"Ootel"

OOTEL

August Sang

2

Me kahe tuhande aasta eest

Su poja risti lõime.

Ma tulen sinistest kõrgustest

ja heidan uuesti sõime.

Kõrge taeva all laulavad karjased

õitsituledest säravail nõlvil;

suur täht ja kolm väikest kuningat

on vaese hälli ees põlvil.

See naine, kes nutab mu põsile,

see naine on ju Maria,

nagu teaks ta, et kord tuleb jumalapoeg

veel Kolgatale viia.

Kuid sinna on palju aastaid veel;

mul aega on ennast leida,

toas mängida höövlilaastudes

ja savist lindusid treida.

Nad tõusevad üles mu käte alt,

ja tuba, kus kasuisa 

saeb lihtsaid laudu, on õhtuti

täis lindude lendu ja kisa.

/August Sang, Väike luuleraamat. 

Kirjastus Eesti Raamat. Tallinn 1971/