksele ookeanile.“

Mõningatel andmetel alustas Jack London seda suurreisi 23. aprillil 1907, Irving Stone pakub kuupäevaks aga 20. aprilli. Olgu, kuidas oli, aga:

„Kõige suuremat põnevust tekitas Jackis mõte surmale, mis teda ikka veetles; ta elas ekstaatiliselt nagu mõni noor poiss. Ta juhtis „Snarki“ läbi kaardistamata vete, püüdis delfiine, haisid ja merekilpkonni, lesis luugil siruli, meresoola hõng sõõrmetes ja laskis rulluvatel ookeanilainetel ennast õrnalt õõtsutada, kirjutas iga päev oma tuhat sõna „Martin Edenit“ ja põnevaid artikleid nagu „Põiki üle Vaikse ookeani“.“

Kuid „Meremees sadulas“ ei ole pelk ühe merereisi kirjeldus, vaid dramaatiline ülevaade Jack Londoni kirglikust elust, mille kirjutamiseks töötas Stone läbi Londoni  viiskümmend avaldatud raamatut ja 200 000 kirja, mustandkäsikirju, dokumente ja päevikuid. Nii sündis elulookirjeldus, mida noorena lugeda ahmisin ja mida ka praegu kõigile lugemiseks võib soovitada.

* Jack London (tegelikult John Griffith Chaney; 12. jaanuar 1876 – 22. november 1916) oli ameerika kirjanik ja ajakirjanik. Kõik Londoni kuulsamad teosed on tõlgitud eesti keelde

* Irving Stone (14. juuli 1903 – 26. august 1989) oli ameerika kirjanik, kes sai tuntuks biograafiliste romaanidega. Eesti keeles on neist lisaks Jack Londoni eluloole ka „Michelangelo. Agoonia ja ekstaas“ ja  „Elujanu. Jutustus Vincent van Goghist“.

Irving Stone „Sailor on Horseback. The Biography of Jack London“ (1938).

16/04/2017

„Maailm arlekiini kuues“


Voldemar Panso
„Maailm arlekiini kuues“

Eesti Raamat, Tallinn 1973.
Illustreerinud Edgar Valter.

Tõeliselt nauditav ja lustiline lugemine isegi paljude aastate möödudes. Nüüd, mil sõna „legendaarne“ on muutunud laiatarbekaubaks ja ära lörtsitud, ei pruugi nooremad blogilugejad enam arugi saada, et Panso oli teatri-, rännu-, kirja- ja naljamehena tõeliselt legendaarne. Teine legendaarne mees, kunstnik Edgar Valter on teda ka selle raamatu piltidele joonistanud – täiesti äratuntava rühkijana, elus edasi tormajana, kes seejuures kunagi ei kaotanud oma sisukust.


Raamatu ümbriselakal on Panso sõnad:
„Need kirjatükid on sündinud varastatud ajast – öötundidest. Isegi mitte vabast tahtest, vaid teiste pealekäimisel edasi anda oma muljeid. Muljed - need nad ongi.
Nad on sündinud ettevalmistuseta nagu reisidki. Neil muljetel on siiski üks ühine nimetaja: need on teatrimehe muljed. Paljugi sellest, mis antud ajahetkel oli üllatuslik ning uus, on nüüd juba iganenud ja varsti lootusetult vana. Ma ei paranda neid lehti. Las nad olla nagu olid, need hetke impressioonid. Selles on nende piiratus, aga võib-olla ka võlu – neile, kes ei otsi siit tõsiandmeid kirjeldatud maade kohta, vaid keda huvitab, mida mõtles või tundis kunagi üks eesti teatrimees, kui ta viibis neil mail.“



India, Soome, Inglismaa, Austraalia, Uus-Meremaa – need on paigad, mille kohta Panso jagas vaimukaid tähelepanekuid. Ja siis on veel koju tagasi jõudmine, omaenese armas Kivimäe.


Pansol on terav silm ja imeline jutuvestmisoskus. Vaatleja parimad omadused ja tähelepanu inimeste ning olude suhtes. Piisab, kui öelda, et kuskil pole keegi eesti kirjameestest ja naistest paremini kirjeldanud kängurut. Rohkem kui kümmekond aastat pärast selle õhukesevõitu raamatu ilmumist Austraalias käies, tulid Panso värvikad muljed mulle mitut puhku meelde, ka see üsna pikk kirjeldus...


Aga lugege ise, see on aegumatu raamat hoolimata oma pisivigadest. Piiratus, mida Panso pelgas, on ajaga kadunud. Võlu on jäänud.

* Voldemar Panso (30. november 1920 – 27. detsember 1977) oli eesti lavastaja, näitleja, teatripedagoog ja teatriteadlane. 1957. aastast surmani juhatas ta Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedrit, mille ta ise rajas. (Foto internetist.)

Minu lemmikraamatuks Panso sulest on aga „Töö ja talent näitleja loomingus“ (1965), mis mind nooruses palju mõjutas ja millest kirjutan selles blogis tulevikus

04/04/2017

„Raamatukangelaste radu mööda“


Juri Rakov
„Raamatukangelaste radu mööda“

Valgus. Tallinn 1978.
Tõlkinud Harald Reinop.
Kujundanud Ado Orupõld.

Raamat-ekskursioonijuht. Ilmumise ajal oli see mõeldud vanemate klasside õpilastele. Võib rännumeestele ja kirjanduslembelistele ka praegu pakkuda huvi, sisaldades juttu paikadest, mis on seotud vene ja maailmaklassikasse kuuluvate teoste tegelaste ja nende prototüüpidega.

Esimene peatükk on seiklusjuttude kangelastest, alustades Tom Sawyerist ja Huckleberry Finnist, kellele on loodud muuseumid Hannibali väikelinnas Mississippi läänekaldal, aga ka mujal Ameerikas. Ükski kirjanduslikest paikadest pajatav raamat ei saa jätta käsitlemata Sherlock Holmesi elamist Baker Streetil. Veel teeb Rakov juttu d'Artagnani kangelastegudest, Ifi kindlusest ja Monte-Cristo lossist, Robinson Crusoe saartest ja paljust muust.

Tallinna kohta on ta üles tähendanud loo sellest, kuidas sündis Toompea kui kangelase Kalevi hauaküngas ja kuidas Linda pisaratest sai Ülemiste järv.

Valdav osa raamatust käsitleb Leningradi (praeguse Peterburi) kirjanduslikke kohti. Ka neile, kes sellesse suurlinna praegu reisivad, võib Rakovi kirjapanek teejuhiks olla.

Muidugi alustab ta Puškini loomingust. Moika kaldapealsel käib ta kirjaniku kortermuuseumis, siis suundub tema kangelaste elupaikadesse: „Nad on linnaga, selle tänavate ja majadega tihedalt seotud. Hiilgavas, toretsevas linnas on „Padaemanda“ vana krahvinna, on Onegin, vaeses – väikeametnik Jevgeni, rikastumiskirest haaratud Hermann, vaene lesknaine oma tütre Parašaga.“


Paeluv on lugu „Vaskratsaniku jälgedes“, mis kirjeldab 1824. aasta suurt üleujutust ja „pronksratsul pronksist hiiglamehe“ osa Peterburiga seotud kirjanike proosas ja luules.

Lisaks Puškinile on raamatus põhjalikult juttu paikadest, mis on seotud Gogoli, Lermontovi, Dostojevski jpt loominguga.

Nii et kokkuvõttes on tegu igati väärt reisijuhiga, mis väärib enne Peterburi minekut sirvimist.

Raamatu esikaanel on kasutatud A. Benois' illustratsiooni A. Puškini poeemile „Vaskratsanik“; tagakaanel on mälestusmärk Tom Sawyerile ja Huckleberry Finnile Hannibalis.

Юрий Раков „По следам литературных героев“ (1974).