"Rein ja Anna mängivad poodi"

 
Jüri Parijõgi
"Rein ja Anna mängivad poodi"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1958.
Sarjast "Minu esimene raamat".
Illustreerinud Hugo Mitt.

"Aga tead mis," tuleb Anna äkki heale mõttele, "lähme tuppa, sa müü mulle kotist päris suhkrut."
Rein mõtleb veidi ja siis leiab, et see päris huvitav oleks, kord ka päris suhkrut müüa mängupoest. /- - -/ 
Supilusikatäis on kilo, selle saab osta kahe klaasitüki eest.

Mida ema sellest arvab, kui viimanegi suhkruraas kotipõhjast vaid klaastükkide eest mängukaaslaste suhu on kadunud, on muidugi iseasi. Ja asi, mida ma praeguses vanuses mõistan kahtlemata märksa paremini, kui lapsena raamatut lugedes.

Jüri Parijõe raamatuid oli mul mitu - alates 1942. a ilmunud "Teotahtelistest poistest" erinevate jutukogumikeni välja. "Kui isa kinkis raamatuid" meeldis vist kõige rohkem. Alles on aga ainult see "Rein ja Anna mängivad poodi".

Tema juttudes on läbisegi laste ja täiskasvanute maailm - üsna nii nagu eluski. Kogemused tulevad katsetades, olgu siis tegu mesilaste nõelamisega või veski käimapanekuga, isaga koos kalal käimisega või tuleohu tekitamisega. Ja loomad on selles maailmas ka, enamasti südamelähedased nagu "meie Eku, truu seltsimees ja elupäästja".

Aga pole mõtet Jüri Parijõe jutte ümber jutustada, sest need jäävad laste lugemisvarasse küllap vist veel kauaks.

* Jüri Parijõgi (sünd Parinbak, 2. september 1892 - 9. juuli 1941) oli eesti laste- ja noorsookirjanik ning pedagoog.

"Vanake Hottabõtš"

L. Lagin
"Vanake Hottabõtš"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1953.
Tõlkinud E. Hange.
Illustreerinud G. Valk.

12-aastane pioneer Volka Kostõlkov leidis sukeldudes vana-aja õlikannu. Kui ta selle avas, "täitis kibe must suits kogu toa ja midagi tugevajõulise kõlatu plahvatuse taolist virutas Volka üles lakke, kuhu ta jäi püksipidi rippuma sellesama konksu külge, kuhu kavatseti vanaema lühter üles seada." /- - -/

""Atsih!" aevastas tundmatu vanamees kõrvulukustavalt ja langes silmili maha. "Tervitan sind, oo kaunis ja tark nooruk!"

Vanake Hottabõtš oli saabunud. Laste südametesse ja raamaturiiulitele.

Ta "abistab" Volkat geograafiaeksamil - muidugi oma vana-aja teadmiste ja sujuva ilukõnega, peab kinoekraanil nähtud vedurit džinnide hirmsaks kuningaks Džirdžiseks, sunnib ilmsüütut ettekandjat põlvili laskuma, müüb Volka sõbra Indiasse orjaks - ja need on vaid murdosake tohututest sekeldustest, mida ta Volkale oma heasoovliku, kuid aja ja oludega sobimatu käitumisega põhjustab. Nalja kui palju! Põnevust ka!

"Ma katsusin kujutleda, mis juhtuks, kui džinni päästaks vangistusest - vasknõust - kõige harilikum nõukogude poiss, niisugune, nagu neid meie õnnelikus sotsialistlikus riigis on miljoneid," kirjutas Lazar Lagin oma lastele mõeldud ulmeraamatu sissejuhatuses. Raamatut ennast nimetas ta "jutustus-muinasjutuks".

Autori fantaasialend oli kaasahaarav ja köitev. Lendava vaiba kirjeldamine on tema jaoks käkitegu, peaaegu sama lihtne, nagu Hottabõtši jaoks sellega lendamine. Aga kõiksuguseid tehnikavidinaid ja masinaid Hottabõtš pelgab ja reageerib neile, pehmelt öeldes,  ebaadekvaatselt. Päris vahva oleks teda näha tegutsemas praeguses maailmas, kus tal näiteks arvutiga tuleks tutvust teha.

Ta pakub pioneerile marmorlosse, tohutut basseini kuldkalakestega, kaamelikaravani üüratute rikkustega... ja on vägagi solvunud, kui Volka neid endale ei taha. Võib-olla sööb üks Hottabõtši kaamel "praegugi kuskil linna ümbruses rohtu. Teda on väga kerge ära tunda, kui ta peaks teile silma alla sattuma: tema päitsed on üleni briljantide ja smaragdidega üle külvatud."

Volka selgitab Hottabõtšile nõukogude sotsialistlikku elulaadi, viib teda tsirkusesse, söödab jäätistega, millest vanamees saab ränga palaviku...Ka kokkupõrge New Yorgi turistist ärimehe Harry Wandendullesega ei jää tulemata...

Hottabõtši raamat oli lastele samasuur lemmik, nagu täiskasvanute jaoks Ilfi ja Petrovi "Kaksteist tooli", ainult kui Ostap Bender rõõmsal meelel oma kelmitegusid tegi, siis Volka, vastupidi, nägi suurt vaeva, et Hottabõtši kunsttükke mingilgi moel tasakaalustada. Enamasti lõppesid tema püüdlused krahhiga, isegi jalgpalliväljakul, kus Hottabõtši sekkumise tõttu oli "jalgpalli ajaloos ainulaadne võistlus, kus entusiastil oli võimalus võistluse käigule mõju avaldada. Nagu näete, ei toonud see midagi head."

Ehk küll "Vanake Hottabõtš" praegusele lugejale võib sotsialistliku ja ehk naiivsevõitu propagandana tunduda, ei saa tema põnevust alahinnata. ja lõpus on Hottabõtšist lausa kahju, kui Põhja- mereteede Peavalitsus ei taha teda Arktikasse radistiks võtta, sest "vastates küsimusele oma tegevusest enne 1917. aastat, kirjutab ta tõetruult: "Elukutseline džinn". Küsimusele vanusest - "3732 aastat ja 5 kuud". Küsimusele perekonnaseisust vastab Hottabõts lihtsameelselt: "Orb. vallaline. Mul on vend nimega Omar Jussuf, kes elas kuni möödunud aasta juulikuuni Põhja-Jäämere põhjas vasknõu sees, praegu aga töötab Maa kaaslasena""...

* Lazar Lagin (21. nov /4.dets/ 1903 - 16. juuni 1979) oli juudi päritolu vene nõukogude kirjanik, satiirik ja luuletaja, kelle kirjanikunimi L. Lagin tulenes tema kodanikunimest Lazar Ginzburg. Ta on kirjutanud ulmet ja lasteraamatuid.

1938. a üleliidulises ajakirjas "Pioner" ilmunud jutustus-muinasjutt "Vanake Hottabõtš" avaldati raamatuna 1940. a. Seejärel tegi autor seda palju ümber ja uus redaktsioon ilmus 1955. a, saades aluseks ka stuudios Lenfilm 1956. a Gennadi Kazanski lavastatud samanimelisele filmile. Nii teises väljaandes kui ka filmis pole paljusid tegelasi (Wandendulles, Omar Jussuf jt) ning seiklusi, mis olid algvariandis.

Väidetavalt olevat autor raamatusse Hottabõtši loitsudesse ja tegelaste nimedesse peitnud palju juutide jaoks olulisi sõnu ja sümboleid. Seda olevat neid teadvatele lugejatele märgata siis eelkõige venekeelses esimeses väljaandes.  

Huvitav fakt on seegi, et just tänu Laginile avastas maailm vennad Strugatskid. Nende esimese raamatu "Purpurpunaste pilvede maa" käsikiri oli lastekirjanduse kirjastuses Detgiz tunnistatud kõlbmatuks, kuid Lagin sõna otseses mõttes päästis selle prügikastist.

* G. Valk - Genrihh Valk (31. mai 1918 - 1998) oli rahvuselt eestlane, tema isanimi oli Oskar (ja eesnimi seega võib ehk olla tõlgendatud Heinrichina). Tema isa töötas raudteel ja represseeriti 1937. a. Genrihh Valk on sündinud Tveri kubermangus. Pärast keskkooli lõppu 1936. a tahtis õppida arstiks, kuid jättis meditsiiniõpingud pooleli. Kujunes plakatikunstnikuks, illustraatoriks ja karikaturistiks.

1938. a alustas tööd üleliidulises väga populaarses satiiri- ja huumoriajakirjas "Krokodil", mille raudvaraks ta kujunes. On illustreerinud üle 100 raamatu. Eriti tuntuks said tema illustratsioonid Hottabõtši ja Totu (Neznaika) lugudele.
Pildil on tema autoportree 1968. a Krokodillist.

Лазарь Лагин "Старик Хоттабыч" (1938).

"Tagametsa tiivuline pere"

Jüri Piik
"Tagametsa tiivuline pere"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1955.
Illustreerinud Väino Tõnisson.

Kaks Jüri Piigi raamatut on mulle andnud palju teadmisi loodusest. Iga kord, kui mõnda suurt ilusat liblikat näen, tuleb meelde tema "Pääsusaba lahel" (1949), kus liblikapüüdjad poisid usinasti kaunitiivulisi lendajaid tundma õppisid. Pääsusabad, admiralid ja kõik muud lendlevad sellest raamatust minuga ikka veel kaasa. See, et seal ka sõjast räägiti, jäi kuidagi märkamata, aga liblikate lend on jäänud. Veel möödunud aastal oli see pehmekaaneline raamat (kunstnik Toivo Kullese piltidega) mul alles, aga praegu ei leidnud ma seda enam üles.

"Tagametsa tiivuline pere" aga oli suurepärane lasteraamat linnuriigi seletuseks. Kogu jutt ja tegevus käis lindude ümber ja peaaegu iga lehekülge täiendas Väino Tõnissoni joonistus. Nii jäi linnud hästi meelde ka siis, kui mõnda neist polnud oma silmaga veel näinud. Eestis on alati rohkesti ornitolooge olnud - küllap oli "Tagametsa tiivuline pere" neist paljude jaoks lapsepõlves oluline raamat.

Peategelane, nõrga tervisega tundlik Eeva oli üsna minu sarnane - olin selles vanuses sageli haige ja kõik Eeva paranemise ja karastumise märgid seetõttu minu jaoks olulised. Aga üle kõige oli selles raamatus ikkagi loodus, terve aastaring erinevate lindude ja loomade kaudu.

"Kase raagus oksal istuvad kaks kuldnokka ja üks neist vilistab valjusti. Kuldnoka sulestik on üleni must, kuid imeilusa metalse helgiga, mis küütleb kogu aeg rohekalt, lillakalt ja purpurpunaselt. Linnu kuldkollane nokk on pärani, vabisevad tiivad pisut sorakil ning ta aina laulab ja laulab...
See laul ei ole küll päris meloodiline, kuid üsna mitmekesine, varjundirikas. Puhuti kostab sellest välja ka teiste lindude hääli, justkui lõokese lõõritust, pääsukese vidinat ja isegi kanaarilinnu trillerdust, keda Eeva oli linnas tädi Elli juures laulmas kuulnud. Tüdruku kahvatule näole ilmub rõõmus naeratus. Eeva on varemgi, linnas, kuldnokkade laulu kuulanud, kuid täna tungib see laul talle kuidagi eriliselt südamesse. Küllap vist sellepärast, et see on Eeva jaoks esimene kevad maal, looduse rüpes."

Tol ajal meisterdati lindudele palju pesakaste ja seepärast pole imestada, et Jüri Piik on oma raamatu sujuvasse tegevustikku kirjutanud ka pesakasti valmistamise õpetuse ning selle, mida tuleks lindudele kodu tegemisel vältida. Lindudepäeva tähistamiseks koolis andis see raamat ka palju mõtteid. Muidki õpetussõnu on leida, aga need ei mõju tüütavalt.

"Öösiti kostab metsast vahel jubedat kisa ja imelikku naeru. Lapsed kardavad seepärast pimedas õue minna.
"Rumalukesed, see on ju öökull," rahustab neid vanaema. "Kuulake, kuidas ta karjub: "Uhuu, kas lapsed kodus?"Teda pole vaja karta, tema lapsi ei puutu.""

Raamatus on palju neidki linde, keda ma oma kodusel Nõmmel kunagi ei juhtunud nägema, ka vahel suviti maal olles mitte: kiivitaja, tuuletallaja, mõtus, pasknäär, väänkael... Ja ühe linnu nägemise unistuse oskasid kirjanik ja kunstnik mulle lausa kogu eluks kaasa anda - see on raamatu kaant kaunistav jäälind, keda ma polegi looduses kunagi näinud.

"Tiigi lähedale jõudes märkavad lapsed järsku midagi harukordset.
Nagu eredalt sillerdav kalliskivi lendab madalal vee kohal otsejoones ja kiirelt mingisugune imelik kirju lind.
"Tjiii!" häälitseb ta läbilõikava peene häälega.
"Vaadake, vaadake, kes seal lendab!" hüüab erutatult Liina Õun.
"See on jäälind," seletab õpetaja, "võrdlemisi haruldane lind. Läheme ettevaatlikult päris vee äärde, seal õnnestub meil ehk teda lähemalt näha.""

* Jüri Piik (15. mai 1911 - 31. oktoober 1969) kirjutas neli loodust tutvustavat lasteraamatut: "Pääsusaba lahel" (1949), "Tagametsa tiivuline pere" (1955), "Matsalu roostikus" (1958) ja "Satapliasauruste mäel" (1961). Oli ka viljakas tõlkija vene keelest eesti keelde ja vastupidi.

* Väino Tõnisson (1.jaanuar 1925 - 13.august 1991) lõpetas 1954. aastal ERKI graafikuna. Oli 1954-1957 Eesti Riikliku Kirjastuse kunstiline toimetaja, seejärel vabakunstnik. Kujutanud kalurite elu, linnavaateid ja maastikke ning illustreerinud raamatuid.