„Korea muinasjutud“

„Korea muinasjutud“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1956.
Vene keelest tõlkinud Vera Veber.
Illustratsioonid Nikolai Kotšergin.

See oli ilus roosa raamat põneva kaanepildiga. Illustratsioonid olid üldse huvitavad. Nende loojat, kunstnik Nikolai Kotšerginit olen eri rahvaste olemusse ja loomingusse süvenemise eest siin blogis varemgi kiitnud.

Mäletan seda roosa kaane esmamuljet – eeldasin, et muinasjutud on õrnad ja haprad, nagu kaante sisekülgedel kujutatud õiedki. Aga olid hoopistükkis vägagi realistlikud, asjalikud, andes aimu konkreetsest, põhjalikust ja omapärasest maailmakäsitlusest. Nojah, tagantjärgi tarkusena, võin öelda, et ju oleks kaanel kujutatud madu pidanud mind panema arvama, et neis muinasjuttudes võis ka karmust olla.

Lugejavanuseks soovitas raamat kooliealiste nooremat astet, kuid minu arvates sobivad need rohkem sutsu vanematele lastele. Väikestele võivad sellest kogust n-ö peale minna loomamuinasjutud. On ju ülipõnev teada saada, kuidas konn pettis tiigrit, kuidas hunt oma nahast ilma jäi, miks varblane hüpleb ning miks tuhatjalg ja vihmauss oma pulmaplaanid katki jätsid.

Ühtekokku oli 99leheküljelises raamatus 20 muinasjuttu. Päris paljud neist tutvustasid korealaste igapäevaelu ja sotsiaalset olustikku, näiteks „Hon Kil Ton – vaeste kaitsja“, „Kuidas talupoeg päästis Tšetšžu linna“, „Peegliori“,  „Rikka ahnitseja surm“ ja „Taibukas kohtunik“.

Väga tõsise ja üllameelse sisuga oli muinasjutt „Ema armastus“ vaese talupojapere pojast Han Sek Bon'ist, kelle isa palus surivoodil, et naine annaks pojale kõrge hariduse, et teda kõik austaks.

„Kui Han Sek Bon sai seitsmeaastaseks, ütles ema: „On aeg isa soovi täitmisele asuda. Sul tuleb õppida kümme aastat. Selle aja kestel õpid sa tundma tuhat hieroglüüfi, õpid ära parimad luuletused, omandad arstiteaduse ja loed läbi filosoofide raamatud. Seejärel võid sa Söulis eksamid ära anda ja saada teadlaseks, nagu soovis su isa.“

Han Sek Bon läks Kesoni kooli, ema jäi üksi oma väikesesse majakesse. Ei olnud temast paremat riisileibade küpsetajat selles külas. Leivad olid maitsvad ja ilusad, alati ühesugused, siledad ja kobedad. Sellepärast ostsid kõik naabrid riisileiba ainult temalt.

Ühtki õhtut ei möödunud emal, mil ta ei mõelnud oma pojale. Üksinda olles igatses ta tema järele, muretses ja nuttis. Öösiti arvutas ema, mitu aastat, kuud ja päeva peab mööduma, enne kui ta näeb oma kallist poega. Ent jällenägemiseni jäi veel palju päevi.“

Ometigi, kui poeg enne ettenähtud tähtaega koju tuli, saatis ema ta kohemaid õppima tagasi, et ta saaks täiuslikud teadmised.

„Möödus aastaid, Han Sek Bon sai kuulsaks teadlaseks. Kui ta õpilased küsitlesid teda, kuidas ta nii targaks sai, vastas Han Sek Bon:

„Ema armastus õpetas mind olema vali iseenda vastu, tegema kõike hästi ja ausalt. Ning kes teeb kõike hästi ja ausalt, see võib saada, kelleks ta iganes soovib.““