„Vabadus, armastus“

 
Sándor Petőfi
„Vabadus, armastus“
Valik luuletusi ja poeeme.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1964.
Tõlkinud Ellen Niit.
Kunstiliselt kujundanud Rudolf Pangsepp.

See luulekogu ilmus mu abituuriumiaastal ja ma armusin sellesse silmapilkselt. Või oleks ehk õigem öelda, et ma armusin Sándor Petőfisse – tema nooruslikku uljusesse, tema kirge ja hoogu, isamaa-armastusse ja ülimasse hingestatusse, tema vabadusse ja armastusse.

MIS ON KUULSUS?

Mis on kuulsus?... Vikerkaareviir.

Pisarates murtud päiksekiir.

/1846/

Ma ei olnud ainus vaimustunu. Minu põlvkonnas teadsid paljud Petöfi värsse peast, väga sageli kõlasid need parimate näitlejate ettekandes raadiost – me elasime neis ja nemad elasid meis.

VABADUS, ARMASTUS

Vabadus, armastus,

need on mu igatsus.

Elu ma ohverdan

sinu eest, armastus,

ohverdan armu ma

sinu eest, vabadus.

/1847/

„Ma olen madjar“, kirjutas Petöfi ja muutis oma luulega ka pärast oma surma madjarite maa meile lähedaseks. See oli aeg, mil me teadsime kindlalt, et oleme lisaks soomlastele ka ungarlastega sõbrad ja sugulasrahvas.

Oma südames olime me kõik looduse metsikud lilled.

LOODUSE METSIK LILL

Mis te haugute siin, penid,

mis te minust purete!

Viskan teile kondi kurku,

nii et sellest surete.

Murdke igerikke õisi

kasvuhoonest kusagil;

mind lõi loodus piiramatu,

olen tema metsik lill.

Luulet koolis mulle pole

sisse taotud kepiga.

Reeglitega ma ei ole

iial suutnud leppida.

Reegleid austagu, kes hirmust

priiuses on ärevil.

Mind lõi loodus piiramatu,

olen tema metsik lill.

Õitsta teile, jõudesoole,

pole tahtmist vähemat!

Teie kõhud kehvapoolsed

kohe rikki lähevad.

Tervitab mind see, kel meeled,

puhtad on ja elevil.

Mind lõi loodus piiramatu,

olen tema metsik lill.

Rahule mind igaveseks

jätke parem kisata.

Tõesti tühi töö on herneid

vastu seina visata.

Ja kes siiski otsib tüli

kunagi või kusagil –

puutugu mind vaid! Ma olen

okkaline metsik lill.

/1844/

Olen alati olnud väga tänulik Ellen Niidule, kes Petöfi luulet nii meeldejäävkaunilt eesti keelde tõlkis. Ka tema järelsõna sellele raamatule oli poeetiline ja seda soovitan ma kindlasti lugeda. Üks katke sellest:

„/Sándor Petőfi/ oli sündinud nääriööl, ööl vastu esimest jaanuari 1823, ja eluaastaid sai ta lugeda kakskümmend kuus. 1849. aasta juulis jäi ta elu pooleli loomingulise ja füüsilise nooruse haripunktil. Ta langes Ungari revolutsiooni viimases lahingus. Tema saatus oli selle poolest õnnelikum kui Ungari vabadusvõitluse saatus. Tema lakkas olemast elu kõrgseisus. Võitlus, mille vaimne juht ta oli olnud, taandus reaktsiooni ees. Selle kiuste, aga võib-olla ka just selle tõttu sai Petöfi ülev kuju ungarlaste jaoks veelgi sümboolsust juurde.“

Ka Petöfi pilt on pärit sellest raamatust, Ernst Kollomi puulõige. >>>

* Sándor Petőfi (1. jaanuar 1823 – 31. juuli 1849) oli ungari rahvusluuletaja ja 1848. aasta revolutsiooni kangelane. Eesti keeles on tema luuletusi ja poeeme avaldatud korduvalt, kuid viimasel ajal vist kahjuks mitte.

Petöfi Sándor „Összes költeményei“.

Petöfist, eriti tema poeemist "Sangar János" (János vitéz) olen kirjutanud ka oma blogis Suleke, vt siin. 

„Üheksa muinasjuttu...“

Karel Čapek
„Üheksa muinasjuttu, kaks üle selle ja veel üks pealekauba Josef Čapekilt“
Eesti Raamat. Tallinn 1975.
Illustreerinud Josef Čapek.
Tšehhi keelest tõlkinud Lembit Remmelgas.

Karel Čapeki muinasjuttude puhul on mul alati olnud tunne, et need on kirjutatud pigem täiskasvanutele, kuigi kirjanik nende alguses pöördub laste poole, et kui keegi peaks neile ütlema, et muinasjuttudes pole teragi tõtt, siis ärgu nad teda uskugu. Need on nii mitmetahulised, avanevad lugejale kihiliselt ja lastel jääb minu meelest ilma täiskasvanu selgituseta nende mõistmiseks teadmistest veidike napiks. Minu lapseeas ei olnud need veel eesti keeles ilmunud ja ma lugesin neid juba järgmise põlvkonna lugemisvara hulgast.

Čapeki kohta on öeldud, et oma religioosse taustaga lugudes kirjutas mitteusklik kirjanik eetilisest elust ja käitumisest keerulistes olukordades.  Samuti armastas ta kirjutada igasugustest kriminaalsetest juhtumitest ja kõikvõimalikest ametmeestest, olgu tegu siis „Juttudega ühest ja teisest taskust“ või „Aedniku aasta“ humoorikate aiaseiklustega..

Igatahes on tema muinasjutud väga kaunid, alates vanast tummast kerjusest, keda jälitab vargapoiss, ja kelle tuhast tõusevad pärast surma sädemed, mis muudavad kõigi ümbritsejate silmad heasoovlikeks ja lahketeks, või looga sellest, kuidas linnud oma lauluviisid saavad. Teised muinasjutud jälle on hoogsamad, lustakamad, aga samamoodi südamlikud, olgu juttu kuningast või lihtinimestest.

Lisaks kahele nimetatud muinasjutule sisaldub raamatus veel lugu „Õnnelik pobul“, pikk muinasjutt kassist, teine koerast, paar lugu röövlitest, samuti veel vetevaimudest, hulkurist, politseinikest, postiljonidest ja arstidest. Ma ei hakka neid ümber jutustama, natuke aimu ehk annavad siinsed pildid, mille nautimiseks tuleks neile klõpsata, aga tekstide avastamisrõõm jäägu selle raamatu võimalikule lugejale või ettelugejale.

Üks tsitaat raamatust maitsmiseks ka, sedapuhku sellest loost, mis pärit kirjaniku vennalt:

„Nõnda tutvustas Lurjussino lordile kogu oma teatrit: lautoga Hingevõtjat, kes tinistas ühe lookese, siis röövel Muukrauda, kes laskus põlvili, vandus truudust ja hüüdis kolm korda hurraa, mustkunstnik Suur Suller viskas hundiratast, karu Dünamiit mõmises ja tammus kohmakalt ringi, trummilööja Taskupühkija lõi sinnajuurde trummi ja leierkastimees Tuhkur väntas leierkasti.
„Ohoo,“ tähendas lord, „ilusad liikuvad nukud! Mis te nende eest tahate, maestro Nukulino?“
„Teie kõrgeausus,“ kostis Lurjussino, „kuna see olete teie, siis teile annan ma nad odavalt. Olge lahke ja määrake ise hind.“
„Annan sada tuhat,“ otsustas lord. „Minu varahoidja maksab raha teile homme välja. Ma panen need nukud oma magamistuppa.“
Kui Lurjussino nägi, et lord ronib ise tema püünisesse, lõi ta rõõmust lausa särama. Milline harukordne juhus tema jõugule: kui kõik magavad, siis lord tappa ja röögatu röövimine korda saata!““

* Karel Čapek (9. jaanuar 1890 - 25. detsember 1938 ) oli tšehhi kirjanik. Palju tema raamatuid on tõlgitud ka eesti keelde.

* Josef Čapek (23. märts 1887 - tapetud 1945. a aprillis Bergen-Belseni koonduslaagris) oli Karel Čapeki vanem vend, kunstnik, fotograaf, esseistina ka üsna sõnaosav mees – ta leiutas sõna „robot“, mida Karel kasutas oma teoses „R.U.R.“ 1920. a.

Karel Čapek „Devatero pohádek, dvě navíc a ještě jedna od Josefa Čapka jako přívažek“ (1932).

„Suur onu ja väike vennapoeg“

August Jakobson
„Suur onu ja väike vennapoeg“
Eesti rahva muinasjutte ja muistendeid.
Eesti Raamat, Tallinn 1972.
Illustreerinud Vive Tolli.
Motiivid võetud Matthias Johann Eiseni „Rahvaraamatust“ (I-V).

Mina lugesin lapsena selle kogumiku esimest trükki, aga siinsete piltidega väljaanne on ära loetud juba järgmise põlvkonna poolt. Sisaldab ligi 40 vahvat juttu, mille ümbertöötamisega tegi Jakobson küll ühe ütlemata hea teo, sest vaevalt lähevad lapsed oma algatusel Eiseni „Rahvaraamatut“ lugema, ümberjutustused aga pakkusid põnevat värskendust iga pere lugemislauale.

Neis lugudes sai seakarjane Mihkel kuningaks, Vana-Jaagup tüssas surma, sulane pidas koera ametit; sai kohtuda virmaliste, krattide, haldjate, argpüksist kolli, varastaja tondi ja töökate maa-alustega.

Sai käia lolle otsimas ja sel teekonnal näha, kuidas liiga lühikeseks saetud palki püüti pikemaks venitada ja kuidas lehma püüti kogu külarahva kaasabil mööda kitsast redelit katusele saada, et ta võiks seal kasvama hakanud rohu ära süüa.

Ja veel:
„Perepoeg rändas edasi. Mõne aja pärast,  kord õhtul jõudis ta tallu, kus parajasti einestati. Pudrukauss seisis toas laual, piimavitsik aga aidas, üle suure õue. Ja nõnda jooksid kõik nobedasti edasi-tagasi – kes pudruga toast aita piima järele, kes tühja lusikaga aidast tuppa pudru järele.
Perepoeg naeris ja hüüdis:
„Oi-oi, teid lollikesi küll! Viige piimavitsik kah tuppa, siis pole teil tarvis nii palju vaeva näha!“
„Õige küll!“ hüüdsid sööjad ning tegidki nõnda. Ja ka see oli hea nõu.“

Lisaväärtuseks on raamatule Vive Tolli vaimukad pildid, millest mõne näite siia veel lisan.