21/12/2017

Vahepala: jõuluküsimus 2017


Eelmine jõuluküsimus oli siin blogis kolm aastat tagasi. Nüüd küsin taas, kes oli see tuntud kirjanik, kes on jõuludest kirjutanud niimoodi, nagu tsitaatides kirjas? Mis maalt on ta pärit? Võib-olla teate ka teose nime ja kirjutamisaega? Või veel midagi seoses selle teosega?

Kõik pakkumised ja arvamused on kommentaarides oodatud.

„Aasta pöördub õlitatud hingedel. Uks läheb kinni ja taas lahti. Nagu kokkupandav riie, nii kukuvad päevad ööde pehmesse kirstu. Nad lähevad ühelt poolt sisse ja tulevad teiselt poolt jälle välja, pikenedes juba kirbuhüppe võrra püha Luutsia päevast saadik. Läbi pilu näen juba, kuidas särab uue aasta pilk.

Jõuluööl suure kamina simsi ette istudes näen ma nagu kaevupõhjast tähist taevast, ta pilgutavaid silmalauge, ta lõdisevaid südamekesi. Ja ma kuulen, kuidas kellad tulevad, kuidas nad siledas õhus lendavad ja lendavad, kesköisele jumalateenistusele kutsudes. Armas on mulle, et lapsuke sündis sel öisel tunnil, sel pimedaimal tunnil, mil maailm näib lõppevat. Ta hääleke laulab: „Oh päev, sa tuled tagasi! Sa tulidki juba! Seal sa oled, uus aasta!“ Ja lootus varjab jäise talveöö oma soojade tiibade alla ja leevendab seda.

Olen üsna üksinda kodus; mu lapsed on kirikus; on esimene kord, mil mina sinna ei lähe.“

- - -
„Lõpuks läheb kõik hoopis teisiti kui sa tahtsid; ja nii just peabki asi olema. Kõike kokku võttes on ju inimene siiski tubli elukas. Kõigega ta lepib. Ühteviisi hästi kohaneb ta õnne ja õnnetusega, külluse ja piskuga. Andke talle neli jalga või võtke talt need kakski; tehke ta kurdiks, pimedaks, tummaks, –  ta oskab vastavalt muganduda ja omal viisil ikkagi näha, kuulda ja rääkida. Ta on kui vaha, mida saab venitada ja kokku litsuda; hing sõtkub teda oma tulel. Ja ilus on tunda, et sul on sellist painduvust vaimus ja põlveõnnaldes, et sa võid sama hästi olla kala vees ja lind õhus kui tules salamander või maa peal inimene, kes rõõmsalt võitleb nelja loodusjõuga. Nii oled seda rikkam, mida vaesemaks sind tehakse, sest vaim loob endale ise selle, mis tal puudub: kui tihedat puud harvendada, siis kasvab ta seda kõrgemale. Mida vähem mul on, seda enam ma olen...“


Õige vastuse annan siinsamas teada pärast jõulupühi.

Auhinnaks parimad jõulusoovid! Naeratusega :)

Pildiks panin vana jõulukaardi oma kogust.

EDIT: 26. detsembri õhtul. TULEMUSTEST. Postitust vaatas pühadeajal umbes 300 inimest. Siiski pean küsitluse ebaõnnestunuks tunnistama, sest neist vaatajatest oli vastajaid ainult üks ja seegi Google'i abiga. Mis on imekspandav, sest raamat, millest tekst pärineb, oli oma eesti keeles ilmumise ajal erakordselt populaarne, sellest sai paljude lemmikraamat, seda tsiteeriti omavahelistes vestlustes veel paarkümmend aastat hiljem, sellest räägiti palju, see andis elujõudu ja uljust kehvematelgi aegadel. Seda nauditi nagu head veini – ja veinist on raamatus ka rohkesti juttu.

Jah, muidugi Romain Rollandi vana hea „Colas Breugnon. Elame veel!“, prantsuse keelest tõlkinud, ja väga hästi, Marta Sillaots, Eesti Raamat, Tallinn 1971.

12/12/2017

Vahemärkus: Nukitsas – „„Tütarlaps linnast” meenutab lapsepõlves loetut“


Augusti keskel sain kena kirja Eesti Lastekirjanduse Keskusest. See algas sõnadega: „Kuigi raamatu- või lugemisblogisid on tänapäevasel nutiajastul uskumatult palju, eristub Teie „Tütarlaps linnast“ teistest järjekindluse, lastekirjandusliku kallaku ja nostalgiateema poolest. Soovime, et kirjutaksite oma blogist lastekirjanduse keskuse väljaandesse Nukits.“

See oli mulle suur tunnustus, kuigi kiitus pani kohmetuma. Kirjas leidunud rohked küsimused blogi kohta meeldisid mulle (Eesti Lastekirjanduse Keskus meeldib ka juba palju aastaid) ja ma võtsin pakkumise vastu. Nüüdseks ongi asjad nii kaugel, et Nukits 2017 sisaldab mu lugu „„Tütarlaps linnast” meenutab lapsepõlves loetut“ (lk 18-20).

Selle loo ilmumine on mulle ja „Tütarlapsele linnast“ omamoodi jõulukingitus, sestap sättisin siinse pildi ümber jõuluraami. Aitäh Nukitsa toimetajatele Anu Kehmanile ja Ülle Väljatagale ning kujundajale Vivika Kaltile.


Blogisse ma seda teksti veel üles ei pane, võib-olla mõne kuu pärast. Mingil ajal hakkab seda saama lugeda ka DIGARist.

Nukits on kord aastas (enamasti detsembri alguseks) välja antav Eesti Lastekirjanduse Keskuse ajakiri, mida varasematel aastatel almanahhiks kutsuti. Nukitsa kohta saab lugeda siit, samas on näha ka varasemate numbrite kaaned ja sisukorrad. Nukits on ilmunud alates aastast 1995. Lastekirjanduse keskuse trükiste müügi kohta saab lugeda siit.

Nukits 2017 sisukord on siin. Täna sain kätte autorieksemplari ja see on kena ning sisukas. Lugesin seda ka  hoolega. Enim huvi pakkusid mulle Liivi muuseumi juhataja Mari Niitra arutlus lapsepõlvest nõukapõlvkondade mälestuslikes lasteraamatutes ja kirjanduskriitik Krista Kumbergi käsitlus lapsepõlve süütutest ja muretutest mängudest. Huvitav oli teadasaamine lastekirjanik Pilvi Üllaste elust ja loomingust ning kaasaegse leedu lastekirjanduse kulgemisest väga realistliku ja väga fantastilise piirimaal.

EDIT: 9. veebr 2018. Nüüd on siin blogis see lugu ka täielikult:
http://tutarlapslinnast.blogspot.com.ee/2018/02/tutarlaps-linnast-meenutab-lapsepolves.html

10/12/2017

„Sinepiparadiisi lapsed“


N. Kalma
„Sinepiparadiisi lapsed“

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1952.
Vene keelest tõlkinud E. Levina.
Illustreerinud Endel Maisaar.

Lugesin seda kooliealiste keskmisele ja vanemale astmele mõeldud raamatut  üsna varsti pärast ilmumist ja hiljem veel mitu korda. Romaan oli huvitav vaatamata sellele, et oli mu lapsepõlve üks ideoloogilisemaid raamatud.

Mulle meeldis teada saada, et kaugel meie jaoks toona võõras Ameerikas elavad üsna samasugused lapsed nagu meil, käivad koolis, sõbrustavad omavahel, õpivad näitemänge ja esinevad pidudel. Mul oli kahju sellest, et paljud rikkad valged lapsed suhtusid neegrilastesse halvasti, et politsei neid kiusas ja et nende kohta kehtis palju rohkem keelde ja käske, kui valgete laste kohta. Et tumedanahalist andekat poissi kurjategijaks peeti ja et lastevõistluse iluduskuningannaks sobivaks arvati ainult rikast valgenahalist tüdrukut, kuigi tema mustanahaline kooliõde kenam oli.

Sõna „neeger“ ei kasutanud selle raamatu autor halvustavas tähenduses, ka ei kasutanud seda mõtetes halvustavalt raamatu lugejad. Lapsena tahtsime ju, et kõik lapsed elaksid hästi. Praegusajal leitaks selles sõnakasutuses palju halba, kuid toona see nii ei olnud.

Ka meeldisid mulle selle raamatu meeldejäävad illustratsioonid.

„Sinepiparadiisi lapsed“ algab õpilastelt näpujälgede võtmise stseeniga. Paljud noorukid keelduvad sellest nende jaoks alandavast protseduurist. Keeldujate seas on ka peategelane Charly Robinson. Kohe alguslehekülgedel selguvad poolte erinevad seisukohad, selgub seegi, kelle hulka keegi raamatu tegelastest kuulub.


Stone Pointi linnake koosnes aristokraatlikust Pargi rajoonist, samuti Ida-agulist, kus elasid töölised,  ja „Sinepiparadiisist“, kus elasid neegrid. Seda viimast teenindas vana postiljon onu Post, kes on raamatus samuti üks omapärasemaid ja lahedamaid tegelasi.




Politseinikud püüdsid takistada Charly onu, laulja James Robinsoni kontserti. Lapsed omakorda tahtsid kaasa aidata selle esinemise kordaminekule. James Robinsoni tegelaskuju kirjutamisel on N. Kalma jaoks küllap mõjuriks ja ilmseks eeskujuks olnud noil aastatel rahvusvaheliselt väga populaarne Ameerika neegerlaulja Paul Robeson (9. aprill 1898 – 23. jaan 1976), kelle laule ka meie raadios sageli kõlas. YouTube'ist otsisin üles tema väga tuntud „Mississippi“  (Old Man River) esituse 1936. aastast, aga seal on tema laule veel palju.

Ameerika koolielu erines möödunud sajandi viiekümnendate aastate alguses meie omast suuresti ja seda erinevust oli raamatust huvitav jälgida. N. Kalma kirjutas hoogsalt ja oli tunda, et autor oma tegelastele kaasa elab.


* Eesti president Kersti Kaljulaid ütles juulis 2017 intervjuus  Luksemburgis tegutseva ajalehe Mõnikord toimetuse noortele reporteritele oma lapsepõlves loetu kohta muu seas: „Meile oli maale nurka vedelema jäänud 1950ndatel välja antud Stalini-aegset lastekirjandust: „Vasjok Trubatšov ja sõbrad“ – Ukraina partisanidest, „Paradiisilapsed“ – Ameerika laste raskest elust ja nii edasi. See oli ka omamoodi huvitav lektüür, kuigi sellesse sai juba tollal allikakriitiliselt suhtutud.“

Valentina Ossejeva „Vasjok Trubatšovist ja tema sõpradest“ olen siin blogis varem kirjutanud (muide, Ukraina partisanidest rääkis ainult selle triloogia teine osa), „Paradiisilapsed“ aga, mida president nimetab, ongi tegelikult N. Kalma „Sinepiparadiisi lapsed“.


* N. Kalma oli Anna Kalmanjuki (17. /30./ märts 1908 – 1988) pseudonüüm. See nõukogude lastekirjanik ja ajakirjanik, kes nn Suures Isamaasõjas oli rindel ja sai kapteni auastme, kirjutas üle 30 raamatu.

Н. Кальма „Дети Горчичного Рая“: Роман. М., 1950.