"Hõbetähega taigas"

Herta Laipaik
"Hõbetähega taigas"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1958.
Illustreerinud Väino Tõnisson.

Selle raamatu sain 1958. a oktoobris lastelehe "Säde" tubli kirjasaatjana kingituseks. See oli toimetuse poolt hea valik, minu loomulaadile just sobivalt põnev ja kaugetest huvitavatest kohtadest kirjutatud. Uduselt mäletan ka, et vist oli see tervikuna või osaliselt "Sädemes" enne järjejutuna, sest raamatut kingiks saades ma juba olin sellega mingil määral tuttav ning teadsin, millest ja kuidas see kõneleb.

Mitmesuguseid põhjarahvaste muinasjutte ilmus noil aastatel palju ja šamaan, kellest ka raamatu esimene osa, oli mulle neist üsna tuttav tegelane. Šamaanide vastuoludest taigarahvast abistama tulnud arstidega teadsin ka. Laipaik kirjutas neist vastuoludest, samuti muudest taigarahva elupiltidest arsti kümneaastase tütre Katrini silme läbi.

"Katrin ohkas õnnelikult, sulges silmad ja tundis, et tal on kangesti hea olla - siin oli Jemei, kellele miski ega keegi halba teha ei suutnud, siin oli isa ja oli Hõbetäht, kes aina kihutab ja kihutab, Roska, kes tema, Katrini, pärast ka kümne hundiga võitlema läheks, ja Tõnet, kes lubas talle voodi ette tuua taiga kõige suurema karunaha."

"Tõõmo kukkus lumme ja jäi lebama. Koer seisis vihaselt urisedes ta juures. Ka Jemei seisatas. Oli Tõõmol veel teine relv? Mida varas mõtles? Järsku vihises üle Jemei pea terav palma ja tunginud otsapidi puusse, võnkus seal üles-alla.
"Alatu!" karjus Jemei Tõõmole peale hüpates. "kohtusime, taiga varas. Tunneme teineteist. Oled liiga kärsitu. Õige kütt lebab lumes ööpäeva, kui tunneb midagi kahtlast. Ja iialgi, mitte iialgi ei viska õige kütt noaga. Aga sina ei ole ju kütt - oled varas ja mõrtsukas."

Pärast seiklust jääpankadel kohtub Katrin ootamatult vana Artemiga, kelle seinal rippus pilt kahe ingliga ja eestikeelsete sõnadega "Maga magusasti!". Selguski, et Artemi on veel tsaariajal Tunguusiasse sattunud talumehe poeg Märt Hummulist.

"Artemi vajus mõttesse. Kodumaa, kauge Eestimaa tuulise läänemere ääres, tuli selgesti vanamehe silmade ette. Hummuli kuplid, Emajõgi, laiad luhad jõekallastel... Pikad ja sihvakad olid kased, mis kohisesid Mägeveste kingul, ning kullerkupud olid seal rasked ja lõhnavad. Teerada viis otse nende tare ette, kus aiateibas kuivasid kadakased võikirnud ja piimalännikud. Akna all kasvas jasmiinipõõsas, mis jaanipäeva paiku oli valgeis õites. Kopliaia ja lauda vahet aga askeldas ema..."

Kuid Katrini ja tema sõprade seiklused jätkusid...  Kuni:

"Head sõnad ja soovid kaasa, tüdruk. Hea sõna tuleb meil taigainimestel südamest! Õppisid taigas palju, ära unusta seda! Ja meie ei unusta sind, ei unusta! Kütilauludesse põimime sisse tüdruku suure vee äärest, kellel oli kaks pikka patsi ja jahimehe süda."

2006. a olevat Herta Laipaik kohtumisel lugejatega Tõrvas vastanud küsimusele, mis ajendas kirjutama raamatut "Hõbetähega taigas", niimoodi:

“Ei ole midagi ilusamat kui kevadine taiga. Sellel on mingi iseäralik aura. Kui me pärast Stalini surma vangilaagrist pääsesime, sõitsime Jenisseil. Ei möödunud päevagi, kui me ei näinud vahitorne, vangilaagreid ja lõputult nimetuid haudasid. Nendest õudsetest nägemustest see teos räägibki.” (Valgamaalane, 24.08.2006.)

Võib-olla... Igatahes õnnestus kirjanikul kirjutada  põnev ja reibas seiklusjutt noortele, kes selle tänuga vastu võtsid.

* Herta Laipaik (29. jaanuar 1921 Hummuli vald - 17. jaanuar 2008 Tallinn) oli eesti kirjanik, kelle loomingule on olnud suur inspiratsiooniallikas rahvapärimused, mille abil ta suutis luua eesti kirjanduses ainulaadse kunstmuistendite žanri. Juba "Hõbetähega taigas" sisaldas palju rahvajutte ja muistendeid.

Kirjanikust rohkem: "In memoriam Herta Laipaik".