"Teed sügavusse"

Vadim Ohhotnikov
"Teed sügavusse"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1952.
Vene keelest tõlkinud Ernst Nurm.
llustreerinud Jaan Jensen.

Vadim Ohhotnikovi raamatutega tegin ma esmakordselt tutvust tema jutustustekogu "Võimalikkuse piiril" ("На грани возможного", 1947, e. k 1948) lugedes. Kõige rohkem meeldis mulle jutt sellest, kuidas kirjanikukutsumusega peategelane oli kindel, et niipea kui ta maha istub ja kirjutama hakkab, sünnib ka looming. Nii lihtsaks asi siiski ei osutunud ja peategelane hakkas looma sulepead, milles on nõnda palju tinti, et sellest piisanuks vähemasti "Sõja ja rahu" kirjutamiseks. Aga ka sulepeast polnud kasu.

Kirjanikuks soovija leiutas üha uusi ja uusi masinaid, kulutas kuid ja sai valmis mõtteid lugeva ja üleskirjutava aparaadi, kuid pani lõppude lõpuks oma lühiloo kirja tavalise hanesulega.

Seda jutustustevalimikku ei ole mul enam alles, mäletan ainult selle rohelist esikaant (mille nüüd ka internetist leidsin) ja mulle meeldinud loo illustratsiooni, millel tulevane kirjanik mingis juhtmepuntras oli. Kuidas jutustuse pealkiri eesti keelde ümber pandud oli, seda ei mäleta. Vene keeles leidsin selle lookese nüüd internetist pealkirjaga "Автоматы писателя". Kellele vene keel takistuseks pole, võib seda sealt lugeda, kuigi see lugu võib paljudele lihtsalt päris algelise ulmena tunduda.

Alles on mul Ohhotnikovi romaan "Teed sügavikku", mis mulle ei meeldinud, võib-olla liiga paljude tehniliste kirjelduste tõttu. Ka oli seda illustreerinud Jaan Jensen varem nii mõnessegi raamatusse paremaid pilte teinud. Aga ega see raamat polnudki lastele mõeldud.

Noor insener Krõmov hakkab tööle konstrueerimisbüroos, soovides ellu viia oma projekti, raadiolokatsiooni kasutamist maa sisemuse uurimiseks. Tegemist on nn geoloogilise luurega, mille arendamist Venemaal on alati oluliseks peetud.

Tehnilised kirjeldused on tehnikahuvilisele täiskasvanule ehk huvitavad, kuid selle kolmest jutustusest konstrueeritud romaani tegelased on väga skemaatilised ja ei pane lugejat kaasa elama. Palju on ka tolle aja nõukogude kirjandusele omast kohustuslikku loosunglikkust:

"Nad nägid tulise liiva asemel haljendavaid, lopsaka taimestikuga kaetud kaldaid.
Nad mõistsid, mida ennastsalgavad nõukogude inimesed on korda saatnud.
Nad kujutlesid selgesti, mida võib teha veel."

Ohhotnikov oli niihästi ulme- kui ka aimekirjanik. Tollases keelepruugis kirjutas ta siis nii teaduslik-fantastilisi kui ka populaarteaduslikke raamatuid, mistõttu teda võib nimetada nende valdkondade oluliseks arendajaks Nõukogude Liidus. Erilist annet tal kirjanikuna siiski ei olnud.

* Vadim Ohhotnikov (23. märts 1905 - 31. juuli 1964) õppis Leningradis helifilmiinseneride instituudis, tänu temale said oma heli paljud 1930ndatel aastatel valminud nõukogude filmid. Lisaks sellele oli ta rohkem kui 200 leiutise ja ratsionaliseerimisettepenaku autor elektroonika ja sõjatehnika alal. 1946. aastast oli Ohhotnikov populaarse ajakirja "Tehnika-molodjoži" teadustoimetaja, samas ilmus 1947 tema esimene ulmejutustus. Oma raamatutes arendas ta oma leiutisi edasi.
/Foto sellelt leheküljelt./

Tema abikaasa oli lastekirjanik Valentina Ossejeva (tuntud eelkõige "Vasjok Trubatšovi ja tema sõprade" autorina).

Eesti keelde tõlgituna  on Vadim Ohhotnikovilt veel ilmunud raamatud "Tardunud helide maailmas (1950), "Esimesed sammud" (1955).

Вадим Охотников "Дороги вглубь"  (1950).