„Keskpäevavalgus“

Raimond Kaugver
„Keskpäevavalgus“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1962.
Kunstiliselt kujundanud Vive Tolli.

See ei olnud lasteraamat ega ka noortele mõeldud. Aga mulle teismelisena pakkus Raimond Kaugveri esimene romaan  „Keskpäevavalgus“ mitmel põhjusel suurt huvi. Esiteks oli selles juttu trammitöötajatest, aga tollases Tallinna Trammitrustis töötasid nii mu ema kui ka isa. Teiseks tundis mu isa raamatu autorit, oli temaga koos töötanud ja teadis teose saamislugu, mis oli meil kodus mitu korda kõneaineks olnud. Kolmandaks olin just nii vana, et mind huvitas ka peategelase Kristjani armuvalu, õnnetu armastus oma naise Anne vastu ja kiindumus kaunisse Leeliasse. Leelia oli mu meelest väga kõlav ja ilus naisenimi.

Mõni aasta hiljem ilmunud järg „Igapäevane leib“ (1964), milles jutustajaks on Anne, mulle enam nii palju pinget ei pakkunud.

„Keskpäevavalguse“ tollases tutvustuses öeldi:
„Romaani peategelane, Nõukogude ameest demobiliseerunud leitnant Kristjan Kaarep asub tööle kodulinna trammipargis. Tema sooviks on, piltlikult väljendatult, tõusta koos oma rahvaga kõrgele maailmakatusele ja vaadata sealt oma maa suurt ning lootusrikast tänapäeva heledas keskpäevavalguses. Ent selleks tuleb tal läbi käia pikk ja ka konarlik tee.“

Selle tee kirjelduses aimub juba Kaugver kui tulevane menukirjanik.

Üks tsitaat „Keskpäevavalgusest“:
„See on jumalagajätt osaga oma elust – nagu teekäijal, kes on kõndinud kaks aastat valerada ja seisab nüüd uuesti samal teelahkmel, kust ta algas. Ta pole kadunud, ei. Aga kaks aastat on tühjalt astutud – ainult selleks, et vanasse kohta tagasi jõuda. Kaks aastat on käidud – ja jõudu on kulutatud. Ning uuele rajale tuleb astuda väsinumana ja vanemana, kui see rada vajaks.“

* Raimond Kaugver (1926—1992) oli eesti kirjanik.
Foto „Keskpäevavalguse“ ümbriselakalt.