„Leiutise saatus“

Nikolai Lukin
„Leiutise saatus“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1954.
Vene keelest tõlkinud R. Mägi ja O. Põhjamäe.
Illustreerijat ei ole märgitud.

Kaldun arvama, et see raamat on mul kodus alles jäänud tema igavuse tõttu. Häid raamatuid pannakse ju ikka riiulites ja kappides ettepoole, et need paremini kättesaadavad oleksid ja need kuluvad suure lugemise tõttu vahel isegi narmendamiseni. Viletsad raamatud jäävad tahapoole, kuskile kaugemasse nurka, ununevad ja tänu sellele puutumatusele kipuvad vahel säilima.

Olgu sellega, kuidas on, aga seda raamatut ma ei salli. Küllap sattus see mulle esmakordselt kätte ka liiga lapseeas, mil ma selles kirjutatut üldse ei mõistnud (aga paradoksaalsel kombel oli venekeelse esmaväljaande ilmutajaks 1951. a just üleliiduline lastekirjanduse kirjastus Detgiz), samuti polnud keemia mu lemmikainete hulgas, kuigi Mendelejevi portree tundsin illustratsioonidel ära.

Nüüd seda romaani uuesti sirvinuna olen endiselt seisukohal, et ei soovita seda lugeda, kuigi seda tol ammusel ajal klassifitseeriti teaduslik-fantastilise kirjanduse hulka ja ulme peaks ju enamasti alati põnev olema.

Põnevad on üksnes mõned illustratsioonid, aga illustraatorit ei ole raamatus märgitud, mis annab põhjust arvata, et ta oli Stalini ajal põlu all. Siis anti niisugustele inimestele kirjastustes kujundajatena küll vahetevahel tööd, aga selle töö teostajana neid ei märgitud. Võimalik on ka, et illustratsioonid võeti Detgizi venekeelsest väljaandest ja sel juhul on nende autoriks kunstnik Nikolai Kotšergin.

Romaan käsitleb teadlaste unistust toota õhust ja veest süsivesikuid ehk suhkrut ja leiba ilma taimede vahenduseta, lahendades sellega inimkonnale jaoks olulise toidupuuduse probleemi. Raamat ilmus vene keeles 1951. a, eestikeelse väljaande järelsõnas ütleb autor, et kirjutas seda kaks ja pool aastat ning kavatseb teemaga veel edasi tegelda. Romaani teine väljaanne, sisuliselt täiesti uus redaktsioon ilmus vene keeles 1958. a.  Eesti keelde jäi see õnneks tõlkimata.

Too eestikeelse väljaande järelsõna peegeldab üpris täpselt stalinlikke hoiakuid nõukogude ja maailma teaduse suhtes. Lukin kirjutab ka, et romaani peategelase Lissitsõni loomisel kasutas ta mõnda seika teadlase Nikolai Tšernitsõni elust ja ei suutnud vastu panna kiusatusele teadlase uuringute kirjeldamise kõrval kajastada tsaari-Venemaa Donbassi kaevurite rasket elu.

Samuti on romaanis olulisel kohal Lissitsõni katseid jätkanud nõukogude teadlased. Tekstinäiteid ma siia ei pane, lihtsalt pole mõtet aega raisata, sest need on üsna õõnsad.

* Nikolai Lukin (1907-1966) oli elukutselt mäeinsener, kes muu hulgas töötas aastaid kullakaevanduses. Hiljem Donbassis söekaevandustes, kus ta hakkas tegelema päästetöödega kaevandusõnnetuste puhul ja juhatas Venemaa vastavat päästeteenistust. Tegeles leiutamisega. Sõdis, kuni sai 1945. a Budapesti all raskelt haavata. Kavatses kirjutada ka teist teaduslik-fantastilist romaani „Ookeanid, mis on ees“, kuid ei jõudnud seda lõpetada. Selle tegevus toimunuks kogu maailmas ja kajastanuks mõtet, et nii ülerahvastumine kui ka nälg ei ole inimkonnale ohtlikud, sest loodusvarasid jätkub aruka majandamise korral paljudeks aastasadadeks.

 Николай Лукин „Судьба открытия". Детгиз, 1951.