Linda Järve: Meenutused lapsepõlves ja nooruses loetud raamatutest palju aastaid hiljem

20/08/2014

"Jutupaunik 1969"


"Jutupaunik 1969"
Eesti Raamat. Tallinn 1969.
Koostanud Heino Väli.
Illustreerinud Silvi Väljal.

Kui eelmised "Jutupaunikud", millest siin kirjutanud olen, olid minu lapsepõlvelugemine, siis see, 1969. a ilmunu, oli juba mu järeltulija oma ja on ka üsna "ära loetud". Ju siis oli huvitav.

Endiselt on koostajaks väsimatu Heino Väli ja kogumik on võrreldav kõige esimese "Jutupaunikuga" nii mahukuse kui ka kirjaniketutvustuste lisa poolest. Kirjutajateks on endiselt meie lastekirjanike paremik. Seepärast oli raamatus lastele palju põnevat ja meeldejäävat lugemist.

Välimuselt on raamat üsnagi rahvuslik, seda eelkõige tänu Silvi Väljali värvikale esi- ja tagakaanele ning tekstirühmitusi tähistavatele suurtele illustratsioonidele. Ka muud pildid on toredad.

Minu blogi lugejad olid selle kogumiku ilmumise ajal enamasti just selles vanuses, kellele "Jutupaunik 1969" mõeldud oli. Võib-olla tuletavad illustratsiooninäited teile meelde sellest raamatust saadud muljeid.

Vaata ka:
"Jutupaunik 1.", 1958.
"Jutupaunik II", 1962.

Nüüd hüppasin küll üle "Jutupauniku III", 1965, aga sellest kirjutan kunagi lähitulevikus.




5 comments:

  1. Jutupaunikute sari on hea näide sellest, et just kuuekümnendatel toimus oluline pööre raamatuillustratsioonis. Mitte küll konkreetsete autorite võrdluses, vaid toimetuste tõekspidamistes üldiselt.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Siiski meeldivad mulle kõige rohkem Edgar Valteri illustratsioonid kolmes esimeses "Jutupaunikus".
      Tolle ajajärgu toimetuste tõekspidamiste kohta üldisemalt ei oska ma midagi arvata, raamatute väljanägemine (nüüd ei pea ma silmas "Jutupaunikuid") oli väga kõikuva tasemega.

      Delete
  2. Mina millegipärast mäletan tollaseid arutelusidajakirjanduses. Senised tõekspidamised, detailne illustratsioon, hakkas asenduma abstraktsema joonega - see pidavat arendama lapses fantaasiat. Mina isiklikult olin hämmingus ja aeg on tõestanud, et tollane uus sõna pedagoogikas oli üks sulepeast leiutatud teooria. Ka minu lemmikud, Valter, Škop jt. on pidanud aja proovile vastu jailmuvad üha uutes taastrükkides.

    ReplyDelete
  3. See raamat oli meil kodus olemas.

    Kuna lapsena eelistasin pikemaid lugusid lühematele, siis pole meeles aeg, mil eeldatavasti ema mulle neid lugusid ette luges, aga hiljem pöördusin Jutupauniku juurde korduvalt tagasi.

    Kõige sagedamini tuleb sellest kogumikust meelde Elar Kuusi "Memme musi" - sest kui mina lugesin 1960-date lõpu varianti, siis minu poja lemmik oli 1980-date lõpul ilmunud pikem variant samast jutust - seda pidin ikka kümneid kordi talle ette lugema.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh kommentaari eest. "Memme musi" on muidugi klassika.

      Delete