28/12/2020

Vahepala: kuidas BBC uus „Tuhkur Hobune“ mu tuju rikkus

Panen ka siia mu teise blogi „Kruusatee“ postituse Agata Christie „Tuhkur Hobuse“ järgi tehtud uuest filmist. Esiteks pole siin ammu vahepalasid olnud ja teiseks sobib „Tuhkur Hobune“ kui mu noorpõlvetuttav hästi siinse blogi postituste hulka. Topelt ei kärise :)

Ei tea, kuidas on teistega, aga kui ma poest mingit kindlat minu vajadustele vastavat ja väljakujunenud kaubamarki ostes saan toote, millel on hoopis teised omadused, siis olen mõistagi pettunud. Mingil määral võib seda tõdemust laiendada ka siis, kui mõnda kirjanduslikku ammust ja head tuttavat eest leida lootes juhtutakse vana loo täiesti uutmoodi serveeritud sündmustikule ja tegelastele.

Mark Easterbrook on „Tuhkur Hobuse“ uues versioonis (The Pale Horse,.BBC 2020, stsenarist Sarah Phelps) meeldiva ja sõbralikult ontliku noormehe asemel otsekui mingi patoloogiline sarimõrvar. Tema esimese naisega seotud sünge saladus laheneb ootamatult, aga ka teise naisega juhtub õnnetus, nüüd juba tellituna. Kannatada saab juhtunut uuriv inspektor Lejeune. Midagi meeldivat on kohati lausa saatanlikus Easterbrookis raske leida.

Agatha Christie teose „Tuhkur Hobuse“ (1961) Mark Easterbrook on hea inimene, arutab oma asju tuntud krimikirjanik Ariadne Oliveriga, uurib krimisaladusi koos sümpaatse ja hoogsa Ginger Corriganiga, kes tõe selgumise huvides on valmis ka ise kannatama. Lõpplahendusena saab eluvõõrast ja naiivsest Easterbrookist ning särtsakast Gingerist paar.

Filmis pole neid raamatu kaht olulist tegelast – Ariadne Oliveri ja Gingerit – üleüldse olemaski. Selle asemel on suurt tähelepanu pööratud Easterbrooki kahele naisele ja naisseiklustele, mida omakorda raamatus ei ole. Ka mr Osborne'iga seotud lõpplahendus on filmis jõhkram kui Agatha Christie raamatus, mille ilmumisel kriitikud sõnasid, et Christie „hoiab lugejat haardes, mis on ühtaegu õrn ja tugev.“ Õrnus on BBC filmist hoopiski kadunud. Sujuvalt kulgevast krimipõnevikust on saanud maitsetult jõhker intensiivne triller.

Kolm nõida ja nendega seostuv on raamatus märksa huvitavamad kui filmis. Kusjuures, meenub mulle kõrvalepõikena, olen kunagi ammu Soome televisioonist näinud ka sellist „Tuhkur Hobuse“ filmi, vist prantslaste tehtut, kus prantsuskeelse teksti sisse hakkasid ootamatult kõlama eestikeelsed nõiasõnad, mille peale mõtlesin, et ei saa ju nii olla. Kuivõrd aga selle ammuse filmi lõputiitrites oli ära märgitud, et filmi konsultandiks oli Vladimir Karasjov-Orgussaar, said eestikeelsed nõiasõnad nii põhjenduse kui seletuse. Toona nähtud film oli Christie-lähedasem ja meeldis mulle tunduvalt rohkem kui praegune.

2010. aasta (ITV, rež Russell Lewis) versioon, kus Mark Easterbrookiga koos tegutses miss Marple, ei olnud ka kuigi hea, kuid siiski minu meelest parem, kui praegune BBC oma (mida veel ka Jupiterist vaadata saab).

BBC uus versioon tekitas minus vastumeelsust juba kuskil esimese kolmandiku kestel, aga ma lootsin et asi lõpupoole paraneb, sest ei uskunud, et ajaproovile vastu pannud Christie romaani nii põhjalikult ümber muudetakse. Lõppkokkuvõttes olin tõepoolest väga pettunud ja pahane.

Pildil on Agatha Christie "Tuhkur Hobuse" eestikeelsed väljaanded 1968. ja 1982. aastast. Filmikaadrit ei tahtnud ma siia illustratsiooniks panna.

Märkus: Teises blogis on selle postituse all ka asjakohaseid kommentaare.

No comments:

Post a Comment