21/06/2015

"Suur vastasseis"


Leo Kassil
"Suur vastasseis"
Ilukirjandus ja Kunst. Tallinn 1949.
Vene keelest tõlkinud Hardi Tiidus.
Kaanepilt: Toivo Kulles.

Kooliealiste keskmisele ja vanemale astmele mõeldud raamat koolitüdruk Siima elu seitsmest aastast.

Kolmeteistkümneaastasest Siima Krupitsõnast sai ootamatult filminäitleja, peaosaline Ustja 1812. a Isamaasõjast jutustavas mängufilmis. Paljus kujundas tema saatust rezissöör Rasštšepei. Paljut, mida ta filmimisel teada sai ja koges, läks Siimal vaja mõned aastad hiljem, 1941. a juunis alanud Suures Isamaasõjas.

"Suure vastasseisu" esimese osa "Minu Ustja" kirjutas Kassil 1940. a ja pärast selle ilmumist 1941. a hakkasid lugejad temalt paluma jutustusele järje kirjutamist. Teine osa "Moskva valgus" valmis 1947. a ja selle lõpuleheküljed  räägivad Siima kahekümnendast sünnipäevast, päevast, mil lõppes suure linna sõjaaegne pimendamine.

Sõjaraskused, Moskva ja moskvalaste elu sõja ajal, noorusarmastus, kutsumus, unistused - kõigist neist ja veelgi enamast kirjutas Kassil nii, et tema jutustust oli väga huvitav lugeda. Mulle meeldis see, kuidas lapsed panid kirja oma tulevikuunistusi, et neid aastate pärast uuesti üle lugeda ja nende täitumist jälgida. Meeldis, kuidas nad vaatasid suure vastasseisu ajal Marssi ja unistasid rahulikust elust.

Minu meelest oli "Suur vastasseis" hea, elujulge ja romantiline raamat.

Mõned tekstinäited:
Rasštšepei sõnad Siimale pärast filmi esilinastust: "Mis, kas Ustjast on kahju lahkuda? Pole vajagi... Ustja peab teisse püsima jääma. Aga ta ärgu hoidku teid kinni, vaid lükaku edasi, kaugemale! Sest Ustja ise oleks kaugele jõudnud, kui tollal poleks säärast neetud elu olnud. Teie saatus aga - seda ei saa Ustja omaga võrreldagi. Näete, milline aeg teie elule osaks on langenud. Kuidas Ustja teid kadestanud oleks!... Ja teie ise astuge julgelt. Kinole pole esialgu tarvis rohkem mõelda. Õppida on vaja. Ärge tammuge paigal. Teist saab elus asja."

Siima nukrus: "Amed, Amed, kallis ustav sõber, kui vähe me saime sinuga sõbrad olla! Kui lühike oli meie sõprus! Ja ma nutan, nutan kibedasti, vaikivana, surudes oma näo üleni Kurbani umbsesse karvamütsi. Meie all aga, vahel ärevalt norsates, vahel kabjaga kärsitult lund kaapides hirnahtab tasa orvuks jäänud Düldjal..."

"Las nad kaovad kevadise pealinna tuledesse ja tänavatesse. Selliseid, nagu nemad, on täna palju heledasilmalises linnas - Moskvas. Soovime neile ustavat ja hella sõprust, vaatame neile veel viimast korda järele ja sulgeme vaikselt nende järel raamatu."

* Lev Kassil (27. juuni/10. juuli 1905 - 21. juuni 1970) oli rikkaliku loominguga kirjanik. Sündinud intelligentses juudi arstide perekonnas, õppis ta tööstuskoolis ja hiljem Moskva Riikliku Ülikooli matemaatika-füüsikateaduskonnas. 1925. a pühendus kirjandusele, kirjutades palju põnevat lastele ja noortele, mõeldes nende jaoks välja fantaasiamaailmu (Švambranija, Sinimägede maa jt) ja kajastades ka nende elutegelikkust. Tema eestvedamisel kujunesid Majakovski algatatud lastekirjanduse päevadest lastekirjanduse nädalad.

Huvitav fakt kirjaniku eluloost on see, et Lev Kassil suri infarkti, vaadates jalgpalli MM-i finaalmatši teleülekannet.

Eesti keelde on lisaks "Suurele vastasseisule" tõlgitud ka tema raamatud "Mu kallid poisid", (koos Maks Poljanovskiga kirjutatud) "Noorema poja tänav", "Elu, nagu olema peab" jm.

Лев Кассиль "Великое противостояние" (1941-1947)

No comments:

Post a comment