„Ameerika novellid“

Henryk Sienkiewicz
„Ameerika novellid“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1954.
Vene keelest tõlkinud E Levina.
Illustreerinud Endel Maisaar.

Minus lapsepõlves väga tugevaid tundeid tekitanud raamat. Kurb ja sügav. Mõeldud oli see kooliealiste keskmisele ja vanemale astmele, aga mina lugesin varem, töinasin ja elasin kaasa.

Seda postitust kirjutades märkasin, et kirjaniku surmast möödub mõne päeva pärast sada aastat. Ta oleks nagu ise mulle oma nukrat ja kirglikku raamatut meelde tuletanud, sest selle, oma ühe kunagise lemmikraamatu leidsin teiste novellikogumike hulgast eile õhtul täiesti juhuslikult. Aga see selleks, heade kirjanike ja nende raamatutega juhtubki vahel nii, et nad mõnel nendega seotud tähtpäeval nõnda, justkui iseenesest, taas su kätte jõuavad, olles su riiulitel aastaid oma uue tuleku aega oodanud.

Põhja-Ameerika Ühendriikides (nagu tollal nimetati Ameerika Ühendriike) reisis Sienkiewicz 1876. aastal, kirjutades sealt Poola väljaannetele ajalehelugusid. Gazeta Polska tegi talle ettepaneku jääda Ameerikasse veidi kauemaks. Kolme aasta jooksul nähtust kirjutas Sienkiewicz artiklisarja „Kirjad teelt“ ja hulga novelle.

Tema tähelepanekud ei olnud kuigi rõõmsameelsed. Kõik selle novellikogumiku tegelased – Poola talupoeg Wawrzon Toporek koos tütre Marysiaga, teksaslane Kotkas, mestiits Orso, ameeriklanna Jenny, indiaanipealik – sahhem, poolakast hulkur Skawinski jt – loodavad muinasjutulist ja õnnelikku elu, mida nad aga ei leia.

Novell „Leiva otsingul“ sarnaneb väga Vladimir Korolenko jutustusega „Umbkeelsena võõrsil“, millest olen siin blogis varem kirjutanud, aga on sellest palju kurvem: keegi ei oota Ameerikas vanameest tütrega ja nad jäävad lihtsalt saatuse hooleks. Saatus aga on julm hooldaja.

„Nõnda möödus tund, möödus teinegi. Vanamees ja neiu aga seisid ikka veel ametnikku oodates seina ääres. Kummalist vaatepilti pakkusid siin Ameerika pinnal, New Yorgis, too lambanahaga ääristatud poola rahvuslikku mütsi kandev pikkade hallide juustega talupoeg ning see sinise tikitud vesti ja pärlitega neiu Lipincest.
Kuid inimesed möödusid neile ainsatki pilku heitmata. Siin oldi harjunud nägema igasuguseid nägusid ja rõivaid.“

Orso ja Jenny novellist „Orso“ on tsirkuselapsed, kes julgevad tsirkuse peremehele vastu hakata. Nende ellu toob uusi tuuli põgenemine rohtlasse.

„Lapsed tulid välja suure kivi tagant, kuhu nad endid olid peitnud, ja seisatasid otse lõkke juures, hoides kõvasti teineteise käest kinni. Vanamees vahtis neid hämmastunud ilmel ning tema huulilt pääses tahtmatu hüüatus:
„Mida see tähendab?“
Oli, mida imestada. Ta nägi pilti, mis inimtühjades Santa Anna mägedes võiks hämmastada igaüht: Orso ja Jenny olid tsirkusekostüümides.“

„Sahhem“ on novell indiaanlaste rängast käekäigust, „Läbi preeria“ aga ümberasujate elutraagikast kullapalaviku tingimustes.

Kunagine Poola vabadusvõitleja vana Skawinski on aga kodumaalt lahkumise järel palju läbi elanud, kuni saab majakavahiks Panamas. Kord aga jõuab temani kaugelt kodumaalt väike köide poola luuletaja Adam Mickiewiczi värssidega. Ta süveneb neisse, meenutades ja igatsedes Poolat ning unustab niimoodi uneledes majakatule süütamata. Tagajärjed ei lase end kaua oodata...

„Ta astus nüüd uuele teele elus, kaasas raamat, mida ta aeg-ajalt surus tugevasti rinna vastu, nagu kartes, et seegi võiks kaduda, nagu kadus tema õnn.“

* Henryk Sienkiewicz (4. mai 1846 – 15. november 1916)  oli väga populaarne poola kirjanik, kes 1905. aastal sai Nobeli kirjandusauhinna
Eesti keeles ilmunud teoste nimistu.

„Suvepäevad“

Konstantin Paustovski
„Suvepäevad ja teisi novelle“
Loomingu Raamatukogu nr 9.
Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus.Tallinn 1957.
Tõlkinud Karl Kivi.

Olin umbes kümneaastane, kui ühes ajakirjas – vist oli see Nõukogude Naine – ilmus Konstantin Paustovski jutustuse „Korv kuusekäbidega“ tõlge. See oli minu meelest lausa imeline lugu. Norra helilooja Edvard Grieg kohtus metsateel väikese tüdruku Dagniga ja lubas talle tulevikus sünnipäevakingi teha. Dagni palus küll, et andku see tore mees talle kingitus kohe kätte, ta ei lõhu seda ära, aga Grieg keeldus. Suureks kasvanud Dagni sai Griegilt kingituseks hoopis...

Aga ma ei kirjuta, mille Dagni sai. Seda võib igaüks ise lugeda Paustovski valitud teoste köitest (Eesti Raamat, 1966) või kuulata ERR arhiivist (1955. aasta lindistus, Olev Eskola esituses): https://arhiiv.err.ee/vaata/42147

Need kaks tõlget on erinevad, kuid „Korv kuusekäbidega“ on nii kaunis lugu, et selle lugemist või kuulamist keegi ei kahetse.

Sest ajast olin Paustovski jutuvestmiskunsti vääramatult armunud ja kui 1957. a ilmus LR-is väike jutukogumik „Suvepäevad“ sai see armastus toitu juurde.

„Olen alati aimanud, et elus käivad hea ja halb kõrvuti. Isegi läbi valede, viletsuse ja kannatuste raske kanga võib sageli näha kumamas head... Olen püüdnud seda head ja ilusat igalt poolt leida. Ja olen sageli ka leidnud. See võib välgatada ootamatult nagu Tuhkatriinu kristallking tema halli räbaldunud kleidi alt, võib tema hella ja uudistava pilguna äkki kuskil tänaval vastu särada.“

Nii on Paustovski kirjutanud oma elulooainelises teoses „Kauged aastad“, aga seda ootamatult säravat kristallkingakest tuleb tema loomingus ette väga sageli. „Suvepäevades“ on näiteks imekaunid, poeetiliselt muinasjutulisd lood „Terassõrmus“, „Pulstunud varblane“ ja „Öine postitõld“ ning veel mõned hinge ja südant köitvad tekstid.

Usun, et pöördun Paustovski loomingu juurde selles blogis veel tagasi, sest tema mõju mulle on olnud lõputult suur. Nüüd olen teda enamasti lugenud originaalis, kogedes seda keele ilu ja mitmepalgelist sügavust, millest ta oivaliselt kirjutab kirjanikutööst ja emakeele ilust mõtisklevas teoses „Kuldne roos“.

Paar tekstinäidet ka. Esimene on jutustusest „Terassõrmus“:
„Keegi möödus nähtamatuna Varjušast, ettevaatlikult oksi kõrvale lükates. Temale vastu hakkas kägu kukkuma ja tervitusi saatma.
„Kes see siis möödus? Ja ma ei saanudki teda näha!“ mõtles Varjuša.
Ta ei teadnud, et see oli kevad, kes temast möödus.
Varjuša puhkes valjusti naerma, nii et mets kaikus, ja lippas koju. Ning suur rõõm – selline, mida ei ulatu kätega haarama – hakkas tema südames helisema ja laulma.“

„Pulstunud varblasest“:
„Ema astus akna juurde. Akna taga oksal magas Paška. Maailm oli vaikne, ja lai lumi, mis langes ja langes taevast, aina süvendas vaikust. Ja ema mõtles, et niisama nagu lumi, nii langevad inimeste peale alla õnnelikud unenäod ja muinasjutud.“

Ning „Öise postitõlla“ lõpusõnad, mis on väga paustovskilikud, kuid mida Paustovski suurele muinasjutuvestjale Andersenile omistab:
„Mu sõber, osake valitseda kujutlusvõimet inimeste ja iseenda õnneks, mitte aga õnnetuseks.“

* Konstantin Paustovski (19 /31/ mai 1892 – 14. juuli 1968). Eluloo ja loomingu lühitutvustuseks soovitan Wikipedia venekeelset artiklit, mille juurest on pärit ka siinne foto.

Константин Паустовский „Летние дни. Рассказы и сказки для детей и взрослых“.

Vahepala: millised raamatud seiklusjuttude sarjast mul olid?

1958. aastal viiendas klassis õppides võtsin osa ajalehe Säde mõistatuste koostamise võistlusest "Kelle koostatud mõistatused on parimad?". Sain ergutuspreemia. Minu tehtud mõistatus oli järgmine:

Millised raamatud seiklusjuttude sarjast on mul?

Saladuslik mohikaanlane
Musketäri nool
Kuunar Roy
Pantrikuru kaldal
Hüperboloid lumel
Aarete kerjus
Must kapten
Tisza vangid
Oikumeeni saar
Poisid ja aastane prints
Kesk-Aasia viimane insener
Kapten Rob
Tarantel Kakskümmend
Kolumbus kolm aastat avarustes
Viieteistkümne lapsed
Pal-tänava äärel hiljem
Garini jäljed
Granti saar

Missugused neist raamatutest olid/on teil ja missugune neist meeldis/meeldib eriti? Head lahendamist!