Linda Järve: Meenutused lapsepõlves ja nooruses loetud raamatutest palju aastaid hiljem

11/06/2017

„Roheline kuld“


Osvald Tooming
„Roheline kuld“

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1957.
Kujundanud Ants Viidalepp.

Tunnistan ausalt, et ma ei hakanud „Rohelist kulda“ selle blogipostituse tarbeks uuesti üle lugema, kuid teismelise plikana koolipõlves olen seda mitu korda lugenud ja soovitan sellega tutvuda, vähemasti lehitseda neil, kes praegu meie metsade käekäigu pärast südant valutavad. Lihtsalt meeldetuletusena kunagistest aegadest, mil tiivustajaks oli nn sotsialistlik võistlus, protsentomaania jms, kuid mil mahavõetud puude asemele ikka ja jälle uusi istutati. Loodusesse suhtuti kaheti, korraga nii armutult kui ka hoolitsusega. Sõltus inimestest, kumb neist erinevatest suhtumistest võidutses.

Mulle see raamat meeldis, sest mets oli selles nii loomutruu ja tegelased omakorda enamasti hinge poolest sügavalt metsa kiindunud. Ka nende omavahelisi naginaid, mis enamasti riigikorrast ja -poliitikast tingitud,  oli huvitav lugeda. Inimsõbralik vana saarmas Kirr meeldis mulle ka ning põdratapmisele elasin kurbusega kaasa.

Paar tsitaati:

„Olukord oli Annele piinlik, Remmelgale koomiline. Tüdruk kuivatas käsi põllesse, kuigi selleks vaevalt tarvidust oli. Ta tundis  end süüdlasena, pomises:
„Ma vist ütlesin mõndagi... ebasündsat...“
„Metsaülema kohta? Oh ei midagi erilist, ainult „tuisupea“ ja „auahne roheline tuuletallaja“...“
„Ma palun vabandust... sõnade eest. Aga seda ma tagasi ei võta, et olete julm metsalaastaja!““

„Nugis sirutas selga ja kätt silmadele varjuks tõstes vaatas mustendavate külvilappide kaugeleulatuvat rivi ning ta pikad vurrud kerkisid naeratuseks. Jälgisid teda kõrvalt noored ja naeratasid nemadki – see peaks olema alles tuim inimesetükk, kes jääks ükskõikseks, kui nii rõõmsalt muheleb Surru vana metsavaht Nugis.“


1950. a esmatrükis ilmunud „Rohelist kulda“ tegi kirjanik 1957. a väljaande jaoks mõneti ümber. Tehtud parandustes mängis oma osa ka tõik, et tal olid vahepeal olnud rängad üleelamised.

Kui Osvald Tooming 21. detsembril 1950 Eesti Nõukogude Kirjanike Liidu piduliku aastapäeva koosolekul üles astus, ütles ta muuhulgas: „Meie kirjandus vajab uut sisemist hingamist. Seetõttu tahan ma avaldada teoseid, mis kõnetaksid meie lugejaid vaimses ja hingelises laadis. Tahan kirjutada Virumaa metsadest,  loodusest ja inimesest selle keskel. Tahan tagasi pöörduda juurte juurde, selle juurde, millest kõik sai alguse. Tahan olla oma loomingus niivõrd vaba, kui kirjeldan elavalt kõike seda, mida  mu kõrv kuuleb ja silm märkab, kui ma viibin metsas ja kuulatan, mida sel mulle ütelda on.“ Juhtkonnale see mõtteavaldus ei meeldinud ja Tooming sunniti veel samal aastal kirjanike liidust välja astuma. Ta vangistati 25. mail 1951 Tallinnas ja mõisteti Eesti NSV Ülemkohtu otsusega 11. septembril 1951 §58-10 alusel 25 aastaks Vjatlagi, kust ta vabanes 3. märtsil 1955.

1957. aasta jaanuaris kirjutas ta „Rohelise kulla“ järelmärkuses. „...lugenud raamatu kriitilise pilguga läbi, teostasin kogu teose ulatuses küll redaktsioonilise silumise- ja kohendustöö, kuid ei muutnud tegelaskujusid ega sündmustikku; muidugi jäi endiseks kunstiline kavatsus, teose idee. /---/ Autori eesmärgiks on heita valguskiireke inimestele, kelle kogu elu on seotud inimkonna ühe suurima rikkuse ja kaunima sõbra - metsa kasvatamise, hoidmise ja mõistliku kasutamisega.“

* Osvald Tooming (26. jaanuar 1914 - 6. juuni 1992) viibis tänu isa metsavahiametile lapsena palju looduses, see tingis ka tema arengu eelkõige looduskirjanikuks, lisaks romaanile „Roheline kuld“ jutustused „Metsade raamat“ (1969) ja „Puude taga on mets“ (1983). Sügavalt eetilisi probleeme käsitles ta ka oma teistes teostes nagu „Perekond Kirretid“, „Luigelend“, „Õpetaja Hiiemägi“, „Maantee läbi metsa“, „Kuus juttu“ jt.

No comments:

Post a Comment