Linda Järve: Meenutused lapsepõlves ja nooruses loetud raamatutest palju aastaid hiljem

24/01/2017

„Lõuna-Ameerika variant“


Sergei Zalõgin
„Lõuna-Ameerika variant“

Eesti Raamat. Tallinn 1975.
Tõlkinud Hans Luik.
Kujundanud Vladislav Staniševski.

Nõukaajal öeldi, et see on raamat kaasaegsetest intelligentidest. Praegu omistataks sellele kindlasti nimetus „naistekas“, eriti soovitatav 40+ lugejale. Mõlemad on õiged väited. Eelkõige on see romaan ühe naise armastusest. Sellest, kuidas ta hakkab järjest vähem hindama oma üsna head abikaasat ja pereelu ning kiindub üha rohkem oma unistuste mehesse. Unistused aga ei moodusta alati jalge all kindlat pinda.

Peategelasel Irinal ei vea peale armastuse ka pojaga, tööga, tema arvates eluga üldse. Nii ta uneleb ja unistab ja kõik läheb kuskile mööda.

Ilmumise ajal oli sellise sisuga romaan paljudele üllatus – nii tugevasti erines see nõukogude paatoslikest, kohustuslikult reibastest teostest. Ja see üllatus võeti rõõmuga vastu, raamat osteti kiiresti ära, lugemistubadesse tekkisid järjekorrad. Üllatuti, kui hästi ja täpselt on meeskirjanik suutnud kirjeldada naistegelase kõige peenemaid tundmusi ja hingeliigutusi. Zalõgini tundlikkust võrreldi Maupassanti, Flauberti ja Tšehhovi omaga.

Mõnevõrra teisiti arvas Juri Rjurikov (kelle armastusekäsitlustest on eesti keelde tõlgitud „Kolm kiindumust. Armastus eile, täna, homme“; ilmunud nii ajakirjas Noorus kui ka eraldi raamatuna). Ta leidis, et „Lõuna-Ameerika variandi“ peategelane on mehistunud naine, kes on küll emotsionaalne, kuid seda mõistusele tuginedes. Ta nagu tunneks mõtetega, tõelisi tundeid tal aga ei ole, nende asemel mõtleb ta tunnetest, muutudes niimoodi mingisuguseks naiselikkuse skeemiks või õigupoolest sootuks olevuseks. Ta mõtleb naiselikult, kuid tema mõtted on viljatud ja meenutavad ilma lehtedeta puuoksa. Sellist naist nimetas Rjurikov emantsipeerunud naiseks.

Mõni tsitaat mulle meeldinud romaanist:

„Mees oli Irina Viktorovnale väga lähedal, alati liiga kättesaadav; praegu ägises ta sügavas unes – tal oli alati terve inimese oivaline uni, eriti veel nüüd, pärast uneta ööd /---/ Ta oli läbilõhki tuttav ja rohkem kui reaalne, sellepärast vist Irina Viktorovna ei mõelnudki midagi muud, kui et ta on liiga lähedal ja liiga silmanähtavalt reaalne. Liiga!
Irina Viktorovna ja tema mõtlemisaine, saati siis veel unistuste objekti vahel pidi ikka olema teatav distants. Seda nappi, kuid vaba ruumi ta armastaski täita oma mõtetega.“

„Arvatavasti jaguneb maailm ka kõikide teiste inimeste silmis kaheks – inimeseks endaks ja kõigeks, mis teda ümbritseb –, Irina Viktorovnal aga oli esimene osa üha valdavamalt ülekaalus, ja ainult mõnikord, tundes end välismaailma ees võlglasena, ta lausa lahustus kõiges ümbritsevas, vaatas, kuulas, aistis seda kõikide meeltega, nagu alles hiljaaegu, oma neljakümne viiendal sünnipäeval.“


* Sergei Zalõgin (23. nov /6. dets/ 1913 –  19. aprill 2000) oli nõukogude kirjanik, kirjandusajakirja Novõi Mir peatoimetaja.

Сергей Залыгин „Южноамериканский вариант“ (1973).

No comments:

Post a Comment