17/01/2018

„Mina ka!“

Just selle luuletuse jaanuarikuu luuletusena blogissepaneku tõukeks sai praegu maailmas küll hoopis teises kontekstis leviv lausung „Mina ka!“. See osalushüüe tõi mulle meelde mu algkooliaja, mil koolis ja tollases Lasteraadios kõlas tihti Juhan Smuuli (siis veel Schmuuli) „Mina ka!“.

Neid luulekogusid, kus see 1949. a kirjutatud luuletus sees oli, pole mul ammu enam alles, ka ei ole tahtmist minna seda otsima raamatukogusse, sestap taastasin selle oma mälu, eakamatel tuttavatel meeles olnu ja internetis leidunud fragmentide põhjal.

Siinses tekstis on originaaliga võrreldes kindlasti vigu nii kirjavahemärkide kasutamisel kui ka mõne sõnaga seoses, ka ei saanud vist päris kõik salmid kokku, sest midagi on justkui vahepealt puudu, aga umbes niisugune see luuletus oli. Meelde jäi see küllap tänu oma hoogsusele, sest ma ei mäleta, et seda meile koolis eriti tungivalt pähe tambitud oleks.

Küll arvan mäletavat, et minu kooliajal, aastatel pärast Stalini surma, oli luuletusel teistsugune, ilma Stalinita lõpp – ju oli Smuul siis midagi ümber teinud või jäeti lõpuread lihtsalt ära, aga sellele oskavad ehk täpsemini vastata kirjaniku loomingut uurinud.

MINA KA!
Juhan Schmuul

Olime kolhoosipõllul. Suurel laial Saaremaal.
Järsku kuulsin poisi hüüdu, noort ja värsket: „Mina ka!“
Pööran ringi. Kahle kandis kasvult alles väike mees.
Läks kui liikuv viljakuhil. Rätik punas vaid – pioneer.

Kõrvuti me astusime. Küsin: „Tegid tublit tööd.
Seleta. Veel noor sa oled. Miks sa nõnda kaasa lööd?“
Tema aga imestades tõstis oma valge pea.
Vaatas otsa umbes nõnda: „Sõber, mis sa elust tead?“

Vastas: „Näed sa rätti? Juba sellepärast teen.
Ega ma ei vaja käsku. Mina olen ju pioneer!
Vili ootab, vihm on karta. Kuidas teisiti siis saab?
Kogu pere oli põllul. Loomulikult mina ka!

Sügisel siis pole aega, siis pean hästi õppima.
Aga praegu teenin nõnda Stalinit ja Kodumaad!“
/1949/

Pilt: Mõned ajakirja Pioneer 1949. aastakäigu kaaned internetist.

13/01/2018

„Muinasjutud“


Charles Perrault
„Muinasjutud“

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1952.
Prantsuse keelest tõlkinud T. Sari.
Illustreerinud V. Olt ja Ebba Parviste.

Eile oli Charles Perrault' 390. sünniaastapäev.

Lapsena kuulsin tihti räägitavat „perroo muinasjuttudest“ ja nende raamat oli mul ka. See oli üks mu lemmikraamatuid. Mäletan hästi kaanepildi näoilmeid, tumerohelist sõbralikku kaanevärvi ja mõnda sees olnud pilti ka. Need olid mustjates toonides ja ma aitasin neile värvipliiatsitega kaasa. Olin umbes kuueaastane, kui selle raamatu sain. Vist ei ole mul seda enam alles, sestap panin siia internetist leitud kaanepildi ja mõned müügiportaalidest leitud illustratsioonipildid, mis paraku ei ole kuigi hea kvaliteediga. (Kui peaks juhtuma, et oma raamatu siiski leian, vahetan pildid välja.)

Õnneks ei vaja Perrault' muinasjutud pikka tutvustamist ja tsiteerimist – need on kõigile tuntud ja palju kordi ilmunud. „Tuhkatriinu“, „Uinuv kaunitar“, „Tuttpea-Riquet“ ja „Eeslinahk“ paelusid mind eriliselt. Vist oli see „Eeslinaha“ kaunis peategelane, kellele proovimiseks toodi imeilusaid kleite, mille kirjeldus on mul senini kuskil mälusopis ja tuleb meelde iseäranisti siis, kui õhtu- või hommikutaevas imelistes värvides on. Veel olid head tuttavad lood „Punamütsike“ ja „Saabastega kass“.

Küllap teadis Perrault väga täpselt ja hästi, kui kaunid olid printsesside kleidid ja kui hiilgav oli kuninglik õukond, sest tema põhitegevus ei olnud muinasjuttude kirjutamine –  seda hakkas ta tegema alles siis, kui vanuigi juba oma töökohtadest priiks hakkas jääma –, vaid kõrgeks ametnikuks olemine Päikesekuningas Louis XIV õukonnas.

Sündinud 12. jaanuari 1628, oli Charles Perrault seitsmelapselise pere noorim laps. Ta sai hea hariduse Pariisi Collège de Beauvais's, omandades eriti põhjalikke teadmisi õigusteaduse valdkonnas. 1663. aastani töötas ta maksukoguja ja asjaajajana, seejärel  sai temast Louis XIV finantside peakontrolöri (majandusministri ) Jean-Baptiste Colbert'i lähim abiline, kes pidi hoolt kandma Louis XIV kunsti- ja kirjanduspoliitika eest.

Ta oli üks Prantsuse teaduste akadeemia asutajaid ja hoolitses ka kunstiakadeemia käekäigu eest. 1671. a sai ta Prantsuse Akadeemia liikmeks. Tema elukäik pakuks ainestikku mitmeks ajalooliseks romaaniks. Elanud üsna kõrge vanuseni suri ta 16. mail 1703.

Tema kirjanduslikust pärandist on praegu kõige tuntumad muinasjutud, mis tegid temast maailmakuulsa muinasjutuvestja juba enne vendi Grimme ja Hans Christian Anderseni.


Perrault' tuntuim teos „Haneema muinasjutud“ (Contes de ma mère l'Oye) ilmus 1697. a, kusjuures kirjanik avaldas selle mitmel põhjusel oma noorema poja nime all. Põhjustest olulisim oli see, et nii lootis isa, et poeg saab samuti tööd kuninglikus õukonnas. Hiljem on autorluse üle palju vaieldud ja nii mõnigi kirjanduse uurija arvab veel praegugi, et muinasjutud pani kirja mitte Charles Perrault, vaid tema poeg  Pierre d’Armancour.


Charles Perrault' portree on tema kaasaegse gravüür (internetist).

09/01/2018

„Juss oli väike peremees“


Ernst Enno
„Juss oli väike peremees“

Sarjast „Minu esimene raamat“.
Tänapäev, 2001.
Sarja kujundanud Piret Niinepuu-Kiik.
Kujundanud Regina Lukk.

Selle raamatu ostsin enesele siis, kui olin juba väga-väga küps täiskasvanu. Nostalgiliseks meeldetuletajaks, sest eelmised Ernst Enno lasteluule raamatud olid mul selleks ajaks ammu ära loetud või järgmistele põlvkondadele edasi antud.

Küllap oli just Ernst Enno see luuletaja, kelle värsse ma päris väiksena teadlikult mäletama hakkasin. Minu esimeste raamatute hulgas oli seitsmeleheküljeline vihikuke „Väike peremees“, mille kaanel väike Juss laiutas oma liivaaugu sees, „adraks kõver kapsaraud, äkkeks silgupüti laud“. Pildid, mis alatiseks meelde jäid, oli joonistanud tuntud kunstnik Richard Kivit, raamat ise ilmunud 1943. a sarjas „Kuldne Kodu“ Tartu Eesti Kirjastuselt. Värsslugu Jussist kulus mulle kiiresti pähe ja püsib seal enam-vähem seniajani.

Veel oli mu lapsepõlves hulk luuletusi, mille raamatut mul ei olnud, aga mis olid emal peas. Aasal õitsevast mahlakannist, lehepõnnist, rohutirtsust, üle vainu kodu poole marssivatest poistest, tipp, tapp tillukesest, kes tuulega juttu ajas,  notsust, kel nina songija, tii, tii, tibukesest, tillukesest kukest, tibukese unenäost, metsa marjule minejatest ja paljudest teistest. Need jäid mulle samuti meelde. Pole vist patt öelda, et kuigi eestlaste esipoeediks peetakse jätkuvalt Juhan Liivi, olid just Ernst Enno luuletused need, mis lastel esimesena peas ja nende igapäevaelu saatmas.

Kui ema pannkooke tegi, õpetas ta mulle selgeks:
„Patsu, patsu, kus on pann?
Kooki tahab meie Mann;
ootab Ats ja palub ka:
„Armas ema, rutta sa!
Võta muna, jahu, piima,
sega kokku, mine viima
tulisele pliidile,
säriseva pannile!“

Eks ole see täiuslikem koogitegemise õpetus meie eluaastate jooksul!

Sama täiuslik ja elulähedane oli ka teine luuletus, mida mäletan ema öelduna siis, kui mind pisikesena riidesse pandi; ikka:
„Aha ai, aha pai,
kust me laps need sukad sai?“
või:
„Aha ai, aha pai,
kust me laps need kingad sai?“

No kuidas sa siis jonnid või riidesse sundijale vastu hakkad, kui nii vahvasti saab selgeks tehtud, et ema kudus sukad, kingsepp kopsis kingad ja nüüd :
„… käib me laps ja laulu lööb,
võid ja leiba pääle sööb –
aha ai, aha pai, sest nii lõbus olek sai!“

1957. a ilmus Ellen Niidu koostatuna Ernst Enno luulekogu „Üks rohutirts läks kõndima“, mille oli illustreerinud Väino Tõnisson. Muidugi kuulus see tumedakaaneline raamat kohemaid mu lemmiklugemisvara hulka.

Ka Enno „täiskasvanumat“ luulet loen mõnuga ja sellestki on palju peas. Ikka need rändaja õhtulaulud ja kodus õitsvad valged ristikheinad...

* Ernst Enno (8. juuni /vkj 27. mai/ 1875 – 7. märts 1934) oli eesti luuletaja ja lastekirjanik.
Foto: EKBL, 1975.

03/01/2018

Huvimõõdik 4.

Millistest raamatutest tehtud blogipostituste vastu on „Tütarlaps linnast“ lugejad blogi ajaloo vältel kõige rohkem huvi tundnud?

Eelmine huvimõõdik oli siin 10. jaan 2017, ligi aasta tagasi. Huvimõõdikuid tehes olen sageli imestanud, kui vähe on blogilugejate huvi muutunud. Loetelus korduvad ikka ja jälle samad raamatud.

1. Endiselt arvan, et tõenäoliselt ei suuda mitte kunagi mitte miski esikohalt eemaldada lugejate tohutu ülekaaluga postitust Ivan Krõlovi „Valitud valmid“ (4460 lugejat).

2. Teisel kohal on endiselt Mark Twaini „Tom Sawyeri seiklused. Huckleberry Finni seiklused“ (856). Seda käivad muu hulgas vaatamas ka paljud blogilugejad välismaalt.

3. Viiendalt kohalt on kolmandaks kerkinud Aleksander Puškini imekaunis luuletus „K***“ (502).

4. Koha võrra alla on vajunud meie omamaine kaunilt kujundatud imeline folkloorikogumik „Üle õue õunapuu“.

5.  Ralf Parve luuletus „Ohakas“ on samuti koha võrra langenud.

6. Edukaima uustulnukana on selles loendis postitus Rabindranath Tagore „Aedniku“ ja „Gitandžali“ kohta.

7. Samuti uustulnukana on loendis Antoine de Saint-Exupéry „Inimeste maa“.

8. Koha võrra langenud, kuid endiselt paljude huvi äratanud on „Eesti rahvanaljandid. Mõis ja kirik“.

9. Kaks kohta on langenud  Juhan Smuuli südamlik koeralugu „Meremees Murka“.

10. Kolmanda uustulnukana on lugejate huvi toonud loendisse postituse Ryūnosuke Akutagawa jutustuste „Tihnikus“ ja „Rashōmon“ kohta.

Eelmise huvimõõdikuga võrreldes on blogiajaloo kümne popima postituse loetelust välja langenud Ellinor Rängeli „Kullimaja Marta“ ja kaks üksikluuletust: Krõlovi valm „Koer ja Hobune“ ning Ralf Parve luuletus „Must kass“.

Lisaks nimetatutele on siin blogis juttu veel ligi 290 raamatust. Nii et loodetavasti jätkub „Tütarlapse…“ sõpradel lugemisrõõmu ka alanud aastal ja võib-olla ilmuvad huvimõõdikusse aasta pärast ka uued liidrid.

290.

01/01/2018

„Pakane Punanina“


Nikolai Nekrassov
„Pakane Punanina“

Kogust „Valik luuletusi“.
Eesti Riiklik Kirjastus.Tallinn 1952.
Tõlkinud August Sang.
Illustreerinud Dementi Šmarinov.
Kujundanud Villu Toots.

See 1863. a kirjutatud kurb poeem, mis mu kooliajal kohustusliku kirjanduse hulgas oli, on eesti keeles ilmunud ka mõned korrad hiljem värviliste illustratsioonidega, aga minule on meelde jäänud just see nukker pilt, mis olid kogus „Valik luuletusi“.

Nikolai Nekrassov, kelle surmast tänavu 8. jaanuaril möödub 140 aastat, pühendas selle poeemi oma õele Annale:

„Sulle, õekene kallis, nüüd loon
uue laulu ja pühendan sulle.
Kuid see endistest kurvem saab veel.
Rõõmulaulusid ära nüüd oota.
Palju hämaram on minu meel,
homselt päevalt veel vähem on loota...“


Värssloo esimene osa „Talupoja surm“ kannab lugeja kehviku onni, kus lesknaine õmbleb kaasale surilina. See osa on vene luule võluvamaid ja südamlikemaid kirjeldusi talunaisest, kes kord oli noor, ilus ja nobe kui lind, kuid keda on välja kurnanud hädade paine. Ka talupoegade ja nende tööhobuste raskest saatusest vestab poeem. Lesknaine Darja matab mehe ja peab siis kohe minema metsast puid vedama, sest lapsed on külmas onnis.

Teine osa „Pakane Punanina“ kirjeldab, kuidas murest murtud Darja metsateel itkeb, kuidas mõtleb puid tehes kadunud mehele ja kõneleb temaga ühisest minevikust ja lastest, oma unenägudest ja palvetest. Kõik see on kirja pandud erakordse tundehelluse ja nukrusega ning põimitud slaavi rahvapärimuste ja -luulega.

Kui kõik halud on lõhutud, tardub naine männi alla puhkama ega tajugi, kuidas talle külla tulnud Pakaseisand kutsub teda enesega kaasa, meenutades talle kui hea oli tal oma mehega. Niimoodi, Pakase suudelduna, sureb ta:

„Haudvaikne! Su üle on päike,
suur-vinetav taevakumm.
Mets härma tuhm-hõbeses läikes
õudne-veetlev, kõikteadjana tumm...

Sügav-kiretult vastu kõik vahib,
arusaamatu, imesid täis...
Pea! Äkitselt juhuslik sahin!
Mööda latvasid orav seal käis.

Ta käpaga puudutas harja,
sealt pudenes kamakas lund.
Kuid tardunult all seisis Darja,
magas igavest nõiaund.“


Nekrassovi luule tunderikast peent ilu andis oma tõlgetes haruldaselt edasi meie August Sang.
Vaata ka: „Külalapsed“

* Nikolai Nekrassov (/28. nov) 10. dets 1821– /27. dets 1877/ 8. jaanuar 1878) oli vene kirjanik ja kriitik.

Николай Некрасов „Мороз, Красный нос“ (1863)