Linda Järve: Meenutused lapsepõlves ja nooruses loetud raamatutest palju aastaid hiljem

30/10/2013

"Dr. Lucius ja Luuletaja"


Hella Wuolijoki
"Dr. Lucius ja Luuletaja"
Tartu Ülikooli Kirjastus OÜ, 2013.

Mõtlesin hulk aega, kas kirjutada sellest vastloetud näidendist oma teises blogis, kus aeg-ajalt teen juttu hiljuti loetud raamatutest, või siin, kus on seni olnud kõne all ainult mu lugemiselamused lapse- ja noorpõlvest. Siiski otsustasin "Tütarlapse..." kasuks, sest Hella Wuolijoe näidendit oleksin kindlasti lugenud juba koolitüdrukuna, kui see tolleks ajaks avaldatud oleks olnud.

Hella Wuolijoest endast ei teadnud ma toona kuigi palju, vist isegi mitte seda, et ta päritolult eestlanna oli. Aga raadiost kostsid sageli kuuldemängudena tema "Niskamäe naised" ja "Juuraku Hulda". Neid esitasid meie tolleaegsed parimad näitlejad. Linda Tubini hääl vanaperenaisena on senini kõrvades, samamoodi Herta Elviste Juuraku Huldana. Need olid põnevad ja tugevad naiskujud ja kuuldu meeldis mulle väga. Selle meeldimise tuules oleksin kindlasti ka "Dr. Luciuse ja Luuletaja" juurde jõudnud, seda enam et Juhan Liiv mu lemmikluuletaja oli.

Ja just Juhan Liiv on Wuolijoe 1930ndate aastate alguspoolel kirjutatud näidendi peategelane. Õigupoolest on peategelasi kolm: Luuletaja, dr Lucius ja neiu Eie. Või siis Juhan Liiv, dr Juhan Luiga ja romantiline noor naine, kellesse nad mõlemad armunud on. Aga nii otsejooneline seletus oleks ühtaegu õige ja vale, sest nagu neiu Eie nimes kohtuvad sõna "õis", millest tuleneb tema kutsumine inimlilleks, ja sõna "heie", mis igavikuhämust ajaloori väljendab, nõnda on ka luuletaja ja doktor Wuolijoe sule läbi palju enamat kui lihtsalt andekas värsimeister ja kiretu registreerija.

Näidendi trükki toimetanud prof Jüri Talveti ülisisukast järelsõnast saab teada, et Wuolijoe noorusaastatel kirjutatud "Dr. Luciust ja Luuletajat" peeti kaotsiläinuks, kuigi see käsikiri aastakümneid meie teatri- ja muusikamuuseumis tallel on olnud. Nüüd, mil näidendi kirjutamisest möödas umbes 80 aastat, on aga minu meelest võimalik isegi öelda, et see õrn armastuselugu, millesse kahe pealkirjategelase tugevad tunded tormilisust toovad, ilmub just õigel ajal. Nii palju on selle tekstis meie tänapäevaga haakuvat, nii ajakohased tunduvad mõned ütlemised. Jääb üle vaid soovida, et see ka teatrilavale jõuab.

Mõned tekstinäited:

(Luuletaja:) "Rahvas magab raskelt, hingab väga raskelt. Kevade udu on rõske, rõhub rinda. Kui pääseks kord hingama sügavalt, vabalt. Tuleks tuul ja puhastaks maailma valu ja vaesuse udust. Oh jumal, kui raskelt, kui piinatult hingab väsinud rahvas. Kas teie kuulete, Eie-preili."

"Kas teate, mul on olnud palve, mida olen palvetanud oma eluaja: suur Jumal, kui sa oled olemas, anna mulle tükike leiba ja pisut soojust, raasuke rahu mõtlemiseks, tükike paberit ja pliiatsiotsake, et võiksin kirjutada, sest mul on inimestele midagi ütelda, nagu sinul enesele!"

"Ja kui ma kõndisin piki kivitänavaid, ma naersin. Keegi ei teadnud, et kuskil on inimlill, kelle käsi on kui õieleheke, millist olen hoidnud oma käes. Ja keegi ei tea, milline õnn see on."

(Dr. Lucius:) "Mina registreerin, konstateerin geeniusi ja nende loomingut, hindan neid, sõelun neid. Olen üldse väga kasulik inimene. Meil  ei ole palju geeniusi. Ma tahan, et nad oma loominguvõime kasutaks viimse tipuni."

"Jah, kaotasin, ja võitsin midagi. /- - -/ Mõtle kui naljaka asja - ühe unelma."

* Hella Vuolijoki (sünd Ella Marie Murrik; 1886-1954) oli soome-eesti kirjanik.
Tema kohta ERR arhiivis (link sisaldab nii minu tekstis nimetatud kuuldemänge 1957. aastast kui ka mitmesuguseid muid saateid).

"Dr. Luciuse ja Luuletaja" kohta vt ka Postimehest: "Hella Wuolijoe suur algus"

28/10/2013

"Nõia tütar"


Juhan Liiv
"Nõia tütar"
- "Teosed. Proosa. Luule"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn, 1954.
Illustreerinud Eduard Einman.

"Nõia tütar" köitis mind plikapõlves loetuna sedamaid ja märksa rohkem kui Juhan Liivi teised lood. Kirjutatud 1893. a, ilmus see jutustus alles paar aastat hiljem.

Ema õpetussõnad Mihklile, kui too kosjateele läks, ei tundunud mulle nii olulistena kui kasutütar Leena hingelised kannatused. Praeguse pilguga lugedes on aga neis õpetussõnades palju ajastuolemuslikku, terve naistesse suhtumise koolitus, mis aga lõppes otsustusega: "... võta, keda tahad; võta üks ära, olgu ta kes tahes, aga võta viks tubli inimene."

"Leena kasvas kui kõrkjas. Ei uskunud kasuvanemad isegi, et väikesest tütarlapse-lallikesest nii kena neiu pidi sirguma - neiu kui orav terane, paled muudkui punetasid aina. Ja silmad olid tal kui rõngad, ütlesid nad. Aga keegi tal kosjas ei käinud, et ta vaenelaps oli.
Ei tea, kas üksi sellepärast?"


Ärategemise kartust ja seda, et Leena oma tagasihoidliku eluga "tahtis enam olla, kui nemad, need rikaste peremeeste tütred" ... "seda ei võinud nad temale, nõia tütrele, mitte andeks anda".

Minu meelest oli see imeilus ja ääretult kurb jutustus. Kurb isegi vaatamata oma kenale lõpule: "On aga sul kurjategijal silmad küll - need teevad veel minugi, vana inimese, viimaks ära."

Aga selle külaloo kõige täpsemini iseloomustatud tegelane oli Plärälärä Leenu, "oma rohke lora pärast nõnda nimetatud vanatüdruk". Tema jäi mulle väga hästi meelde ja ühes sellega kogu eluks ka teadmine, kui palju paha võivad mõtlematult öeldud sõnad ja teiste tagarääkimine teha.

Kuuldemäng ERR-i arhiivist: Juhan Liiv "Nõia tütar" (1959).

* Juhan Liiv(30. aprill 1864 – 1. detsember 1913) oli eesti luuletaja ja proosakirjanik.

* Eduard Einman (Einmann; 23. jaanuar 1913 – 27. oktoober 1982 Tallinn) oli eesti graafik ja maalikunstnik.

19/10/2013

"Võrukael"


Richard Roht
"Võrukael"

RK "Ilukirjandus ja Kunst". Tallinn 1945.
Illustreerinud Ott Kangilaski.

Ilmeka näoga rebane raamatukaanelt on kindlasti paljudel meeles, raamat ise - alapealkirjaks "Jutustus lastele" - oli aga üks rohkearvulistest eestimaistest rebaselugudest, millest mõni ka siin blogis on või siia veel tuleb.

Nii lihtsa ja ometi liigutava algusega: "Metsa ääres oli väike maja, milles elas ema Marta oma kahe lapsega - väikese poisi ja tüdrukuga. Poisi nimi oli Arvo, tüdruku nimi Liisi. Nende isa oli surnud.
Neil oli lehm, siga ja kanad. Peale selle oli neil veel koer ja kass. Lehma nimi oli Maasik, sest ta oli helepunane kui maasikas, koera nimi oli Pondu ja kassi nimi Ants."


Ja kus juba kanad on, seal on mängus ka kukk ja veel keegi: "suur kelm ja varas, rebane Võrukael, kelle kaela all kasvavad valged karvad olid rohkem arenenud kui teistel rebastel ja moodustasid valge võru peaaegu kogu kaela ümber.
Võrukael elas metsas oma koobastikus ehk urustikus, mida ta ise uhkesti kutsus lossiks. "Risti-rästi" oli tolle lossi nimi."


Võrukaela vastuolulistest suhetest metsloomade, koduloomade ja inimestega raamat pajatabki ning kirjaniku sümpaatia näib sageli rebase poolel olevat. Aga koer Pondu saab osa metsaelanikest oma nõusse ja nii muutub rebase elu karmiks, kuni kibeda võitluseni enne lõppu. Kuid koer ning kompanii  võisid ju Võrukaelast kavalpeale üheskoos otsa peale teha, aga lugejate mälus jäi ta kauaks elama.



* Richard Roht (12. apr /31. märts/ 1891 - 22. aug 1950) alustas kirjatööd 16-17aastaselt. Tema varasemat loomingut iseloomustas sümbolism, aga juba üsna pea pääsesid tema tekstides eriti mõjule impressionistlikud looduskirjeldused, millest omakorda ühe suunana kasvasid välja rohked looma- ja looduselood, enamasti väga populaarseks saanud lasteraamatud. Mõnest neist tuleb siin blogis juttu edaspidigi.

15/10/2013

"Aljonuška muinasjutud"


D. Mamin-Sibirjak
"Aljonuška muinasjutud"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1952.
Tõlkinud K. Puskar.
Illustreerinud F. Vorotnikov.

Nagu juba eelmises postituses "Hallkaelast" kirjutasin, meeldisid Mamin-Sibirjaki lood ja muinasjutud lastele väga. "Aljonuška muinasjutud" oli 1950ndate aastate tüüpiline kõvakaaneline ja suureformaadiline lasteraamat eelkooliealistele ja kooliealiste nooremale astmele. Mäletan, et lugesin seda palju ja mõnuga. Juba pikad pealkirjad ise olid midagi väärt, sest neis oli lapse jaoks kujutluseks ruumi:

"Muinasjutt varblasest Värb Värvupojast, kalakesest Kiisk Kiisapojast ja lõbusast korstnapühkijast Jašast", "Muinasjutt Sääsk sääsepojast-Pikkninast ja Karvasest Mesikäpast-Tömpsabast", "Muinasjutt vahvast jänesest Pikkkõrvast-kõõrsilmast-Nudisabast", "Muinasjutt Varesest-mustpeast ja kollasest kanaarilinnust".

Ja kõik need uhkete nimedega tegelased olid väga värvikad.

"Tekkis tõeline lööming. Kõik muudkui rebivad, ainult leivaraasukesi pudeneb jõkke, siis aga kukub sinna ka leivatükk ise. Siin juba haarasid sellest kinni kalad. Algas tõeline kaklus kalade ja lindude vahel. Kogu leivatükk rebiti raasukesteks ja kõik raasukesed söödi ära. Tõesti mitte midagi ei jäänud järele. Kui leivatükk oli ära söödud, tuli kõigile mõistus pähe tagasi ja kõigil oli piinlik. Olid varast-varblast taga ajanud, kuid varastatud leivatüki teel ise ära söönud."

Vahva jänese lugu oli neist  juttudest kõige populaarsem.

"Hoopleja jänes hüppas kõrgele nagu kummipall ja kukkus hirmu pärast otse hundi laiale otsmikule, veeres uperpalli üle hundi selja, tegi veel ühe ringi õhus ja andis siis jalgadele säärast tuld, et näis nagu oleks ta valmis oma nahast välja hüppama."

ERR audioarhiivis on "Muinasjutt vaprast jänesest" natuke teistsuguses tõlkes kui 1952. a raamatus, loeb näitleja Raivo Trass.

Sojuzmultfilmi multikas "Muinasjutt vahvast jänesest" (1955. a; kellele sissejuhatus laste ja muinasjuttu pajatava vanaemaga ei meeldi, võib vaatamist alustada 3.50, mil jänku seiklused lahti lähevad):


Дмитрий Мамин-Сибиряк "Алёнушкины сказки" (1894-1896).

10/10/2013

"Hallkael"


D. N. Mamin-Sibirjak
"Hallkael"
RK "Ilukirjandus ja Kunst", 1948.
Tõlkinud August Alle.
Illustreerinud Jaan Jensen.

Veidike hiire filosoofiat (jutukesest "Äpardus"):

""Hiir, hiir!... Lööge maha!..."
 
See on hirmus. Õigemini öelda, see on väga ülekohtune. Sest ma olen ju hiireks sündinud ja ei saa miski muu olla. Olen ma süüdlane, et ma hiir olen? Muidugi, tuhat korda oleks parem olnud kass olla, kuid just nimelt seda ma ei oleks tahtnud, sellepärast et kass on - õel loom. Ja minu arust on kõik kassid veel suuremad päevavargad, ja ma ei ole tõesti veel kordagi näinud korralikku kassi. Lisage sinna juurde veel nende igavene silmakirjalikkus, milles kasse ületavad ainult nende armsad peremehed - inimesed.

Oo, küll on hirmus asi, kui mõni loom hakkab silmakirjatsema, valetama ja petma, aga armsad inimesed ainult seda teevadki. /- - -/

Inimesed hakkavad valetama kohe, kui nad virguvad, valetavad terve päeva ja kui nad magama heidavad, valetavad veel veidi. Olles noor ja naiivne, olin ma ettevaatamatu, kui uskusin, et inimesed ei valeta vähemalt öösel, kui nad magavad, kuid praegu ei usu ma isegi seda mitte.!"

Ja jänese mõtteid ka (jutukesest""Tema""):
"Jäneste üldine ajalugu loendab vahetpidamata kasvava rea jäneste ettevaatamatuse, rumala julguse ja puhta ähvarduse ohvreid."

Nimilugu "Hallkael" vigase tiivaga parditütrest, kes sügisel ära lennata ei saanud ja peaaegu pidi jääaugus rebase ohvriks langema, oli südamlik lugu, "Vana varblane" märksa traagilisem, päädides peategelase surmaga. Veel olid selles jutukogumikus jutustused "Kasupoeg" ja "Jahimees Jemelja".

Mamin-Sibirjak ei ninnu-nännutanud oma loomalugudes, mis pajatasid eelkõige siiski inimeste maailmast ja kohati võivad isegi mitte lastepäraste ja liiga tõsielulistena tunduda. Aga sellest hoolimata meeldisid ta lood ja muinasjutud lastele nii "Hallkaelas" kui ka "Aljonuška muinasjuttudes" (1894—1896).



Üleminek tema täiskasvanute jaoks kirjutatud raamatutele oli mulle üsna raske, sest vene kirjanduses võib-olla polegi masendavamat raamatut kui Mamin-Sibirjaki "Kuld" (1892) Uraali tööliste raskest seisundist, mida lugesin juba veidi vanemana ja mis oli tõeliselt kurb. Noorpõlves lugesin ka tema ülikute ja pärisorjuslike talupoegade elust kirjutatud romaani "Privalovite miljonid" (1883), kuid see mulle nii tugevat muljet ei jätnud.

* Dmitri Mamin-Sibirjak (kodanikunimi Dmitri Mamin, 6. november 1852 – 15. november 1912) oli vene kirjanik.

Дмитрий Мамин-Сибиряк "Серая шейка" (1893).

"Hallkaela" põhjal on tehtud mitu multikat. Siit peaks saama näha Sojuzmultfilmi 1948. aasta oma, mis küll päris kirjaniku jutustusega ei kattu ning on teistsuguse, lastepärasema laheda lõpuga.

06/10/2013

"Mäed ja inimesed"

M. Iljin
"Mäed ja inimesed. Jutustusi maailma ümberehitamisest"
RK "Teaduslik Kirjandus". Tartu, 1941.
Tõlkinud August Sang.
Illustreerinud N. Lapšin.

Raamat, mille kena köite kaanekujundusse olen kunagi ammu-ammu andnud oma loomingulise panuse, mis siin nüüd kõigile naeruks näha. Kujundamisel halastasin siiski kõigile sisulehekülgedele. Aga kuna raamatu autor hindas kõrgelt inimeste loomingulisust, siis ehk polekski ta mulle pahane.

Selle raamatu kohta on kirjanik ise ütelnud:
"Труд двигает горы, когда миллионы людей работают дружно, вместе, по единому плану. О такой работе миллионов я писал в своих книгах "Горы и люди" и "Рассказ о великом плане"." - "Töö liigutab mägesid, kui miljonid inimesed töötavad sõbralikult koos, ühtse plaani järgi. Sellisest miljonite tööst kirjutasin oma raamatutes "Mäed ja inimesed" ning "Jutustus suurest plaanist"."

Eesti keeles on "Mäed ja inimesed" ilmunud kaks korda, 1941. ja 1947. a.  Neist esimest (võib-olla ka teist) avas Maksim Gorki paatoslik eessõna, milles ta rõhutas, et "imeilus ja sirgjooneline on nende inimeste tee, kes seadsid endile ülesandeks maailma ümberkujundamise ja kes imeteldavalt alustasid seda suurt kangelaslikku ülemaailmset tööd."

Õnneks ei olnud omaaegne populaarteadusliku kirjanduse suurmeister M. Iljin ise nii suuresõnaline ja paatoslik. Tema eesmärk oli "jutustada sellest, kuidas meie maal inimesed ühe üldise plaani ja idee põhjal põlde, metsi ninga jõgesid ja ka iseendi elu ümber ehitavad". Nii on tema raamatutes "Jutustus suurest plaanist" ja "Mäed ja inimesed" juttu esimesest viisaastakust, akadeemikute N. Vavilovi ja T. Lõssenko töödest, riiki juhtinud Leninist ja Stalinist.

Praeguseks on paljud asjad ja ideed, millest Iljin kirjutas, ümber hinnatud, nende kahtlast väärtust ja halbust mõistetud, aga ajaloolisest vaatevinklist on "Mägesid ja inimesi" endiselt huvitav lugeda alates juba esimesest jutustusest "Kõrve ümberehitamine" kuni raamatu lõpuni välja.

"Mäed ja inimesed" sisaldab lisaks juba nimetatule veel jutustusi "Peremehe tulek", "Teravilja kodumaa", "Taimede loomine", "Elav maakaart", "Jõgede taltsutamine", "Kõnelus ilmast" ja "Mäed ja inimesed" - kõigis peidus nende aegade kuulus loosung: "Meie ei oota looduselt armuande, vaid võtame neid ise!" Aga selle kõrval, mis meile enam ei sobi, on tema hea sulega kirja pandud jutustustes ka palju õpetlikku, oskuslikku faktikasutust, põhjalikke selgitusi ning köitvat uljust, mida ka eesti keelde tõlkija hästi edasi andis. Niisugune elujõud Iljini raamatutes on seda imetlusväärsem, et nende kirjutaja ise põdes raskekujulist tuberkuloosi ja oli tihti haigevoodis.

* M. Iljini (10. jaan 1896 – 15. nov 1953) elulugu nüüd põhjalikumalt uurima hakates leidsin, et tegu on väga tuntud vene nõukogude lastekirjaniku Samuil Maršaki noorema venna Ilja Maršakiga, kes oli hariduse poolest keemik, aga hakkas eeskätt lastele kirjutama igasuguste asjade sünnilugusid. M. Iljin on tema kirjanikunimi.

Tema kirjutatud on "Päike laual" (1927), "Sada tuhat miksi" (1929),  "Jutustus suurest plaanist" (1930, Nõukogude Liidu esimesest viisaastakust), "Mäed ja inimesed" (1932, eelmise järg, e. k 1941 ja 1947), kultuuriloolised raamatud "Jutustusi asjadest" (1936, e. k 1947), "Kuidas inimesest sai hiiglane", "Lugusid sellest, mis meid ümbritseb" (e. k 1954, koos Jelena Segaliga) jpt.

"Я хотел бы, чтобы, читая эти книги, люди видели, как велик и прекрасен человеческий труд, как богата и многообразна культура, как много мысли и творчества в каждой вещи, сделанной человеческими руками.
Мне хотелось бы, чтобы люди научились удивляться не автомобилю, а человеку, который создал автомобиль, не самолету, а человеку, который создал самолет.  /- - -/

В первых моих книгах шла речь о маленьких и простых вещах: о лампе, о часах, о фарфоровой чашке, о зеркале. В последних книгах идет речь о целых континентах, о судьбах мира. И все-таки герой у меня всегда один и тот же: этот герой - человек-мастер, человек-творец. И тема одна и та же: эта тема - путь человека вперед, прогресс человечества..."

Tsitaadi tõlge:  "Tahaksin, et neid raamatuid lugedes näeksid inimesed, kui suur ja ilus on inimtöö, kui rikkalik ja mitmekülgne kultuur, kui palju mõtteid ja loomingut on igas inimkätega tehtud esemes. Ma tahaksin, et inimesed ei imestaks mitte auto üle, vaid selle loonud inimese üle, mitte lennuki üle, vaid selle loonud inimese üle. /- - -/ 

Minu esimestes raamatutes oli juttu väikestest lihtsatest asjadest: lambist, kellast, portselantassist, peeglist. Viimastes raamatutes kirjutan tervetest kontinentidest, maailma saatusest. Kuid minu kangelane on alati üks ja seesama - inimene-meister, inimene-looja. Ja teemagi on sama - inimese tee, inimkonna areng..."
M. Iljini mälestuslehekülg (vene keeles).

М. Ильин "Горы и люди",(1932).

04/10/2013

"Ohakas"


Augustis kirjutasin Ralf Parve lasteluuletustest ja lubasin siis, et mõnel uue kooliaasta päeval panen siia blogisse ka tervikuna legendaarse Oskar Ohaka kohta käiva luuletuse. Nüüd, seoses õpetajate päevaga sobib see luuletus siia nagu vaskviieline.

Luuletus on kirjutatud 1949. aastal ja minuvanustel oli see kunagi päris peas, vähemalt esimesi ridu aga teavad vist kõik kunagi koolipinki nühkinud eestlased.

OHAKAS
Ralf Parve

Kogumikust "Tuul puhub lippudes" (1956), osast "Lõbusad värsid"

Õppur Oskar Ohakas
oli laisk ja lohakas.

Raamatuist ta vähe hoolis -
edasi ei jõudnud koolis.

Määrdund näoga ringi käis,
vihud tindiplekke täis, -
raamatud kui kapsad tal
olid puntras kaenla all.

Küsid:
"Kus su sulepea?"
Tema vastab:
"Ma ei tea."
Küsid:
"Oled kummi näinud?"
Vastab:
"Kaduma on läinud..."

Oli tõesti lohakas
õppur Oskar Ohakas.

Kästi teda korrutada:
40x100.
Veerand tundi aega viitis
ja siis arvud lihtsalt liitis.
"Viga" kirjutas ta "vika",
"kikas" käändus temal - "kika",
üheks sõnaks kirjutas:
"Meiekoolikolmasklass"!

Arutu ja lohakas
oli Oskar Ohakas...

"Iial midagi ei tea -
tühja täis on tema pea,"
ahastati.
"Poiss on raiskus,
poiss on otse elav laiskus!
Ja kui teebki miskit just,
siis vaid üksnes pahandust..."

Ulakas ja lohakas
oli Oskar Ohakas.

Plangust lahti kiskus laudu,
ronis hoovi augu kaudu,
öeldes:
"Siit saan rutem kooli -
ringi käia ma ei hooli..."

Sulepeaga märki loopis
vahetunnil vastu tahvlit,
kuni sulg läks rikki hoopis,
meenutades kahvlit, -
tahvli aga ära rikkus,
et see mõranema tikkus.

Näete, kuivõrd ulakas
oli Oskar Ohakas.

Pingi sisse, märkasime,
lõikas noaga oma nime,
et ka uued lapsed,
kes
kunagi neis pinkides
õpivad siin klassis,
teavad
ja ta nime meeles peavad:
näe, kus istus lohakas -
mingi rumal Ohakas...

(1949)

Pilt: Asta Vender ja Olev Soans.