Linda Järve: Meenutused lapsepõlves ja nooruses loetud raamatutest palju aastaid hiljem

28/05/2017

„Kõrgrenessansi suurmeistreid Itaalias“


„Kõrgrenessansi suurmeistreid Itaalias“
Kirjastus Kunst. Tallinn 1965.
Koostanud Milvi Alas.
Ümbriskaane kujundanud Ludvig Kruusmaa.

Praegu, mil värvikirevaid kunstiraamatuid on tohutult palju ja veel üüratum hulk kunstiteoseid, praktiliselt kõik suuremad kunstimuuseumid ja kunstnike kodu- ning fännilehed on internetis, on väga raske ette kujutada, kui suure tähendusega oli selle omakeelse 128leheküljelise ja 46 mustvalget reproduktsiooni sisaldava raamatu ilmumine 1965. a.

Kunstikirjandust oli tollal vähe, eriti vähe muidugi niisugust, milles mõni aktimaal või usuteemaline teos reprodutseeritud oli. Igal juhul langes selle esimese olulise omakeelse kunstialbumi  ilmumine vastuvõtlikule pinnasele, rahvas tormas raamatupoodidesse, pilte nauditi ja ahmiti. 

Raamat oli pehmekaaneline, maksis ainult 1 rubla ja 25 kopikat, trükiarvuks oli 8000, aga selle kättesaamisega, mäletan, oli tükk tegu – poes oli tohutult pikk järjekord ja enamik eksemplare jõudis tarbijani letialuse kaubana.

Oli lausa ime, et tekste ei tõlgitud vene keelest mõnest Moskvas või Leningradis ilmunud väljaandest, vaid artikliautoriteks olid Eesti enda tunnustatud kunstiteadlased.

Mõistagi oli autoritel kohustus „jälgida renessansi tekkimise põhjusi marksistliku ajalookäsituse seisukohalt“, nagu avaloos öeldakse, kuid Leo Soonpää, Mai Lumiste, Evi Pihlak jt, kes oma kirjutistes renessansikunstnikke elukäiku ja loomingut tutvustasid, tegid seda neile omaselt sisukalt ja huvitavalt. Sellistena on need tänapäevaste kriteeriumite valgusel samavõrra hääd lugeda kui tollal.

Vaatasin, et vanaraamatute müügikohtades kõigub albumi hind praegu 60 sendi ja 6 euro vahel.

Raamat jagunes peatükkideks: Renessanss Itaalias, Kunsti areng XIV-XV sajandil, Leonardo da Vinci, Raffael, Michelangelo, Giorgione, Tizian, Correggio, Tintoretto, Veronese.

Reproduktsioonid olid enamasti üpris hallid, kvaliteet praeguste nõuetega võrreldes alla igasugust arvestust ja raamat lõppkokkuvõttes tagasihoidliku välimusega, aga sellise põhjalikuma kunstikäsitluse ilmumine oli tolles ajas hästi tähtis sündmus.

Siinsel ülemisel pildil on Correggio, alumisel Tintoretto maaliga raamatulehekülg, vaatamiseks klõpsa pildile.

19/05/2017

„Ema“


Maksim Gorki
„Ema“

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1952.
Vene keelest tõlkinud Arnold Tulik.
Kujundanud Alo Hoidre.

Sotsialistliku realismi väljapaistvaimaks esindajaks tituleeritud Maksim Gorki oli kirjanik, kelleta ükski nõukogudeaegne õpilane koolist läbi ei saanud. Ta ei olnud halb kirjanik, tema raamatud alates elulooainelistest „Lapsepõlvest“ ja „Minu ülikoolidest“ olid vägagi huvitavad ja tema kirjanikunime vääriliselt kibedad. „Itaalia muinasjuttudest“ ja üldse tema legendidele põhinevatest muinaslugudest ning romantilistest jutustustest kavatsen siin blogis juba hulk aega kirjutada, aga pole veel jõudnud. Tema teoste, mida ettetellimisega paljudesse kodudesse hulgakaupa muretseti, seas on veel nii mõndagi kaalukat. Näiteks on tema näidend „Põhjas“ olnud maailmas üks sagedamini lavastatavaid.

Küll aga rikkus Gorki loomingu koolilapse jaoks ära selle ülim kohustuslikkus. Eriti kannatas kohustuslikkuse all just tema romaan „Ema“, mida sõna otseses mõttes läbi hakiti koolitundides umbes neljandast klassist kuni ülikoolini. Igatahes teadsid minuvanused koolilapsed une pealt, kes olid Pelageja Nilovna ja tema poeg Pavel.  Ja punalipp raamatukaanel tähendaski väga „punast“ raamatut. Samas võib „Ema“ tänapäevalgi huviga lugeda, nagu tõendab ka sissekanne Indigoaalase blogis.

„Ema“ kirjutas Gorki 1906. a, reisides USAs. Selles kajastas ta nn jumalaehitamise ideed, usuliste elementide toomist sotsialismi, võrreldes tegelasi kord inglite, kord apostlitega ja nimetades näiteks mairongkäiku ristiteeks. Kuid tema jumalaehitamise idee tunnistati Venemaal tollal jumalasolvanguks. Nii langes ta kriitika osaliseks koguni kahelt poolt, sest lisaks kiriklikele ringkondadele ei meeldinud jumalaehitamise idee ka Leninile, küll hoopis poliitilisematel põhjustel.

Kes selle ajastu vastu rohkem huvi tunnevad, loevad ehk ka kellegi S. Kastorski ülibolševistlikku järelsõna, mis eestikeelse „Ema“ selles variandis samuti avaldatud on.

Ma ei hakka siinkohal ümber jutustama seda üsnagi kurba raamatut töölisperekonnast ja eelkõige kannatavast, südamlikust, kergeusklikust, oma poega ja tolle seisukohti kõigest kõige olulisemaks pidavast emast. Võib-olla tahab Indigoaalase kombel veel keegi seda ise lugeda. Panen siia vaid mõne tsitaadi:

„“Ma toon sulle jäävett...“
Kui aga ema tagasi tuli, oli poeg juba uinunud. Ema seisis poja aseme ees umbes minuti, kopsik värises ta käes ja jää peksles tasa vastu plekki. Asetanud kopsiku lauale, laskus ta vaikides põlvili pühakujude ette. Vastu aknaklaase pekslesid purjus elu helid. Sügisõhtu pimeduses ja rõskuses vingus lõõtspill, keegi laulis valjusti, keegi sõimles rüvetute sõnadega, ärevalt kõlasid naiste erutatud, väsinud hääled...“

„Ja mõtles sellele, kuidas ta jutustab pojale oma esimesest katsest, tema silme ees seisis aga ikka veel ohvitseri kollane nägu, nõutu ja õel. Sellel liikusid hämmeldunult mustad vurrud ja ärritatult ülestõmmatud ülahuule alt läikis kõvasti kokkusurutud hammaste valge luu. Ema rinnas laulis linnuna rõõm, kulmud tõmblesid kelmikalt, ja ta talitas osavasti ning lausus endamisi:
„Aga siin – veel!...““

„“Ole vait!“ lausus rangelt teine hääl.
Ema sirutas käed laiali...
"Kuulake – Kristuse pärast! Kõik te olete omad... Kõik te olete armsad... vaadake kartuseta – mis on juhtunud? Maailmas lähevad lapsed, meie veri, lähevad tõe järele... kõikide jaoks! Kõikide teie jaoks, teie laste jaoks on nad pühendanud end ristiteele... otsivad helgeid päevi. Tahavad teistsugust elu tões, õigluses... tahavad kõigile head!“
Ta süda rebenes, rinnas oli kitsas, kurgus kuiv ja kuum. Sügaval ta sisemuses tärkasid suure, kõike ja kõiki haarava armastuse sõnad ja põletasid tema keelt; pannes selle ikka tugevamini, ikka vabamalt liikvele.“


„Ema“ järgi on Venemaal vähemalt kolm korda filme tehtud – 1926. a tummfilmina, 1955. ja 1989. a. Kõik need on väga raamatulähedased. Neile, kes vene filminäitlejatest üht-teist teavad, on võib olla huvitav, et 1955. aasta filmis mängis Pavelit nooruke Aleksei Batalov, kelle onu Nikolai Batalov oli olnud samas osas 1926. aastal. Ema osas on olnud Vera Baranovskaja, Vera Maretskaja ja Inna Tšurikova.

* Maksim Gorki (kodanikunimega Aleksei Maksimovitš Peškov; 28. märts 1868 – 18. juuni 1936) oli vene kirjanik, ühiskonnategelane, kirjandusinstituudi rajaja. Pilt on pärit kõnealusest raamatust. >>>

Максим Горький „Мать“ (1906).

12/05/2017

Vahepala: veidikene kodusest raamatukogust


Lugesin tänasest Õpetajate Lehest Kaarel Tarandi kolumni „Raamatud lahkuvad maalt“ (http://opleht.ee/2017/05/raamatud-lahkuvad-maalt/), milles ta muu hulgas toob ära statistikaameti ülevaates rahvusvahelise raamatupäeva puhul olnud arvud inimeste koduste raamatukogude suuruse kohta.

Tsiteerin: „... enam kui 100 raamatut võib leida 51% Eesti kodudest. Neid, kus raamatuid 500−1000, on 12% ja enam kui 1000 raamatuga kodusid 3%. Eestis on ligikaudselt 600 000 leibkonda, seega on raamaturohkeid kodusid kõigest 18 000 ja raamatuarmastust võib pidada tühise vähemuse veidruseks."

Selle statistika järgi olen ma üks veidraid, kuuludes 3% hulka. Minu koduse kogu lõpetamata nimekiri näitab, et mul on kõvasti üle 1000 raamatu.

Enamasti pärinevad need siiski ammustest aastatest, mil raamatud olid odavad. Juurde olen neid ostnud suhteliselt vähe, nii hinnaga kui ka ruumipuudusega seotud põhjustel. Ka olen viimastel aastatel lugenud palju e-raamatuid.

Seega on minu raamatuostukäitumine üsna sarnane tendentsiga, mille tõid Marju Lauristin ja Peeter Vihalemm välja Tartu ülikooli teadlaste pikaajalises uuringus „Mina. Maailm. Meedia“, mis käsitles aastaid 2002−2016. Nenditakse raamatuostjate aktiivsuse langust. Nimelt olevat raamatuostjate üldine osakaal  eestlaste hulgas viimastel aastakümnetel võrreldes 1980ndate algusega langenud peaaegu kolm korda, 91%-lt 35%-le, venelaste hulgas 76%-lt 23%-le.

Kodukogu suuruse järgi otsustades on sel raamatublogil siin veel palju arenguruumi ja ma pean tunnistama, et riiuleid vaadates on mul tihti raske teha valikut, millisest raamatust järgmisena kirjutada.

Illustratsioon: Itaalia kunstniku Pio Ricci (1850–1919) maal „Raamatukogus“, arvatavasti on maali originaal Atheneumis.

09/05/2017

„Lehekülgi nagu lehti puult“


Johannes Semper
„Lehekülgi nagu lehti puult“
Lõpetamata luuletustest valinud Paul Rummo.
"Eesti Raamat". Tallinn 1972.
Kujundanud Silvia Liiberg.

Luulekogu, mis mind selle ilmumise ajal väga köitis. Johannes Semper, keda nõukogude ajal  Eesti NSV hümni sõnade autorina ja õppekavades olnud romaani „Punased nelgid“ (1965) järgi peamiselt punakirjanikuna tundsime, ilmnes selles pärast tema surma kokku pandud valimikus palju pehmema ja tundmuslikumana. Saatesõnas kirjutas Paul Rummo:

„Jäiga dogma vaikne trotsimine, rahutus, uute elamuste ja kauguste janu, kiusatus olla noor saatis luuletajat lõpuni. Alati polnud kerge säilitada Johannes Semperile nii iseloomulikku välist rahu ning tasakaalukust. Ta enda deklareeritud päevalilleloomus pidi puhuti värelema teiste eest hoolikalt varjatud väsimuse ja meeleheite puhanguist; ainult robotid on neist vabad. Kui me selle raamatu kaudu nüüd nendegi tunnistajateks saame, siis muutub luuletaja inimlikult meile seda lähedasemaks.“

Panen siia vaid ühe luuletuse sellest kogust. Ka luuletaja foto on sellest raamatust.

* * *
Johannes Semper

Esimene nutt
ja esimene naer
ja esimene rind –
kust see kõik sünnib?
Siis esimene samm
ja esimene lällutusest kooruv sõna.
Pea järgneb armastus
ja igatsused...
Nagu lehed, õied.
Ja ikka aegapidisemalt uued leiud.
Siis tuleb kordumine, kulumine,
kõik vana, mälestus vaid –
ja ainult üks on uus ja kordumatu – lõpp.
/III 1960/

* Johannes Semper (22. märts 1892 – 21. veebruar 1970) oli eesti luuletaja, prosaist, kriitik, tõlkija, esseist ja poliitik.