Linda Järve: Meenutused lapsepõlves ja nooruses loetud raamatutest palju aastaid hiljem

27/02/2017

„Laustud sõna lagub“


„Laustud sõna lagub“
Valik eesti vanasõnu.
Koostanud Arvo Krikmann.

„Loomingu“ Raamatukogu nr 1/2 '75.
Kirjastus Perioodika. Tallinn 1975.
Aastakäigu kujundas Jaan Klõšeiko.

Selle aasta alguses ilmus Loomingu Raamatukogu juubelinumbrina taas 1975. a esimese numbrina ilmuma pidanud  „Laustud sõna lagub. Valik eesti vanasõnu“. Uusväljaannet ei pidanud ma siiski endale hankima, sest mul on vana, 1975. aasta oma ja sellega on mind sidunud mitu seika.

1975. a oli see 25 000 trükiarvuga valmis trükitud, aga korjati ära ja läks hävitamisele. Siiski suutsid trükkalid toona mõned eksemplarid hävitamisest päästa ja kõrvale toimetada. Tallinna Ajakirjandusmajas, kus sellal töötasin ja mille küljes EKP Keskkomitee Kirjastuse trükikoda oli, käisid need eksemplarid käest kätte. Ka mul on üks eksemplar, mille kaanepilt ja keskmised leheküljed siin näha on ja milles kellegi käsi oli juba enne raamatukese minuni jõudmist ära märkinud kõik sõnu „perse“ ja „sitt“ sisaldavad vanasõnad. Oli see käsi mõni kuri tsensor või lihtsalt elamuste otsija, seda ma ei tea.

2003. a tellisin Õpetajate Lehe jõulunumbrisse selle raamatukese kohta kirjutise Jüri Ojamaalt, kes aastavahetusel 1974-1975 oli Loomingu Raamatukogu toimetaja ja niimoodi kõigi asjaoludega hästi kursis. Tema tekst  ilmuski ajalehe 16. leheküljel minu saatesõnaga. Lugeda saab seda Digarist.

Veel mõned aastad hiljem sai üheks mu heaks sõbraks Facebookis toonase raamatukese koostaja, innukas vanasõnade uurija akadeemik Arvo Krikmann. Temaga oli hästi vahva suhelda. Ta oli selle blogi „Tütarlaps linnast“ ustav lugeja, kes  saatis mulle ka oma lapsepõlve lugemisvara kohta muhedad mälestused ja kirjutas oma lemmikvanasõnadest, kuid palus neid mitte avaldada. Täna tuli kurb uudis – hommikutunnid viisid selle toreda inimese elavate hulgast ära.

Panen siia lingi tema kirjutisele tollest ajast ja vanasõnade kogumiku tagamaadest: „Arvo Krikmann: laustud sõna lagumise lugu (ebakompetentselt poolelt nähtuna)“.
http://kultuur.err.ee/v/8f1243c5-2d0e-4e78-9bb2-4444ba347508

Nekroloog elulooandmetega:
http://kultuur.err.ee/v/kirjandus/ca11dd56-eb10-45bf-8f10-932ed84c8bee/suri-arvo-krikmann

Foto Facebookist.

24/02/2017

„Inimeste maa“


Antoine de Saint-Exupéry
„Inimeste maa“

Loomingu Raamatukogu nr 23 (47).
Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus. Tallinn 1958.
Tõlkinud Maria Hange.

„Maa õpetab meid paremini ennast tundma kui kõik raamatud.“

Klassikaline esimene lause järjest klassikalisemaks muutuvast teosest.

Kes ei teaks Saint-Exupéry imelisi lugusid. Minu tutvus temaga algas 1958. a, mil „Inimeste maa“ Loomingu Raamatukogus esmakordselt ilmus. Nii õhuke ja nii sügav raamat. Sellest erakordsest sügavusest, tihedusest ja mitmetahulisusest  ei saanud ma päris kohe aru – olin alles plikatirts, aga tasapisi jõudis loetu mu südamesse. Raamatuke ise on nüüdseks nii kulunud, et selle kaaned ja tiitelleht puuduvad ning siia otsisin kaane internetist.

Täna 52 aastat tagasi kirjutasin oma päevikusse  mõned tsitaadid sellest kaunist ja õilsast tekstist. Panen toona kirjutatu siia nii, nagu selle abituriendina üles tähendasin, jättes alles tolle päeva meeleolu.

24.II 65. kl.16.30
Täna on väljas nõelterava tuisu ja lõõtsuva tuule ilm. Tahab lausa pikali viia – nii kõvasti puhub. Aga tore on! Inimesed kõik nagu lumehanged ja puud nagu vatiga kaetud näärikuused.

Eile käisin kinos. „Nad läksid Itta“ – Itaalia-NSVL ühistoode. Raske film. Tulin saalist välja, päike paistis ja nii tohutu hea oli tunda, et sõda ei ole, et minu põlvkond pole sõda näinud ja arvatavasti ei näegi, sest pilveid ei tule, ei tule, ei tule!

Imelik – inimesed üksinda võisid olla kuitahes head, aga kellegi kõrgema käsul muutusid nad halastamatuks väesalgaks kõige selle vastu, mis maailmas head oli. Milline mõttetu asi on sõda! Hävitada seda kõike, mis on loodud, on ju alati kergem kui luua.

Enne õppima hakkamist lehitsesin vähekese Saint-Exupéry  „Inimeste maad“. Lüüriline ja siiras.

„Mägielanikele on pilvede meri samuti tuntud. Ainult nemad ei näe selles eesriiet muinasloole.“

„Mõtle siis nende peale, kes on seda enne sind läbi elanud, ja ütle endale lihtsalt: millega teised on toime tulnud, sellega saan minagi hakkama.“
(Muide, seda on hea meenutada just enne minu eesseisvaid küpsuseksameid – millega teised on toime tulnud, sellega saan minagi hakkama.)


„Miski ei asenda iialgi kaotatud kaaslast.“ – jah.

„Maa on ühtaegu nii tühi kui ka rikas. Rikas nende salajaste, peidetud, raskesti kättesaadavate aedade poolest, kuhu meie amet meid kindlasti viib, olgu siis ühel või teisel päeval. Elu võib-olla lahutab meid meie seltsimeestest, ei lase meil nende peale kuigi palju mõelda, aga nad on kuskil, alati ei teagi, kus, vaikselt ja unustuses, kuid see-eest on nad truud! Ja kui meie teed ristuvad, raputavad nad rõõmsalt meid õlgadest! Tõsi, me oleme harjunud ootama...
Aga vähehaaval me avastame, et me ei kuule enam kunagi ühe seltsimehe helisevat naeru, avastame, et see aed on meile igaveseks suletud. Siis algab meie tõeline lein, mis pole enam ahastama panev, vaid veidi kibe.
Miski ei asenda iialgi kaotatud kaaslast. Vanu seltsimehi ei saa endale luua. Midagi pole kallimat kui ühised mälestused, paljud koos läbielatud rasked tunnid, tülid ja leppimised, südamepuistamised. Niisugust sõprust ei taasta. Kui istutatakse tamme, on asjatu loota, et õige pea võib tema lehestiku all varju leida.
Nii läheb elu. Algul me rikastusime, aastate vältel me istutasime, aga siis tulevad aastad, kus torm hävitab meie töö ja juurib metsa välja. Ükshaaval jätavad sõbrad meid ilma oma varjust. Ja meie leinasse seguneb nüüdsest peale kurb teadmine, et me vananeme.“

„Olla inimene, see on täpsemalt öeldes – olla vastutav. Tunda häbi viletsuse pärast, mis näiliselt ei sõltu sinust. Olla uhke võidu üle, mida seltsimehed on saavutanud. Tunda, et asetades paigale oma kivi, aitad sa ehitada maailma.“

Järgmisel, 1966. a ilmus „Inimeste maa“ taas. Siis juba kõvakaanelises köites, mis sisaldas Saint-Exupéry nelja raamatut, lisaks „Inimeste maale“ (1939) oli selles „Öine lend“ (1930), mis valimikule nime andis, „Lahingulendur“ (1942) ja „Väike prints“ (1943). Saatesõna kirjutas tollane populaarne looduse- ja sõnamees Jaan Eilart. Sellest sai üks mu lemmikraamatuid, mis on praegugi riiulis kõige käepärasemas kohas.

2003. a ilmus eesti keelde tõlgituna veel üks imekaunis Saint-Exupéry raamat – „Tsitadell“ (1948). See on nii ilus ja mitmetahuline tekst, et seda on raske, võib-olla isegi võimatu kiiresti lugeda (aga autor kirjutaski seda kümme aastat ja teos ilmus postuumselt) – loetu teeb hingele haiget, aga muudab selle ülevaks. „Tsitadell“ on kui hindamatu aare, omamoodi testament, pühendus ja palve.

* Antoine de Saint-Exupéry (29. juuni 1900 – 31. juuli 1944) oli prantsuse kirjanik ja lendur.

Antoine de Saint-Exupéry „Terre des hommes“ (1939).

19/02/2017

„Avakum Zahhovi seiklused“


Andrei Guljaški
„Avakum Zahhovi seiklused“

Eesti Raamat. Tallinn 1971
Bulgaaria keelest tõlkinud Aleksander Kurtna.
Kujundanud Heldur Viires.

Minu noorusajal oli Avakum Zahhov väga populaarne. Eks olnud ju paljud nõukogude ja sotsialismimaade seiklusjutud nutikatest või vähemnutikatest luurajatest ja vastuluurajatest. Bulgaaria vastuluuraja Avakum Zahhov eelnes hiljem ülikuulsaks saanud Maksim Issajev/Stirlitzile, kes asus Julian Semjonovi romaanis „Seitseteist kevadist hetke“ tegutsema 1972. a. Ka poolakate kapten Klossi polnud veel olemas, kui Andrei Guljaški 1960. a oma Avakum Zahhovi välja mõtles.

Mäletan uduselt, et esimest tutvust tegin Avakum Zahhoviga mingi ajalehe, vist Noorte Hääle sabas ilmuva järjejutu kaudu. 1963. a sai Avakum Zahhovit näha ka meil linastunud bulgaaria filmis. Kui neli jutustust 1971. a ühtede kaante vahel ilmusid, osteti 40 000-line tiraaž kiiresti ära.

Raamatus on jutustused „Juhtum Momtšilovos“, „Seiklus keskööl“, „Vihmasel sügisel“ ja „Uinuv kaunitar“. Viimane neist jäi mulle kõige paremini meelde, sest selles oli pikalt juttu salakirjadest, mis on ju väga põnev teema.

Avakum Zahhovile meeldisid mõttemängud, ta oli väga arukas ja loogiline. Moskvas oli ta kaitsnud väitekirja arheoloogiast, kuid Bulgaarias sai temast julgeolekutöötaja ja arheoloogiainstituudi mittekoosseisuline teadur. Veel omas ta sügavaid teadmisi füüsikast ja matemaatikast, oli osav fotograaf.

„Avakum Zahhovi poissmehetoas ei olnud midagi märkimisvääreset, aga mees ise oli väga huvitav ja omapärane. Kasv sada kaheksakümmend sentimeetrit. Laiad, tugevad, pisut ettepoole hoiduvad õlad, pikad, rasked, küünarnukkidest kõverdatud käed. Eemalt vaadatuna näis ta raskekaalu poksijana, ekstšempionina, kes on hiljuti ringist lahkunud kõrge ea tõttu, mis ei luba enam selle spordialaga tegelda: Avakum oli neljakümneseks saamas. Aga see esimene mulje, nagu oleks ta toore füüsilise jõu mees, hajus kohe, niipea kui sa talle otsa vaatasid.“

Kogumiku esimest juttu jutustab Momtšilovo küla veterinaararst Anastassi Bukov, kellest esimese juhtumi uurimisel saab Avakum Zahhovi ustav abiline ja sõber kogu eluks. Päris doktor Watsoni mõõtu tegelane ta siiski pole. Just temalt saame teada, et Avakumi kirgede hulka kuuluvad kaminad, piibud ja matemaatilised mõistatused, et ta lemmikaastaaeg on sügis ja lemmikilm kerge vihmasabinaga. Bukovist saab hiljem bakterioloog ühes Sofia teadusasutuses, tema sõprus Avakumiga jätkub ja nii jutustabki ta Zahhovist järjest uusi lugusid. Guljaški kirjutas neid kümmekond. Zahhovit on nimetatud Bulgaaria Sherlock Holmes'iks.

Zahhovi-lugude tegevus hargneb 1950ndate aastate lõpul, 1960ndate alguses, mis oli Bulgaaria jaoks ideoloogiliselt keerukas aeg. Sellest on märke ka raamatus, kuid kirjapandu põnevus on siiski nauditav. Zahhov töötab vigadeta, mõtestades kogutud fakte. Kui kõrgelt autor oma tegelaskuju hindas, näitab tõik, et ühes jutustuses (1966) pani Guljaški Zahhovi võitlema James Bondiga. Tollane tsensor keelas selles tekstis kasutada mõistet „agent 007“ - seetüttu ilmus jutustus pealkirjaga „Avakum Zahhov 07 vastu“.

N-ö maitsmiseks veel üks tekstinäide. Siinkohal tuleb öelda, et raamatu teeb nauditavaks meie vaieldamatu tõlkekorüfee Aleksander Kurtna igati tasemel tõlge.

„Niiviisi seisid Avakumi ees korraga kaks rasket ülesannet: hoida oma elu ja paljastada Arseni nime kandva mehe tõeline olemus. Avakumil ei olnud seni veel mingeid tõendeid tema seadusevastasest tegevusest või sidemeist kuritegeliku maailmaga. Seepärast polnud ka alust polkovnik Manovi abi paluda, kes oleks tingimata fakte ja tõendeid nõudnud. Parimal juhul oleks polkovnik uurimise kellelegi teisele usaldanud ja Avakumi kas või maa alla peitnud.
Mis tal säärasel korral üle jääks? Muistsed mälestised ja mosaiigid? Filmikaamera ja sentimentaalsed maastikud? Loobuda nende pärast naudingust, mida pakub mõistatuse lahendamine ja väärilise vastase seljatamine? Mitte mingil juhul! Alanud võitluse perspektiivid tõotasid kahtlemata võrratult tugevamaid elamusi.“


Bulgaaria 1963. aasta filmi „Seiklus keskööl“ saab vaadata siit: https://www.youtube.com/watch?v=Q3WNXVjDim8
Selles filmis mängis Avakum Zahhovit bulgaaria näitleja Ljubomir Dimitrov (fotol).
1980. a valmis ka bulgaaria teleseriaal „Avakum Zahhovi seiklused“.

* Andrei Guljaški (7. mai 1914 – 3. juuli 1995) oli bulgaaria kirjanik.

Андрей Гуляшки „Приключенията на Авакум Захов“. („Случаят в Момчилово“ – 1960; „Приключение в полунощ“ – 1960; „През една дъждовна есен“ – 1963; „Спящата красавица“ – 1961).

250.

13/02/2017

„Kured“


Mykolas Slutskis
„Kured“

Valimik jutte noorsoole.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1957.
Leedu keelest tõlkinud Mart Pukits.
Illustreerinud Erik Vaher.

Sisaldab 13 jutustust, mis minuvanustele olid vist esimeseks põhjalikumaks tutvuseks leedu kirjandusega.

Mykolas Sluckise (kasutan siin nime leedukeelset kirjapilti) tegelased on tavalised Leedu poisid-tüdrukud, üsna samamoodi askeldavad, nagu meie kirjanduse kõigile tuttavad koolipoisid kas Palamuselt või mujalt.

Esimeses jutus „Protest“ läheb vaese pere poeg Petriukas kaupmehelt heeringaid ja leiba tooma, lootes saada need võlgu, sest isa pole veel palka saanud. Poiss saab kolm roostekarva, rebenenud seljaga heeringat ja kannika kuivanud leiba ning palub oma haige õe jaoks barankat, mida kaupmees talle aga ei anna. Koduteel tulevad talle kallale rikkamad poisid, kes löövad heeringad jalaga porilompi. Petriukas astub selle ülekohtu vastu...

Mitu juttu on kirjutatud kirjaniku enda elujuhtumite põhjal. Nendes pajatab ta oma lapsepõlvemeenutusi, aga kirjutab ka sellest, et on ristuvatel sõjateedel kohanud paljusid poisikesi: „Ma nägin neid lahinguis ja pommituslennukite rünnaku ajal, ja rindelähedases maani mahapõletatud külakeses, nägin, kuidas nad tassisid suuri kompse, mida enne olid kandnud nende emad, kes nüüd lebasid purustatud peadega kraavis. Ma hakkasin neid armastama, armastama kogu südamest. Võib-olla sellepärast, et nad, nösuninalised ja heledajuukselised, olid alati muretud ja ühtlasi oma ea kohta liiga tõsised...“

Tüdrukuid on Sluckise tegelaste hulgas ka. Mulle meeldis esmasel lugemisel eriti tema jutt „Kirjakandja tütarlaps“, mille peategelane kannab kirju laiali ja rõõmustab nende saajatega koos. Siis aga märkab ta, et ühele vanale kojamehele ei kirjuta keegi ja tal hakkab vanast mehest kahju...



Raamatu kaanepilt meeldis mulle: see vana maja ja need kured... Võib-olla needsamad, kes valimiku nimijutus Vytukasele ja tema perele õnne tõid...

* Mykolas Sluckis (20. okt 1928 – 25. veebr 2013) oli leedu kirjanik. Tema esimene kirjatöö avaldati 1945. a. Pärast Vilniuse ülikooli lõpetamist hakkas ta usinasti kirjutama ja avaldas mitu lühijutukogumikku. Kahe tema romaani järgi on tehtud täispikk film. Eakana, pärast Leedu taasiseseisvumist kirjutas Sluckis vähe, kuid pälvis 2004. a Vytautase Risti ordeni suure risti, mis on Leedus üks kõrgemaid autasusid.
Foto internetist.

* Erik Vaher (11. aprill 1921 – 18. jaanuar 1992) oli graafik, raamatute illustraator ja karikaturist.

* Mart Pukits (30. aprill 1874 – 7. juuni 1961) oli eesti graafik, tõlkija ja ajakirjanik. Valdas leedu, ungari ja läti keelt. Oli üks kunstiühingu Pallas asutajaid.

Mykolas Sluckis „Gandrai“ (1957).

10/02/2017

Vahepala: värsipõimikud 1961—1964

Minu keskkooliaastad olid täis poeesiat. Luuletajateks olid saanud Paul-Eerik Rummo, Hando Runnel, Arvi Siig, Rudolf Rimmel, Mats Traat, Enn Vetemaa, veel paljud teised, kelle värsse me ahmisime nagu õhku.

Kirjanduslikud kolmapäevad Harju tänava Kirjanike Maja  saalis olid pilgeni täis, neist tehti teleülekandeid. Meie klassist käis seal pidevalt mitu õpilast. Mina üsna loomulikult ka. Noored ja vanad luuletajad, sekka ka prosaiste, noored ja vanad näitlejad, sekka ka mõni muusikapala – oh, kuidas me kõigi nende esitusi nautisime! Ilmusid noorte autorite luulekassetid ja muud luulevalimikud. Ja mitte ainult eesti luulest.

Luulevaimustus oli tabanud ka näiteks moskvalasi, kes sadade kaupa ruttasid Jevgeni Jevtušenko, Robert Roždestvenski, Bella Ahmadulina, Andrei Voznessenski, Bulat Okudžava jpt luuleõhtutele. Luulet ilmus ajalehtedes ja ajakirjades.

1963. a ilmus eesti keeles 175leheküljeline ja 52 kopikat maksev „Värsipõimik 1961“ – valik vene luuletajate värsse. See oli Eesti Riikliku Kirjastuse uue luulesarja algus.

Põimiku koostanud Erni Hiir kirjutas saateks: „Käesolev raamat sisaldab valiku 1961. aastal perioodikas ilmunud vene luulest. „Värsipõimikusse“ on püütud haarata kõige parem ja iseloomulikum, mida tolle aasta ajakirjandus luule alal pakkus. Autorid on järjestatud alfabeetiliselt, kuna raamatus on tahetud anda ülevaadet peamiselt luuleaastast, mitte üksikute poeetide loomingust. Kirjastusel on kavas avaldada ka järgnevate aastate luuleparemikku samasuguste värsivalikute kujul.“

See oli hea mõte ja lugejad võtsid selle tänuga vastu. Esimese värsipõimiku kujundas Herald Eelma, teise Avo Keerend, 1963. aasta oma Heldur Viires ja neljanda, mis minu teada ka viimaseks jäi, Allex Kütt. Tõlkijatenimistus oli enamik meie luuletajaist, nii noored kui vanad. Kõik neli põimikut koostas Erni Hiir.


Et tegu oli ajakirjanduses ilmunud luuletustega, oli tõlgitu hulgas ka n-ö puhtakujulist tähtpäevaluulet, aga seda väga vähe. Oli ka väga häid luuletusi, mille headus ei ole paljude aastate möödudes kadunud.

Arvatavasti panen siia blogissegi tulevikus aeg-ajalt luuletusi nendest põimikutest. Alustuseks üks ehe armastusluuletus poetessilt, kelle luule hakkas mulle meeldima just nende põimikute kaudu.

* * *
Veronika Tušnova

Morn, vihmane pimedus
tiirutab tänavaid mööda.
Sa lubad su südamel
tänaseks ööks minu kaitsejaks jääda?...
Sa lubad tas koiduni peavarju
linnule, kel pole kodu?...
Mul on hirm,
nagu õõtsuks mu jalge all põhjatu korisev lodu.
Sa võta mu hing –
ta on puhas ja palav ja aus ja hellitlev.
On kahju, nii kahju,
et kasutult hääbuma peab ta selliselt.
Kes vajab, et säiliks mu süda,
mu kulmud, mu naeratus –
ja teeb,
et pikemalt kestaks
mu vastu su armastus?
Kes mäletab mind,
kui katab mind murupind mullane,
kes ütleb:
„Küll olid sa minule hea ning kullane!“
/“Värsipõimik 1964“, Eesti Raamat. Tallinn 1966. Tlk Muia Veetamm./

* Veronika Tušnova (1911—1965) oli vene luuletaja. Eelkõige on tuntud tema armastusluuletused, millest mitu tükki on populaarseks laulnud Alla Pugatšova.

* Erni Hiir (1900—1989) oli eesti luuletaja ja tõlkija.

* Muia Veetamm (1907—1995) oli samuti eesti luuletaja ja tõlkija.

06/02/2017

„Siug“


Aleksei Tolstoi
„Siug“

Loomingu Raamatukogu nr 8 (32).
Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus.Tallinn 1958.
Tõlkinud Debora Vaarandi.

Õhuke vihik, mis ilmus Aleksei Tolstoi 75. sünniaastapäeva puhul, sisaldas kolme novelli: „Mees näpitsprillidega“ (1916), „Lihtne hing“ (1919) ja „Siug“ (1928). Kahte esimest, tuleb tunnistada, ei mäleta ma eriti ja pidin neid nüüd üle lugema, seevastu kolmas, erutav lugu tugeva karakteriga kirglikust naisest, on esimesest lugemisest saadik vägagi hästi meeles. Seda on ju ka peetud üheks huvitavamaks ja mõjukamaks novelliks vene (nõukogude) kirjanduses üldse.

Tuletan siinkohal lugejatele meelde, et paljud neist on „Siugu“ näinud, kui mitte kinos (Dovženko-nim kinostuudio 1965. a, peaosas Ninel Mõškova, plakat kõrval), siis lavalaudadel meie oma Eestimaal.  „Rästiku pihtimus“ esietendus Noorsooteatri väikeses saalis 7. septembril 1979 ja selle teatritükiga kinnistas Marje Metsur end paljude vaatajate südamesse. Ettepaneku lavastada Aleksei Tolstoi „Siug“ oli teinud Noorsooteatri tollane kirjandusala juhataja Mati Unt, kes tüki ka lavastas. Kokku esitati seda etendust 200 korral. Praeguseks on „Rästiku pihtimusest“ tehtud uuslavastust (2016) ka teles näidatud.

Aga enne selle erilise novelli juurde suundumist panen siia kaks katket raamatu esimesest kahest novellist. Need iseloomustavad hästi Aleksei Tolstoi üldist suhtumist oma tegelastesse. Otsesõnu öeldes kollitab tema tegelasi üksindus oma eri variantidega.

„Stabessov istus trepiastmele ja toetas lõua kätele... Pimedusse mattunud maad polnud näha. Ta oli siin täiesti üksi. Maa oli nagu ära lennanud sinna, tähtede juurde, ja maast, elust, mis ainult üheks hetkeks oli meelitanud teda kauniduse ja soojusega, lahutas teda käsitamatu eetrimeri.“

„Kuid keegi ei julgenud temast halvasti mõelda. Katja oli vallaline, üksik neiu, teenis endale ise leiba, ja kui ta ka alalõpmata armunud oli, eriti sügiseti ja sügissesoonil, siis polnud tal võib-olla endalgi säärase iseloomu üle hea meel ja ta ei teinud seda sugugi selleks, et oma klientidele meelehärmi valmistada.“


Siug – ühiskorteris elav Olga Zotova mõjub oma naabritele ohtlikuna, niisugusena, et nad soovitavad temast eemale hoida. Tema askeetlik tuba on naabrite arvates nagu mõne demobiliseeritud soldati oma, kord ülikorras, siis jälle pööraselt korratu. Ka naise hingeelu on samasugune, kord talitsetud ja isegi vagur, siis aga ülipöörane. See toob kaasa tema elu järjekordse katastroofi.

Juba noorena „nuttis ta vist välja kõik pisarad, mis talle elus määratud olid. Ta mureta ja hooleta noorus oli katkenud. Hing kattus korbaga nagu kinnikasvav haav. Ta ei teadnud veel, kui palju oli temas varjul sünget ja kirglikku jõudu.“

See on taas niisugune kirjandusteos, mille ümberjutustamine oleks patt – lugejal jääks siis suur elamus saamata. „Kahekümne kahe aastaselt tuli tal alustada kolmandat elu,“ aga sellegi õnnestumisele sai takistuseks temas peituv „metsiku vihkamise laine“. Praegu nimetatakse niisugust seisundit, kui inimene ei saa üle kunagisest sõja- ja surmakogemusest, „sõjasündroomiks“. Olga elu keerdkäigud on novellis sedavõrd keerulised ja tema olemus nii mitmetahuline, et neisse peaks igaüks ise süvenema.

* Aleksei Tolstoi (10. jaanuar 1883 /vkj 29. detsember 1882/ – 23. veebruar 1945) peateoseks võib pidada romaanitriloogiat „Kannatuste rada“ (1922–1941). Ajalooliste romaanide hulgas on kindlal kohal tema mahukas „Peeter I“ (1929–1945).

Väga köitvad ulmekad on „Insener Garini hüperboloid“ (1925–1927) ja „Aeliita“ (1922–1923), lapsi aga on vaimustanud „Kuldvõtmeke ehk Buratino seiklused“ (1936).  Eesti keelde on tema rikkalikust loomingust lisaks eelnimetatutele tõlgitud ka kodusõjateemaline jutustus „Leib“ (1937).

Алексей Толстой „Гадюка“ (1928).


01/02/2017

„Võlupeegel“



„Võlupeegel“
Rahvaste muinasjutte II
Ilukirjandus ja Kunst. Tallinn 1948.
Illustreerinud Viktor Karrus, Ott Kangilaski.
Tõlkinud Ene Ambur, Artur Koskel, Jaan Rummo.

Selle muinasjutukogu krooniks oli minu arvates araabia muinasjutt „Aladini imelamp“.



Kuid ka kõik teised idamaised lood on huvitavad – türgi, india, hiina, korea ja jaapani muinasjutud tõid taas hulgaliselt valitsejaid ja alamaid, koletisi ja kaunitare, tarku tütarlapsi ja tohmanist talupoegi, südametuid abikaasasid ja õelaid naabreid, kelle kõigi nimed imeliselt kõlasid – kõik need Bedrulbudurid, Söilemesid, Kanajamandšarid, Mandhumathanad, Urasima Tarod jt.



Päris huvitav on praegu lugeda ka Maksim Gorki sissejuhatust sellele kogumikule (mis ju, nagu tollel ajal enamasti kõik taolised raamatud, vene keelest tõlgiti). Gorki kirjutas muinasjuttudest, fantaasialennust, mis on loonud ja aidanud arendada oletamisvõimet ja selle kaudu edasist loometegevust. Muinasjuttude „sõnakangas on sündinud kauges muinasajas; selle mitmevärvilised siidlõngad on ulatunud üle kogu maakera, kattes seda imeväärselt kauni sõnavaibana.“ Võib-olla kõik ei tea, aga proletaarne kirjanik Maksim Gorki kirjutas ka väga häid kunstmuinasjutte ja kasutas muinasjutu- ja legendielemente oma paljudes jutustustes ja romaanides.


Vaata ka: „Sõbralikud vennad“.