23/06/2018

„Belkini jutustused“

 
Aleksander Puškin
„Belkini jutustused“

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1953.
Tõlkinud Eugen Hange.
Illustreerinud V. Päris.

„Belkini jutustused“ (täieliku pealkirjaga „Kadunud Ivan Petrovitš Belkini jutustused“) oli minu kooliajal tervikuna kohustuslik kirjandus, nagu veel mitu Aleksander Puškini proosa- ja luuleteost. Selle viis jutustust olid kõik kirjutatud 1830. aasta sügisel ja kujutasid ühtekokku endast Puškini esimest lõpetatud proosateost. Järgmisel aastal ilmusid need ka trükis.

Ivan Petrovitš Belkin, nende lugude jutustaja, on Puškini väljamõeldisena sündinud isik. Neid ridu kirjutades tuli mul mõte, et kas mitte Andrus Kivirähk alateadlikult või teadlikult oma väljamõeldud jutustajakujule Ivan Orav nimeks pannes ka veidi Puškini tegelase nimevalikust mõjutatud polnud. Belkin on ju tulenenud sõnast belka, mis vene keeles oravat tähendab.

Belkini iga jutustus on kirjutatud erinevalt, kajastades niimoodi tollal Venemaal levinud kirjandusvoolusid. „Lask“ on realistlik, „Tuisk“, „Postijaama-ülem“ ja „Talutüdruk-preili“ on sentimentalismist mõjutatud, „Kirstutegija“ aga gooti stiilis. Puškini kaasaegsetele meeldis kõige rohkem „Tuisk“, teisi peeti keskpärasteks.

Minule meeldis lapsepõlves lugedes kõige rohkem „Postijaama-ülem“; võib-olla ka sellepärast, et just seda juttu oli raamatu esikaanel värvikalt illustreeritud ja kaunites kleitides daamide pildid meeldisid mulle mingil lapseeaperioodil üliväga.

1953. aasta väljaannet ei ole mul enam alles, küll aga on „Belkini jutustused“ 1949. a väga ilusas köites ilmunud Puškini „Valitud jutustustes“.

Ka on mul alles sarjas „Kooli kirjavara“ ilmunud 1960. aasta väljaanne, mille sain kingituseks lastelehe Säde toimetuselt. Selle on kujundanud V. Vare, kuid minu meelest mitte kuigi õnnestunult.

 (Selle raamatukese tagakaane hinnatempel on aga omamoodi huvitav meenutus nõukogudeaegsest rahareformist.)

Jutustused on isevärki elupildid vaesuse ja rikkuse vahel haigutavast tühimikust, mida ka kirglikul armastusel ei õnnestu alati ületada.

Kõik Belkini jutustuste tegelased on omamoodi masendunud – nüüdisaega üle kandes võiks neid kirjatükke pidada kirjeldusteks depressioonis inimestest.

Mahult on kogumik õbluke, sestap ei hakka ma jutustusi ümber jutustama – igaüks võib neid ju soovi korral ise lugeda. Vist on neist vähemalt üks, „Tuisk“, senini koolis kohustusliku kirjanduse hulgas.

Tekstinäide ka:
„Jõudsime kalmistule, millegagi piiramata lagedale kohale, täis puuriste, milledele ei heitnud varje ükski puu. Iial pole ma näinud nii kurba kalmistut.
„Siin on vana jaamaülema haud,“ ütles mulle poiss, hüpates liivahunnikule, kuhu oli sisse kaevatud must rist vasest pühakujuga.
„Ja proua tuli siia?“ küsisin

„Tuli,“ vastas Vanka, „ma vaatasin teda kaugelt. Ta heitis siia maha ja lamas kaua. Siis läks proua külla, kutsus papi, andis talle raha ja sõitis minema, mulle aga andis hõbeviielise – tore proua!“
Mina andsin poisikesele samuti viiekopikalise ega kahetsenud enam ei sõitu ega kulutatud seitset rubla.“


Александр Сергеевич Пушкин  „Повести покойного Ивана Петровича Белкина“ (1830).

11/06/2018

Kenneth Grahame „Tuulesahin pajudes“


Kenneth Grahame
„Tuulesahin pajudes“
Inglise keelest tõlkinud Linda Tinnu Targo.
Illustreerinud Ernest H. Shepard.
Kirjastus Varrak, 2018.

Selle raamatu võlumõju katsetamiseks oleks mul vaja läinud mõnda last, kellele neid jõekalda ja metsikmetsa elanike juhtumisi ette lugeda. Esialgselt olid need ju Kenneth Grahame’i unejutud pojale, tollal nelja-aastasele  Alistairile. Mõni aasta hiljem täiendas Grahame neid jutukesi ja avaldas sõprade soovitusel 1908. a raamatuna. See osutus ülimenukaks ja neid lugusid kuulates on unne suikunud mitu põlvkonda britte, kelle jaoks „The Wind in the Willows“ on sama armas nagu karupoeg Puhhi seiklused või Alice Imedemaal.

(Selle blogipostituse panen ühekorraga oma kahte blogisse, mille lugejaskond on erinev, aga sisuliselt sobib „Tuulesahin pajudes“ mõlemasse. Varrakult lugeda saadud raamatuid olen tutvustanud Kruusatees, aga oma raamatublogis Tütarlaps linnast kirjutan peaasjalikult lapsepõlves ja nooruses loetud raamatutest praeguse tagasipilguga. „Tuulesahin pajudes“ mu lugemisvara hulka lapseeas küll ei jõudnud, aga mul on alust arvata, et see muinasjutuline raamat oleks mulle väga meeldinud.)

„Tuulesahin pajudes“ tegelasteks on Mutt, (Vesi)rott, Mäger, Konn, Saarmas oma lapsukesega, metsikmetsa küülikud, kärbid ja muud loomad, sekka ka inimesed. Kõik nad sekeldavad koguaeg, kolm esimesena nimetatut ja neist eriti isand Mäger paistavad silma oma meeldivate ja abivalmite iseloomujoontega. Nad aitavad üksteist ja püüavad ümber kasvatada oma tegevuse eest tihti vastutusvõimetut autohullu Konna-saksa. Mis sellest kõigest saab, moodustabki kokku ühe vahva raamatu täis seiklusi ja sekeldusi, aga ka helgeid lüürilisi kirjeldusi elust jõekaldal, niitudel ja metsas, sekka ka tol ammusel ajal nii uutel autodel ja veduril, aga ka lodjal ja paadis reisimist ning koguni vangimajas olemist.

„Tuulesahin pajudes“ kuulub lastekirjanduse klassikasse, aga on pakkunud palju uurimisvõimalusi ka täiskasvanutele, keda eriti on köitnud Grahame'i lugude antropomorfism. Tema kirjeldatud loomad käituvad nagu inimesed, neil on palju inimlikke omadusi, nad suhtlevad inimestega ja on sellistena inimlastele eeskujukski. See omakorda on mõnikord pannud lugejaid väitma, et autor on kirjutanud allegooriliselt ja läbi satiiriprisma inimeste elust.

Selles raamatus on ka palju imeilusaid looduskirjeldusi, milles on seda pehmust ja leebust, mida tunneb igaühe süda talle meelepärastes ja armsates kohtades.

„Kui Mutt sihitult ringi uidates äkki pilgeni vett täis jõe kaldale sattus, leidis ta, et tema õnn on täielik. Mitte iialgi varem polnud ta veel näinud jõge – seda siledat, looklevat, täidlase kehaga looma, kes kihutas ja kihistas, haaras kurinal asjade järele ning jättis need naeru lagistades sinnapaika, et söösta taas uute mängukannide kallale, mis end vabaks raputasid ja samas uuesti kinni püüti. Kõik võbeles ja väreles, sillerdas, helkis ja sätendas, sulises ja keerles, lobises ja naeris. Mutt oli vaimustatud, võlutud, lummatud. Ta sörkis jõe kallast pidi just nii, nagu väikesena sörgitakse täismehe kõrval, kes hoiab sind oma põnevate lugude nõiakütkes; ja kui ta lõpuks väsis ning maha istus, vadistas jõgi ikka edasi, luilutas lõputut rida maailma parimaid lugusid, mis tulevad maa südamest ja peavad lõpuks jõudma täitmatu mere kõrvu.“

Grahame'i lugusid on aegade jooksul illustreerinud paljud kunstnikud. Varrak on oma väljaandes kasutanud Ernest H. Shepardi pilte. Sama kunstnik illustreeris  ka karupoeg Puhhi raamatu – nii on tegu meile juba vana hea tuttava pildikeele ja -stiiliga.

Aga üheks näiteks, kui inimtaolistena võib Grahame'i loomakesi kunstis käsitleda, panen siia raamatukaane ja ühe pildinäite väljaandest, millest minu tutvus „The Wind in the Willows“-iga algas – see on NLiidu kirjastuse Progress Publishers väikeseformaadiline raamatuke 1981. aastast, kunstnikuks keegi A. Markevitš.

Eks ole ju Shepardi piltide loomakesed palju südamlikumad ja soojemad. Räägitakse, et kui Shepard 1931. a neid loomajutte kujundama asus, külastas ta tollal juba vana ja haiget Grahame'i. Kirjanik vabandas, et ei jaksa kunstnikuga kõndida talle nii lähedase jõe kaldal, aga ta rääkis põhjalikult oma raamatu tegelastest ja ütles: „Neid kõiki ma armastan; olge nende vastu lahke.“


Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

29/05/2018

„Pantrikuru vangid“


Vahtang Ananjan
„Pantrikuru vangid“

Sarjast „Seiklusjutte maalt ja merelt“.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1957.
Vene keelest tõlkinud Aino Gross ja Hilda Dresen.
Illustreerinud Richard Kaljo.

Paljude laste lemmikraamatu tegevus algab novembris 1953, kui Aigedzori küla koolilapsed lähevad mägedesse, et minna kolhoosi karjafarmi vaatama šeflusaluseid vasikaid. Tagasiteel eksivad nad  Pantrikurusse ja jäävad sinna poolteiseks kuuks vangi. „Pantrikuru vange“ võib pidada ka siin blogis juba kirjeldatud noorsoojutustuse „Sevani kaldal“ järjeks.

Peategelasteks on geograafia- ja loodusteaduste hea tundja Ašot, kes tahab olla „Sevani kaldal“ peategelase Kamo sarnane; Sarkiss, kes Ašotile alati vastu vaielda tahab; Šušik – ainuke tüdruk „vasikašeffide“ hulgas, Gagik, kes kirjutab vanaisale kirja, et sõidab koos sõpradega Kaug-Itta, ja karjuse poeg kurd Hasso koos oma lahutamatu koera Boinahhiga, kes Pantrikurus laste kaitseks oma elu ohverdab.

Lapsed lähevad mägedesse, aga loodus ei võta arvesse seda, et nad peavad õigel ajal koju jõudma. Segadust suurendab ka Gagiku kiri vanaisale, sest keegi ei tea, kust lapsi otsida. Nemad aga seiklevad omasoodu Saatana rajal ja Pantrikuru koopas. Hakkab sadama lund ja Hasso tunneb nii palju ilmatujusid, et saab aru, et sadu kestab kaua. Tee Pantrikurust välja muutub läbipääsmatuks. Peagi kohtuvad lapsed ka kurru kinni jäänud metsloomadega, koguni omavahel pahuksis oleva karu ja pantriga. Nad leiavad eraku koopa ja vana viinapuuaia...

„Meie noortel oli õnne sel päeval, suuri kordaminekuid! Kuid kas nende eluaseme lähedal ei hulkunud ringi panter?
Nagu praegugi: äkki tuleb, märkab, et tema saak on kadunud, satub raevu ja hakkab mõnele nende hulgast jahti pidama...
Kus ta seni oli olnud? Kust ta ilmus? Aga karu? Tähendab, et nad olid eksinud, arvates, et ta on kurust lahkunud? Võib-olla käis ta endale talveks varjupaika otsimas, ja kuna ta sobivat ei leidnud, tuli tagasi?
Poisid olid kuulnud, et karu ei tungi inimestele kallale, ent siiski, kes nõustub minema vett tooma allikast, mille ümbruses hulgub karu? Võib-olla kaob sul joogijanugi ära! Ja kui end kaljude vahel varjab panter, mis südamega sa lähed sinna, et teha lambad taltsaks?...“



See on armeenia kirjaniku hästi lastepärane ja põnev jutustus ekstreemses olukorras ellujäämisest ja sõpruse jõust. Sellest, et  üksmeelselt saab jagu ka ähvardavatest katsumustest, näljastest kiskjatest, haigusest ja külmast, kurbusest ja muremõtetest. Neil, kes seda lapsena lugesid, on raamat tänini meeles nii oma tegevuse seikluslikkuse kui ka vahvate peategelaste tõttu. Pildid oli ka toredad ja talletusid mällu.

Вахтанг Ананян „Пленники Барсова ущелья“ (1956).

Vaata ka: „Sevani kaldal“.

19/05/2018

„Kuumalaine Berliinis“


Dymphna Cusack
„Kuumalaine Berliinis“

Sarjast „XX sajandi raamat“.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1964.
Tõlkinud A. Aava.
Kujundanud Heldur Laretei.

Kestev kuumalaine tõi meelde ühe omal ajal väga populaarse teose.

Kui see raamat 1964. a eesti keeles välja anti, õppisin keskkoolis. Minu jaoks oli see küll üsna põnev lugemine, aga mitte niisugune, millest võinuks lemmikraamat kujuneda. 1961. aastal ilmunud teos oli päevapoliitiline, tegelased kuidagi skemaatilised. Teistest veidi enam joonistus välja peategelane austraallanna Joy, kes koos sakslasest abikaasa Stepheniga ja nende tütrega sõitis Lääne-Berliini külla mehe perekonnale. Stephen oli pärast Teist maailmasõda Austraaliasse elama läinud, abielu oli kestnud kümme aastat. aga kõik see, mida Joy Lääne-Berliinis teada sai, oli talle suureks üllatuseks.

„ „Ma ei sobi üldse sellesse ümbrusse,“ märkis Joy iseendale, vaadates oma peegelpilti trepil asuvas peeglis. Tema roheline tviidist reisikostüüm oli laitmatu, kuid ta päevitunud nägu moodsas soengus tumedate juustega näis selles ümbruses mingisugusel seletamatul kombel liiga ekstravagantsena. Hallis rippuvalt portreelt silmitsesid teda ühe esivanema sünged silmad ja hetkeks läbistas teda mõte: „Ta teab, et mina siia ei kuulu.“



Ootamatult ümbritses austraallannat natsism selle ehedal kujul. Vaoshoitud Joy hakkas protesteerima alles siis, kui sai teada, et tema tütre valutavat kurku on ravima kutsutud endine koonduslaagri julm arst. Aga see ei olnud ainuke raske teadasaamine, mis teda tabas. Võib-olla sellepärast, et romaani autor on naisterahvas, on ka teised naistegelased tugevad, neist omakorda jääb kõige rohkem meelde Stepheni ema, kes ohverdab enda poja pere tagasipääsemiseks Austraaliasse.

„Joy kaotas tasakaalu ning ema haaras tal jälle käsivarrest. „Võtke end kokku, Joy. Ei usu, et nad julgevad teie vastu midagi ette võtta. Ent kui te vajate arstimit närvide rahustamiseks, siis pidage meeles, et selles majas on olemas trepp ja tsüaniid. Nüüd aga minge! Meie käsutuses pole enam kuigi palju aega.““



Vaatasin GoodReadsist, et „Kuumalaine Berliinis“ on praegustelt lugejatelt häid hinnanguid saanud. Ju siis on tollased päevakajalised teemad nüüdki paljude jaoks aktuaalsed.

Illustratsioonid on huvitavad, nagu Laretei puhul oli tavapärane. Ainult et tema joonistatud portreed erinesid suuresti sellest, millistena ma raamatu tegelasi kujutlesin. See mittevastavus häiris mind lugedes palju. Aga ju oli kunstnikul neist kujunenud oma nägemus.

* Dymphna Cusack (21. september 1902 – 19. oktoober 1981) oli Austraalia tuntumaid kirjanikke.   
Foto on pärit „Kuumalaine Berliinis“ eestikeelse väljaande ümbriselakalt.

Dymphna Cusack „Heatwave in Berlin“ (1961).

11/05/2018

„Kevad“


Aleksandra Bruštein
„Kevad“

Sarjast „Noorus ja maailm“.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1965.
Tõlkinud Ethel Aesma.
Illustreerinud Endel Maisaar.

Kolmas osa triloogiast „Tee viib kaugusse...“. Saša Janovskajast saab raamatu alguses vanema klassi õpilane. Temas on veel lapsemeelsust, kuid juba hakkab ta mõistma elu tõsisemat poolt. Saša üleviimist viiendasse klassi tähistatakse kodus hoopis isemoodi. Väidetavalt selle puhul korraldatud peoõhtu asemel kohtutakse revolutsionäär Aleksandr Stepanovitšiga, õhtu sissetulek läheb revolutsiooni heaks ja kõneaineks on põhiliselt Dreyfusi protsess.

Seda raamatu tõsinemist on paljud lugejad pidanud teose puuduseks. Saša lapselik avameelsus asendub püüdega mõista ühiskonnas toimuvat ja elluastumise ootusega. Ka kõik raamatus kirjeldatud suhted on nüüd täiskasvanulikumad ja Saša elavale loomusele kohati raskedki.




„Arglik hääleke hinges tuletab meelde: „Kes teab, missugune see elu veel tuleb! Kes teab...“ Kui kõrvu pesed, siis vesi mulksub, suliseb ja kummeldab kõrvades, kostes mitmesuguste sõnadena; Józefa kinnitab, et sellel on oma tähendus. Kuulatan ebausklikult vee häält. Mõnikord vesi müristab: „Hurraa! Hurraa!“ Teistel päevadel aga vilistab: „Kesss teab... Kesss teab...“ Kuid kõige sagedamini ennustab pidulikult: „Tor-r-re, tor-r-re!“ Arvatavasti on see kõige õigem ennustus. Muidugi, elu tuleb tore, sest mis mõte tal siis muidu on? Ei, tehkem nii: kui kevad, siis juba kevad! Ta tuleb, ta on juba lähedal, ja muidugi on ta imetore! Ja kellele teda olekski vaja, kui ta poleks kõige toredam kõigist kõige toredamatest kevadetest!“

Triloogia kahest esimesest osast kirjutasin siin.

Fotol: Aleksandra Bruštein (Saša Janovskaja) oma elu kevadel abituriendina. Foto Wikipediast.

Александра Бруштейн „Весна“ (1961)

26/04/2018

„Tee viib kaugusse...“

 
Aleksandra Bruštein
„Tee viib kaugusse...“

Sarjast "Noorus ja maailm".
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1964.
Illustreerinud Endel Maisaar.

Mitu Tütarlapse-blogi pidevat jälgijat on küsinud, miks pole ma veel kirjutanud raamatutest, mille peategelaseks oli Vilniuse arsti tütar Saša Janovskaja, kes südamliku ja särtsakana on neile hästi meelde jäänud. Nüüd siis tulen nende soovile vastu. Ka mulle meeldisid jutustused temast – neis oli seda erilist hoogu ja lennukust, mis kaasneb pungana puhkevate noorte tüdrukute elukäigu meisterliku kirjeldamisega.

Jutustus „Tee viib kaugusse...“ on samanimelise triloogia esimene osa, mis eesti keeles ilmus ühtede kaante vahel koos teise osaga „Enne koitu“. Kolmas osa „Kevad“ ilmus veidi hiljem eraldi raamatuna ja sellest ma siinses postituses juttu ei tee. „Tee viib kaugusesse...“ on tõlkinud Ethel Aesma, „Enne koitu“ on Laine Soe tõlkes.

Raamatututvustustes tavatsetakse öelda, et tegemist on liigutava jutustusega juudiperekonna elust Tsaari-Venemaa provintsilinnas, ajastust, erinevate klasside esindajatest, nende leppimatust võitlusest. Autor ütleb saatesõnas, et tema sõbrad-lugejad on eelkõige temaga ühevanused lapsed, see tähendab lapsed 13st kuni 90ne aastani.

Selle triloogia kirjutamise ajal oli Aleksandra Bruštein juba päris eakas, kuid teoses ei ole kirjutaja kõrget vanust märgata, puudub igasugune vanurlik tardumus. Vastupidi – Bruštein kirjutas lennukalt, elavalt, nautides dialooge, mõnu tundes oma mälestustest, sest kuigi pole tegu memuaaridega, on enamik raamatus kirja pandust pärit tema enese lapsepõlvest ja noorusest, ja andes seda kõike lugemisrõõmuna edasi oma lugejatele. Seda tuleb ainult tunnustada, sest juba kahekümneaastaselt hakkas Aleksandra Bruštein kurdistuma, oma triloogia kirjutamise ajal oli ta kuulmise peaaegu täielikult kaotanud ja normaalsest nägemisest oli alles vaid viiendik.

„Muide, kui elad maailmas kaua või kui tähelepanelikult ja sügavalt õpid tundma elunähtusi ja protsesse, siis hakkad mõistma, et olevik, minevik ja tulevik on tihedalt ning lahutamatult üksteisega seotud: meie „täna“ on sündinud juba kauges „eilses“ ja iga „täna“ kannab endas tingimata meie „homset“, kirjutas autor saatesõnas eestikeelsele väljaandele.



Tempokast ja sisukast teosest on tsitaati väga raske valida, olgu siis üks katkend kohe algusest:

„Ma olen emal ja isal ainuke. Pole mul vendi ega õdesid. Ja see on päris aps! Isegi siis, kui meil veel sünnib keegi – ükskõik, kas poiss või tüdruk –, pole mul sellest mingit kasu! Mina olen praegu juba üheksa aastat vana, nemad aga – mitte ühtegi. Kuidas nendega mängida? Kui nad aga mulle järele jõuavad ja üheksaseks saavad, olen mina juba tervelt kaheksateistkümnene... Jälle ei paku nad mulle mingit huvi!... Kui nad ometi just praegu minuvanused oleksid!
Võtan ema laualt väikese, raamatusuuruse, kolme poolega peegli. Löön lahti kõik kolm poolt ja sealt vaatavad mulle ühesuguse uudishimuga vastu kolm täpselt ühesugust sagrispäist tüdrukut, peas lehv, mis vajub ühe silma peale. Ma kujutlen, et need on minu õed.
„Tervist!“ noogutan neile.
Ja kõik kolm tüdrukut noogutavad mulle väga sõbralikult vastu, raputades oma lehve. Kuulmatult, üksnes huultega, ütlevad ka nemad: „Tervist!“...“


Tõepoolest ei jää Saša Janovskaja alatiseks üheksa-aastaseks, triloogia teise osa alguses astub ta juba tütarlaste instituuti...

* Aleksandra Bruštein (11. /23./ august 1884 – 20. sept 1968) oli rohke loominguga tuntud nõukogude kirjanik ja publitsist.

Triloogia esimene jutustus „Дорога уходит в даль“ ilmus 1956., teine – „В рассветный час“ 1958. ja kolmas – „Весна“ 1961. a, saades kohe väga populaarseks lugemisvaraks nii noorte kui täiskasvanute hulgas.
Autori foto on raamatust.

13/04/2018

„100 minutit ilu heaks“


Zofia Wędrowska
„100 minutit ilu heaks“

Kirjastus Valgus. Tallinn 1978.
Kaane kujundanud T. Allikvee.
Poola keelest tõlkinud M. Gross.

Seekord siis ühest mitteilukirjanduslikust, kuid omaaegsetele tütarlastele ja naistele väga olulisest raamatust.
1974. a ilmus tollase üleliidulise kirjastuse Fizkultura i Sport poolt vene keelde tõlgituna poolatar Zofia Wędrowska raamat „100 минут для красоты и здоровья“. See oli Poolas tolleks ajaks juba kolmes trükis ilmunud ja kandis originaalis pealkirja „100 minut dla urody“ (100 minutit ilu jaoks), millele venekeelses väljaandes oli ka mõiste „tervis“ lisatud. Muide, aastatel 1968-1992 ilmus seda Poolas 15 trükki ja ei suutnud ikka veel ammendada kõigi naiste igatsust iluraamatut saada..

Töötasin venekeelse väljaande nii põhjalikult läbi ja lugesin nõnda sageli, et see lagunes kätte ära ja tuli mõne aja pärast uuesti köita. Aga neli aastat hiljem ilmus Wędrowska raamat ka eesti keeles, väljaandjaks kirjastus Valgus. Toimetaja saatesõnas öeldi:

„Meid ümbritsevas maailmas on naise osa väga suur, ent ta pole Atlas, et kogu maailma raskust enda õlule võtta. Kui naine väsinuna, pahurana ja hoolitsematuna ringi tuulab, on tal iseendast ja teistel temast vähe rõõmu, aga naine on ju ilu looja. Ei ole ühtki naist, keda jätaks ükskõikseks, millise mulje ta endast jätab. Küll on aga väga vähe naisi, kes teavad, mida iseendaga ette võtta, kui aastaid on üle kahekümne ja aega ülimalt napilt. Seetõttu ei saa kunagi liiga palju neid raamatuid, mis naisele appi tulevad. Üht sellist, veidi iseäralikku hoiate Te praegu käes.“

Ma ei tea täpselt, mida toimetaja (M. Slet) iseäralikuks pidas, aga kaldun arvama, et just selles iseäralikkuses peitus raamatu võlu ja menu saladus. Kakssada lehekülge olid jagatud aastaaegade kaupa: „Saabub kevad“, „Kirka päikese all“, „Sügis pole alati kuldne“ ning „Pakane, lumi ja naine“. Kevade jaotuses käsitleti käimist, harjutusi hommikul enne tõusmist, pesemist, kreemitamist ja auruvanne, mitmesuguseid ilusale siluetile kasuks tulevaid harjutusi, kevadisi muresid ja salanippe. Suve osas oli palju juttu päevitamisest, sellest, et mitte ümbermõõt, vaid kuju on tähtis, silmadega seonduvast, ebameeldivatest lõhnadest vabanemisest jne. Sügise osas oli muu hulgas juttu paljudest dieetidest ja tasakaaluharjutustest, talve osas samuti mitmesugustest harjutustest, enesemassaažist, unest jm.

Kõike seda soovitusteküllust täiendasid mitmesugused võimlemisasendite joonised ja (venekeelses variandis üsna vallatud) joonistused ning raamatu minajutustaja Anna reibas huumor nõuandevestlustes tema sõbranna Irenaga.

Pean tunnistama, et olen selle raamatu nõuandeid järginud esmalugemisest tänini ja nendega väga rahul. Sestap olen ma halb praeguste tervise- ja iluraamatute tarbija, sest nii mõneski suhtes oli  ja on Wędrowska raamat parem. Internetist hakkas silma, et praegu on seda vanaraamatuäridest kolme euro eest osta.

Paar tekstinäidet:
„Naeratus mõjub kõigile. Ta abistab sind tööl ülemusega suhtlemisel, aga mis kõige tähtsam, seadusliku mehe juures. Ma võin pea anda, et sa oma mehele liiga vähe naeratad. See on väga paha. Lõpuks võib niisugusel naeratusest ilmajäänud mehel ülepea meelest minna, et ta on meesterahvas.“

„...ka poest kojuminek sobib õige kehahoiu harjutamiseks. Kujuta vaid ette, et said viimase veerand kilo taist sinki ja lähed siis uhkelt, püstipäi, rind ees, iga sammu puusaliigesest, mitte põlvest alustades koju nagu tõeline leemekulbi kuninganna.“

Zofia Wędrowska „100 minut dla urody“.

01/04/2018

„Metsalilled“


Heljo Mänd
„Metsalilled“

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1958.
Illustreerinud Olev Soans.

Aprilliluuletuseks sobivad hästi kaks salmikest sellest raamatust, mis mu lapsepõlves lastele kohe esimese lugemise järel enamasti pähe jäi. Ja pildid olid selles raamatus ka hästi kenad. Heljo Männi looming on hea tuttav praegustelegi lugejatele, sestap ei hakka ma kirjanikuga seostuvat siin pikemalt tutvustama.


LUMEKELLUKE

Tilistades õiekuljust,
ilmub esimene lill,
vaatab ringi, tulvil uljust –
ma ei karda sind, aprill.


SINILILL

Kased on kikkis ja kägugi kukub,
sinilill väike, miks sina veel tukud?
Tõuse, mu sõbrake, üles nüüd juba,
käes on sul ammugi õitsemisluba.

26/03/2018

„Tuletikke laenamas“


Maiju Lassila
„Tuletikke laenamas"

Kolm jutustust
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1957.
Kujundanud ja illustreerinud Henn Rooneem.
Soome keelest tõlkinud Ernst Jaakson, Harald Lepik.

Raamat, mida mul lapsena kodus ei olnud, aga mida raamatukogust laenutasin. Lugema meelitas lustakas ja meeldejääv kaanepilt, mis tõotas naljakat sisu. Selle väljaande kaanepildi ja illustratsiooninäited leidsin internetist.

Ühiskonnakriitikat, mida selle Maiju Lassila jutuvalimiku puhul järelsõnas (L. Virolainen) ja kriitikas rõhutati, ma lapsena ei adunud, aga naljakas oli ainult esimene, kogumiku nimijutt „Tuletikke laenamas“ („Tulitikkuja lainaamassa“, 1910), kaks järgmist „Liiga tark“ („Liika viisas“, 1915) ja „Surnuist ärganu“ („Kuolleista herännyt“, 1916)  mõjusid kummaliselt arusaamatult ja masendavalt – ega ma mäletagi neid kuigi hästi. Soome kohta teadsin tollal vähe, kuigi koolis mu esimene pinginaaber pooleldi soomlane oli.

„Tuletikke laenamas“ algab soomlaslikult aeglase jutuajamisega, milles kaks külanaist ja neist ühe tukkuv mees oma naabrite ja tuttavate igapäevaelu lahkavad.


See oli väga muhedalt kirja pandud ja sisaldas argielu arusaamu. Naine saadab mehe kaheksa kilomeetri kaugusel asuvast talust tuletikke laenama. Mees peab teel olles liigutava kahekõne oma tulevaseks kirstuks valitud puuga, arutleb, et majanduslikult kasulikum oleks, kui naine temaga ühel ajal maetaks. Saab siis kokku kosjaplaanidele mõtleva talunikuga – tollesamaga, kelle igapäevaelu lahati. Saab ülesandeks talus maad kuulata, kas talunikul ikka tasub kosja minna. Seejärel algab paras jant, mis on väga lustakas lugemine ja millest ei puudu viinapudeli kummutamine, kuulujutt Ameerikasse rändamisest, sekeldused politseiga, leitud põrsas ja kaotatud hobune, mitu pruudikandidaati, koerust tegevad linnapoisid ja palju muud...

Ma ei tahaks siin kogu lugu ümber jutustada, sest „Tuletikke laenamas“ on eesti keeles mitmes trükis ilmunud, meie lavalaudadel on seda teatritükkidena palju mängitud, selle põhjal on mitu filmi tehtud, mida Soome televisiooni vahendusel näinud oleme.

Jutustust saab lugeda ka Gutenbergi projekti e-raamatust (soome keeles, http://www.gutenberg.org/ebooks/10927).

Huvitav on, et Eestis nimetatakse seda teost jutustuseks, Soomes käsitlevad kirjandusteadlased seda romaanina.

Et mul eestikeelset väljaannet käepärast pole, panen siia blogilugejaile kirjaniku stiilist aimu andmiseks mõned tsitaadid algkeeles:

„Ja mitä siitä sitten on, vaikka olisi miehellä miten kaunis nenä, jos ei ole sitten miehellä muuta mieheksi sanottavaa kuin housut.“

„Konsti on osata elää oikein, mutta vielä suurempi konsti on oikein kylpeä, niin jotta tuo syntinen lihakin saapi jotakin nauttia tässä ajallisessa elämässä…“

„Raastuvassa tuomari luki pitkän päätöksensä, jolla Antti Ihalainen ja Jussi Vatanen, molemmat Liperintaipaleelta, tuomittiin juopumisesta, rähinästä, hurjasta ajosta, katutappelusta, poliisin vastustamisesta, akkunan särkemisestä ja torikauppias Kankkusen kojun kumoon ajamisesta vetämään sakkoa niin ja niin paljon, korvaamaan vahingon sillä ja sillä summalla, sekä maksamaan kuluja ja kipurahoja sen ja sen verran. Tyynenä kuunteli Jussi alkua, mutta jo keskipaikoilla kirosi hän Antille: „Yhäkö sillä lemmolla piisaa!“ Ja kun siitä ei tuntunut loppua tulevankaan, kiehahti veri, ja kun tuomari oli lopettanut, sanoi Jussi hänelle suoraan: „Elä pölöpötä!““

„»Pitää vielä ottaa huomioon sekin, että rehellinen valehtelija ei koskaan salaa totuutta, vaan antaa sen tulla yhdessä mylläkässä varsinaisen valeen kanssa.“





„Tuletikke laenamas“ kohta kirjutab soome kirjandusteadlane Kai Laitinen oma  väga huvitavas käsitluses „Soome kirjanduse ajalugu“  (e. k Vagabund, 1994):

„Tegemist on puhtalt intriigile rajatud romaaniga, kus tikud on vaid ettekäändeks, kus kuhjatakse üllatavaid sündmusi ja keeratakse asju pea peale. Tegevuse „raketimootorina“, nagu on öelnud Tuomas Anhava, kasutatakse esiteks viinapudelit, mis ähmastab kangelaste plaane, ja hiljem plehkupannud põrsast, kelle tagaajamine neid taas uutele radadele viib.“

Tuomas Anhava on ka öelnud, et sellele romaanile on omane kiire tegutsemine ja aeglane jutt. Laitinen möönab, et romaani võib võtta kui rahva latentset enesekriitikat.

* Maiju Lassila ((28. november 1868 – 21. mai 1918) oli soome kirjanik, ajakirjanik ja pedagoog. Foto Wikipediast.  >>>
Laitinen: „Juba Maiju Lassila nimi üksi on omaette probleem. Tema pärisnimi oli Algot(h) Tietäväinen, ta võttis hiljem perekonnanimeks Untola ja kasutas kirjanikuna nimesid Irmari Rantamala, Maiju Lassila ja J. I. Vatanen.“

* Ernst Jaakson. Ma ei tea, kas üks selle raamatu tõlkijaid oli tuntud diplomaat Ernst Jaakson (11. august 1905 – 4. september 1998, peakonsul saadiku ülesandeis Ameerika Ühendriikides Nõukogude okupatsiooni ajal) või mõni tema nimekaim.

* Harald Lepik (19. mai 1926 – 22. mai 1976) oli eesti tõlkija, kes vahendas eesti keelde soome- ja venekeelset kirjandust.

Maiju Lassila „Tulitikkuja lainaamassa“ (1910).

17/03/2018

„Kuldvasikas“

Enn Kippel
„Kuldvasikas“

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1957.
Kujundanud Ants Viidalepp.

Enn Kippeli ajalooline noorsoojutt „Meelis“ oli koolis kohustusliku kirjandusena nii üksipulgi läbi arutatud, et „Kuldvasika“ teise trüki ilmumise ajal 1957. a ei kahelnud ma hetkekski, et ka see peab lastele ja noortele mõeldud olema. Aga võta näpust, romaan „Kuldvasikas“ (1939) oli siiski juba suurema elukogemusega inimeste lugemisvara.

Lembit Remmelgas oli „Kuldvasikale“ küll ka ajastu vaimus järelsõna kirjutanud, milles autorit ja tema loomingut tutvustas. Ta lõpetas selle nõnda: „Käesoleva väljaandega astub lugeja ette Enn Kippeli romaan „Kuldvasikas“. Ja selleski peegelduvad E. Kippeli  kirjanduslikud nõrkused ning puudujäägid, on selleski naturalismi sugemeid, lamedust. Kuid peamine „Kuldvasikas“ on selle näitamine, kuidas raha kapitalistlikus ühiskonnas muserdab inimest, loomastab teda, on selliste pahede allikas, mis on lahutamatud ja omased kodanlikule korrale, olid lahutamatud ja omased ka kodanlikule Eestile.“

Kingseppmeister Üril on rahahädas. Seda ei jätku üüriks, naise ravirahaks ega laste jaoks, võlgu on ta nii meierile kui ka pagarile, laenatagi ei taha talle keegi, sest vanad võlad on maksmata. Mehed ahvatlevad teda viinakörti sööma, et kui seda suurel hulgal pintslisse pistab, siis saab raha ja vanad võladki andeks, kuid seegi ettevõtmine lõpeb kehvasti. Ja siis, kui kõik on täiesti untsus, ilmub Ürila juurde korraga kohalik postkontori ülem ja annab talle teada, et ta on võitnud klassiloterii piletiga kaks miljonit...

Kergelt tulnud raha kipub kergesti kaduma, eriti kui selle laiaks löömisele kõikvõimalikke kaasaaitajaid on. Nii juhtub ka Ürilaga, kes loomu poolest on üsna mõjutatav inimene.

Vaimustunud ma sellest raamatust polnud, aga üks episood kiilus end mällu igaveseks. Mulle meeldisid need leheküljed, kus Üril peab peldiku tühjaks tegema ja selle sisuga kapsamaad rammutama. Meister Meos lubab Ürilale oma pürotehnikuoskustega appi tulla, sest tal olevat lõhkeainetega töötamise tunnistuski olemas. Laeng virutavat lampkasti põhjast „kauhti kõik välja otsemaid kapsapeenardele otsekui suure kopaga visates“.

See oli lapsena lugedes vahva kirjeldus:
„... kostis vali kärakas, mis pani jalgealuse võbisema, kuna roojakastist paiskus tuld, suitsu, vedelat ja paksu segamini koos. Hetkeks näis ümbrus muutuvat otsekui mustaks, sest kogu väljakäigukoha sisu lendas üles taeva alla, kuna aga naised jooksid kisades tuppa. Ja siis hakkas ülevalt sadama mustust ning kogu alev otsekui külvati sellega üle. Mehed aga seisid jahmunult õuel, ise samuti roojaga koos.“

Praegugi ajab naerma, kuigi mu pika elu jooksul on sarnaseid lustakaid episoode olnud veel paljudes raamatutes ja kinolinal.

Tõsisemalt on „Kuldvasikat“ lahatud blogis „Kirjanduslik päevaraamat (2014 - ....)“: http://kirjanduslikpaevaraamat.blogspot.com.ee/2015/02/enn-kippel-kuldvasikas-1939.html

* Enn Kippel (aastani 1935 Eduard Ferdinand Kippel; 16. veebruar 1901 – 15. veebruar 1942) oli eesti kirjanik. Nõukaajal olid paljud tema teosed keelatud nendes kirjeldatud venevastase võitluse tõttu.

05/03/2018

„Võlu-urn“


„Võlu-urn“
India muinasjuttude motiividel.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1958.
Vene keelest tõlkinud R. Kull.
Illustreerinud Nikolai Kotšergin.

„Kurjal radžal Brahmapuri linnas oli tütar Lilavati.
Kui Lilavati oli kaheteistkümne-aastane, levis paljudes vürstiriikides kulutulena kuuldus tema ilust. Kui ta oli saanud viieteistkümne-aastaseks, hakkasid tema isa juurde sõitma kõrgest soost kosilased. Lilavati oli nii ilus, et see, kes teda korra nägi, ei suutnud teda enam iialgi unustada. Ning imeilusa Lilavati vasaku kulmu kohal ilutses sünnimärk, mis sarnanes tibatillukesele roosi-õielehele.“


Kas pole see ühe tüdruku jaoks ilus algus muinasjuturaamatule? Liiatigi olid raamatu ilmumise ajal India südantlõhestavad muusika- ja tantsufilmid oma tippaega jõudmas ja neid näidati tollal Eestis palju, menukas režissöör ja näitleja Raj Kapoor laulis nii kinolinal kui raadios ja temaga koketeerisid rohked India iludused.

Lilavati südame võitis sõdur Ramananda, aga enne kui nad õnnelikult koos elada said, tuli neil eluraskustega heidelda – enamasti edukalt, nagu muinasjutukangelastele sobib.

Rohkem kui 30 muinasjutu hulgas oli lisaks armastusest ja vaprusest pajatavatele paladele lustakaid kelmilugusid ja südamlikke loomamuinasjutte.





Vist kohtusin just selles raamatus ka esimest korda hiljem paljudest teostest tuntud mõistujutuga pimedatest kerjustest, kes püüavad kombates teada saada, kelle sarnane on elevant, ja jäävad eri seisukohtadele.

„Päike läks looja, pimedad aga aina vaidlesid. Saabus öö, nemad aga kisasid endiselt:
„Elevant sarnaneb luuale!“
„Sambale!“
„Lehele!“
„Köiele!“
„Kindlusemüürile!““


Võib-olla vaidlevad nad seniajani.

Pildid lisasid raamatule jälle väärtust juurde. Illustraator Nikolai Kotšerginist olen selles blogis mitu korda kirjutanud.


300. postitus.