13/04/2018

„100 minutit ilu heaks“


Zofia Wędrowska
„100 minutit ilu heaks“

Kirjastus Valgus. Tallinn 1978.
Kaane kujundanud T. Allikvee.
Poola keelest tõlkinud M. Gross.

Seekord siis ühest mitteilukirjanduslikust, kuid omaaegsetele tütarlastele ja naistele väga olulisest raamatust.
1974. a ilmus tollase üleliidulise kirjastuse Fizkultura i Sport poolt vene keelde tõlgituna poolatar Zofia Wędrowska raamat „100 минут для красоты и здоровья“. See oli Poolas tolleks ajaks juba kolmes trükis ilmunud ja kandis originaalis pealkirja „100 minut dla urody“ (100 minutit ilu jaoks), millele venekeelses väljaandes oli ka mõiste „tervis“ lisatud. Muide, aastatel 1968-1992 ilmus seda Poolas 15 trükki ja ei suutnud ikka veel ammendada kõigi naiste igatsust iluraamatut saada..

Töötasin venekeelse väljaande nii põhjalikult läbi ja lugesin nõnda sageli, et see lagunes kätte ära ja tuli mõne aja pärast uuesti köita. Aga neli aastat hiljem ilmus Wędrowska raamat ka eesti keeles, väljaandjaks kirjastus Valgus. Toimetaja saatesõnas öeldi:

„Meid ümbritsevas maailmas on naise osa väga suur, ent ta pole Atlas, et kogu maailma raskust enda õlule võtta. Kui naine väsinuna, pahurana ja hoolitsematuna ringi tuulab, on tal iseendast ja teistel temast vähe rõõmu, aga naine on ju ilu looja. Ei ole ühtki naist, keda jätaks ükskõikseks, millise mulje ta endast jätab. Küll on aga väga vähe naisi, kes teavad, mida iseendaga ette võtta, kui aastaid on üle kahekümne ja aega ülimalt napilt. Seetõttu ei saa kunagi liiga palju neid raamatuid, mis naisele appi tulevad. Üht sellist, veidi iseäralikku hoiate Te praegu käes.“

Ma ei tea täpselt, mida toimetaja (M. Slet) iseäralikuks pidas, aga kaldun arvama, et just selles iseäralikkuses peitus raamatu võlu ja menu saladus. Kakssada lehekülge olid jagatud aastaaegade kaupa: „Saabub kevad“, „Kirka päikese all“, „Sügis pole alati kuldne“ ning „Pakane, lumi ja naine“. Kevade jaotuses käsitleti käimist, harjutusi hommikul enne tõusmist, pesemist, kreemitamist ja auruvanne, mitmesuguseid ilusale siluetile kasuks tulevaid harjutusi, kevadisi muresid ja salanippe. Suve osas oli palju juttu päevitamisest, sellest, et mitte ümbermõõt, vaid kuju on tähtis, silmadega seonduvast, ebameeldivatest lõhnadest vabanemisest jne. Sügise osas oli muu hulgas juttu paljudest dieetidest ja tasakaaluharjutustest, talve osas samuti mitmesugustest harjutustest, enesemassaažist, unest jm.

Kõike seda soovitusteküllust täiendasid mitmesugused võimlemisasendite joonised ja (venekeelses variandis üsna vallatud) joonistused ning raamatu minajutustaja Anna reibas huumor nõuandevestlustes tema sõbranna Irenaga.

Pean tunnistama, et olen selle raamatu nõuandeid järginud esmalugemisest tänini ja nendega väga rahul. Sestap olen ma halb praeguste tervise- ja iluraamatute tarbija, sest nii mõneski suhtes oli  ja on Wędrowska raamat parem. Internetist hakkas silma, et praegu on seda vanaraamatuäridest kolme euro eest osta.

Paar tekstinäidet:
„Naeratus mõjub kõigile. Ta abistab sind tööl ülemusega suhtlemisel, aga mis kõige tähtsam, seadusliku mehe juures. Ma võin pea anda, et sa oma mehele liiga vähe naeratad. See on väga paha. Lõpuks võib niisugusel naeratusest ilmajäänud mehel ülepea meelest minna, et ta on meesterahvas.“

„...ka poest kojuminek sobib õige kehahoiu harjutamiseks. Kujuta vaid ette, et said viimase veerand kilo taist sinki ja lähed siis uhkelt, püstipäi, rind ees, iga sammu puusaliigesest, mitte põlvest alustades koju nagu tõeline leemekulbi kuninganna.“

Zofia Wędrowska „100 minut dla urody“.

01/04/2018

„Metsalilled“


Heljo Mänd
„Metsalilled“

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1958.
Illustreerinud Olev Soans.

Aprilliluuletuseks sobivad hästi kaks salmikest sellest raamatust, mis mu lapsepõlves lastele kohe esimese lugemise järel enamasti pähe jäi. Ja pildid olid selles raamatus ka hästi kenad. Heljo Männi looming on hea tuttav praegustelegi lugejatele, sestap ei hakka ma kirjanikuga seostuvat siin pikemalt tutvustama.


LUMEKELLUKE

Tilistades õiekuljust,
ilmub esimene lill,
vaatab ringi, tulvil uljust –
ma ei karda sind, aprill.


SINILILL

Kased on kikkis ja kägugi kukub,
sinilill väike, miks sina veel tukud?
Tõuse, mu sõbrake, üles nüüd juba,
käes on sul ammugi õitsemisluba.

26/03/2018

„Tuletikke laenamas“


Maiju Lassila
„Tuletikke laenamas"

Kolm jutustust
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1957.
Kujundanud ja illustreerinud Henn Rooneem.
Soome keelest tõlkinud Ernst Jaakson, Harald Lepik.

Raamat, mida mul lapsena kodus ei olnud, aga mida raamatukogust laenutasin. Lugema meelitas lustakas ja meeldejääv kaanepilt, mis tõotas naljakat sisu. Selle väljaande kaanepildi ja illustratsiooninäited leidsin internetist.

Ühiskonnakriitikat, mida selle Maiju Lassila jutuvalimiku puhul järelsõnas (L. Virolainen) ja kriitikas rõhutati, ma lapsena ei adunud, aga naljakas oli ainult esimene, kogumiku nimijutt „Tuletikke laenamas“ („Tulitikkuja lainaamassa“, 1910), kaks järgmist „Liiga tark“ („Liika viisas“, 1915) ja „Surnuist ärganu“ („Kuolleista herännyt“, 1916)  mõjusid kummaliselt arusaamatult ja masendavalt – ega ma mäletagi neid kuigi hästi. Soome kohta teadsin tollal vähe, kuigi koolis mu esimene pinginaaber pooleldi soomlane oli.

„Tuletikke laenamas“ algab soomlaslikult aeglase jutuajamisega, milles kaks külanaist ja neist ühe tukkuv mees oma naabrite ja tuttavate igapäevaelu lahkavad.


See oli väga muhedalt kirja pandud ja sisaldas argielu arusaamu. Naine saadab mehe kaheksa kilomeetri kaugusel asuvast talust tuletikke laenama. Mees peab teel olles liigutava kahekõne oma tulevaseks kirstuks valitud puuga, arutleb, et majanduslikult kasulikum oleks, kui naine temaga ühel ajal maetaks. Saab siis kokku kosjaplaanidele mõtleva talunikuga – tollesamaga, kelle igapäevaelu lahati. Saab ülesandeks talus maad kuulata, kas talunikul ikka tasub kosja minna. Seejärel algab paras jant, mis on väga lustakas lugemine ja millest ei puudu viinapudeli kummutamine, kuulujutt Ameerikasse rändamisest, sekeldused politseiga, leitud põrsas ja kaotatud hobune, mitu pruudikandidaati, koerust tegevad linnapoisid ja palju muud...

Ma ei tahaks siin kogu lugu ümber jutustada, sest „Tuletikke laenamas“ on eesti keeles mitmes trükis ilmunud, meie lavalaudadel on seda teatritükkidena palju mängitud, selle põhjal on mitu filmi tehtud, mida Soome televisiooni vahendusel näinud oleme.

Jutustust saab lugeda ka Gutenbergi projekti e-raamatust (soome keeles, http://www.gutenberg.org/ebooks/10927).

Huvitav on, et Eestis nimetatakse seda teost jutustuseks, Soomes käsitlevad kirjandusteadlased seda romaanina.

Et mul eestikeelset väljaannet käepärast pole, panen siia blogilugejaile kirjaniku stiilist aimu andmiseks mõned tsitaadid algkeeles:

„Ja mitä siitä sitten on, vaikka olisi miehellä miten kaunis nenä, jos ei ole sitten miehellä muuta mieheksi sanottavaa kuin housut.“

„Konsti on osata elää oikein, mutta vielä suurempi konsti on oikein kylpeä, niin jotta tuo syntinen lihakin saapi jotakin nauttia tässä ajallisessa elämässä…“

„Raastuvassa tuomari luki pitkän päätöksensä, jolla Antti Ihalainen ja Jussi Vatanen, molemmat Liperintaipaleelta, tuomittiin juopumisesta, rähinästä, hurjasta ajosta, katutappelusta, poliisin vastustamisesta, akkunan särkemisestä ja torikauppias Kankkusen kojun kumoon ajamisesta vetämään sakkoa niin ja niin paljon, korvaamaan vahingon sillä ja sillä summalla, sekä maksamaan kuluja ja kipurahoja sen ja sen verran. Tyynenä kuunteli Jussi alkua, mutta jo keskipaikoilla kirosi hän Antille: „Yhäkö sillä lemmolla piisaa!“ Ja kun siitä ei tuntunut loppua tulevankaan, kiehahti veri, ja kun tuomari oli lopettanut, sanoi Jussi hänelle suoraan: „Elä pölöpötä!““

„»Pitää vielä ottaa huomioon sekin, että rehellinen valehtelija ei koskaan salaa totuutta, vaan antaa sen tulla yhdessä mylläkässä varsinaisen valeen kanssa.“





„Tuletikke laenamas“ kohta kirjutab soome kirjandusteadlane Kai Laitinen oma  väga huvitavas käsitluses „Soome kirjanduse ajalugu“  (e. k Vagabund, 1994):

„Tegemist on puhtalt intriigile rajatud romaaniga, kus tikud on vaid ettekäändeks, kus kuhjatakse üllatavaid sündmusi ja keeratakse asju pea peale. Tegevuse „raketimootorina“, nagu on öelnud Tuomas Anhava, kasutatakse esiteks viinapudelit, mis ähmastab kangelaste plaane, ja hiljem plehkupannud põrsast, kelle tagaajamine neid taas uutele radadele viib.“

Tuomas Anhava on ka öelnud, et sellele romaanile on omane kiire tegutsemine ja aeglane jutt. Laitinen möönab, et romaani võib võtta kui rahva latentset enesekriitikat.

* Maiju Lassila ((28. november 1868 – 21. mai 1918) oli soome kirjanik, ajakirjanik ja pedagoog. Foto Wikipediast.  >>>
Laitinen: „Juba Maiju Lassila nimi üksi on omaette probleem. Tema pärisnimi oli Algot(h) Tietäväinen, ta võttis hiljem perekonnanimeks Untola ja kasutas kirjanikuna nimesid Irmari Rantamala, Maiju Lassila ja J. I. Vatanen.“

* Ernst Jaakson. Ma ei tea, kas üks selle raamatu tõlkijaid oli tuntud diplomaat Ernst Jaakson (11. august 1905 – 4. september 1998, peakonsul saadiku ülesandeis Ameerika Ühendriikides Nõukogude okupatsiooni ajal) või mõni tema nimekaim.

* Harald Lepik (19. mai 1926 – 22. mai 1976) oli eesti tõlkija, kes vahendas eesti keelde soome- ja venekeelset kirjandust.

Maiju Lassila „Tulitikkuja lainaamassa“ (1910).

17/03/2018

„Kuldvasikas“

Enn Kippel
„Kuldvasikas“

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1957.
Kujundanud Ants Viidalepp.

Enn Kippeli ajalooline noorsoojutt „Meelis“ oli koolis kohustusliku kirjandusena nii üksipulgi läbi arutatud, et „Kuldvasika“ teise trüki ilmumise ajal 1957. a ei kahelnud ma hetkekski, et ka see peab lastele ja noortele mõeldud olema. Aga võta näpust, romaan „Kuldvasikas“ (1939) oli siiski juba suurema elukogemusega inimeste lugemisvara.

Lembit Remmelgas oli „Kuldvasikale“ küll ka ajastu vaimus järelsõna kirjutanud, milles autorit ja tema loomingut tutvustas. Ta lõpetas selle nõnda: „Käesoleva väljaandega astub lugeja ette Enn Kippeli romaan „Kuldvasikas“. Ja selleski peegelduvad E. Kippeli  kirjanduslikud nõrkused ning puudujäägid, on selleski naturalismi sugemeid, lamedust. Kuid peamine „Kuldvasikas“ on selle näitamine, kuidas raha kapitalistlikus ühiskonnas muserdab inimest, loomastab teda, on selliste pahede allikas, mis on lahutamatud ja omased kodanlikule korrale, olid lahutamatud ja omased ka kodanlikule Eestile.“

Kingseppmeister Üril on rahahädas. Seda ei jätku üüriks, naise ravirahaks ega laste jaoks, võlgu on ta nii meierile kui ka pagarile, laenatagi ei taha talle keegi, sest vanad võlad on maksmata. Mehed ahvatlevad teda viinakörti sööma, et kui seda suurel hulgal pintslisse pistab, siis saab raha ja vanad võladki andeks, kuid seegi ettevõtmine lõpeb kehvasti. Ja siis, kui kõik on täiesti untsus, ilmub Ürila juurde korraga kohalik postkontori ülem ja annab talle teada, et ta on võitnud klassiloterii piletiga kaks miljonit...

Kergelt tulnud raha kipub kergesti kaduma, eriti kui selle laiaks löömisele kõikvõimalikke kaasaaitajaid on. Nii juhtub ka Ürilaga, kes loomu poolest on üsna mõjutatav inimene.

Vaimustunud ma sellest raamatust polnud, aga üks episood kiilus end mällu igaveseks. Mulle meeldisid need leheküljed, kus Üril peab peldiku tühjaks tegema ja selle sisuga kapsamaad rammutama. Meister Meos lubab Ürilale oma pürotehnikuoskustega appi tulla, sest tal olevat lõhkeainetega töötamise tunnistuski olemas. Laeng virutavat lampkasti põhjast „kauhti kõik välja otsemaid kapsapeenardele otsekui suure kopaga visates“.

See oli lapsena lugedes vahva kirjeldus:
„... kostis vali kärakas, mis pani jalgealuse võbisema, kuna roojakastist paiskus tuld, suitsu, vedelat ja paksu segamini koos. Hetkeks näis ümbrus muutuvat otsekui mustaks, sest kogu väljakäigukoha sisu lendas üles taeva alla, kuna aga naised jooksid kisades tuppa. Ja siis hakkas ülevalt sadama mustust ning kogu alev otsekui külvati sellega üle. Mehed aga seisid jahmunult õuel, ise samuti roojaga koos.“

Praegugi ajab naerma, kuigi mu pika elu jooksul on sarnaseid lustakaid episoode olnud veel paljudes raamatutes ja kinolinal.

Tõsisemalt on „Kuldvasikat“ lahatud blogis „Kirjanduslik päevaraamat (2014 - ....)“: http://kirjanduslikpaevaraamat.blogspot.com.ee/2015/02/enn-kippel-kuldvasikas-1939.html

* Enn Kippel (aastani 1935 Eduard Ferdinand Kippel; 16. veebruar 1901 – 15. veebruar 1942) oli eesti kirjanik. Nõukaajal olid paljud tema teosed keelatud nendes kirjeldatud venevastase võitluse tõttu.

05/03/2018

„Võlu-urn“


„Võlu-urn“
India muinasjuttude motiividel.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1958.
Vene keelest tõlkinud R. Kull.
Illustreerinud Nikolai Kotšergin.

„Kurjal radžal Brahmapuri linnas oli tütar Lilavati.
Kui Lilavati oli kaheteistkümne-aastane, levis paljudes vürstiriikides kulutulena kuuldus tema ilust. Kui ta oli saanud viieteistkümne-aastaseks, hakkasid tema isa juurde sõitma kõrgest soost kosilased. Lilavati oli nii ilus, et see, kes teda korra nägi, ei suutnud teda enam iialgi unustada. Ning imeilusa Lilavati vasaku kulmu kohal ilutses sünnimärk, mis sarnanes tibatillukesele roosi-õielehele.“


Kas pole see ühe tüdruku jaoks ilus algus muinasjuturaamatule? Liiatigi olid raamatu ilmumise ajal India südantlõhestavad muusika- ja tantsufilmid oma tippaega jõudmas ja neid näidati tollal Eestis palju, menukas režissöör ja näitleja Raj Kapoor laulis nii kinolinal kui raadios ja temaga koketeerisid rohked India iludused.

Lilavati südame võitis sõdur Ramananda, aga enne kui nad õnnelikult koos elada said, tuli neil eluraskustega heidelda – enamasti edukalt, nagu muinasjutukangelastele sobib.

Rohkem kui 30 muinasjutu hulgas oli lisaks armastusest ja vaprusest pajatavatele paladele lustakaid kelmilugusid ja südamlikke loomamuinasjutte.





Vist kohtusin just selles raamatus ka esimest korda hiljem paljudest teostest tuntud mõistujutuga pimedatest kerjustest, kes püüavad kombates teada saada, kelle sarnane on elevant, ja jäävad eri seisukohtadele.

„Päike läks looja, pimedad aga aina vaidlesid. Saabus öö, nemad aga kisasid endiselt:
„Elevant sarnaneb luuale!“
„Sambale!“
„Lehele!“
„Köiele!“
„Kindlusemüürile!““


Võib-olla vaidlevad nad seniajani.

Pildid lisasid raamatule jälle väärtust juurde. Illustraator Nikolai Kotšerginist olen selles blogis mitu korda kirjutanud.


300. postitus.

22/02/2018

„Suvi“


Oskar Luts
„Suvi“

I ja II. Pildikesi noorpõlvest
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1954.
Illustreerinud Richard Kaljo.
Kujundanud Jaan Jensen.

„Suvi“ saab tänavu saja-aastaseks. Nagu Eesti Vabariikki.

„Suvi“ I jõudis lugeja kätte 1918. aasta lõpul ja aasta pärast järgnes sellele „Suvi“ II. Nagu Eesti populaarsemaid raamatuid „Kevade“ on ka „Suvi“ rahva lemmik läbi paljude aastate. Eelkõige raamatuna, aga ka filmina.

Pole mingit vajadust hakata „Suve“ ümber jutustama. Olgu igal selle blogi lugejal oma „Suve“-mälestus. oma kujutlus tegelastest, võib-olla täiesti isiklik, iseenda mõttevälgatustele toetuv, võib-olla raamatu illustratsioonidel põhinev, võib-olla filmilik. Me ju armastame neid tegelasi, sest neis on justkui midagi meie sügavamast olemusest.

Õhtulehest sattusin lugema mälestusi, kuidas Lutsul tulid „Suve“ kirjutades tegelased silme ette, ta ajas nendega juttu ja naeris. Kui vaja – nuttis. Kirjutama tõusid ta kolme-nelja ajal hommikul, istus laua taha, võttis pliiatsi või bambusest pliiatsipikendaja otsa surutud pliiatsijupi kätte ja kirjutas. Mis sellest pliiatsijupist paberile sündis, seda oleme enamasti kõik lugenud.

Paar tekstinäidet:

„ „Sind teretan ma, kodumaa päike!“ ütleb ta. „Siin, kodumaal, paistad sa teise läikega. Teile aga, õrnad õied, ütlen südamest: tere tulemast!“
Sel silmapilgul satub ta jälle pühalikku meeleollu; aga parajasti, kui ta end tunneb väga liigutatuna, tuleb talle meelde, et õiguse pärast mitte tema see ei ole, kes tere tulemast ütleb, vaid õigemini kodumaa õrnad õied seda temale peaksid ütlema, sest tulija on tema ise, mitte õrnad õied.“

„Ajad muutuvad. Inimese süda põle kivi, kuhu sa kuupäeva ja aastanumbrid sisse raiud ja kindel võid olla, et need sinna jäävad. Inimese süda on, nagu näha, hoopis pehmem materjal; sealt kustuvad numbrid rutemini kui kivilt, iseäranis siis, kui vanade kirjade kõrvale uued tekivad.“



17/02/2018

„Neemenimaa muinasjutte“


Petras Cvirka
„Neemenimaa muinasjutte“

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1955.
Leedu keelest tõlkinud Mart Pukits.
Illustreerinud Domicėlė Tarabildienė.

Esimesi raamatuid, mille kaudu lapsena Leedumaad tundma õppisin. Eks kõla ju ilusti poeetiline sõna „Neemenimaa“ ja selle maa muinasjutud Petras Cvirka tõlgenduses olid huvitavad ning üsna mitmest aspektist teistsugused kui eesti omad.

Ma ei tea ka praegu, kui palju on Cvirka kirjapandud lugudes ehedat rahvaluulet ja kui palju kunstmuinasjuttudele omast. Küllap leiaks selle kohta andmeid internetist, kuid kas seda ongi vaja. Igatahes oli „Neemenimaa muinasjutud“ paeluv lugemine ja mida rohkemat ongi lapsele vaja, kui hea võitu kurja üle, mõnusaid loomalugusid, imelisi tegelasi ja juhtumisi – kõike seda need lood pakkusid.

Lemmikraamatuks see muinasjutukogu mulle siiski ei kujunenud – paljud lood olid süngevõitu ja tekitasid võõrastust.

Mõned pealkirjad raamatus olnud 27 muinasloost: „Kuldne õunapuu“, „Lapsed ja nende surnud ema“, „Kuidas kuu kummardus tähe ees“, „Kuus hambutut ja kõõrsilm“, „Kukk Laulik-Kikereekur ja tema pojad“, „Kuidas eeslist sai kohtunik“... Eks ilmne juba neistki muinasjuturaamatu temaatiline mitmekesisus.

Loetust tuli ka teadmine leedu haldjatest ja nõiamooridest, keda laumedeks kutsuti, ning leedu Pikrist Perkunasest.

Tekstinäide raamatu lõpus olevast „Naljamuinasjutust“:

„Sedaviisi olin kõik ära jaganud ja kolistasin tühja vankriga üle välja. Järsku kuulsin – hüütakse:
„Tädike, tule siia!“
Vaatasin – lapsed karjatavad sigu ja on tee äärde lõkketule teinud. Sõitsin sinna, astusin vankrilt maha, istusin tule äärde ja soojendasin ennast. Korraga nägin – karjased põletasid mu sälukese kanepist saba, saba põlemisest kuumenes ja sulas aga üles ka mu vahast sälg. Samal ajal olid tulnud sead ja pannud nahka mu naerist vankrikese. Olin jäänud kõigest ilma. Mul oli veel mett sarvekeses, limpsisin ka selle tühjaks. Mis veel järele jäi – see olgu teile külakostiks!“


Väga hoolega kujundatud raamatu illustratsioonid olid põnevad, neil kujutatud inimesed ja detailid ühtaegu Eesti omadega sarnased ja neist erinevad. Praegu, täiskasvanuna, leian, et need on meisterlikud kunstiteosed, kuid endiselt olen arvamusel, et lasteraamatusse veidi masendavad.





* Petras Cvirka (12. märts 1909 – 2. mai 1947) oli leedu kirjanik, mõnda aega ka Kirjanike Liidu esimees. NSV Liidu postmark (1959) Cvirka portreega tähistas tema 50. sünniaastapäeva.

* Domicėlė Tarabildienė (9. mai 1912 – 8. sept 1985) oli leedu kunstnik, graafik ja skulptor, keda pärjati rahvakunstniku tiitliga. Leedu postmark (2012) tema portreega tähistas kunstniku 100. sünniaastapäeva.

Petras Cvirka „Nemuno šalies pasakos“ (1948).

09/02/2018

„„Tütarlaps linnast” meenutab lapsepõlves loetut“ – Nukitsas ilmunud lugu


Panen nüüd siia täies mahus oma teksti, mis ilmus Eesti Lastekirjanduse Keskuse ajakirjas Nukits detsembris 2017 (lk 18-20).

Kuidas see lugu sündis ja mida kord aastas ilmuv Nukits endast kujutab, sellest olen varem kirjutanud ka siin blogis ühes vahemärkuse-postituses: http://tutarlapslinnast.blogspot.com.ee/2017/12/vahemarkus-nukitsas-tutarlaps-linnast.html Igatahes on tegemist lastekirjandust käsitleva toreda ajakirjaga, mille lugemist soojalt soovitan.

„Tütarlaps linnast” meenutab lapsepõlves loetut
Linda Järve, ajakirjanik

Minult on sageli küsitud, miks ma blogin ja kas see on nagu kutsehaigus või sõltuvus – ajakirjanik ei saa kirjutamist kuidagi maha jätta. Vastan siis enamasti, et trenn. Enese vormishoidmine nii mõtlemise kui kirjutamise seisukohast. Pensionil olles kirjutan ju harvemini kui noil ligi neljakümnel aastal, mil igapäevast ajakirjanikutööd tegin. Aga ei tahaks töntsiks ja nüriks jääda.

Blogimisega alustasin 2008. a, kui ajakiri Elukiri palus mult lugu vanemaealistest blogijatest. Et sel teemal kirjutada, otsustasin ka ise blogimist proovida. Esimest blogi „Kruusatee” (http://iltaka.blogspot.com), mis nüüdseks on põhiliselt kultuuri- ja kirjanduseteemaline, olengi tollest ajast alates pidanud. Sellele on lisandunud teisigi.


Minu praegused kirjatööd ei piirdu siiski ainult blogimisega. Lisaks lehelugudele on mult viimastel aastatel ilmunud kaks raamatut: „Eestimaa ilu” (Kentaur, 2008), mis sisaldab lugusid meie kultuuriinimestest, ja „Nooruse lugu” (Petrone Print, 2017), milles meenutan aega 1984–1994, mil olin ajakirja Noorus peatoimetaja, ja annan ülevaate Nooruse ajaloost.

Aga Nukits tahtis teada, kuidas sündis mu vanade raamatute blogi „Tütarlaps linnast” (http://tutarlapslinnast.blogspot.com).

„Kruusatees” kirjutan enamasti hiljuti loetud raamatutest, aga „Tütarlaps…” sündis tahtmisest kirjutada vanadest raamatutest – nendest, mida lugesin lapsepõlves ja noorusaastatel, täpsemini siis 1949–1970. Mõnevõrra tekitas mus esialgu ebalust see, et niisuguses blogis tuleb kirjutada ka nõukogudeaegsetest laste- ja noorteraamatutest, millest mitte kõiki praegu hea meelega ei vaadata. Mõned neist raamatutest on aegunud ja unustatud või riigikorra vahetumisega meelega kõrvale jäetud, ometigi oli toona ka sellistest teostest võimalik iva leida. Selliste raamatute näiteks on mu blogis „Pavlik Morozov”, „Stalinlik sugupõlv”, „Vasjok Trubatšov ja tema sõbrad” jt. Paljud aga on aegumatud – aastate jooksul üha uuesti ilmunud ja tuttavad ka noorematele inimestele.

Tahtsin ka näidata, et noil ammustel aegadel, mil ma laps ja noor olin, ei olnud me n-ö metslased, nagu praegused noored mõnikord ehk arvama kipuvad, vaid lugesime rohkesti ja tihti ka väga kvaliteetset ja huvitavat kirjandust.

21. mail 2013 alustasingi blogiga, mille nimeks sai „Tütarlaps linnast” – laenatuna Ljubov Voronkova jutustuselt, mis mulle kunagi väga meeldis ja mille kohta on ka blogi esimene postitus. Olingi ju toona Nõmme aedlinna tüdruk, kes väga armastas lugeda.

Sageli tavatsetakse küsida, missugused raamatud – kas üks või mitu – on lugejat elu jooksul kõige rohkem mõjutanud. Olen siis enamasti mõtelnud, et raske vastata, sest kindlaid lemmikuid on mul vähe, aga niisuguseid, mis on mõjutanud ja mõjunud eri eluetappidel, on küllaga. „Tütarlapses…” otsustasin teha juttu neist, mida lugesin kõige vastuvõtlikumas eas ja mis tasapisi, aabitsast alates, moodustasid selle kihi, kuhu tuhandetest hilisematest lugemistest elu- ja raamatutarkust kogunema hakkas.

Vanematele lugejatele on blogis kirjapandu ehk mõneti nostalgiline meeldetuletus, noorematele on võib-olla mõni asi uudiseks ja mõni teine tundub jälle nii lootusetult vana(nenu)na, et teadasaamine, mida toonased lapsed ja noored lugesid, äratab imestust ja võõristust.

Hästi palju raamatuid olen elu jooksul ära andnud, kinkinud, jaganud, müünud. Blogisse jõuavad põhiliselt need, mis mul praegugi kodus riiulites ja virnades alles on. Tahan igas postituses ka illustraatorite tööst ettekujutust anda ning omaenda raamatutest on pilte kõige lihtsam skännida. Veel olen püüdnud raamatumuljetele lisada kirjaniku ja illustraatori lühitutvustuse, võimalusel ka foto. Praeguseks on blogis üle 270 postituse. Et lugejatel oleks lihtsam neis orienteeruda, selleks olen teinud ka raamatute loetelu pealkirja järgi. Blogilugejate arv on igas kuus umbes viie tuhande ringis.

Nüüd veidike „Tütarlapse…” populaarsematest postitustest selle aasta septembri seisuga. Esimesed kolm raamatut on läbi aastate kindlalt püsinud oma kohal. Tõenäoliselt ei suuda mitte kunagi miski esikohalt eemaldada lugejate tohutu ülekaaluga postitust Ivan Krõlovi „Valitud valmide” kohta (3722 lugejat). Teisel kohal on Mark Twaini põnevad Tom Sawyeri ja Huckleberry Finni seiklused (808), kolmandal meie oma kodune ja väga kaunis rahvaluulekogumik „Üle õue õunapuu” (496). Järgnevad Puškini luuletus „K***” („Kui ime jäi see tund mul meele”), Tagore’i „Aednik” ja „Gitandžali”. Palju on Google’i abil otsitud Ralf Parve lasteluuletusi, eriti „Ohakat”. Hoolega on loetud postitusi veidi täiskasvanulikumatest teostest: Saint-Exupéry „Inimeste maa” ning Akutagawa jutustused „Tihnikus” ja „Rashōmon”, aga ka meie oma Juhan Smuuli vahva koeraloo „Meremees Murka” ja Oskar Lutsu jutukese „Pungad” kohta kirjutatut.

Lapsepõlves olin lugejana kõigesööja ja raamatuneelaja. Ka ei hoolinud ma sellest, et mõni raamat sattus kätte minu vanuse jaoks liiga vara. 1958. aasta märtsis ilmus ajakirjas Pioneer lugu minu keskmisest suuremast lugemishuvist ja kodusest raamatukogust. Õppisin siis viiendas klassis. Loo kirjutas lastekirjanik Silvia Truu, pildid tegi juurde tollane tuntud fotograaf Salomon Rosenfeld. Kui lugu ilmus, oli piltide juures üks ootamatu vahva asi – tollal väga populaarne lasteraamatute illustreerija Asta Vender oli mulle joonistanud raamatumärgi. Koolitüdruk sammub raamatuhunnikuga mööda loogelist teed, raamatud on nöörikesega kokku seotud, sõlmeotstes sõnad „Ex Libris”. See eksliibris vaatab mulle praegugi lapsepõlveraamatutest vastu.

Hea lasteraamat peaks olema eelkõige põnev. Tegelased peaksid suutma panna noort lugejat endaga kaasa mõtlema ja tegutsema. Parim variant on see, kui tegelased oleksid kuidagi eeskujuks. Neil peab olema mingi loomuomadus, mida lugeja tahaks endas kasvatada, mingi tarkus, mida ta tahaks omandada.


Minu jaoks on enim meeldinud žanriks kindlasti olnud muinasjutud. Neis on enamasti peidus palju kullateri. Praegusaja pelgus, et muinasjuttudest võib laps halba õppida, on minu arvates sageli seotud sellega, et lastevanematel pole aega ja viitsimist lastele loetut seletada, sellest rääkida. Minul vedas oma vanematega: nad armastasid kirjandust ja vestlesid loetust meelsasti, kinkisid mulle igasugusteks tähtpäevadeks raamatuid.

Ka on suur vedamine, kui laps kohtub hea raamatukoguhoidjaga, kes juhatab teda raamatute võlumaailma, laseb riiulite vahele, soovitab lugemisvara, õpetab bibliograafia alustõdesidki. Umbes viieaastasena hakkasin koos sõbratar Marinaga käima Nõmme raamatukogus, mis asus siis Õie tänaval vene kooli kõrval. Raamatukogus olime lausa tundide kaupa, sest meil oli raamatukogujuhataja Hilda Kallikule ja tema kolleegidele palju küsimusi, millele nad lahkelt vastasid. Raamatukogu kaks tuba muutusid aastateks nagu meie teiseks koduks, kus saime kõike vaadata, uurida, ise laenata ja isegi raamatukogu külastajaid teenindada. Sellestki olen oma blogis kirjutanud, nagu ka oma kirjandusõpetajatest.


Üsna tihti on mind rõõmustanud vastukajad niihästi blogi kommentaarides, teiste blogides, „Tütarlapse…” Facebooki-leheküljel kui ka erakirjades. See tähendab enamasti, et blogimuljed on kellegi hinge puudutanud, tema kunagisi raamatukohtumisi meelde tuletanud ja äratundmisrõõmu tekitanud. Nii oli see näiteks Silvia Rannamaa „Kadri” ja Ellinor Rängeli „Kullimaja Marta” puhul. Kommenteerijad on väga erinevas vanuses. Hästi on meeles tore pikem kiri tänavu meie hulgast lahkunud tuntud folkloristilt, akadeemik Arvo Krikmannilt, kes kirjutas pärast minu meenutuste lugemist Ralf Parve lasteluuletustest ning jagas ka teisi oma lapsepõlve vahvaid lugemismälestusi. Paraku oli ta need kirja pannud oma lähedaste jaoks ja ei andnud luba neid avaldada.

Müstilist „miskit”, mis lasteraamatutes paelus, hakkabki inimene sügavamalt mõistma palju aastaid hiljem lapsepõlves loetule tagasi mõteldes. Siis alles tuleb taipamine, kui leidlikud olid toonased kirjutajad oma raamatute karakterite ja tegevuste loomisel.

06/02/2018

„Laul koerast“

Selle blogi veebruarikuu luuletus on ajendatud algavast koera-aastast.

Sergei Jesseninil on kaks imelist luuletust koerast. Väga on mulle südamesse tunginud tema „Laul koerast“, mis on poeetiliselt nukker nii venekeelses originaalis kui ka Artur Alliksaare väga heas tõlkes. Lapsena seda lugedes kurvastasin südamest kutsikate hukkamise pärast ja kujutlesin kuldseid pisaratähti koera silmadest lumme langemas. „Laulu koerast“ kirjutas Jessenin juba 1915. a, kuid kõhkles selle avaldamisega ja esmakordselt ilmus luuletus alles 1919. a, kujunedes kohe nii lugejate kui kuulajate suureks lemmikuks.

LAUL KOERAST
Sergei Jessenin

Välja serval, kus rukis kord õitses
ja kus lumi nüüd lasub kui vatt,
hommikul emakoer sünnitas seitse
valkja karvaga kutsikat.

Ärkas armastus, tugev ja tume.
Poegi lakkus ta õhinal,
nii et voolasid sulava lume
nired ta palava kõhu all.

Õhtul, kui õrrele läinud kanad,
ladus kutsikad kotti ja viis
kaenlas minema peremees vana.
Rühkis ema ta kannul siis.

Läbi sügava hangede haua
püüdis joosta nii ruttu kui sai,
ja ta pilgu ees värises kaua
lahvavee lõhandik lõpmata lai.

Tuli tagasi, nõretas higi
küljekarvadest auravaist.
Talle näis, et kuu katuse ligi
ongi üks tema kutsikaist.

Vastu kõrguste sinist vaha
kaua ulus ta tõstetud päi.
Kuu kuid hõljudes kinkude taha
vajus, ja kavalalt peitu jäi.

Just nagu siis, kui leiva pähe
antakse kivi, – kesk hangesid
koera silmadest kuldsed tähed
lumme hääletult langesid.
/1915. Tõlkinud Artur Alliksaar./

Venekeelne originaal:

ПЕСНь О СОБАКЕ
Сергей Есенин

Утром в ржаном закуте,
Где златятся рогожи в ряд,
Семерых ощенила сука,
Рыжих семерых щенят.

До вечера она их ласкала,
Причесывая языком,
И струился снежок подталый
Под теплым ее животом.

А вечером, когда куры
Обсиживают шесток,
Вышел хозяин хмурый,
Семерых всех поклал в мешок.  

По сугробам она бежала,
Поспевая за ним бежать…
И так долго, долго дрожала
Воды незамерзшей гладь.

А когда чуть плелась обратно,
Слизывая пот с боков,
Показался ей месяц над хатой
Одним из ее щенков.

В синюю высь звонко
Глядела она, скуля,
А месяц скользил тонкий
И скрылся за холм в полях.

И глухо, как от подачки,
Когда бросят ей камень в смех,
Покатились глаза собачьи
Золотыми звездами в снег.
/1915/

Jessenini teine tuntud koeraluuletus „Katšalovi koerale“ („Собаке Качалова“, 1925, algussõnadega „Дай, Джим, на счастье лапу мне, Такую лапу не видал я сроду...“) on samuti südamlik, kuid palju rõõmsameelsem. Sellele panen viite: http://www.stihi-rus.ru/1/Esenin/124.htm
Seegi luuletus on eesti keeles ilmunud, sedapuhku Jaan Krossi tõlkes: „Sa anna mulle käppa, Džim, ma sellist käppa pole näinud eales…“

Minu lapsepõlve koeraraamatutest on siin blogis veel:
Ivan Turgenevi „Mumuu“
Juhan Smuuli „Meremees Murka“
Rudolf Sirge „Väike, aga tubli“

Kindlasti lisandub neile tulevikus veel mõni, sest koeralugude varasalv tundub ammendamatuna.

Ja üks Ivan Krõlovi valm ka: „Koer ja Hobune“.

Pilt: repro Johann Köleri tuntud maalist „Truu valvur“ (1878), millel on kujutatud eesti kunsti vist küll kõige suuremat koera.

30/01/2018

Anton Tammsaare „Jutustused 1.“


Anton Tammsaare
„Jutustused 1.“

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1959.
Koostanud Eerik Teder.
Kujundanud Heldur Laretei.
Illustreerinud Richard Kaljo.

Täna, Tammsaare 140. sünniaastapäeval, tuli see raamat meelde.

Sain selle 1959. a lastelehelt Säde kingituseks pühendusega „Meie tublile kirjasaatjale... uueks aastaks“ ja selles on kuupäevaks 25. detsember – nii võib seda tolleski ajas võtta omamoodi jõulukingitusena.

Köide sisaldas Tammsaare esimese loominguperioodi kaalukamaid teoseid: „Kaks paari ja üksainus“ (1902), „Vanad ja noored“ (1903), „Raha-auk“ (1907) ja „Uurimisel“ (samuti 1907) ning hilisemast ajast pärit loo noortele „Meie rebane“ (1932).




Rebaselugu meeldis mulle hästi juba varasematest lugemistest teistest, lastepärasematest väljaannetest ja mul polnud vaja seda sellest raamatust uuesti lugeda. Neli esimesena nimetatut aga mõjusid mulle esmalugemisel süngete ja tumedatena, nagu ka raamatu tegelikult ju vägagi sümboolne ümbrisepilt ja illustratsioonid – mustmeelsed ja nukrad. Üldmuljet ei leevendanud ka kirjandusteadlase Heino Puhveli järelsõna.


Tammsaarega seonduvast olen oma blogides varemgi kirjutanud.
„Varjundid“
„Meie rebane“
„Vargamäe lapsed“ (Ott Kangilaski illustratsioonist Anton Tammsaare „Tõde ja õigus“ esimesele köitele 1952. aastal.)

24/01/2018

Jakob ja Wilhelm Grimm „Muinasjutte“


Jakob ja Wilhelm Grimm
„Muinasjutte“

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1960.
Tõlkinud L. Ronk ja S. Tui.
Kujundanud Erik Vaher.

Hiljuti kirjutasin Perrault' muinasjuttudest, nüüd siis loogilise jätkuna tema järglastest, veelgi rohkem tuntud muinasjutuvestjatest.

Minu esimene vendade Grimmide muinasjutukogu nägi välja selline, nagu siin kõrval (pilt internetist). Selle 1951. a ilmunud poolesajaleheküljelise raamatukese oli illustreerinud Avo Keerend ja selles oli seitse muinasjuttu: „Hunt ja seitse kitsetalle“, „Lumivalgeke“, „Vaene möldripoiss ja kassike“, „Noor hiiglane“, „Tark talutütar“, „Magus puder“ ja „Vaim pudelis“.

Mäletan, et tollal meeldis mulle eriti „Magus puder“, mis oli küll väga lühike, kuid lapse jaoks õpetlik: olulisi asju tuleb teada ja meeles pidada, muidu võib juhtuda nii nagu tolles jutukeses:

„Pajake keetis ja keetis, puder tõusis üle ääre ja kees ikka edasi. Varsti oli terve köök putru täis ja kogu maja ja naabermaja ja lõpuks terve tänav. Näis, nagu tahaks pajake tervet maailma toita; oli lausa häda, ja keegi ei teadnud, kuidas aidata.“

Järgmine Grimmide muinasjutukogu, mis tänini alles, oli 1960. a ilmunud väljaanne, mida rõõmsalt lugesin, kuigi olin juba oma arust muinasjuttude east välja kasvanud. Aga lugedes ja veidi hiljem selgus, et ei ole – kellele muinasjutud on kunagi südame külge ja mällu jäänud, neil on muinasjuttudest võimatu välja kasvada.

See sisaldas rohkem kui poolsada lugu, millest enamik on pärast ikka ja jälle mitmesugustes kogumikes ja eraldi ilmunud ja mida on põnevalt kujundanud paljud kunstnikud, kellest eriti Siima Škopi ja Jaan Tammsaare illustratsioone esile tõstaksin.

Vendadest muinasjutuvestjatest ja nende juttudest on tehtud filme ja kirjutatud uurimusi, nende loomingut on igatpidi analüüsitud ja seletatud, näiteks juba üksnes „Punamütsikese“ kohta on olnud palju arvamusi, millest veidi olen kirjutanud oma blogis „Suleke“ ja siin blogis teisal. 1960. aasta „Muinasjutte“ sisaldab ka Walther Pollatscekki kena kokkuvõtet vendade loomingust:

„Nad nägid, kuidas hiiglasi, vaime ja koletisi võidetakse, kui julge ja tark ollakse – omadused, mis on palju enam väärt kui toores vägivald. Ja vennad nägid, kuidas muinasjuttudes aidati neid, kes inimeste ja loomade vastu head olid. Nad nägid, kuidas ka muinasjutus saab kõike väärtuslikku ainult suure vaevaga saavutada ja kuidas rõhutuid kas või nõiduse abil aidatakse.“





Ma ei hakka kõigile tuttavaid muinasjutte siin rohkem kirjeldama, las jutustavad need mõned pildid, mis lisasin.

* Jakob Grimm (4. jaan 1785 – 20. sept 1863), Wilhelm Grimm (24. veebr 1786 – 16. dets 1859) olid maailmakuulsad saksa kirjanikud ja keeleteadlased.
<<< Foto allikas: Projekt Gutenberg-DE.

Die Kinder- und Hausmärchen der Brüder Grimm (1812).

17/01/2018

„Mina ka!“

Just selle luuletuse jaanuarikuu luuletusena blogissepaneku tõukeks sai praegu maailmas küll hoopis teises kontekstis leviv lausung „Mina ka!“. See osalushüüe tõi mulle meelde mu algkooliaja, mil koolis ja tollases Lasteraadios kõlas tihti Juhan Smuuli (siis veel Schmuuli) „Mina ka!“.

Neid luulekogusid, kus see 1949. a kirjutatud luuletus sees oli, pole mul ammu enam alles, ka ei ole tahtmist minna seda otsima raamatukogusse, sestap taastasin selle oma mälu, eakamatel tuttavatel meeles olnu ja internetis leidunud fragmentide põhjal.

Siinses tekstis on originaaliga võrreldes kindlasti vigu nii kirjavahemärkide kasutamisel kui ka mõne sõnaga seoses, ka ei saanud vist päris kõik salmid kokku, sest midagi on justkui vahepealt puudu, aga umbes niisugune see luuletus oli. Meelde jäi see küllap tänu oma hoogsusele, sest ma ei mäleta, et seda meile koolis eriti tungivalt pähe tambitud oleks.

Küll arvan mäletavat, et minu kooliajal, aastatel pärast Stalini surma, oli luuletusel teistsugune, ilma Stalinita lõpp – ju oli Smuul siis midagi ümber teinud või jäeti lõpuread lihtsalt ära, aga sellele oskavad ehk täpsemini vastata kirjaniku loomingut uurinud.

MINA KA!
Juhan Schmuul

Olime kolhoosipõllul. Suurel laial Saaremaal.
Järsku kuulsin poisi hüüdu, noort ja värsket: „Mina ka!“
Pööran ringi. Kahle kandis kasvult alles väike mees.
Läks kui liikuv viljakuhil. Rätik punas vaid – pioneer.

Kõrvuti me astusime. Küsin: „Tegid tublit tööd.
Seleta. Veel noor sa oled. Miks sa nõnda kaasa lööd?“
Tema aga imestades tõstis oma valge pea.
Vaatas otsa umbes nõnda: „Sõber, mis sa elust tead?“

Vastas: „Näed sa rätti? Juba sellepärast teen.
Ega ma ei vaja käsku. Mina olen ju pioneer!
Vili ootab, vihm on karta. Kuidas teisiti siis saab?
Kogu pere oli põllul. Loomulikult mina ka!

Sügisel siis pole aega, siis pean hästi õppima.
Aga praegu teenin nõnda Stalinit ja Kodumaad!“
/1949/

Pilt: Mõned ajakirja Pioneer 1949. aastakäigu kaaned internetist.

13/01/2018

Charles Perrault „Muinasjutud“


Charles Perrault
„Muinasjutud“

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1952.
Prantsuse keelest tõlkinud T. Sari.
Illustreerinud V. Olt ja Ebba Parviste.

Eile oli Charles Perrault' 390. sünniaastapäev.

Lapsena kuulsin tihti räägitavat „perroo muinasjuttudest“ ja nende raamat oli mul ka. See oli üks mu lemmikraamatuid. Mäletan hästi kaanepildi näoilmeid, tumerohelist sõbralikku kaanevärvi ja mõnda sees olnud pilti ka. Need olid mustjates toonides ja ma aitasin neile värvipliiatsitega kaasa. Olin umbes kuueaastane, kui selle raamatu sain. Vist ei ole mul seda enam alles, sestap panin siia internetist leitud kaanepildi ja mõned müügiportaalidest leitud illustratsioonipildid, mis paraku ei ole kuigi hea kvaliteediga. (Kui peaks juhtuma, et oma raamatu siiski leian, vahetan pildid välja.)

Õnneks ei vaja Perrault' muinasjutud pikka tutvustamist ja tsiteerimist – need on kõigile tuntud ja palju kordi ilmunud. „Tuhkatriinu“, „Uinuv kaunitar“, „Tuttpea-Riquet“ ja „Eeslinahk“ paelusid mind eriliselt. Vist oli see „Eeslinaha“ kaunis peategelane, kellele proovimiseks toodi imeilusaid kleite, mille kirjeldus on mul senini kuskil mälusopis ja tuleb meelde iseäranisti siis, kui õhtu- või hommikutaevas imelistes värvides on. Veel olid head tuttavad lood „Punamütsike“ ja „Saabastega kass“.

Küllap teadis Perrault väga täpselt ja hästi, kui kaunid olid printsesside kleidid ja kui hiilgav oli kuninglik õukond, sest tema põhitegevus ei olnud muinasjuttude kirjutamine –  seda hakkas ta tegema alles siis, kui vanuigi juba oma töökohtadest priiks hakkas jääma –, vaid kõrgeks ametnikuks olemine Päikesekuningas Louis XIV õukonnas.

Sündinud 12. jaanuari 1628, oli Charles Perrault seitsmelapselise pere noorim laps. Ta sai hea hariduse Pariisi Collège de Beauvais's, omandades eriti põhjalikke teadmisi õigusteaduse valdkonnas. 1663. aastani töötas ta maksukoguja ja asjaajajana, seejärel  sai temast Louis XIV finantside peakontrolöri (majandusministri ) Jean-Baptiste Colbert'i lähim abiline, kes pidi hoolt kandma Louis XIV kunsti- ja kirjanduspoliitika eest.

Ta oli üks Prantsuse teaduste akadeemia asutajaid ja hoolitses ka kunstiakadeemia käekäigu eest. 1671. a sai ta Prantsuse Akadeemia liikmeks. Tema elukäik pakuks ainestikku mitmeks ajalooliseks romaaniks. Elanud üsna kõrge vanuseni suri ta 16. mail 1703.

Tema kirjanduslikust pärandist on praegu kõige tuntumad muinasjutud, mis tegid temast maailmakuulsa muinasjutuvestja juba enne vendi Grimme ja Hans Christian Anderseni.


Perrault' tuntuim teos „Haneema muinasjutud“ (Contes de ma mère l'Oye) ilmus 1697. a, kusjuures kirjanik avaldas selle mitmel põhjusel oma noorema poja nime all. Põhjustest olulisim oli see, et nii lootis isa, et poeg saab samuti tööd kuninglikus õukonnas. Hiljem on autorluse üle palju vaieldud ja nii mõnigi kirjanduse uurija arvab veel praegugi, et muinasjutud pani kirja mitte Charles Perrault, vaid tema poeg  Pierre d’Armancour.


Charles Perrault' portree on tema kaasaegse gravüür (internetist).