26/04/2018

„Tee viib kaugusse...“

 
Aleksandra Bruštein
„Tee viib kaugusse...“

Sarjast "Noorus ja maailm".
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1964.
Illustreerinud Endel Maisaar.

Mitu Tütarlapse-blogi pidevat jälgijat on küsinud, miks pole ma veel kirjutanud raamatutest, mille peategelaseks oli Vilniuse arsti tütar Saša Janovskaja, kes südamliku ja särtsakana on neile hästi meelde jäänud. Nüüd siis tulen nende soovile vastu. Ka mulle meeldisid jutustused temast – neis oli seda erilist hoogu ja lennukust, mis kaasneb pungana puhkevate noorte tüdrukute elukäigu meisterliku kirjeldamisega.

Jutustus „Tee viib kaugusse...“ on samanimelise triloogia esimene osa, mis eesti keeles ilmus ühtede kaante vahel koos teise osaga „Enne koitu“. Kolmas osa „Kevad“ ilmus veidi hiljem eraldi raamatuna ja sellest ma siinses postituses juttu ei tee. „Tee viib kaugusesse...“ on tõlkinud Ethel Aesma, „Enne koitu“ on Laine Soe tõlkes.

Raamatututvustustes tavatsetakse öelda, et tegemist on liigutava jutustusega juudiperekonna elust Tsaari-Venemaa provintsilinnas, ajastust, erinevate klasside esindajatest, nende leppimatust võitlusest. Autor ütleb saatesõnas, et tema sõbrad-lugejad on eelkõige temaga ühevanused lapsed, see tähendab lapsed 13st kuni 90ne aastani.

Selle triloogia kirjutamise ajal oli Aleksandra Bruštein juba päris eakas, kuid teoses ei ole kirjutaja kõrget vanust märgata, puudub igasugune vanurlik tardumus. Vastupidi – Bruštein kirjutas lennukalt, elavalt, nautides dialooge, mõnu tundes oma mälestustest, sest kuigi pole tegu memuaaridega, on enamik raamatus kirja pandust pärit tema enese lapsepõlvest ja noorusest, ja andes seda kõike lugemisrõõmuna edasi oma lugejatele. Seda tuleb ainult tunnustada, sest juba kahekümneaastaselt hakkas Aleksandra Bruštein kurdistuma, oma triloogia kirjutamise ajal oli ta kuulmise peaaegu täielikult kaotanud ja normaalsest nägemisest oli alles vaid viiendik.

„Muide, kui elad maailmas kaua või kui tähelepanelikult ja sügavalt õpid tundma elunähtusi ja protsesse, siis hakkad mõistma, et olevik, minevik ja tulevik on tihedalt ning lahutamatult üksteisega seotud: meie „täna“ on sündinud juba kauges „eilses“ ja iga „täna“ kannab endas tingimata meie „homset“, kirjutas autor saatesõnas eestikeelsele väljaandele.



Tempokast ja sisukast teosest on tsitaati väga raske valida, olgu siis üks katkend kohe algusest:

„Ma olen emal ja isal ainuke. Pole mul vendi ega õdesid. Ja see on päris aps! Isegi siis, kui meil veel sünnib keegi – ükskõik, kas poiss või tüdruk –, pole mul sellest mingit kasu! Mina olen praegu juba üheksa aastat vana, nemad aga – mitte ühtegi. Kuidas nendega mängida? Kui nad aga mulle järele jõuavad ja üheksaseks saavad, olen mina juba tervelt kaheksateistkümnene... Jälle ei paku nad mulle mingit huvi!... Kui nad ometi just praegu minuvanused oleksid!
Võtan ema laualt väikese, raamatusuuruse, kolme poolega peegli. Löön lahti kõik kolm poolt ja sealt vaatavad mulle ühesuguse uudishimuga vastu kolm täpselt ühesugust sagrispäist tüdrukut, peas lehv, mis vajub ühe silma peale. Ma kujutlen, et need on minu õed.
„Tervist!“ noogutan neile.
Ja kõik kolm tüdrukut noogutavad mulle väga sõbralikult vastu, raputades oma lehve. Kuulmatult, üksnes huultega, ütlevad ka nemad: „Tervist!“...“


Tõepoolest ei jää Saša Janovskaja alatiseks üheksa-aastaseks, triloogia teise osa alguses astub ta juba tütarlaste instituuti...

* Aleksandra Bruštein (11. /23./ august 1884 – 20. sept 1968) oli rohke loominguga tuntud nõukogude kirjanik ja publitsist.

Triloogia esimene jutustus „Дорога уходит в даль“ ilmus 1956., teine – „В рассветный час“ 1958. ja kolmas – „Весна“ 1961. a, saades kohe väga populaarseks lugemisvaraks nii noorte kui täiskasvanute hulgas.
Autori foto on raamatust.

13/04/2018

„100 minutit ilu heaks“


Zofia Wędrowska
„100 minutit ilu heaks“

Kirjastus Valgus. Tallinn 1978.
Kaane kujundanud T. Allikvee.
Poola keelest tõlkinud M. Gross.

Seekord siis ühest mitteilukirjanduslikust, kuid omaaegsetele tütarlastele ja naistele väga olulisest raamatust.
1974. a ilmus tollase üleliidulise kirjastuse Fizkultura i Sport poolt vene keelde tõlgituna poolatar Zofia Wędrowska raamat „100 минут для красоты и здоровья“. See oli Poolas tolleks ajaks juba kolmes trükis ilmunud ja kandis originaalis pealkirja „100 minut dla urody“ (100 minutit ilu jaoks), millele venekeelses väljaandes oli ka mõiste „tervis“ lisatud. Muide, aastatel 1968-1992 ilmus seda Poolas 15 trükki ja ei suutnud ikka veel ammendada kõigi naiste igatsust iluraamatut saada..

Töötasin venekeelse väljaande nii põhjalikult läbi ja lugesin nõnda sageli, et see lagunes kätte ära ja tuli mõne aja pärast uuesti köita. Aga neli aastat hiljem ilmus Wędrowska raamat ka eesti keeles, väljaandjaks kirjastus Valgus. Toimetaja saatesõnas öeldi:

„Meid ümbritsevas maailmas on naise osa väga suur, ent ta pole Atlas, et kogu maailma raskust enda õlule võtta. Kui naine väsinuna, pahurana ja hoolitsematuna ringi tuulab, on tal iseendast ja teistel temast vähe rõõmu, aga naine on ju ilu looja. Ei ole ühtki naist, keda jätaks ükskõikseks, millise mulje ta endast jätab. Küll on aga väga vähe naisi, kes teavad, mida iseendaga ette võtta, kui aastaid on üle kahekümne ja aega ülimalt napilt. Seetõttu ei saa kunagi liiga palju neid raamatuid, mis naisele appi tulevad. Üht sellist, veidi iseäralikku hoiate Te praegu käes.“

Ma ei tea täpselt, mida toimetaja (M. Slet) iseäralikuks pidas, aga kaldun arvama, et just selles iseäralikkuses peitus raamatu võlu ja menu saladus. Kakssada lehekülge olid jagatud aastaaegade kaupa: „Saabub kevad“, „Kirka päikese all“, „Sügis pole alati kuldne“ ning „Pakane, lumi ja naine“. Kevade jaotuses käsitleti käimist, harjutusi hommikul enne tõusmist, pesemist, kreemitamist ja auruvanne, mitmesuguseid ilusale siluetile kasuks tulevaid harjutusi, kevadisi muresid ja salanippe. Suve osas oli palju juttu päevitamisest, sellest, et mitte ümbermõõt, vaid kuju on tähtis, silmadega seonduvast, ebameeldivatest lõhnadest vabanemisest jne. Sügise osas oli muu hulgas juttu paljudest dieetidest ja tasakaaluharjutustest, talve osas samuti mitmesugustest harjutustest, enesemassaažist, unest jm.

Kõike seda soovitusteküllust täiendasid mitmesugused võimlemisasendite joonised ja (venekeelses variandis üsna vallatud) joonistused ning raamatu minajutustaja Anna reibas huumor nõuandevestlustes tema sõbranna Irenaga.

Pean tunnistama, et olen selle raamatu nõuandeid järginud esmalugemisest tänini ja nendega väga rahul. Sestap olen ma halb praeguste tervise- ja iluraamatute tarbija, sest nii mõneski suhtes oli  ja on Wędrowska raamat parem. Internetist hakkas silma, et praegu on seda vanaraamatuäridest kolme euro eest osta.

Paar tekstinäidet:
„Naeratus mõjub kõigile. Ta abistab sind tööl ülemusega suhtlemisel, aga mis kõige tähtsam, seadusliku mehe juures. Ma võin pea anda, et sa oma mehele liiga vähe naeratad. See on väga paha. Lõpuks võib niisugusel naeratusest ilmajäänud mehel ülepea meelest minna, et ta on meesterahvas.“

„...ka poest kojuminek sobib õige kehahoiu harjutamiseks. Kujuta vaid ette, et said viimase veerand kilo taist sinki ja lähed siis uhkelt, püstipäi, rind ees, iga sammu puusaliigesest, mitte põlvest alustades koju nagu tõeline leemekulbi kuninganna.“

Zofia Wędrowska „100 minut dla urody“.

01/04/2018

„Metsalilled“


Heljo Mänd
„Metsalilled“

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1958.
Illustreerinud Olev Soans.

Aprilliluuletuseks sobivad hästi kaks salmikest sellest raamatust, mis mu lapsepõlves lastele kohe esimese lugemise järel enamasti pähe jäi. Ja pildid olid selles raamatus ka hästi kenad. Heljo Männi looming on hea tuttav praegustelegi lugejatele, sestap ei hakka ma kirjanikuga seostuvat siin pikemalt tutvustama.


LUMEKELLUKE

Tilistades õiekuljust,
ilmub esimene lill,
vaatab ringi, tulvil uljust –
ma ei karda sind, aprill.


SINILILL

Kased on kikkis ja kägugi kukub,
sinilill väike, miks sina veel tukud?
Tõuse, mu sõbrake, üles nüüd juba,
käes on sul ammugi õitsemisluba.