12/09/2018

„Õpilase kosmose entsüklopeedia“


„Õpilase kosmose entsüklopeedia“
Inglise keelest tõlkinud Helje Heinoja, Toivo Lodjak ja Veiko Lodjak.
Toimetanud Eha Kõrge.
Kirjastus Varrak, 2018.

Olin 11aastane, kui esimene sputnik kosmosesse lennutati. Vaatasime sõbrannaga õhtutaevast ja lootsime seda näha. Ja neid taevasse vaatajaid oli tollal tohutult palju. Kosmoseraamatutesse kirjutati esimesed leheküljed.

Nii uhket raamatut, nagu „Õpilase kosmose entsüklopeedia“ ei oleks siis veel kuidagi saadud teha. Ma ei mõtle siinjuures sellest ajast saati hoogsasti arenenud trükitehnilistele võimalustele, vaid meie toonastele teadmistele kosmosest. Seda, mida teadsime, oli väga napilt, võrreldes nüüdisteadmistega.

Aga minu põlvkond kasvas koos esimeste kosmoselendudega, otsis igalt poolt kosmoseuuringute kohta kirjutatut, luges põhjalikult tollaseid teaduse- ja tehnikaajakirju. Znanije-Sila, Nauka i Žizn ja teised, põhiliselt venekeelsed ajakirjad olid üsna noortepärased ja said räbalateks loetud, meie oma ajakiri „Horisont“ andis teadmistele samuti lisa. Õpilastele mõeldud kosmoseentsüklopeediat vaadates saab seda kasvamist taas läbi elada. On lausa uskumatu ja paneb hämmelduma, kui palju on inimkond vahepealsete aastatega maailmaruumi kohta teada saanud.

Usun, et lapsed ja lapsevanemad, õpilased ja õpetajad on „Õpilase kosmose entsüklopeedia“ juba üles leidnud ja teavad tänu sellele nüüd jälle tsipa rohkem, missugune on kosmos – õpilase jaoks.

Soovitaksin seda raamatut kinkida vanaisadele ja isadele, keda peaksid paeluma huvitavad värvikad pildid ja see hulk teavet, mida nad tänapäeva õpilastest enamasti päris kindlasti vähem teavad. See on hää raamat koos vanaisa või isaga vaatamiseks ja uurimiseks, kuigi ma ei arva, et vanaemad ja emad sellest vähem lugu peaksid. Vaatamist jätkub raamatus kauaks ja ega ühe korraga kõik meelde jäägi.

Entsüklopeedia on jaotatud 9 ossa, mis omakorda koosnevad peatükkidest. Kosmose käsitlemine algab ülevaatega universumi vaatlemisest, teleskoopidest ja observatooriumidest, edasi saab lugeja teada, missugune on universum, kuidas töötavad raketid, kuidas on kosmosesse lennanud inimesed ja loomad, missugune on Päikesesüsteem ja selle planeedid, eraldi osa käsitleb meie oivalise Maaga seonduvat, seejärel tema kaaslast Kuud ja kõikvõimast Päikest.  Siis tulevad tähed ja tähevaatlus, mahukas ajajoon kosmosest läbi aegade ja iga teatmeteose lahutamatud osad sõnaseletuste ja registri näol.  Osade jaotus on loogiline ja ülevaatlik.

Tegemist on rahvusvaheliselt tunnustatud kirjastuse Doris Kindersley Limited väljaande (2010) eestindusega. Kujundus on originaalipõhine, tekst originaaliga klapitatud. Väikeseks tõrvatilgaks on kohati mustalt tagapõhjalt mitte kõige paremini loetav tekst, lk 79 häiris silma üks küljendusaps. Mulle isiklikult oleks meeldinud, kui lk 93 oleks nõukoguliku punakolli asemel Sergei Koroljovi näopilt (ta on selle pikkade tööaastatega ära teeninud), kuid võib-olla tõesti jääb nõukogulik salastatus niisugusel kujul lastele paremini meelde.

Peatükk kosmoses käinud inimestest oleks minu arvates võinud veidi pikem olla, kuid võib aru saada entsüklopeedia koostajate raskustest, kellest kirjutada, keda mainimata jätta. Näiteks ei leidnud ma sellest raamatust esimest naiskosmonauti Valentina Tereškovat.

Vaimustavad raamatu fotod, millest ju paljusid mujaltki tunneme ja näinud oleme, aga mis niimoodi kompaktselt koos hoopis võimsamalt mõjuvad. Ühtekokku on raamatus üle 800 pildi koos seletavate kirjeldustega – tänapäeva visuaalsetele mõjutustele altile õpilasele peaks uurimist palju jätkuma.

Teadusfaktid on valitud õpilaste jaoks kohaselt ning sõnastatud lihtsalt, kuid samas hästi palju kosmoseuurijate oskussõnu kasutades.

Lühidalt öeldes on see tore ja vahva teatmeteos mitte ainult lastele, vaid kõigile neile, kes armastavad taevast vaadata.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

* * *
Algselt panin selle postituse oma blogisse Kruusatee, kus kirjutan muu hulgas ka muljeid kirjastuselt Varrak ilmuvatest raamatutest, kuid nende kahe blogi lugejaskond on erinev ja sisuliselt sobib „Õpilase kosmose entsüklopeedia“ mõlemasse. Lapsena oleksin seda kindlasti lugenud, kuid ajad ja teadmised kosmosest olid siis teistsugused.

06/09/2018

„Aeliita“


Aleksei Tolstoi
„Aeliita“

Raamatust „Insener Garini hüperboloid. Aeliita“.
Sarjast „Seiklusjutte maalt ja merelt“.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1958.
„Aeliita“ on tõlkinud Jüri Piik.
Illustreerinud Toivo Kulles.

Riskides ära pahandada kõik  „Insener Garini hüperboloidi“ austajad pean tunnistama, et minu lemmikjutustuseks selles raamatus oli ja on „Aeliita“. „Insener Garini hüperboloidi“ olin selle raamatu ilmumise ajaks vähemasti osaliselt lugenud mingist lehesabast järjejutuna, aga „Aeliita“ oli mulle uudiseks.

Tegelikult oli see jutustus ilmunud eesti keeles juba varem, 1930. a Looduse kroonise romaani sarjas,  tõlkijaks Alfred Kurlents. Tutvustati seda kui fantastilist romaani, mis on kantud autori maailmaparanduslikust soovist ning viib lugeja Marsile. „Fantastiline käsitlus on põnev, kokkukõlas moodsa teaduse saavutustega, kuid enam kui marslased oma peenendatud kultuuriga, haarab lugejat vene sõduri Gussevi kuju, kes vaid igavusest teeb kaasa sõidu maailmaruumi. Ta teostab hiilgavalt oma osa Marsi revolutsioonis, esinedes marslaste sihiteadliku vabadusevõitluse kõrval kehastatud ürgjõuna, kes purustab, kuna peab purustama, – arvestamata, miks ja milleks ta seda teeb. Romaanil oli laialdane menu, pääsedes ka kinoekraanile. Esmakordselt ilmus romaan 1922. a. ajakirjas „Krasjana Nov“.“

Revolutsionäärina toimiv Gussev mind lapsepõlves kuigi palju ei huvitanud. Üldse jäi raamatu propagandistlikkus ja sotsiaalsus mulle kaugeks. Mind paelus armastuslugu – kõhklev insener Loss ja Marsi neiu Aeliita. Muidugi köitis mind võimalus lugeda Marsist, sest kosmonautika algusaastatel oli kõik tähtede ja planeetide kaugete maailmadega seotu meile põnev ja Mars erakordselt oluline unistuste ja juttude teema.

Aleksei Tolstoi „Aeliitat“ peetakse nõukogude teaduslik-fantastilise kirjanduse esikteoseks ja koos mõni aasta hiljem ilmunud „Insener Garini hüperboloidiga“ alusepanijaks nõukogude teaduslik-ilukirjanduslikule fantastikale elik ulmekirjandusele.

Olen hoidunud „Aeliita“ ülelugemisest teadlikult, sest pelgan rikkuda oma kunagisi väga häid muljeid sellest teosest. Siiski usun, et see paelub ka nüüdisnoori. Sestap ei hakka ma sisu ümber jutustama – jäägu lugejatele raamatu avastamisrõõm. mis on omamoodi aktuaalne praegu, kui taas kavandatakse lendu Marsile.

„Kuurist kostis kõrvulukustavat mürinat ja raginat. Otsekohe järgnesid sellele veelgi valjemad, tihedamad paugud. Maapind vappus. Kuuri katuse kohale kerkis aparaadi tömp metallist nina ning mattus suitsu- ja tolmupilve. Ragin muutus valjemaks. Must aparaat ilmus tervenisti katuse kohale ja jäi otsekui jõudu kogudes õhku rippuma. Lõhkemised sulasid ühte pidevaks ulgumiseks ja nelja sülla pikkune muna tõusis poolviltu nagu rakett rahvamurru kohale, suundus läände, joonistades taevalaotusse tulejoone, ning kadus tuhmi purpuriga värvitud pilvedesse.“

Ja tsitaat, mis on kogu elu mu südames helisenud:

„Aeglane sosin kostis ta kõrvu. Loss sulges otsekohe silmad. Uuesti kordus kauge ärev aeglane sosin. Kordus mingi imelik sõna. Loss teritas kõrvu. ja vaikse välguna tungis ta südamest läbi kauge hääl, mis kordas kurvalt ebamaises keeles:
„Kus sa oled, kus sa oled, kus sa oled, Taevapoeg?“
Hääl vaikis. Loss vaatas enese ette heledaks muutunud, pärani avatud silmadega... Aeliita hääl, armastuse, igaviku ja kurbuse hääl lendas läbi kogu maailmaruumi, hüüdis, kutsus ja päris: kus sa oled, kus sa oled, armastus...“



„Aeliita“ ERR-i kuuldemängude arhiivis (1961): http://raadioteater.err.ee/raadioteater/kuuldemaeng/aeliita

* Krahv Aleksei Tolstoi (29. dets 1882 /10. jaan 1883/ – 23. veebr 1945) oli vene ja nõukogude kirjanik ning ühiskonnategelane. Põlvnes ta Tolstoide suguvõsast, kuigi tema sünnipära ümbritsesid saladused. Mitut tema olulist teost on korduvalt avaldatud ka eesti keeles, alates lastelooga „Nikita lapsepõlv“ ja lõpetades mahukate ajalooliste romaanidega (triloogia „Kannatuste rada“ ja „Peeter Esimene“). Tema rõõmsameelseim tegelane on aga „Kuldvõtmekese“ Buratino.

<<< Kõrval on enimlevinud foto Aleksei Tolstoist.

Алексей Толстой „Аэлита“ (1922).