25/09/2017

„Keskpäevavalgus“


Raimond Kaugver
„Keskpäevavalgus“

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1962.
Kunstiliselt kujundanud Vive Tolli.

See ei olnud lasteraamat ega ka noortele mõeldud. Aga mulle teismelisena pakkus Raimond Kaugveri esimene romaan  „Keskpäevavalgus“ mitmel põhjusel suurt huvi. Esiteks oli selles juttu trammitöötajatest, aga tollases Tallinna Trammitrustis töötasid nii mu ema kui ka isa. Teiseks tundis mu isa raamatu autorit, oli temaga koos töötanud ja teadis teose saamislugu, mis oli meil kodus mitu korda kõneaineks olnud. Kolmandaks olin just nii vana, et mind huvitas ka peategelase Kristjani armuvalu, õnnetu armastus oma naise Anne vastu ja kiindumus kaunisse Leeliasse. Leelia oli mu meelest väga kõlav ja ilus naisenimi.

Mõni aasta hiljem ilmunud järg „Igapäevane leib“ (1964), milles jutustajaks on Anne, mulle enam nii palju pinget ei pakkunud.

„Keskpäevavalguse“ tollases tutvustuses öeldi:
„Romaani peategelane, Nõukogude ameest demobiliseerunud leitnant Kristjan Kaarep asub tööle kodulinna trammipargis. Tema sooviks on, piltlikult väljendatult, tõusta koos oma rahvaga kõrgele maailmakatusele ja vaadata sealt oma maa suurt ning lootusrikast tänapäeva heledas keskpäevavalguses. Ent selleks tuleb tal läbi käia pikk ja ka konarlik tee.“

Selle tee kirjelduses aimub juba Kaugver kui tulevane menukirjanik.

Üks tsitaat „Keskpäevavalgusest“:
„See on jumalagajätt osaga oma elust – nagu teekäijal, kes on kõndinud kaks aastat valerada ja seisab nüüd uuesti samal teelahkmel, kust ta algas. Ta pole kadunud, ei. Aga kaks aastat on tühjalt astutud – ainult selleks, et vanasse kohta tagasi jõuda. Kaks aastat on käidud – ja jõudu on kulutatud. Ning uuele rajale tuleb astuda väsinumana ja vanemana, kui see rada vajaks.“

* Raimond Kaugver (1926—1992) oli eesti kirjanik.
Foto „Keskpäevavalguse“ ümbriselakalt.

22/09/2017

"Sügis"

Üks sügisluuletus sügise alguse puhul:


SÜGIS
Betti Alver


Aed kiirgab kollasest, maas püramiides
õlgmatil lasub üliküpsi vilju.
Üks naine hõbedaga tikit riides
lehtmaja künnisele astub hilju.

Ta käel, mis tõrjub laubalt juuksekahlu,
on veidi tõmmu pähklikoorte varjund,
ning aimub, nagu oleks elumahlu
ta jooma troopilises kliimas harjund.

Näol kuumad kiired, kuulatab ta: õhust
kui märguanne kajab linnu kriisk.
Ta tunneb, kuidas südasuve rõhust

veel hõõgub kehas iga verepiisk,
ent arglikuna elab juba aimus
tal hangede ja suure rahu aimus.

/1936/
(Kogust "Tähetund. valik luuletusi ja poeeme",
Eesti Raamat, Tallinn 1966.)

"Pihlakad".  Voldemar Peil. 1985.


* Betti Alver (23. november /vkj 10. november/ 1906 – 19. juuni 1989) oli eesti luuletaja. 1966. aastast Eesti NSV teeneline kirjanik, 1981. aastast Eesti NSV rahvakirjanik.
Pilt internetist. 

* Voldemar Peil (1907–1999) oli eesti teatrikunstnik, kes kujundas üle 300 lavastuse.

10/09/2017

„Korea muinasjutud“


„Korea muinasjutud“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1956.
Vene keelest tõlkinud Vera Veber.
Illustratsioonid Nikolai Kotšergin.

See oli ilus roosa raamat põneva kaanepildiga. Illustratsioonid olid üldse huvitavad. Nende loojat, kunstnik Nikolai Kotšerginit olen eri rahvaste olemusse ja loomingusse süvenemise eest siin blogis varemgi kiitnud.

Mäletan seda roosa kaane esmamuljet – eeldasin, et muinasjutud on õrnad ja haprad, nagu kaante sisekülgedel kujutatud õiedki. Aga olid hoopistükkis vägagi realistlikud, asjalikud, andes aimu konkreetsest, põhjalikust ja omapärasest maailmakäsitlusest. Nojah, tagantjärgi tarkusena, võin öelda, et ju oleks kaanel kujutatud madu pidanud mind panema arvama, et neis muinasjuttudes võis ka karmust olla.


Lugejavanuseks soovitas raamat kooliealiste nooremat astet, kuid minu arvates sobivad need rohkem sutsu vanematele lastele. Väikestele võivad sellest kogust n-ö peale minna loomamuinasjutud. On ju ülipõnev teada saada, kuidas konn pettis tiigrit, kuidas hunt oma nahast ilma jäi, miks varblane hüpleb ning miks tuhatjalg ja vihmauss oma pulmaplaanid katki jätsid.



Ühtekokku oli 99leheküljelises raamatus 20 muinasjuttu. Päris paljud neist tutvustasid korealaste igapäevaelu ja sotsiaalset olustikku, näiteks „Hon Kil Ton – vaeste kaitsja“, „Kuidas talupoeg päästis Tšetšžu linna“, „Peegliori“,  „Rikka ahnitseja surm“ ja „Taibukas kohtunik“.



Väga tõsise ja üllameelse sisuga oli muinasjutt „Ema armastus“ vaese talupojapere pojast Han Sek Bon'ist, kelle isa palus surivoodil, et naine annaks pojale kõrge hariduse, et teda kõik austaks.

„Kui Han Sek Bon sai seitsmeaastaseks, ütles ema: „On aeg isa soovi täitmisele asuda. Sul tuleb õppida kümme aastat. Selle aja kestel õpid sa tundma tuhat hieroglüüfi, õpid ära parimad luuletused, omandad arstiteaduse ja loed läbi filosoofide raamatud. Seejärel võid sa Söulis eksamid ära anda ja saada teadlaseks, nagu soovis su isa.“

Han Sek Bon läks Kesoni kooli, ema jäi üksi oma väikesesse majakesse. Ei olnud temast paremat riisileibade küpsetajat selles külas. Leivad olid maitsvad ja ilusad, alati ühesugused, siledad ja kobedad. Sellepärast ostsid kõik naabrid riisileiba ainult temalt.

Ühtki õhtut ei möödunud emal, mil ta ei mõelnud oma pojale. Üksinda olles igatses ta tema järele, muretses ja nuttis. Öösiti arvutas ema, mitu aastat, kuud ja päeva peab mööduma, enne kui ta näeb oma kallist poega. Ent jällenägemiseni jäi veel palju päevi.“


Ometigi, kui poeg enne ettenähtud tähtaega koju tuli, saatis ema ta kohemaid õppima tagasi, et ta saaks täiuslikud teadmised.

„Möödus aastaid, Han Sek Bon sai kuulsaks teadlaseks. Kui ta õpilased küsitlesid teda, kuidas ta nii targaks sai, vastas Han Sek Bon:

„Ema armastus õpetas mind olema vali iseenda vastu, tegema kõike hästi ja ausalt. Ning kes teeb kõike hästi ja ausalt, see võib saada, kelleks ta iganes soovib.““