09/09/2020

„Džamilja“


Tšingiz Aitmatov
„Džamilja“

„Loomingu“ Raamatukogu, nr. 15 (127).
Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus. Tallinn 1960.
Vene keelest tõlkinud Ardo Sivadi.

Kui see väike raamatuke, mille pealkirjaks on kaunis idamaine naisenimi Džamilja, eesti keeles ilmus, oli see siinsete lugejate esmatutvus kirgiisi kirjaniku Tšingiz Aitmatoviga. Selle teose ilmumisega (1958) oli temast saanud väga tuntud nõukogude kirjanik.

Kirgiisi keelest pärit nimede kirjutamine eestikeelsetes tekstides oli tollal lapsekingades, Džamiljast sai hilisemates väljaannetes Džamila, kirjaniku enda nimi muutus Tšingiz Aitmatovist Tšõngõz Aitmatoviks ja Ajtmatoviks. Tema järgmiseidki teoseid loeti Eestis suure huviga.

„Džamiljat“ on nimetatud kauneimaks armastuslooks nõukogude kirjanduses. Tohutult vaimustusid sellest jutustusest prantslased, kellele armastuskirjandus on alati südamelähedane olnud.

See jutustus meeldis mulle juba selle ilmumisjärgsel esmalugemisel, mil ma Kirgiisiast ja kirgiisidest peaaegu mitte midagi ei teadnud. Nüüd seda üle lugedes tulevad mulle meelde ajakirjanikuna Kirgiisias kohatud inimesed, nende mäed, järved ja jõed, nende põllud, karjamaad, kalmistud ja külad. Ka „Džamilja“ autorit ennast kohtasin, küll mitte tema koduvabariigis, vaid hoopiski Turkmeenias, ühel sealsete kirjanike mammutkoosolekul, kus ta aukülalisena viibis.

Aga see kõik pole kuigi tähtis, oluline on, et ilmselt loen nüüd „Džamiljat“ teistmoodi tunnetega kui noorena. Pääsu selle armastusloo ilu eest pole ikkagi kuskile, kuigi raamatus kirjeldatud sõja-aastate tagalana muserdunud Kirgiisias kellelgi kerge polnud.

Aitmatov on sellesse jutustusse mahutanud lisaks armastusloole ka noormehe mehistumis- ja kujunemisloo, kirgiisi naiste raske allasurutud elu, traditsioonide tugevuse ja nende murdmise valu, rindemeeste kogetud raskused, kolhoositöö koormava olemuse, Kirgiisia omamoodi looduse ja üllad laulud kodumaast ja armastusest. Armastus on laul, armastus on vaba inimese õnn – niimoodi on kriitikud kokku võtnud „Džamilja“ põhiteesi.

Eesti kunstnik Allex Kütt on Džamilat raamatus „Muinasjutu järellugu“ (1976) kujutanud niimoodi:


Kõrgõzstani postmargil (2009) on Džamila aga selline:


„Ma jätsin jumalaga kõige kallimad ja lähedasemad inimesed. Alles nüüd, maas lamades, sain ma äkki aru, et armastasin Džamiljat. Jah, see oli mu esimene, alles lapselik armastus.

Nii lamasin ma tükk aega, nägu vastu märga käsivart. Ma ei lahkunud mitte üksnes Džamiljast ja Danijarist, ma jätsin jumalaga ka oma lapsepõlve.“


* Tšingiz Aitmatov (Tšõngõz Aitmatov; 1928-2008) oli kirgiisi kirjanik, kes saavutas oma loominguga maailmakuulsuse ja kelle teoseid on praegugi huvitav lugeda. Eesti keelde on neist olulisemad ka tõlgitud.

No comments:

Post a comment