Juri Bondarev
„Kallas“Eesti Raamat. Tallinn 1977.
Tõlkinud Hans Luik.
Kujundanud Jaan Tammsaar.
Meie raamatukauplustes praegu pilke püüdev presidendikandidaadi perekonnanimega pealkirjastatud raamat „Kallas“ tuletas mulle meelde ühe teise sama pealkirjaga teose, mida omal ajal nõukogude sõjakirjandust ümberkujundavaks ja murranguliseks nimetati. Seda lugesin ma küll juba täiskasvanuna, nõnda ei sobi see otseselt siia blogisse, kuid aeg-ajalt sirvin siin ka mitte ainult lapsepõlves ja nooruses loetud raamatuid. Nii seekordki.
Kui see romaan 1977. aastal eesti keeles ilmus, ütles raamatututvustus toonases kultuurilehes Sirp ja Vasar: „Tuntud vene nõukogude kirjaniku Juri Bondarevi teostest on seni eesti keeles ilmunud jutustus „Viimased kogupaugud“ ning romaanid „Vaikus“ ja „Kuum lumi“. Filosoofilises romaanis „Kallas“ käsitleb autor aktuaalseid probleeme, sealhulgas ka rahvusvahelisele pinnale viidud ideoloogilist võitlust.“
Bondarev oli nooremleitnandina sõdinud Stalingradi ja ka muudes lahingutes, tema teosed on suurel määral tema enese elust ja elamustest lähtunud. Usutavasti ka „Kallas“ (1975), mille peategelane, nõukogude kirjanik Vadim Nikitin sõidab Hamburgi, kus hiljuti anti välja tema raamat. Reisil meenutab ta lahinguid Saksamaal 1945. aastal ja Königsdorfi suvituslinnakeses kohatud noort sakslannat Emmat, kellesse ta oli armunud.
26 aastat hiljem kohtuvad nad taas, sest kirjaniku külla kutsunud proua Herbert osutub selleks Emmaks, ja tuleb välja, et nende armastus tuikab endiselt. Aga aated ja ideaalid pole kummalgi enam nii üllad ja puhtad, nagu olid nende raske sõja-aastate nooruse ajal. Võiks öelda, et nad lähenevad kaldale, aga Nikitin ei jõuagi selleni...
„Nikitin ei tundnud enam valu; iseendaga hüvasti jättes sõitis ta heintest lõhnava parvega aegamisi üle keskpäevaselt sooja jõe, üha lähemale kutsuvalt haljendavale, ent ometi kättesaamatuks jäävale vastaskaldale, sellele tõotatud päikesemaale, mis andis talle lootust, et kogu elu on alles ees.“„Kallas“ kujutas endast esimest osa triloogiast, kuhu kuulusid veel „Valik“ (1980) ja „Mäng“ (1985), milles endisest sõjamehest oli saanud kultuuritegelane, vastavalt siis kirjanik, kunstnik ja filmilavastaja. Kõik need kolm peategelast tunnetasid, et nende sõja-aastate moraalne tugevus on asendunud kombelõtvuse ja moraalitusega. Ühiskond oleks nagu kaotanud mälu, samas oli inimestel raske mõista mitte ainult oma lähemaid sõpru, vaid ka iseennast.
„Teie arvamus – ma olevat pessimist – on liiga kategooriline. Te eksite: ma olen optimist. Mulle tundub kogu aeg, et tõe võti on minu kirjutuslaua laekas. Romaani kirjutamiseks peab jätkuma kannatlikkust, eesmärgile jõudmiseks tuleb läbi käia vaevarohke tee. See annabki elule mõtte. Kuni järgmise raamatuni.“Ma ei saa öelda, et mulle oleks "Kallas" meeldinud, kuigi kriitikud seda erakordseks kirjandussündmuseks, lüüriliseks ja vastupandamatuks elukäsitluseks nimetasid. Kuid selles üsna raskepäraselt kirjutatud ja tõlgitud romaanis oli tunda mingisugust püüet värskendada seisaku all kannatavat riiki, tuua sellesse uusi tuuli.
Aga ka uuendust toov perestroika aeg ei olevat Bondarevile kuigivõrd sobinud. Ta pidas seda Venemaale hukatuslikuks. Praegu austatakse teda Venemaal kui (üht?) vanimat elusolevat nõukogude kirjanikku.
* Juri Bondarev (sünd 15. märtsil 1924) on olnud autasude ja aunimedega pärjatumaid kirjanikke ja stsenariste Venemaal. Sotsialistliku töö kangelane, Lenini preemia ja kahe NSV Liidu riikliku preemia laureaat, lisaks veel rohkesti ordeneid ja medaleid.
Юрий Бондарев „Берег“ (1975).
