Linda Järve: Meenutused lapsepõlves ja nooruses loetud raamatutest palju aastaid hiljem

26/12/2016

"Eesti muistsed vägimehed"


M. J. Eisen
"Eesti muistsed vägimehed"

G. Roht'i kirjastus. Tartu 1920.
Illustreerinud Aleksander Uurits jt,

Kaanel on kirjas küll üksnes vägimehed, aga tiitellehel on lisandunud ka jumalad. "Eesti muistsed jumalad ja vägimehed" on praegu laialdaselt tasuta saadaval e-raamatuna ja seepärast ei hakka ma siin neid lugusid ümber jutustama.

Ega ma lapsena loetust palju mäletagi, sest kuigi Kalevipojast, Suurest Tõllust, Vanapaganast, Kaval-Antsust jt oli huvitav teada saada, tekitas raamat - just seesama väljaanne - minus võõrastust. Mulle ei meeldinud pildid.

Aga ju see polnudki lasteraamatuks mõeldud, pigem eesti rahva eneseteadvust tõstvaks ja toetavaks väljaandeks. 1950ndatel aastatel oli "Eesti muistsed vägimehed" nõukogude tegelaste poolt pandud keelatud kirjanduse hulka, aga mingi ime läbi oli see me kodus säilinud.

Küllap ma siiski lugesin seda raamatut tihti, sest mingil ajal juba täiskasvanuna lasksin selle üsna kulunud eksemplari uuesti köita, paraku aga ei leidnud praegu oma raamatute hulgast üles. Võib-olla mõjuks juttude ja piltide kooslus mulle nüüd teisiti. Tollal aga ei osanud ma leida midagi ilusat Suure Tõllu maharaiutud peas ja teistegi joonistuste lakoonilisuses.

Siinsed illustratsioonid leidsin osta.ee portaalist ja nii see raamat mulle meelde tuligi.



* Aleksander Uurits (1888-1918) oli eesti graafik ja maalikunstnik, kes oli kunstnikuks õppinud Ants Laikmaa, Nikolai Roerichi ja Ivan Bilibini juures. Töötanud Pariisis ja Peterburis. Enim on tuntud tema rahvusromantilised illustratsioonid ja dekoratiivpannood.

19/12/2016

„Laanerahva talvepidu“


Juta Kaidla
„Laanerahva talvepidu“

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1956.
Illustreerinud Asta Vender ja Olev Soans.

Seda värsslugu ei ole mul enam alles, aga pildid on väga hästi meeles. Nüüd, pühade ja aastavahetuse eel, otsisin neid internetist. Osta.ee keskkonnast leidsingi, kvaliteet pole küll kõige parem, aga mulle tuli meelde, kuidas me seda muinaslugu koolis lugesime, vist isegi mingil kooli nääripeol esitasime.

Nüüdseks on sõna „näärid“ internetis leiduvates tekstides „jõulude“ vastu ümber vahetatud. Aga sellest ei olegi midagi, sest küllap olid luuletajal kirjutades meeles oma lapsepõlve jõulud. Siia panen värsikatked siiski nii, nagu oli kirjas 1956. aasta raamatus – igaüks võib ju asenduse oma mõtteis ise teha.

„Oi, metsas nääripeol on lõbu!
Suurt torupilli puhub sokk;
toob kasetohust kannus mõdu
Puhvsaba-Orav.
Jookseb kokk.
Ta valge mütsi pannud pähe,
põll ees nii pikk, et riivab maad -
nii reinuvader tuleb, läheb:
road lauale toob maitsevad.“


„Aga üleval käib kahin:
hõiked, jutt ja tiivasahin.
Harak lendab kuuse ümber,
noka otsas kullaämber.
Orav sinna kastab saba,
katab käbid säravaga.
Teder härmanarmaist teeb
okste peale pikad keed.

Vares küünlaid üles kannab,
värvu näitab, kus neid panna.
Pliks! ja plaks! et aina paugub,
rähn taob okste sisse augud.
Rähn on küünlaid seadma väle
kõrgele ja madalale.
Mitu küünalt toks ja toks!
nääripuul saab iga oks.“



„Näärivana habet paitab.
"Kes mul koti selga aitab?!"
Jänes sikutab ja tirib:
„Küll on raske!“ „Jäta virin!“
riidleb karu-mõmm, Hoplaadi!
Kott on seljas nääritaadil.
Võtab kepi, asub teele.
„Sõbrad hüvasti! Aidaa!
Pärast tulen rõõmsal meelel
tantsu lööma teiega.“

13/12/2016

„Zahhar Berkut“


Ivan Franko
„Zahhar Berkut“

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1956.
Vene keelest tõlkinud Jüri Piik.
Illustreerinud Vive Tolli.

1882. aastal kirjutatud „Zahhar Berkut“ võib endiselt huvitav olla neile, keda paeluvad lood mongolite sõjaretkedest, võitudest ja kaotustest. Kõikvõimalikes tutvustustes rõhutatakse, et see on ukraina klassiku teos ühiskonna elust Karpaatide-tagusel Venemaal XIII sajandil. Kirja on romaan pandud suhteliselt lihtsas keeles ja küllap seetõttu oli nõukogude ajal ka lastekirjanduse soovitusnimestikus, kuigi ainestik on ühtaegu julm ja armuküllane.

Ivan Franko ajaloolise romaani peategelased on vana rahvajuht Zahhar Berkut, tema poeg vapper Maksim, mongolitega mestis olev bojaar Tugar Volk ja tema tütar, kaunis Miroslava. Berkut tähendab eesti keeles kaljukotkast ja ka Tuhlja küla elanikud koos oma peamehe, vana Zahhariga, on harjunud olema vabad nagu kaljukotkad.

„Poeedi mõte kandub sellesse halli minevikku, äratab ellu tol ajal elanud inimesed ja see, kelle rinnus tuksub puhas süda täis tõelisi inimlikke tundeid, tunneb neis ära oma vennad ja leiab nende elus, mis erineb nii väga meie omast, rohkesti seda, mida võiks vaid soovida ka meie „kultuursele“ ajastule.“

Tugar Volk (hunt) korraldas 1241. aastal jahikäigu, kus koos teistega osales ka tema ainus tütar Miroslava, keda iseloomustasid füüsiline jõud ja otsustav, otsekohene olek. Muidugi meeldis Miroslavale noor mägilane Maksim Berkut, kes pidi jahilised suunama emakaru jälgedele. Kui Miroslava karuga vastamisi sattus, oli Maksim see, kes ta päästis. Siit saabki alguse läbi romaani kulgev armastuslugu.

Romaani teine tegevusliin on reetmine, sest Tugar Volk eelistab mongolitega asjaajamist oma rahvuskaaslaste vabadusvõitlusele. Aga kui ta tütar talle selja pöörab ja mägilastega ühineb, murdub ka Tugar Volki süda.

Rohkemat romaani sisust ma siia kirja ei pane. Kellel huvi, loeb seda põnevuslugu ise.




* Ivan Franko (27. august /vkj 15. august/ 1856 – 28. mai /vkj 15. mai/ 1916) oli ukraina luuletaja, proosakirjanik, kriitik, ajakirjanik, tõlkija, majandus- ja poliitikategelane ja etnograaf. Ta oli ka esimene autor, kes kirjutas ukraina keeles detektiiviromaane ja moodsat luulet ning tõlkis ukraina keelde palju väliskirjandust (Shakespeare, Byron, Pedro Calderón de la Barca, Dante, Victor Hugo, Adam Mickiewicz, Goethe, Schiller). Koos Tarass Ševtšenkoga avaldas ta väga suurt mõju Ukraina moodsa kirjanduse ja poliitilise mõtte arengule. – Wikipedia.
Foto "Zahhar Berkuti“ eestikeelsest väljaandest.

Іван Франко „Захар Беркут“ (1882).