Linda Järve: Meenutused lapsepõlves ja nooruses loetud raamatutest palju aastaid hiljem

25/10/2015

"Kadri"


Silvia Rannamaa
„Kadri“

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1959.
Illustreerinud Edgar Valter.

Raamat, mis minu lugemisvara hulka jõudis täpselt õigel ajal: olin selle peategelasega ühevanune ja samastuda oli kerge. Samastumisega kaasnes loetu südamessevõtt ja meeldetalletumine.

Mulle meeldis, kuidas kirjanik oli kirjeldanud Kadri ellusuhtumist, mis lõppkokkuvõttes polnudki muud kui inetu pardipoja kihk ilu ja õnne järele. Nii et „Inetu pardipoeg“ sobis „Kadri“ esimese osa pealkirjaks suurepäraselt. Kohtumine kirjanikuga äratas Kadris unistused ja elujulguse, professori tehtud silmaoperatsioon tundus paljutõotavana…

… ja teise osa pealkirjaks saigi „Võluprillid“. Silmade avanemine, lennujulgus, mille tõid oma tiibadel kaasa igatsusluiged ja esimesed nooruskiindumused.

„Kadri“ on vist küll raamat, mis mingisugust ümberjutustamist ei vaja. Nii paljud – nüüd juba põlvkonnad – on seda ühe toreda tüdruku kasvulugu lugenud. Tüdrukute lemmikraamat. Poisid on kurtnud, et Rannamaa raamat meeldib neile vähem, kuigi päris ükskõikseks ei jäta neidki. Praegusaja lastele on „Kadris“ kindlasti palju kummalist, sest ajad on nii palju muutunud ja ellusuhtumised ja elujuhtumused hoopis teistsugused.

„Pole mina mingi printsess ega vanaema mingi nõid. Vanaema on üsna harilik vana inimene, kes ainukesena maailmas mind armastab ja hoiab, ja temagi tahab, et oleksin parem, kui ma olen. Me igatseme ju üht ning sama asja, kuid mis parata, kui see nii ei ole. Ta ohkab sageli: „Miks sina küll selliseks viletsaks oled loodud?“ Sedasama mõtlen minagi, kuid miski ei muutu seeläbi paremaks. Ma ei saa ilmaski millegagi hakkama, mida ta mul teha käsib. Siis ta vihastub, tutistab või müksib mind ja teeb kõik ise. Mõnikord kuulen, kuidas ta poriseb: „Kellesse see laps küll on läinud?“ Mitte kellessegi pole ma läinud. Olen täitsa ainulaadne iseendataoline käpard.“

Olen siin blogis varemgi kirjutanud, et minu (põlvkonna) esmatutvus „Kadriga“ ei alanud selle raamatu ilmumisega. „Kadri“ kirjutamist oli Silvia Rannamaa alustanud 1957. a ja katkend sellest avaldati esmakordselt kogumikus „Jutupaunik 1“ 1958. a. „Jutupaunikus“ joonistas Kadrit Edgar Walter (nagu ta oma nime toona kirjutas), kelle illustratsioonid ka „Kadri“ raamatus on. See Kadri, keda Edgar Valter kujutas, meeldis mulle väga ja sobis kokku mu kujutlusega loetust.

Sellel illustratsioonil on Kadri raamatuid ahmimas, nagu ta esmakordselt lugejate ette ilmus 1958. a „Jutupaunik 1“ köites:


Ülejäänud illustratsiooninäited on 1959. a raamatust, mille leheküljed ajas juba üsna kulunud ja koltunud on.




„Kasuemast“, „Kadri“ järjest, mis mõni aasta hiljem ilmus, kirjutan millalgi teine kord.

* Silvia Rannamaa (3. märts 1918 Tallinn – 19. aprill 2007 Tallinn) oli eesti kirjanik, kes sai tuntuks noortejutustustega "Kadri" (1959) ja "Kasuema" (1963). Tema siinne foto on pärit EKBL-ist, 1975.

* Tänavu maikuus pandi Mustamäel Männi pargis teiste kirjanike mälestuspinkide kõrvale ka Silvia Rannamaa nimega pink.  Käisin seda 24. oktoobril 2015 siinse blogiteksti jaoks pildistamas. Maasolevatest jälgedest nähtub, et sellel sageli istutakse – tõenäoliselt meenutatakse siis ikka ka nii „Kadrit“ kui ka tema autorit.


21/10/2015

"Kirjandusteadlase jutustused"


Irakli Andronikov
"Kirjandusteadlase jutustused"

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn, 1952
Tõlkinud Hardi Tiidus.
Kaanekujundus: N. Aljak

Selle raamatu esmalugemine jättis mulle kustumatu mulje. Olin tollal umbes kaheteistaastane ja selle tagasihoidliku kaanekujunduse ja rohkete fotodega raamatu tõin raamatukogust. Selles kirjeldatud inimestest ja kohtadest teadsin tollal üsna vähe, aga tuntud kirjandusteadlane Irakli Andronikov oli selle kirjutanud niimoodi, et lugejana sain põnevusega sammhaaval järgneda talle tema otsingutel ja rännakutel, mis enamasti kõik olid seotud tema põhilise uurimisobjekti - Mihhail Lermontovi elu ja loominguga.

Selle raamatu eestikeelset varianti ei ole mul käepärast ja seetõttu ei saa ma siia panna tsitaate. Ka ei mäleta ma, mitu jutustust selles oli. Kõige rohkem meeldis mulle "N. F. I. mõistatus" (oletan, et selle loo eestikeelne pealkiri oli otsetõlge vene keelest), milles Andronikov detailselt kirjeldab, kuidas püüdis leida selgust, kellele on Lermontov pühendanud oma luuletused, mille peakirjas on tähed N. I või N. F. I. Oma otsingute lõpuks õnnestus Andronikovil leida, et sama daam peitub ka luuletuste taga, mille pealkirjas olid muud tähed,  X või lihtsalt kolm tärni. Ja luuletusi kirjutas Lermontov talle mitte neli, vaid lausa kolmkümmend.

See oli kaunis naine, kellesse Lermontov oli kogu südamest armunud oma kuueteistkümnendast eluaastast alates, kuid kes teda n-ö pettis, valides enda abikaasaks teise mehe. Natalja Fjodorovna Ivanova väljavalitu, keegi Obreskov, osutus aga üsna tühiseks ja seda tõenäoliselt ka nende järglaste silmis, sest Andronikovi küsimusele, miks nad pole kunagi kellelegi rääkinud, et Lermontov nende vaaremale luuletusi kirjutas, vastasid nad, et kas nad oleksid siis pidanud kõigile tunnistama, et vaarema tegi vale valiku ja kurvastas Lermontovi.

Siine pilt kaunist N.F. I-st (V. Binnemanni joonistus) on just see, mille Andronikov oma otsingutel leidis. Millegipärast jäi see mulle raamatust väga hästi meelde koos sõnadega, mis on pärit Lermontovi luuletusest:
"Ta uhke inimeste suhtes, kuid saatusele alistudes ta pole kaval ega uhke". - "С людьми горда, судьбе покорна, Не откровенна, не притворна…"

Just niisugusena kujutlesin ma tõelist daami, ideaalset naist, kes, nagu Puškini ja Lermontovi aegsed kaunitarid sageli, ütles: "Kes mind hooletusse jätab, see kaotab mu..."

Mõni päev tagasi lugesin Andronikovi ""Kirjandusteadlase jutustused" uuesti üle, sedapuhku e-raamatuna vene keeles, milles need ju kirjutatud on. Kokku oli neid 11.

Ehedalt tuli meelde kirjeldus sellest, kuidas Andronikov leidis vana portree, millel arvas olevat kujutatud Lermontovi, ja kuidas ta selle uurimiseks kasutas kõikvõimalikke oma aja füüsika edusamme, saades lõpuks kinnituse hoopiski kriminalistikaprofessorilt.

Taas, nagu lapsepõlves seda raamatut lugedes, uitasin koos Andronikoviga ka Aragvi jõe kaldaradadel, otsides paika, mida Lermontov joonistanud oli. Lõpuks selgus, et see joonistus kujutas kohta, kus toimub Lermontovi kuulsa "Deemoni" tegevus. Andronikov aga sai kinnitust, et Lermontovi meisterlikud joonistused ei olnud pelgalt rändava ohvitseri igavlemisest ajendatud lõbu, vaid omamoodi ülestähendused, pildimärkmed, osa tema vaimustunud ja visast tööst, milles peegeldusid tema loomemeetodid ja tema rohkete annete kooskõla.

Irakli Andronikov ise on kirjandusteadlase otsinguid võrrelnud detektiivi seiklustega, kui ta leiab väikseid, peaaegu tabamatuid vihjeniidiotsakesi ja seob neid kokku nii, et moodustub vaade kirjaniku elule, saatusele ja loomingule.

* Irakli Andronikov (ka Andronnikov, Andronikašvili; 15. /28./ sept 1908 - 11. juuni 1990) oli kirjanik ja kirjandusteadlane, telesaatejuht. Pälvinud Lenini preemia ja NSV Liidu riikliku preemia. Filoloogiadoktor.
Pärit Gruusia sügavate juurtega aadliperekonnast tundis ta suurt huvi Puškini- ja Lermontovi-aegse Venemaa ajaloo vastu. Põhihuviks alates 1934. aastast kujunes Lermontovi elu ja looming, aga ta on uurinud ka Puškini, Karamzini, Belinski jt loomingut. Väga hea jutuvestjana oli ta hinnatud esineja kõikvõimalikel kirjandusõhtutel, ka oli tal väga lai tutvusringkond, kuhu kuulusid rohked kultuuri- ja kirjandustegelased.

Ираклий Андроников "Рассказы литературоведа" (1949).

15/10/2015

"Edasi, kaptenid!"


Mark Egart
"Edasi, kaptenid!"

Ilukirjandus ja Kunst. Tallinn, 1948.
Vene keelest tõlkinud Erni Krusten.
Illustreerinud Felix Valdvere.

Hea poistekas, mis aga mullegi palju põnevat lugemisrõõmu pakkus. Seiklusjutt kahest sõbrast, Kostjast ja Slavast. Ja nende vanast füüsikaõpetajast Platon Matveitšist, kelle kaudu raamatus ka lausa ulmeelemente leidub, sest tal on õnnestunud luua n-ö läbipääsmatuse tsoon.

Kostjat hakkab huvitama, miks ta tädi hüütakse "madruse pruudiks"; otsingud viivad poisid tundmatu haua juurde, aga pärast seda sünnivad poistel aina uued ja uued küsimused. Vastuse neile lubab anda vana õpetaja, kes kutsub poisid külla...

Pärast seda külaskäiku ja õpetaja jutustust hakkavad poisid täiskasvanutesse teisiti suhtuma ja avastavad, et nii Kostja tädi kui ka vana õpetaja elus on palju lausa ülipõnevat. Näiteks kiirgab õhtuti õpetaja aknast tänavale rohelist valgust.

Kui poisid tahavad aknale läheneda, paiskab mingisugune arusaadamatu jõud nad eemale. Ka aknasse visatud kivi põrkab tagasi. Kostjal ei õnnestu isegi mööda vihmaveetoru aknani jõuda...

Siis algab sõda ja poiste elu muutub veelgi keerulisemaks. Nad abistavad meremehi-punalaevastiklasi võitluses rumeenlastega, näevad õpetaja hukkumist...

"... Roheline laegas kukkus õpetaja käest maha, imeline valgus kustus, kuid nemad tõstsid laeks üles, ning uuesti lõi leegitsema imeline valgus, tagasitõrjumatu valgus."




* Mark Egart (sünd Mordekhai Boguslavsky; 23. veebr /8. märts/ 1901 - 15. juuni 1956) oli Ukrainas sündinud juudi rahvusest vene kirjanik. kelle kirjanikunimi on moodustatud tema ema neiupõlvenimest Elgart. 1922. a elas ta aasta Poolas, seejärel Palestiinas, kus olid aga rasked elutingimused, mis sundisid luutuberkuloosihaiget noormeest NSV Liitu tagasi pöörduma. Siis sai temast kirjanik, kelle loomingus oli palju juttu juutide elust ja ajaloost. Need teosed vaikiti enamasti maha kui ebasoovitavad, küll aga kiitsid võimumeelsed tema raamatuid nõukogude tööliste elust. Olulisel kohal tema loomingus oli noorsookirjandus ja ulme.

Huvitav fakt: nüüd, mil väga paljud kirjanduse uurijad on sügavalt kahelnud Mihhail Šolohhovi teoste autorluses, ollakse arvamusel, et mõned peatükid "Ülesküntud uudismaast" kirjutas noor Mark Egart pärast Palestiinast naasmist.

* Felix Valdvere (31. okt 1900 - 27. märts 1954) sündis Narvas, kunstihariduse sai joonistamises ja graafikas 1918 a A. Grinevilt ning oli ka R. Nymani õpilasi. Teise ilmasõja järgse aastakümne kunstis oli ta üks arvestatavamaid kirja- ja raamatukunstnikke.

Pilt: Voldemar Väli "Kunstnik Felix Valdvere portree” (1945).

Марк Эгарт "Вперёд, капитаны!" (1947).

07/10/2015

"Kolme Vaeva Tee. Heleene Lingi elu ja surm"


August Jakobson
"Kolme
Vaeva Tee. Heleene Lingi elu ja surm"
Romaan.
"Valitud teoste" 6. köide.
Eesti Riiklik  Kirjastus. Tallinn, 1956.
Illustreerinud Asta Vender ja Olev Soans.
Kunstiliselt kujundanud Paul Luhtein.

Väga masendav ja enamjaolt raskemeelne raamat algusest lõpuni.

"Kolme Vaeva Tee oli avali kõigi maailmakaarte tuultele. /---/ See oli linna päramine sopp, lömakile vajunud majade vilets rodu, kokkusurutud, üksteise ligi pigistatud inimelamute tihedast salgast esile ulatuv tipuke. /---/ Rampraske, varjusurma taoline loidus laotus üle hallide liivaluidete. Mere igav kohin ei vaikinud hetkekski. Ja ööd olid sügavad ning tapvad nagu viirastuslikud nägemused."

Sellest masendusest ja rusutusest hoolimata oli "Kolme Vaeva Tee" minu jaoks huvitav raamat. Kuigi, tunnistan ausalt, Jakobson oma Pärnu-teemaliste romaanide ja jutustustega võttis minult ära igasuguse tahtmise pikemaks ajaks Pärnusse sõita. See pelg kestis kaua aastaid.

Romaani jagude pealkirjad on "Seisev vesi", "Kevad", "Rabamaastik", "Öö saabumine". Need pealkirjad iseloomustavad ka peategelase elukulgu.

"Kolme Vaeva Tee" valmis autori sõnul aastail 1928-1929, mil Jakobson oli vaevu 24aastane, ilmus trükist 1930. a ja selle tegevus algab 1926. a kevadsuvega, mil raamatulehekülgedele sisenevad "kolm üleni musta rõivastatud naist. Kaks neist olid vanad, väsinud nägudega, nende kaaslane aga vaevalt paarikümne-aastane neiu."  Need on tädi Cloo elik Clothilde Anette, tema liebe Schwester Rosalie ja nende noor sugulane ning ühtlasi valvealune neiu Heleene, kes tihti mõtleb, "et nõnda jookseb tühja kogu ta aeg, et nõnda ta vananeb aina mõttetumaks muutuvas kohaltammumises, - et nõnda jääb ta kindlasti ilma tollest suurest õnnest, millest ta oli näinud und, millele ta oli mõelnud ärkvel olles."

Kõik näibki nii kulgevat, hoolimata neiuigatsusest, hoolimata sügavast armumisest ja kiriklikust laulatusest, hoolimata abielust, millelt neiu Heleene nii palju oli lootnud. Ka osutub ta, olles harjunud vanapreilide keeldude ja käskudega, täiesti abituks tingimustes, kus tal rohkem vabadust on, kus ta pidi "lausa üleöö muutuma iseteadvaks täiskasvanuks, kes oskab otsustada kainelt nagu kunagi mõistlik inimene".

Ka rasedus ei tule tema elule kasuks, seda enam, et naise lapseootus muudab ta mehe veel võõramaks, kuni ühel hetkel oli ta "õnnelik, kui mees oma lihava keha kohe tekkidesse mähkis ning uinus, püüdmata talle läheneda. jah, kõik oli möödas, - lõplikult ja tagasipööramata; ta tundis inimese vastu, keda ta oli kogu oma noorusejõuga armastanud, veel vaid järjest tugevnevat vastikust."

Kuid raamat läheb veel edasi, soovitan lugeda ja ei hakka sisu detailideni lahti seletama. Raamatu lõpp aga on väga-väga sarnane Jack Londoni "Martin Edeniga" (1909), võib-olla koguni sellest otseselt mõjutet, sest kahtlemata oli Jakobson Londonit lugenud.

1956. a väljaande järelmärkuses ütleb Jakobson, et sai ainestikku neist "alati musta rõivastatud, sirge ja range hoiakuga vanadest ja noortest daamidest, kes liikusid ringi nii mu kaunis kodulinnas kui teisteski meie väikelinnades veel kolmekümnendate aastate keskpaiku - naftaliini-lõhnalised, kibestunud, oma rahvast irdunud ja selle poolt põlatud, unustanud emakeele, oskamata aga küllaldaselt ka saksa keelt." Oma teost nimetab Jakobson ühiskondlik-psühholoogilist laadi romaaniks ja väidab, et on teist väljaannet võrreldes 1930. a omaga põhjalikult redigeerinud, välja jättes tarbetud naturalismi-elemendid jne.

03/10/2015

"Milleks punakuldseis põõsais nuuksed..."


Täna on Sergei Jessenini 120. sünniaastapäev. 28. detsembril aga möödub 90 aastat tema surmast.

Minu noorusaja lemmikluuletaja, kelle tänavuste tähtpäevade tõttu panen blogisse taas tema luuletuse, seekord nii kaunilt tõlgituna, et see kergesti meelde jääb. Ja kui juba jääb, siis nii kauaks, et seda võib juba jäädvustumiseks nimetada ja sulle tundub, nagu oleksid neid värsse alati teadnud. Aga võib-olla teadsidki.



* * *
Sergei Jessenin

Milleks punakuldseis põõsais nuuksed,
soov, et viimne habras jälg ei kaoks?
Sinu kaeravihuvärvi juuksed
uneski on kauged minu jaoks.

Meelde jäi su marjamahlajume,
mille õrnus kauniks tegi sind.
Olid puhas nagu karged lumed,
ehakuma kirgas kiirtepild.

Silmaviljaterad pudenesid.
Nime kõla kadus minu eest.
Ainult kortsund sall mul hiljukesi
lõhnab veel su puudutuste meest.

Siis, kui vaiksel tunnil koit kesk katust
kassina end peseb, kuulen ma
vetehaldjaid minu armastatust
kõnelemas saja tuulega.

Siniõhtu sosin vahel veenab,
et sa olid unistus ja luul.
Aga kas see uskumast mind keelas
sinu nõtket pihta, õlgu, suud!

Milleks punakuldseis põõsais nuuksed,
soov, et viimne habras jälg ei kaoks?
Sinu kaeravihuvarvi juuksed
uneski on kauged minu jaoks.
/1916/
(Tõlkinud Artur Alliksaar,
kogust "Luuletused", kirj Eesti Raamat, 1970.)./

Originaal:

* * *
Сергей Есенин

Не бродить, не мять в кустах багряных
Лебеды и не искать следа.
Со снопом волос твоих овсяных
Отоснилась ты мне навсегда.

С алым соком ягоды на коже,
Нежная, красивая, была
На закат ты розовый похожа
И, как снег, лучиста и светла.

Зерна глаз твоих осыпались, завяли,
Имя тонкое растаяло, как звук,
Но остался в складках смятой шали
Запах меда от невинных рук.

В тихий час, когда заря на крыше,
Как котенок, моет лапкой рот,
Говор кроткий о тебе я слышу
Водяных поющих с ветром сот.

Пусть порой мне шепчет синий вечер,
Что была ты песня и мечта,
Всё ж, кто выдумал твой гибкий стан и плечи -
К светлой тайне приложил уста.

Не бродить, не мять в кустах багряных
Лебеды и не искать следа.
Со снопом волос твоих овсяных
Отоснилась ты мне навсегда.
/1916/

Vaata ka: "Laul lõppenud on kuldses sügissalus..."

Fotol on Sergei Jessenin 1923. a.

01/10/2015

"Lehtedel sammuja"


Robert Frost
"Lehtedel sammuja"

Sarjast "XX sajandi luule".
Eesti Raamat. Tallinn 1965.
Inglise keelest tõlkinud Minni Nurme.
Kujundanud Jaan Klõšeiko.

"XX sajandi luule" oli üks olulisemaid luuleraamatute sarju minu nooruses. Mugavalt käepärased raamatud täis parimate poeetide värsse enamasti heas või väga heas tõlkes. Omamoodi luuleaken maailma.

Robert Frosti luuletused ilmusid selles sarjas kolmandana, pärast Eduard Bagritskit ja Bertolt Brechti. Ümbrispaberil oli kogu tutvustuseks öeldud: "Valimik tuntud ameerika lüüriku elurõõmsat ja tuumakat luulet. Autorit, kellel on juured tugevasti Põhjamaa mullas, iseloomustab otse maamehelik loodusearmastus ja lihtsus. Ta värsijalad ei kanna uhiuusi kingi, aga viivad mööda metsa- ja mägiradu avastamata tippudele ja orgudesse. Oma sotsiaalse teravuse ja süžeelise dramaatilisusega esindab nii mõnigi poeem kaasaegset ballaadi. Tõlkijal on õnnestunud interpreteerida poeedi isikupära."

Siia panen selle kogu nimiluuletuse, millele abituriendina olen pealkirja kõrvale teinud linnukese - järelikult meeldis see luuletus mulle juba toona:

LEHTEDEL SAMMUJA

Päev läbi lehtedel sammusin, kuni viimaks olin väsind.
Kes jala all lehti veel tunneb-teab, kui tuul nad porri räsind.
Ehk surmahirmu trotsis mu meel liig ägedalt, säästmata rammu,
teel mulluseid lehti põrmu sõtkusin aina sammust sammu.

Pea kohal kogu see suvi nad minust kõrgemal okstel seisid.
Ja langedes lehed minust möödusid sel oma viimsel reisil.
Neilt kuulasin hoiatussosinat juba suvel ma nõnda kaua,
et kui nad langesid, siis näis - nad mullegi avavad haua.

Mu südametuksete põgusus oli kui leht-lehelt varing.
Ja kolletus riivas mu silmi ja suud nii tasa kui leinavari.
Kuid polnud minna määratud mul, ehk nemad küll lahkuma pidid.
Pea püsti, ma elan veel see talv, eks näe, mis edaspidi.

Robert Frosti luulet saab kuulata Eesti Raadio 1989. a pooletunnilisest kirjandussaatest Mikk Mikiveri elamuslikus esituses. Siin toodud "Lehtedel sammuja" kõlab saates esimesena.
http://arhiiv.err.ee/vaata/robert-frosti-luulet

Ja kogu nimiluuletus ka originaalis, internetist leituna:

A LEAF TREADER

I have been treading on leaves all day until I am autumn-tired.
God knows all the color and form of leaves I have trodden on and mired.
Perhaps I have put forth too much strength and been too fierce from fear.
I have safely trodden underfoot the leaves of another year.

All summer long they were over head, more lifted up than I.
To come to their final place in earth they had to pass me by.
All summer long I thought I heard them threatening under their breath.
And when they came it seemed with a will to carry me with them to death.

They spoke to the fugitive in my heart as if it were leaf to leaf.
They tapped at my eyelids and touched my lips with an invitation to grief.
But it was no reason I had to go because they had to go.
Now up my knee to keep on top of another year of snow.
/Robert Frost, A Further Range (1936)./

* Robert Lee Frost (26. märts 1875 - 29. jaan 1963) oli ameerika poeet, kelle elutöö koosneb üheksast luulekogust ja värssdraamadest, milles tema ütlemist mööda: "Tunne peab leidma mõtte ja mõte sõna."
Siinne foto ilmus "Lehtedel sammujas".