21/12/2017

Vahepala: jõuluküsimus 2017


Eelmine jõuluküsimus oli siin blogis kolm aastat tagasi. Nüüd küsin taas, kes oli see tuntud kirjanik, kes on jõuludest kirjutanud niimoodi, nagu tsitaatides kirjas? Mis maalt on ta pärit? Võib-olla teate ka teose nime ja kirjutamisaega? Või veel midagi seoses selle teosega?

Kõik pakkumised ja arvamused on kommentaarides oodatud.

„Aasta pöördub õlitatud hingedel. Uks läheb kinni ja taas lahti. Nagu kokkupandav riie, nii kukuvad päevad ööde pehmesse kirstu. Nad lähevad ühelt poolt sisse ja tulevad teiselt poolt jälle välja, pikenedes juba kirbuhüppe võrra püha Luutsia päevast saadik. Läbi pilu näen juba, kuidas särab uue aasta pilk.

Jõuluööl suure kamina simsi ette istudes näen ma nagu kaevupõhjast tähist taevast, ta pilgutavaid silmalauge, ta lõdisevaid südamekesi. Ja ma kuulen, kuidas kellad tulevad, kuidas nad siledas õhus lendavad ja lendavad, kesköisele jumalateenistusele kutsudes. Armas on mulle, et lapsuke sündis sel öisel tunnil, sel pimedaimal tunnil, mil maailm näib lõppevat. Ta hääleke laulab: „Oh päev, sa tuled tagasi! Sa tulidki juba! Seal sa oled, uus aasta!“ Ja lootus varjab jäise talveöö oma soojade tiibade alla ja leevendab seda.

Olen üsna üksinda kodus; mu lapsed on kirikus; on esimene kord, mil mina sinna ei lähe.“

- - -
„Lõpuks läheb kõik hoopis teisiti kui sa tahtsid; ja nii just peabki asi olema. Kõike kokku võttes on ju inimene siiski tubli elukas. Kõigega ta lepib. Ühteviisi hästi kohaneb ta õnne ja õnnetusega, külluse ja piskuga. Andke talle neli jalga või võtke talt need kakski; tehke ta kurdiks, pimedaks, tummaks, –  ta oskab vastavalt muganduda ja omal viisil ikkagi näha, kuulda ja rääkida. Ta on kui vaha, mida saab venitada ja kokku litsuda; hing sõtkub teda oma tulel. Ja ilus on tunda, et sul on sellist painduvust vaimus ja põlveõnnaldes, et sa võid sama hästi olla kala vees ja lind õhus kui tules salamander või maa peal inimene, kes rõõmsalt võitleb nelja loodusjõuga. Nii oled seda rikkam, mida vaesemaks sind tehakse, sest vaim loob endale ise selle, mis tal puudub: kui tihedat puud harvendada, siis kasvab ta seda kõrgemale. Mida vähem mul on, seda enam ma olen...“


Õige vastuse annan siinsamas teada pärast jõulupühi.

Auhinnaks parimad jõulusoovid! Naeratusega :)

Pildiks panin vana jõulukaardi oma kogust.

EDIT: 26. detsembri õhtul. TULEMUSTEST. Postitust vaatas pühadeajal umbes 300 inimest. Siiski pean küsitluse ebaõnnestunuks tunnistama, sest neist vaatajatest oli vastajaid ainult üks ja seegi Google'i abiga. Mis on imekspandav, sest raamat, millest tekst pärineb, oli oma eesti keeles ilmumise ajal erakordselt populaarne, sellest sai paljude lemmikraamat, seda tsiteeriti omavahelistes vestlustes veel paarkümmend aastat hiljem, sellest räägiti palju, see andis elujõudu ja uljust kehvematelgi aegadel. Seda nauditi nagu head veini – ja veinist on raamatus ka rohkesti juttu.

Jah, muidugi Romain Rollandi vana hea „Colas Breugnon. Elame veel!“, prantsuse keelest tõlkinud, ja väga hästi, Marta Sillaots, Eesti Raamat, Tallinn 1971.

5 comments:

  1. Kahjuks on vastus Internetis olemas.
    Ma ise oleks pakkund, et Selma Lagerlöf.

    ReplyDelete
  2. Mul on ka kahju, et ma google appi võtsin.

    Ma kardan, et praeguse põlvkonna jaoks on mõttekäik "romaan annab elujõudu ja uljust" üsna arusaamatu. Kui paljudel inimestel on oma ilukirjanduslik lemmikraamat? Kas sa oled kuulnud, et keegi tsiteeriks midagi?

    Samas, mu eks-ülemus postitab Facebooki Svejki tsitaate. Nii et ehk siiski...

    Istusin päev pärast su küsimust kohvikusse, seal oli riiulis Rolland'i "Jean-Christophe". Sirvisin veidi. Üldse ei kõnetanud.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mis "Jean-Christophe'isse" puutub, siis see ehmatab paljud eemale oma mitmeköitelisuse ja ülima musikaalsusega - muusika kui elurütm ja põhiteema, aga omal ajal oli väga hinnatud ja ilmus meilgi väga nõutud "Suurte sõnameistrite" sarjas. "Colas Breugnon" on sellega võrreldes palju õhem ja elurõõmsam, aga hiljuti sattusin lugema ühest erudeeritud raamatulugeja blogist, et talle see raamat kohe üldse ei meeldinud.
      Lemmikraamatuid (ilukirjandusest)vist ikka inimestel on, aga need vahelduvad tõenäoliselt sama kiiresti nagu peaaegu kõik muud tegevusalad. Like, ja traaviga edasi...
      Google'i kasutamist ei heida ma ette, mulle endale meeldib ka igal sobival juhul guugeldada :)

      Delete
    2. Ma olen Breugnon'i ilmselt kunagi lugeda proovinud, mu vanematel oli see kindlasti olemas. Ilmselt olin ma tol ajal liiga noor. Ja nüüd liiga vana (kärsitu). Kas sa kujutad ette, et see võiks 21. sajandi lugejat kõnetada? Millist neist?

      Delete
    3. Ma ei hakka arvama, ilmselt elurõõmsaid veinisõpru, aga nemad ei loe tõenäoliselt kuigi palju. Minu noorusajal meeldis see meestele rohkem kui naistele ja keskealistele rohkem kui verinoortele. Minu enese päris lemmikraamat ei ole see siiski kunagi olnud, kuid olen tundnud paljusid inimesi, kes sellest tohutult vaimustunud olid. Rolland ise ütles, et selle raamatu kirjutamine on tema jaoks "reaktsioon kümneaastase vangistuse vastu Jean Christophe'i raudrüüsse, mis algul mulle paras oli, kuid lõpuks liiga kitsaks muutus. Tundsin võimatut vajadust vaba prantsuspärase lõbususe järele, mis ulatub jah kuni häbematuseni. /.../ see on "hüva prantsuspärane" raamat, mis elu üle naerab, sest et elu on hea ja endal tervis käes..."

      Rõõmsat aastavahetust, Kaur, ja head uut aastat!

      Delete