"Pungad"

Oskar Luts
„Pungad“
Kogust „Följetonid“.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1957.
Illustreerinud Romulus Tiitus.

Kui paljud teavad, et Oskar Lutsul, kelle sünnist möödub täna 130 aastat, on naljajutuke „Pungad“? Ma isegi ei oska öelda, miks see looke mulle väga meeldib. Võib-olla köidab ta mind oma lihtsusega, kindlasti ka selle pehme naeukurrulisusega, mis Lutsule üsna omane oli.

Härra proviisor Punsselile, kes apteegipuldi taga ajalehte luges, tuli vaiksel õhtupoolikul kunde, „too vikerkaarevärviline nina, kes miskipärast on endale kauniks kombeks võtnud tulla igal laupäeval.“

See on mutike Kadri Vemmal, kes raha tahaks, aga kellele proviisor teeb ettepaneku korjata apteegi jaoks kasepungi. Kadri kostab seepeale, et siis võiks ta ka usse korjata, sest apteek ju müüb ussiõli…

Nädal hiljem pajatab Kadri apteekrile, et sai kasepungade asemel hoopiski hirmsa kõhuvalu. Ja pungi pole, sest siis kui ta pungadest kubiseva puu otsa ronis, „tulli üits väegade must pilv nigu pada. Ja välku kah – tsiuh ja tsäuh.“

Kui pilv mööda sai, polnud puu peal enam pungakestki, olid hoopistükkis „puhtä ilusa lehekese justkui ingli silmä“.

Ja üleelatu eest soovib Kadri härra Punsselilt veidi kõturohtu ja hariliku viielise. „Väljas on äkki tulnud kevad.“

Loo ainestikku nagu polekski, aga ometi on Lutsu sulest sündinud nauditav kirjapanek – niisugune südamlikult muhelust tekitav vesteke. Mäletan, et keskkooliõpilasena esitasin Kadri osa kooli näiteringi proovil etüüdina. Tore oli!

"Eesti muistsed vägimehed"

M. J. Eisen
"Eesti muistsed vägimehed"
G. Roht'i kirjastus. Tartu 1920.
Illustreerinud Aleksander Uurits jt,

Kaanel on kirjas küll üksnes vägimehed, aga tiitellehel on lisandunud ka jumalad. "Eesti muistsed jumalad ja vägimehed" on praegu laialdaselt tasuta saadaval e-raamatuna ja seepärast ei hakka ma siin neid lugusid ümber jutustama.

Ega ma lapsena loetust palju mäletagi, sest kuigi Kalevipojast, Suurest Tõllust, Vanapaganast, Kaval-Antsust jt oli huvitav teada saada, tekitas raamat - just seesama väljaanne - minus võõrastust. Mulle ei meeldinud pildid.

Aga ju see polnudki lasteraamatuks mõeldud, pigem eesti rahva eneseteadvust tõstvaks ja toetavaks väljaandeks. 1950ndatel aastatel oli "Eesti muistsed vägimehed" nõukogude tegelaste poolt pandud keelatud kirjanduse hulka, aga mingi ime läbi oli see me kodus säilinud.

Küllap ma siiski lugesin seda raamatut tihti, sest mingil ajal juba täiskasvanuna lasksin selle üsna kulunud eksemplari uuesti köita, paraku aga ei leidnud praegu oma raamatute hulgast üles. Võib-olla mõjuks juttude ja piltide kooslus mulle nüüd teisiti. Tollal aga ei osanud ma leida midagi ilusat Suure Tõllu maharaiutud peas ja teistegi joonistuste lakoonilisuses.

Siinsed illustratsioonid leidsin osta.ee portaalist ja nii see raamat mulle meelde tuligi.

* Aleksander Uurits (1888-1918) oli eesti graafik ja maalikunstnik, kes oli kunstnikuks õppinud Ants Laikmaa, Nikolai Roerichi ja Ivan Bilibini juures. Töötanud Pariisis ja Peterburis. Enim on tuntud tema rahvusromantilised illustratsioonid ja dekoratiivpannood.

„Laanerahva talvepidu“

Juta Kaidla
„Laanerahva talvepidu“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1956.
Illustreerinud Asta Vender ja Olev Soans.

Seda värsslugu ei ole mul enam alles, aga pildid on väga hästi meeles. Nüüd, pühade ja aastavahetuse eel, otsisin neid internetist. Osta.ee keskkonnast leidsingi, kvaliteet pole küll kõige parem, aga mulle tuli meelde, kuidas me seda muinaslugu koolis lugesime, vist isegi mingil kooli nääripeol esitasime.

Nüüdseks on sõna „näärid“ internetis leiduvates tekstides „jõulude“ vastu ümber vahetatud. Aga sellest ei olegi midagi, sest küllap olid luuletajal kirjutades meeles oma lapsepõlve jõulud. Siia panen värsikatked siiski nii, nagu oli kirjas 1956. aasta raamatus – igaüks võib ju asenduse oma mõtteis ise teha.

„Oi, metsas nääripeol on lõbu!

Suurt torupilli puhub sokk;

toob kasetohust kannus mõdu

Puhvsaba-Orav.

Jookseb kokk.

Ta valge mütsi pannud pähe,

põll ees nii pikk, et riivab maad -

nii reinuvader tuleb, läheb:

road lauale toob maitsevad.“

„Aga üleval käib kahin:

hõiked, jutt ja tiivasahin.

Harak lendab kuuse ümber,

noka otsas kullaämber.

Orav sinna kastab saba,

katab käbid säravaga.

Teder härmanarmaist teeb

okste peale pikad keed.

Vares küünlaid üles kannab,

värvu näitab, kus neid panna.

Pliks! ja plaks! et aina paugub,

rähn taob okste sisse augud.

Rähn on küünlaid seadma väle

kõrgele ja madalale.

Mitu küünalt toks ja toks!

nääripuul saab iga oks.“

„Näärivana habet paitab.

"Kes mul koti selga aitab?!"

Jänes sikutab ja tirib:

„Küll on raske!“ „Jäta virin!“

riidleb karu-mõmm, Hoplaadi!

Kott on seljas nääritaadil.

Võtab kepi, asub teele.

„Sõbrad hüvasti! Aidaa!

Pärast tulen rõõmsal meelel

tantsu lööma teiega.“