Lugesin tänasest Õpetajate Lehest Kaarel Tarandi kolumni „Raamatud lahkuvad maalt“ (http://opleht.ee/2017/05/raamatud-lahkuvad-maalt/), milles ta muu hulgas toob ära statistikaameti ülevaates rahvusvahelise raamatupäeva puhul olnud arvud inimeste koduste raamatukogude suuruse kohta.
Tsiteerin: „... enam kui 100 raamatut võib leida 51% Eesti kodudest. Neid, kus raamatuid 500−1000, on 12% ja enam kui 1000 raamatuga kodusid 3%. Eestis on ligikaudselt 600 000 leibkonda, seega on raamaturohkeid kodusid kõigest 18 000 ja raamatuarmastust võib pidada tühise vähemuse veidruseks."
Selle statistika järgi olen ma üks veidraid, kuuludes 3% hulka. Minu koduse kogu lõpetamata nimekiri näitab, et mul on kõvasti üle 1000 raamatu.
Enamasti pärinevad need siiski ammustest aastatest, mil raamatud olid odavad. Juurde olen neid ostnud suhteliselt vähe, nii hinnaga kui ka ruumipuudusega seotud põhjustel. Ka olen viimastel aastatel lugenud palju e-raamatuid.
Seega on minu raamatuostukäitumine üsna sarnane tendentsiga, mille tõid Marju Lauristin ja Peeter Vihalemm välja Tartu ülikooli teadlaste pikaajalises uuringus „Mina. Maailm. Meedia“, mis käsitles aastaid 2002−2016. Nenditakse raamatuostjate aktiivsuse langust. Nimelt olevat raamatuostjate üldine osakaal eestlaste hulgas viimastel aastakümnetel võrreldes 1980ndate algusega langenud peaaegu kolm korda, 91%-lt 35%-le, venelaste hulgas 76%-lt 23%-le.
Kodukogu suuruse järgi otsustades on sel raamatublogil siin veel palju arenguruumi ja ma pean tunnistama, et riiuleid vaadates on mul tihti raske teha valikut, millisest raamatust järgmisena kirjutada.
Illustratsioon: Itaalia kunstniku Pio Ricci (1850–1919) maal „Raamatukogus“, arvatavasti on maali originaal Atheneumis.
No comments:
Post a Comment