„Jaan Saul“

Leenu Siimisker
„Jaan Saul“
Monograafia.
Eesti Raamat. Tallinn 1972.
Kunstiliselt kujundanud Peeter Mudist.

Selle monograafia peategelase sünni-aastapäev on esimesel jõulupühal. Aga elas ta peaasjalikult ajal, mil jõulude pidamine oli põlu all. See elu ei olnud pikk, sest Jaan Saul suri juba 29aastasena, aga ta jäi paljudele meelde. Suurepärase näitlejana nii teatris kui filmis, lavastajana, „noore vihase mehena“ nende sõnade parimas mõttes.

Minu põlvkonna raamatulugejad olid väga tänulikud Leenu Siimiskerile, et ta Jaan Sauli eluloo ja tema kirja- ja päevikukatked raamatuks tegi. Niisuguseks, mis köitis lugejate südamed, sest nad olid Jaan Sauli hinnanud ja tema käekäiku jälginud. Saatesõnast:

„Meenutagem korraks 1966. aasta südasuve: kuum, kaunis, päikeseline. Ja sinna sekka ootamatu pikseraksatusena: 3. juulil suri pärast pikaajalist rasket haigust Jaan Saul, alles mõne aasta eest lootusrikkalt oma loomingulist teekonda alustanud noor inimene, Eesti NSV Riikliku Noorsooteatri näitleja ja lavastaja, Eesti NSV Teatriühingu juhatuse liige..."

Siimiskeri sõnul sündis selle raamatu koostamise idee aimusest, et „t õ d e  i n i m e s e s t on saanud meile niisama vajalikuks, nagu oli inimene ise, kui ta oli veel meie keskel.“

Leenu Siimisker oli väga hea kirjutaja ja püüdis mõista Jaan Sauli olemust. Tema raamatusse ei saanud Jaan Sauli kohta päris kõike kirja panna, sest ajastu oli selline, aga see, mis kirja sai, võeti lugejate poolt kaasaelamise ja arusaamisega vastu. See raamat kujunes minuvanustele meie nooruses tähtsaks.

Niisiis sündis Jaan Saul 25. detsembril 1936. Oma vanematelt, Linda ja Voldemar Saulilt päris ta muusika-ande, lapsepõlvemängudes ahvatles ta poisteväge teatritegemisele, siis jälle tegi värsse, tegeles spordiga, otsis esimestele eneseavaldustele õiget suunda. Elas üle sõja-aastad. 1951. a haigestus sarlakite tagajärjel südamereumasse.  „Lisaks reumale on tegemist tõsise südameklapirikkega. Ja arstiteadusel polnud tolleaegse taseme juures ei ühe ega teise jaoks radikaalset ravi. Pärast kolm kuud kestnud haiglasviibimist tuleb 15aastane poiss koju lootusetu reumahaigena. Algab noore inimese varjatud tragöödia.“

Monograafia jaguneb osadeks: „Inimesest keskkoolipingis“, „Kas Tartu ülikool või Tallinna konservatoorium?“, „Melpomene jüngriks“, „Noore näitlejana vanas „Vanemuises““, „Moskva – Kõrgemad Kinorežissööride kursused“, „... ja tähtsaim – Noorsooteater tuleb!“, „Tšehhis ja seitsmendas vabariigis“ ja „Viimne vaatus“.

Aga ma ei hakka neid noore inimese kujunemise ja tegutsemise aastaid siinkohal kirjeldama, sest monograafias on seda tunduvalt paremini tehtud, kui suudaksin mina. Soovitan lugeda – lugeda eriti sel põlvkonnal, kes Jaan Sauli veel mäletab, aga kindlasti ka sel põlvkonnal, kes temast ehk midagi ei tea.

Jaan Saul on kirjutanud:
„Seni, kui tunnen, et on liiga vähe ilu me ümber, et on puudus heast ja kaunist kui õhust, seni räägin ma ikka ja alati sellest, mis häirib, mis määrib, mis segab. Ei, mu arm, see pole sellest, et ma ei märkaks ilu, ei tahaks näha seda. Väga tahan ja näen. Kuid teda on vähe. Ja on vaja kõrvaldada kõik, mis teda varjab. Ja ma tahan olla üks kõrvaldajaist, nii hästi-halvasti, kui seda suudan.
Aga andestamatu on hoolimatus, pessimism, alandlikkus, tarbetu varjutõmbumine.
Usun kõigele vaatamata inimese heasse algesse, sellele rajan elu.
Elumõte ongi raskuste trotsimises, isegi ignoreerimises.“

Raamatus on ka rohkesti fotosid, kuid kahjuks ei ole selle aja trükitehnika tasemel ja pildid on liiga väikesed. Seetõttu otsisin siia internetist lisaks ka kaadri filmist „Vihmas ja päikeses“ (1960), kus Jaan Saul mängis peaosalist Jaak Riita ja Larissa Lužina oli Lissi osas. Lužinast sai hiljem kuulus näitlejanna, aga Lissi oli tema esimene peaosa filmilindil.

* Leenu (Helene) Siimisker (27. detsember 1924 – 27. november 2012) oli eesti kirjandusteadlane, kirjandus- ja teatrikriitik, üks peamisi Tammsaare-uurijaid. Lugejate hulgas väga populaarne; tema kirjutisi oodati alati suure huviga ja nende üle vaieldi ning neid tsiteeriti vestlustes palju.