„Zahhar Berkut“

Ivan Franko
„Zahhar Berkut“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1956.
Vene keelest tõlkinud Jüri Piik.
Illustreerinud Vive Tolli.

1882. aastal kirjutatud „Zahhar Berkut“ võib endiselt huvitav olla neile, keda paeluvad lood mongolite sõjaretkedest, võitudest ja kaotustest. Kõikvõimalikes tutvustustes rõhutatakse, et see on ukraina klassiku teos ühiskonna elust Karpaatide-tagusel Venemaal XIII sajandil. Kirja on romaan pandud suhteliselt lihtsas keeles ja küllap seetõttu oli nõukogude ajal ka lastekirjanduse soovitusnimestikus, kuigi ainestik on ühtaegu julm ja armuküllane.

Ivan Franko ajaloolise romaani peategelased on vana rahvajuht Zahhar Berkut, tema poeg vapper Maksim, mongolitega mestis olev bojaar Tugar Volk ja tema tütar, kaunis Miroslava. Berkut tähendab eesti keeles kaljukotkast ja ka Tuhlja küla elanikud koos oma peamehe, vana Zahhariga, on harjunud olema vabad nagu kaljukotkad.

„Poeedi mõte kandub sellesse halli minevikku, äratab ellu tol ajal elanud inimesed ja see, kelle rinnus tuksub puhas süda täis tõelisi inimlikke tundeid, tunneb neis ära oma vennad ja leiab nende elus, mis erineb nii väga meie omast, rohkesti seda, mida võiks vaid soovida ka meie „kultuursele“ ajastule.“

Tugar Volk (hunt) korraldas 1241. aastal jahikäigu, kus koos teistega osales ka tema ainus tütar Miroslava, keda iseloomustasid füüsiline jõud ja otsustav, otsekohene olek. Muidugi meeldis Miroslavale noor mägilane Maksim Berkut, kes pidi jahilised suunama emakaru jälgedele. Kui Miroslava karuga vastamisi sattus, oli Maksim see, kes ta päästis. Siit saabki alguse läbi romaani kulgev armastuslugu.

Romaani teine tegevusliin on reetmine, sest Tugar Volk eelistab mongolitega asjaajamist oma rahvuskaaslaste vabadusvõitlusele. Aga kui ta tütar talle selja pöörab ja mägilastega ühineb, murdub ka Tugar Volki süda.

Rohkemat romaani sisust ma siia kirja ei pane. Kellel huvi, loeb seda põnevuslugu ise.

* Ivan Franko (27. august /vkj 15. august/ 1856 – 28. mai /vkj 15. mai/ 1916) oli ukraina luuletaja, proosakirjanik, kriitik, ajakirjanik, tõlkija, majandus- ja poliitikategelane ja etnograaf. Ta oli ka esimene autor, kes kirjutas ukraina keeles detektiiviromaane ja moodsat luulet ning tõlkis ukraina keelde palju väliskirjandust (Shakespeare, Byron, Pedro Calderón de la Barca, Dante, Victor Hugo, Adam Mickiewicz, Goethe, Schiller). Koos Tarass Ševtšenkoga avaldas ta väga suurt mõju Ukraina moodsa kirjanduse ja poliitilise mõtte arengule. – Wikipedia.
Foto "Zahhar Berkuti“ eestikeelsest väljaandest.

Іван Франко „Захар Беркут“ (1882).

„Sõbralikud vennad“

„Sõbralikud vennad“
Nõukogude Liidu rahvaste muinasjutte III.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1950.
Illustreerinud Alo Hoidre, Viktor Karrus, Avo Keerend ja Siima Škop.

Kõvakaaneline lugemisest üsna kulunud muinasjuturaamat, mis kuulus mu lapsepõlve kõige imelisemate raamatute hulka. Mulle on muinasjutud alati meeldinud. Ümbrispaber oli sel raamatul ka, aga see on juba nii ammu omadega õhtule läinud, et ma isegi ei mäleta enam, mis selle peal võis olla.

Sellest, miks NLiidu rahvaste muinasjuttude kogumikul pealkirjaks „Sõbralikud vennad“ oli, sain aru alles palju aastaid hiljem, suuremaks kasvanuna. Esialgu arvasin lihtsalt, et sellenimeline muinasjutt on raamatust kogemata välja unustatud. Lapse loogika!

Kogumikus oli viis eesti ja viis vene muinasjuttu, neli läti ja sama palju adõgee muinasjutte. Veel on esindatud vepsa, leedu, ukraina, gruusia, armeenia, abhaasia, osseedi, aserbaidžaani ja baškiiri muinasjutud. Tõlkijaid ei olnud nimetatud.  Eesti muinasjuttudest on esimene „Keeletark“, järgnevad „Kange kukk“, „Suur tükk ajab suu lõhki“, „Lolli äpardused“ ja „Seenekuningas“. Kõik toredad lood, mida ma aga hilisemates muinasjutukogudes mäletan harva näinud olevat. Vene muinasjuttude hulgas on väga tuntud „Sivka-Burka“ ja „Imekaunis Vassilissa“, teiste rahvaste jutud nii tuntud ei olnud.

„Lolli äpardused“ meeldis mulle oma koomilisusega eriti ja jäi hästi meelde - sisuks see, kuidas isegi oma ema häid nõuandeid valesti ja vales kohas täites võib pahandustesse sattuda. Aga oma iva oli igas muinasjutus, samuti nagu põnevaid seiklusi ja kauneid kangelannasid ning rühikaid kangelasi, kõikvõimalikke imeloomi ja koguni saatanlikke sigitisi. Võõrad maad ja rahvad paelusid ja sütitasid uudishimu, omamaised lood aga näitasid, et siingi on huvitav elada.

Taas panen postitusse palju pilte, tänutäheks illustraatoritele ja lootes, et mu kohatised lapsemeelsed täiendused kedagi ei pahanda.

Vaata ka „Imeveski“ - Nõukogude Liidu rahvaste muinasjutte I.

„Arsti surm“

Gyula Fekete
„Arsti surm“
Eesti Raamat. Tallinn 1967.
Ungari keelest tõlkinud Edvin Hiedel.
Kujundanud Heldur Viires.

Kui „Arsti surm“ 1967. a eesti keeles ilmus, kirjutati sellest ajalehe Sirp ja Vasar uute raamatute tutvustuses niimoodi: „Laialdast tähelepanu äratanud romaan ühe pensioniikka jõudnud külaarsti viimastest päevadest on tõlgitud mitmesse võõrkeelde ja möödunud aastal jõudis teose järgi vändatud film ka Ungari kinoekraanile. Lakoonilise, varjatud dramatismiga kujutab autor oma tagasihoidliku kangelase arvepidamist möödunud eluga ning mõlgutusi elu mõtte üle. Pikkamööda kasvab näilisest argipäevasusest ja pretensioonitusest meie ette tööst ja inimlikust kohusetundest pühitsetud, suure sisemise hingejõuga isiksus.“

Ärge laske ennast neist mõnevõrra paatoslikest sõnadest hirmutada. See kirjaniku sõpradele pühendatud romaan on väga südamlik ja inimlik kirjatöö, mida julgen praegusaja lugejale igati soovitada. Eriti neile, kes armastavad lugeda arstidest – selleteemaliste teoste hulgas on Fekete õhuke romaan üks sisukamaid ja kaalukamaid.

Algus: „Vana arsti töökoorem kasvas aasta-aastalt, tervis aga läks järjest viletsamaks. Ta jõud hakkas üles ütlema, ja pärast üht atakki otsustas ta pensionile minna. Kurnatud organism nõudis täielikku rahu ja pidevat puhkust: igasugune ärritus, pingutus, äkiline vererõhumuutus oli kurjast. Ta arvestas, et kui ta ennast hoiab, võib ta elada veel viis-kuus aastat. Võib ehk isegi kauem elada.“

Mis juhtub arsti elus siis, kui ta arvab, et kuuekümne kaheksa aastaselt on tema romaan tegelikult lõppenud, mida on tal meenutada, mida ta on hinges kandnud, enne kui elu otsa saab?

Raamatu lõpp on nagu iga elutee ja -töö lõpp: „Neid elu liigutusi, mis vana arsti kätest alguse olid saanud, ei pidanud enam keegi arvel. Need sulasid märkamatult argipäevasesse õhtusse, ja see liikumine kestab, inimliku ajaarvamise lõpuni.“

Olin noor, kui seda romaani neist elu liigutustest esmakordselt lugesin, aga hinge see mulle läks. Nüüd olen vanem kui romaani peategelane, lugedes tekkivad hoopis teistsugused mõtted. Aga teos ise on endiselt hea.

* Gyula Fekete (26. veebr 1922 – 16. jaan 2010) oli ungari kirjanik, ajakirjanik, kriitik ja publitsist, mitmekordne Attila Józsefi preemia laureaat. Paljude romaanide ja jutustuste autor, kirjutanud ka näidendeid ja noorsooraamatuid.
Foto raamatu tagakaanelt.

Fekete Gyula "Az orvos halála" (1963).