Linda Järve: Meenutused lapsepõlves ja nooruses loetud raamatutest palju aastaid hiljem

14/08/2017

„Imeflööt“


Emil Kolozsvári Grandpierre
„Imeflööt. Ungari muinasjutte“

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1959.
Ungari keelest tõlkinud Valmen Hallap, Tiiu Kokla, Paul Kokla, K. Kont, Heldur Niit,  Paula Palmeos, Aino Pervik ja Huno Rätsep.
Illustreerinud Erik Vaher.

Nägin internetist, et Varrakul on augusti lõpul taas kordustrükina ilmumas üks mulle lapsepõlvest väga tuttav raamat – Emil Kolozsvári Grandpierre ungari muinasjuttude kogumik „Imeflööt“. Kui see esmakordselt eesti keeles ilmus, olin 13aastane. Küll mulle meeldis see raamat. Imepõnev oli!

Ja Erik Vaheri illustratsioonidel on oma kordumatu fluidum – need lapsemeelselt kelmikas-sõbralikud joonistused ja eriliselt meeldesööbinud kaanepilt meeldisid mulle ja paarkümmend aastat hiljem ka mu pojale.




Veel on mu koduriiulis selle muinasjutukogumiku uuem väljaanne (1981), mis sai ostetud samuti vahvate piltide pärast.  Seekord oli kunstnikuks Heldur Laretei, kelle pildikeel on hoopis teistsugune,  ja trükitehnika võimaldas ka selle, et raamat on erakordselt värvikirev ja lustakas.





Muinasjutud ise on mul praeguseks vaid üksikute juppidena meeles – tulekski uuesti üle lugeda, et püsiks kindlamini mälus kuningas, kelle üks silm nuttis, teine naeris, kuningatütar, kes tantsis habemenugadel, kiviks muudetud mees, tark kuninganna ja kõik need teised poolesaja muinasjutu tegelased, kes kunagi nii lõpmatult paelusid ja lapsehinge jäid.

* Emil Kolozsvári Grandpierre (15. jaanuar 1907 – 11. mai 1992) oli Ungari kirjanik, kriitik, tõlkija ja ajakirjanik.

Emil Kolozsvári Grandpierre „A csodafurulya“ (1955).

04/08/2017

„Külalapsed“


Nikolai Nekrassov
„Külalapsed“

Kogust „Valik luuletusi“
Eesti Riiklik Kirjastus.Tallinn 1952.
Tõlkinud August Sang.
Illustreerinud Dementi Šmarinov.
Kujundanud Villu Toots.

Kui päris aus olla, siis sellest luulekogust ma „Külalapsi“ veel väga tähele ei pannud. Küll aga meeldis mulle selle värssjutustuse järgmine väljaanne 1954. a, samuti August Sanga tõlkes, aga nüüd juba Ants Viidalepa värviliste piltidega. Kahjuks ei ole mul seda raamatukest enam alles, seepärast on siin üksnes selle internetist leitud kaanepilt, siinsete mõtiskluste lisaks aga on valikkogu illustreerinud Dementi Šmarinovi mustvalged pildid.

1861. a elas Nekrassov Grešnevo külas (mis kuulus luuletaja suguvõsamõisale Volga kaldal, 20 km Jaroslavlist) ja kirjutas seal juuli algul ühe oma kõige tuntumatest luuleteostest, mis vene keeles kannab pealkirja „Крестьянские дети“. Sealtpeale oli see luuletus kõikides koolilugemikes kogu Venemaal ja hiljem NLiidus. Seda õppisid ka Eesti NSV koolilapsed.

Luuletus on väga ilus ja südamlik. Algab poeedi ärkamisest heinaküünis, kus:
„… on ase täis päikesekiiri.
Nii mõnus on lesida – lahe on rind“
, kuid siis ootamatult:

„… korraga väljas on sosin ja sahin,
näe – seinapraos teraste silmade kee.
Seal segi on sinised, pruunid ja hallid  –
nii lilledest kirendab niit.
Need muretud silmad on minule kallid,
suurt usaldust, headust loen siit.
Hing alati muutub nii lihtsaks ja vagaks
ilmsüütute pilkude all.“


Kui kirjanik teeskles, et magab edasi, hakkasid lapsed isekeskis sosistama, kuni märkasid, et tal on silmad avatud ja panid:
„...plehku kui tuul.
Nii vilja seest vahel, kui ligined huupi,
vurr! varblaseparv tõuseb lõikusekuul.“


Siit kasvab välja luuletaja meenutus oma lapsepõlvest, sellest ajast, mil küla ja mõisa läheduses asuv maantee oli kõiksugu töötavat rahvast täis, aga külalapsed elasid oma elu, uidates seenil ja karastades end jõe vilus voos. Kuid kogu aeg on neil lastelgi kukil paratamatu vajadus tööle hakata. Nii meenutab kirjanik kohtumist tillukese koormavedajaga, kes:
„käppkinnastes suurtes, poolkasukas härmas,
kui pöialpoiss muinasloost näis“
, aga ometi oli vaid rasket tööd tegev laps.

Nii jõuabki poeet taas töö ülistuseni, mis on tema loomingus sage:

„Siis mängige! Kasvage, rõõmsad ja vabad!
Seepärast te mängudemaaks
ju ongi need kasinad nurmed ja rabad,
et jäädavalt armsaks need saaks.
Et kasvuea pärand jääks ikka te hinge,
et töötavat elu te halvaks ei peaks!
Ees juhtijaks nooruse luule – nii minge
ja elage kodumaa heaks...“


* Nikolai Nekrassov (Николай Алексеевич Некрасов; 10. detsember 1821 – 8. jaanuar 1878) oli vene kirjanik ja kriitik.
Pilt valikkogu tiitellehelt.

* Dementi Šmarinov (12. mai 1907 – 30. august 1999) oli vene kunstnik ja kunstiõpetaja.

Николай Некрасов „Крестьянские дети“ (1861).

01/08/2017

Vahepala: minu uus raamat „Nooruse lugu“ ilmub augustis

Ma ei ole tavaliselt oma ühe blogi postitusi teise kopeerinud, aga mõnikord on siiski sellest ka erandeid. Seekordne postitus on üks neist eranditest, sest kopin siia kogu täiega oma postituse blogist Kruusatee. Blogide lugejaskond on ju mõnevõrra erinev ja tahaksin oma uudist ning rõõmu kõigiga jagada.

* * *


EELTEADE: Võin nüüd siis saladuskatet kergitada ja oma lugejatele seda välja öelda, millele seni oma blogis Kruusatee  vaid paar korda vihjanud olen. Eelmisel aastal tegin kirjastuse palvel päris kaua kirjatööd. Nüüd, augustis on sarjas „Aja lugu“ selle viljakesena ilmumas mu raamat „Nooruse lugu“.

Sellest annab teada kirjastuse Petrone Print veebileht:
https://petroneprint.ee/raamatud/nooruse-lugu/

Tänan Eesti Kultuurkapitali loometöötoetuse eest.

Aitäh toimetaja Ruth Mägile, keeletoimetaja Riina Tobiasele ja kujundaja Margit Randmäele.

Tegin Kruusatee blogis  „Nooruse loole“ ka eraldi lehekülje, kuhu saab tulevikus kirja teave ja muu, mis raamatuga seostub.

Täiendan seda postitust ka tekstiga raamatu tagakaanelt:

Ajakiri Noorus oli ilmumise ajal (1946–1997) ülipopulaarne. Laialdasest levikust ja tohutust lugejahuvist hoolimata kadus see aga olematusse, et nüüd elada mälestustes ja legendides. Miks nii juhtus? Ajakirja tegemisest, tsensuurist, loomingulistest õnnestumistest ja ebaõnnest on oma vaatenurga kirja pannud Linda Järve, kes oli Nooruse peatoimetaja aastatel 1984–1994.

See raamat on lugu lugudest. Eesti noorte elust nõukaajal ja pärast meie taasiseseisvumist. Sellest, mille keskel ja millest elasid praeguste noorte vanemad ja vanavanemad. Mis neid rõõmustas, mis neile muret tegi. Mitmesugustest aastatest, sealhulgas riigile ja rahvale murrangulisest ajast.

Raamat on ka lugu ajakirjanike ja autorite esimesest, teisest ja kolmandast noorusest. Üsna kindlasti leiab lugeja siit tuttavaid nimesid, võib-olla isegi enda oma. Tegid ju ajakirjas esimese trükiproovi näiteks Triin Soomets ja Kaie Ilves, usinad kirjutajad olid Kärt Hellerma, Märt Luige, Hille Karm, Hans H. Luik, aga ka Tõnu Trubetsky ja Andrus Kivirähk, pilte joonistasid Lembit Remmelgas ja Hillar Mets.

See on Nooruse lugu.


Lisan siia ka, et see ei ole kirjaniku, vaid on ajakirjaniku raamat.

EDIT: 16. august 2017. E-raamat eilsest müügil, paberraamat ilmub ka kohe-kohe.

19/07/2017

„Kivid ja linnud“


Pablo Neruda
„Kivid ja linnud“

Sarjast „XX sajandi luule“
Eesti Raamat. Tallinn 1968.
Tõlkinud Johannes Semper.
Kujundanud Heldur Laretei.

Pablo Neruda luuletusi lugesin esmakordselt väikesest rohelisekaanelisest raamatukesest „Valik luuletusi“, mis ilmus 1953. a ja mille oli tõlkinud Johannes Semper. Aeg on selle raamatukese mu riiulitelt minema viinud, kaanepildi siiski leidsin kõikemäletavast internetist.

Toonasest lugemisest ei jäänud mulle küll midagi eriti meelde, aga olin siis ka alles seitse või kaheksa aastat vana ja ilmselgelt liiga noor selle kauge maa luuletaja mõistmiseks..

Järgmisena mäletangi kogumikku „Kivid ja linnud“, millel on erakordselt mõjuv kujundus. Panen siiagi palju näiteid selle raamatukese vahelehtedest.

Johannes Semper tutvustas autorit:

„Pablo Neruda loov vaim on alatasa pulbitsev ja lainetav ääretu ookean, mis järjest uusi aardeid kaldale paiskab. Reaalsest maailmast lähtudes kujundab ta oma uue luulemaailma.
Tema jaoks pole maailmas asju, mida ei saaks luuleks muuta või millest ei saaks luulet välja lugeda. Missugune teine poeet on oma teose pühendanud ainult kividele või lindudele?
Paistab, nagu  oleks Apollon Pablo Nerudale kinkinud Midase võime oma puudutuse läbi kõik kullaks muuta, ainult selle vahega, et tema puudutusest kõik luuleks muutub.“

Veel on öeldud, et Neruda värss ei tunne mingeid kammitsaid. Minugi jaoks on olnud huvitav just see paindlikkus, mängulisus, mitmekesisus, värvikus, nauditav erootilisus ja kõik muu, mida Semper nimetab moodsa luule peadpööritavate kaugushüpetega seostuvaks.

Ka proosas on Neruda lummav. Mulle on suurt lugemishuvi ja -mõnu pakkunud tema mälestused, mis eesti keeles ilmusid pealkirjaga „Tunnistan, et olen elanud“  (Eesti Raamat. Tallinn 1983, tlk Tatjana Hallap) ja mille alustuseks luuletaja ütles:  „Minu elu on elu kõikide elust – poeedi elu.“

Muu hulgas meenutab Neruda selles, et vaevalt kirjutama õppinuna oli tema esimene luuletus „pühendatud emale, see tähendab tollele, keda emaks pidasin, minu ingellikule kasuemale, kelle mahe vari kaitses tervet mu lapsepõlve.“

„Tunnistan, et olen elanud“ on üks neist raamatutest, mida olen lugenud mitu korda ja tahan ikka ja jälle uuesti lehitseda, leides sealt alati mingi huvitava varjundi. On täiesti võimalik, et kunagi siin selle raamatu kohta ka pikemalt kirjutan.




Aga lõpetuseks lisaks eelnenud armastussonetile, mis ühel siinsel pildil, väike luuletus ohakalinnust.

OHAKALIND

Vilksatas paplite vahel
väike kollane jumal,
tuuletiibadel tõustes
jättis taevasse värina,
kivise flöödi helina,
vee vertikaalse niidi,
kevadeviiuli vindi.
Otsekui tuuleiilist kantud sulg
vilksatas tilluke olend,
see päevatuksatus,
see tolmukübe, see lilletolm,
see mittemiski! Ent mis jäi,
oli värisev valgus, päev ja kuld.

Olgu need luuletused rahustuseks neile, kes on kuulnud, et Pablo Neruda  (12. juuli 1904 – 23. september 1973) oli oma aja poliitilisemaid luuletajaid. Oli küll, aga talle polnud võõrad sügavad tunded, armastus ja ilu, mida tema värssides võib ikka ja jälle kohata.

Pablo Neruda „Las Piedras de Chile“ (1961), „Los Pájaros de Chile“ (1965).

01/07/2017

„Cosette“


Victor Hugo
„Cosette“

Pedagoogiline Kirjandus. 1941.
Prantsuse keelest tõlkinud Ferdinand Kala.
Illustratsioonid Lydia Mei.

Seda õhukest raamatukest (38 lk) ei ole mul enam alles, pildid on üksnes mälus ja selle postituse jaoks leidsin mõned neist internetist, aga selle muljeterohke lugemine tuli mulle meelde, kui nägin, et eile märkis Google ära Victor Hugo „Hüljatute“ lõpupeatüki esmailmumise 1862. aasta 30. juunil.

Google'i kunstnik on ühel pildil kujutanud just Cosette'i ja tänavapoiss Gavroche'i, kes samuti mu lapsepõlvelugemistes olulisel kohal oli.

„Cosette“ oli katkend „Hüljatutest“, adapteeritud sobivaks lugemiseks igale tütarlapsele, kurb ja pisaraid kiskuv lugu väikesest õnnetust tüdrukust.

Cosette'i ema Fantine andis vaesuse tõttu oma vastsündinud tütre õelate kõrtsmike Thenardier'ide hoolde. Ta küll lootis lapse kunagi tagasi võtta, kuid suri. Cosette jäi kõrtsipere kiusata ja põlata, kuni Jean Valjean ta vabaks ostis. Nii oli see omamoodi Tuhkatriinu-lugu…

Pärast selle raamatukese lugemist ei teadnud ma veel, et Cosette'i edasine elu kujunes paremaks, sest endine sunnitööline kohtles teda lausa lihase tütrena. „Hüljatute“ lugemiseni jäi mul veel mõni aasta. Victor Hugo „Hüljatutes“ on Cosette üks läbivaid tegelaskujusid – kirjanik jälgib tema elu pikalt kuni abiellumiseni ja Jean Valjeani surmani. Minu jaoks jäi Cosette siiski alatiseks endale suurt nukku igatsenud väikeseks tüdrukuks…

„Ta ei suutnud kuidagi sellelt nõiduslikult vitriinilt oma silmi ära pöörata. Mida rohkem ta vaatas, seda rohkem ta pimestus. Ta arvas nägevat paradiisi. Suure nuku taga leidus veel väikesigi nukke, ning Cosette'ile näis, et need kõik on haldjad ja inglid. Ja kaupmees, kes oma kaubaputkas edasi-tagasi jalutas, tundus talle peaaegu jumala endana.
 

Süvenenud imetlusse, unustas Cosette kõik muu, isegi ülesande, mille jaoks ta välja oli saadetud. Alles kõrtsiemanda karm hääl tõi ta äkki tegelikkuse juurde tagasi:
„Kuidas?! Sa tolkned ikka veel siin, laiskvorst! Oota, küll ma sulle jalad alla teen! Ma õige vaatan, mida sa seal kõõlud! Mine juba, sa värdjas!“
 

Kõrtsiemand oli heitnud pilgu läbi akna välja ja näinud imetluses paigaletardunud Cosette'i.
Haaranud pange, jooksis Cosette vee järele nii kiiresti kui jalad võtsid.“


Sel raskel teekonnal metsa vee järele kohtuski tüdrukuke esmakordselt tundmatuga, kellest tema saatus olenema hakkas...

(Siinne tsitaat ei ole siiski tollest 1941. aasta väljaandest, vaid „Hüljatute“ I osast, 1980. a väljaandest Immanuel Pau tõlkes.)

* Victor Marie Hugo (26. veebruar 1802 – 22. mai 1885) oli prantsuse kirjanik, kelle loomingut ma siinkohal pikemalt ei tutvusta, sest tema „Hüljatuid“ (1862), „Jumalaema kirikut Pariisis“ (1831), „Meest, kes naerab“ (1869) jt teoseid teavad tõenäoliselt üsna hästi kõik selle blogi lugejad, kui mitte raamatuna, siis kinolinalt.

Victor Hugo „Les Misérables“ („Cosette“;1862).

24/06/2017

„Kurja lilled“, „Raibe“


Charles Baudelaire
„Kurja lilled“

Loomingu Raamatukogu 35/36 (511/512).
Perioodika. Tallinn 1967.
Prantsuse keelest tõlkinud Ain Kaalep, Jaan Kross, Ilmar Laaban, Ants Oras, August Sang, Johannes Semper.

Homme on suur kirjanduslik tähtpäev: 160 aastat tagasi (1857) ilmus esmakordselt Charles Baudelaire' „Kurja lilled“ („Les Fleurs du Mal“) – luulekogu, millest prantsuse kirjandus üle ega ümber ei saa. Minu kooliaastatel räägiti dekadentsist vähe ja seda enamasti halvustavas mõttes, Baudelaire'i kohta ei saanudki me esialgu midagi rohkemat teada, kui et ta luuletas raipest. Kuid 1965. a väliskirjanduse õpikus keskkoolile (Kalju Leht, Ott Ojamaa) oli dekadentsist ja selle eelkäijast Baudelaire'ist ka paar päris teaberohket lehekülge, milles Baudelaire'i suhtumist maailmasse nimetati külmaks, meeleheitlikuks vihkamiseks ja põlastuseks, mida ta väljendas ülimalt meisterlikes ja stiilipuhtais värssides. „Enda sõnade järgi teritas ta oma riime nagu röövel pussi. Baudelaire on inetuse ja õuduse poeet. See pole enam romantikute ilutsev inetus – see on tõeline, naturalistlik inetus, mille ta luulesse tõi.“ Minu ülikooliaastatel käsitlesid aga Villem Alttoa ja Ott Ojamaa Baudelaire’i luulet elamusliku huviga.

Prantsuse Keisririigi kohus mõistis Baudelaire'i luuletused peagi pärast ilmumist hukka kui ühiskonna moraalile ohtlikud ja otsus püsis jõus kuni III Vabariigi lõpuni. Kuue luuletuse avaldamine keelati täielikult, ülejäänute avaldamisele vaadati samuti kurja pilguga kui jõleduste propageerimisele. Elu lõpus elas Baudelaire vaesuses, võlgades ning haigena. 46aastaselt suri ta halvatuna tõvevoodis.

Selles LR väljaandes kirjutab koostaja August Sang: „Mitte juhuslikult ei kanna „Kurja lillede“ esimene ja kõige mahukam tsükkel pealkirja „Spliin ja ideaal“. Kindlusetus ja inimsusele vaenulikus maailmas saab kunstiharrastus Baudelaire'ile religiooniks, mille teenimisega ta püüab elu vastuoludele vastu astuda ja neid ületada. Ajastu olemuse varane mõistmine, mille tõttu Baudelaire'i kaasaegsed teda õieti hinnata ei suutnud, tagas talle seda suurema tunnustuse järgnevailt sugupõlvedelt.“

See LR-vihik oli esimene eraldi raamatuna ilmuv Baudelaire’i luule väljaanne eesti keeles ja sisaldab ligi poole poeedi luuletustest.

Mulle Baudelaire'i luuletused meeldivad, veelgi enam: need on mu meelest ilusad. Nüüd, olles juba palju vanem kui Baudelaire oma surma ajal, tunnetan neis järjest huvitavamat maailmanägemist.

Siia panen luuletuse „Raibe“ („Une Charogne“) kaks eestindust, mis teineteisest üsnagi palju erinevad. Esimese neist leidsin internetist (Ninniku) ja see on pärit Johannes Aavikult. teine on LR kogust ja selle on tõlkinud August Sang.

RAIBE

Kas mäletad, mu arm, veel seda paha saatust
sel kaunil suvehommikul;
üks raibe, haisev, jälk, meil’ pakkus õudset vaatust
jalgraja järsul käänakul.

Ta jalgu õhku a’as kui ropp ja kiimal naine,
ta’st välja imbus kihvtisid;
ja tsüünilikult kõht end avas -- haisev aine,
täis pööritavaid aurusid.

Ja raipe toredust kui imet vaatles taevas,
kui lille, mis on puhkemas;
nii vänge oli hais, et Sina suures vaevas
ju olid ära nõtkemas.

Parv musti sitikaid, kel mädal kõhul pidu,
teeb vängeid, õõnsaid suminaid,
kui veniv vedelik hulk röövikute ridu
vaob mööda liharäbalaid.

Ja kõik see kihab, keeb kui mässav, veerlev laine,
mis tõuseb, langeb, puruneb;
võiks öelda koguni, et kõik see mäda aine
veel elab liigub, sigineb.

Ja õudne muusika sest lasust välja kõlab,
kui voolav vesi või kui tuul,
või nagu mesipuu, mis kihab, võimsalt elab,
või lehte kahin kõrges puul.

Ja kalju taga koer, kes raibet söömas käinud,
meid vahtis silmi pöörmata,
ja mahti luurates, mil kui me ära läinud,
võiks saagi kallal’ asuda.

-- Ja siiski Sina ka kord oled kui see liha,
see haisev mäda roojasus,
mu silmi täht, mu päev, mu unistuste iha,
mu ingel ja mu armastus!

Jah! nii saad olema, Sa ilu kuninganna,
kui lamad hauas surnuna,
kui pärast viimast au Sind viiakse, et panna
all musta mulla määnduma.

Kuid siis, mu iludus! kui tunned haua vilu,
siis hüüa ussil’ võidukast’:
et minus alal jääb vorm jumalik ja ilu
mu mädanenud armsamast.
(Prantsuse keelest Johannes Aavik
[Noor-Eesti III, 1909, lk 76-77])


RAIBE

Mu arm, kas meeles veel on sul see lõõskav suvi?
Mu arm, kas meeles veel on sul
see selge, särav päev, kui paelus meie huvi
üks raibe maantee käänakul?

Maas, jalad harali kui kiimalisel naisel,
kõht ilgelt paljas, lamas laip,
ja lehvis ümber jälk ja imal raipehais sel,
märg mädast oli rohuvaip.

Ja ülal päikene tuld valas ühtesoodu
ja hõõgus maa kui lõõmav lee,
et rutem kätte saaks Suur Loodus oma loodu,
kui taas algaineiks muutund see.

Ja lihast koorumas skeletti nägi taevas --
see avanes kui uhke õis.
Sa tundsid iiveldust -- nii väga lehk meid vaevas,
et vaevalt hingata veel võis.

Ja musta pilvena seal ümber kärbseid kihas,
kes prisket einet hoomasid,
ja vaglad agaralt poollagunenud lihas
kui elav ahel roomasid.

Ja üles-alla kõik see voogas nagu laine,
nii uhkelt sillerdas, et näis,
kui oleks hävingut ja hauda trotsiv aine
uut, tuhatkordset elu täis.

Ja vaikselt muusikat võis kuulda, nagu ojal
või keset hiit või rehe all,
kui tuulamine käib ja vili talupojal
vaob sarjast vaiksel sahinal.

Ja vormid hajusid, kõik näis kui unenägu,
kus ainult aimatav on seos,
või nagu visandlik, umbkaudne joonterägu,
eskiisiks jäänud kunstiteos.

Üks peni tigedalt meid luuras kivi taga.
Seal kärsitult ta ootas vist,
et saagi kallale taas söösta õhinaga
saaks pärast meie lahkumist.

Ah, sinagi, mu arm, kord oled hauas all, kus
sind ootab see, mis raibet siin,
mu ööde kauneim täht, mu päeva päiksevalgus,
mu ingel ja mu hingepiin.

Jah, põrmuks sinagi saad, ilu kuninganna!
Kui kinni vaotatud on laud,
ei enam iialgi siis lillenurm sind kanna,
vaid keset haudu on su haud.

Siis, oh mu kaunitar, sa ütle ussidele
seal all, kus hõiskab hukk ja hääb,
et sinu kaduv kest, su kuju õrn ja hele
mu armastuses kestma jääb.
(Tõlkinud August Sang, „Kurja lilled“ LR 1967.)


* Charles Baudelaire (9. aprill 1821 – 31. august 1867).
Pildid:
Baudelaire' portree (1844), prantsuse kunstnik Émile Deroy (1820–1846).
Illustratsioon luuletusele „Raibe“ (1923), belgia sümbolist Jan Frans de Boever (1872–1949).

Charles Baudelaire „Les Fleurs du Mal“ (1857).

18/06/2017

„Daam koerakesega“


Anton Tšehhov
„Daam koerakesega“

Kogumikust „Novelle ja jutustusi“.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1952.
Tõlkinud Väino Linask.

Kirjutades oma teise blogisse teispoolsusesse lahkunud kuulsa näitleja Aleksei Batalovi (20. november 1928 –15. juuni 2017)  meenutuseks postitust lugesin taas üle Tšehhovi imelise jutustuse „Daam koerakesega“, mille ekraniseeringus Batalov 1960. aastal peategelast kehastas. Muidugi mäletasin nii seda kaunist lugu kui ka filmi oma lapsepõlvest, mil need mulle väga hinge läksid.

„Daam koerakesega“ on nagu pastelltoonides elupilt suvituslinna Jalta kaldapromenaadil kohtunud paarist. Ennast hingelt vanana tundev moskvalane Dmitri Gurov, kes pole veel neljakümnenegi, puhkab ilma naise ja lasteta, ning nägus S-linna noorik Anna Sergejevna, kes on puhkama saabunud ilma abikaasata, keda ta lakeiks nimetab ja keda tõenäoliselt ei armasta.

Igavleva mehe ja temast hulga noorema naise armuloos ei nähta praegusajal midagi ebatavalist, tõenäoliselt ei nähtud ka siis, kuigi moraalituks ja pikantseks muutsid tekkiva suhte asjaolud, et peategelased olid abielus. Suhteliselt banaalse loo on Tšehhov imeilusasti kirja pannud. Lausa tajutav on suvituslinna tolm ja aeglaselt kulgevad päevad, vaikselt rannale rulluvad lained ja tunde tärkamine, Anna Sergejevna kahetsus ja juhtunuga leppimine...

Lõpuks ei suudeta enam olla teineteiseta, lahkutakse, kohtutakse Gurovi algatusel uuesti, tegevus kandub naise kodulinna ja Moskvasse ning vaikselt heliseb üle kõige armastuse ja lootusetuse nukravõitu meloodia.

Seda jutustust on nimetatud Anton Tšehhovi meistriteoseks, tema paremate novellide ja jutustuste hulgast parimaks.

Mõned tekstinäited:
„Tarbetud toimingud ja kõnelused ikka ühest ja sellestsamast võtavad ära parima osa ajast, parimad jõud, ja lõpuks jääb järele mingi nudi, tiivutu elu, mingi mõttetus, ja ära minna, põgeneda pole võimalik, otsekui istuksid hullumajas või vangiroodus!“

„Iga isiklik olemasolu püsib saladusel ja võib-olla osalt sellepärast kultuurne inimene hoolitsebki nii närviliselt selle eest, et isiklikust saladusest lugu peetaks.“

„Anna Sergejevna ja tema armastasid teineteist nagu väga lähedased, omased inimesed, nagu mees ja naine, nagu õrnad sõbrad. Neile tundus, et saatus ise on nad teineteisele määranud, ja polnud arusaadav, miks on Gurov naisemees ja Anna Sergejevna mehenaine. Nad olid justkui kaks rändlindu, isalind ja emalind, kes on kinni püütud ja sunnitud eraldi puurides elama. Nad andestasid teineteisele seda, mida häbenesid oma minevikus, andestasid kõik olevikus ja tundsid, et see nende armastus on muutnud neid mõlemaid.“

Piltidel:
Ülal: Kaader filmist „Daam koerakesega“ (rež Jossif Heifits, 1960),  kus Gurovit mängis Aleksei Batalov, Anna Sergejevna osas oli Ija Savvina. Film kujunes menukaks, sai auhinna Cannes’i filmifestivalil ja seda vaadati paljudes maades. Näiteks on Marcello Mastroianni seda nimetanud oma lemmikfilmiks. Praegu on üks vaatamisvõimalus You'Tubes'is:
https://www.youtube.com/watch?v=v9fkGWooVhE

All: Jaltas avati 2004. aastal skulptuurirühm, mis kujutab daami koerakesega ja teda veidi eemalt seiravatTšehhovit.  Praegu peetakse seda taiest Jalta kui kuurordilinna sümboliks. (Foto internetist.)


Антон Чехов „Дама с собачкой“ (1898).

11/06/2017

„Roheline kuld“


Osvald Tooming
„Roheline kuld“

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1957.
Kujundanud Ants Viidalepp.

Tunnistan ausalt, et ma ei hakanud „Rohelist kulda“ selle blogipostituse tarbeks uuesti üle lugema, kuid teismelise plikana koolipõlves olen seda mitu korda lugenud ja soovitan sellega tutvuda, vähemasti lehitseda neil, kes praegu meie metsade käekäigu pärast südant valutavad. Lihtsalt meeldetuletusena kunagistest aegadest, mil tiivustajaks oli nn sotsialistlik võistlus, protsentomaania jms, kuid mil mahavõetud puude asemele ikka ja jälle uusi istutati. Loodusesse suhtuti kaheti, korraga nii armutult kui ka hoolitsusega. Sõltus inimestest, kumb neist erinevatest suhtumistest võidutses.

Mulle see raamat meeldis, sest mets oli selles nii loomutruu ja tegelased omakorda enamasti hinge poolest sügavalt metsa kiindunud. Ka nende omavahelisi naginaid, mis enamasti riigikorrast ja -poliitikast tingitud,  oli huvitav lugeda. Inimsõbralik vana saarmas Kirr meeldis mulle ka ning põdratapmisele elasin kurbusega kaasa.

Paar tsitaati:

„Olukord oli Annele piinlik, Remmelgale koomiline. Tüdruk kuivatas käsi põllesse, kuigi selleks vaevalt tarvidust oli. Ta tundis  end süüdlasena, pomises:
„Ma vist ütlesin mõndagi... ebasündsat...“
„Metsaülema kohta? Oh ei midagi erilist, ainult „tuisupea“ ja „auahne roheline tuuletallaja“...“
„Ma palun vabandust... sõnade eest. Aga seda ma tagasi ei võta, et olete julm metsalaastaja!““

„Nugis sirutas selga ja kätt silmadele varjuks tõstes vaatas mustendavate külvilappide kaugeleulatuvat rivi ning ta pikad vurrud kerkisid naeratuseks. Jälgisid teda kõrvalt noored ja naeratasid nemadki – see peaks olema alles tuim inimesetükk, kes jääks ükskõikseks, kui nii rõõmsalt muheleb Surru vana metsavaht Nugis.“


1950. a esmatrükis ilmunud „Rohelist kulda“ tegi kirjanik 1957. a väljaande jaoks mõneti ümber. Tehtud parandustes mängis oma osa ka tõik, et tal olid vahepeal olnud rängad üleelamised.

Kui Osvald Tooming 21. detsembril 1950 Eesti Nõukogude Kirjanike Liidu piduliku aastapäeva koosolekul üles astus, ütles ta muuhulgas: „Meie kirjandus vajab uut sisemist hingamist. Seetõttu tahan ma avaldada teoseid, mis kõnetaksid meie lugejaid vaimses ja hingelises laadis. Tahan kirjutada Virumaa metsadest,  loodusest ja inimesest selle keskel. Tahan tagasi pöörduda juurte juurde, selle juurde, millest kõik sai alguse. Tahan olla oma loomingus niivõrd vaba, kui kirjeldan elavalt kõike seda, mida  mu kõrv kuuleb ja silm märkab, kui ma viibin metsas ja kuulatan, mida sel mulle ütelda on.“ Juhtkonnale see mõtteavaldus ei meeldinud ja Tooming sunniti veel samal aastal kirjanike liidust välja astuma. Ta vangistati 25. mail 1951 Tallinnas ja mõisteti Eesti NSV Ülemkohtu otsusega 11. septembril 1951 §58-10 alusel 25 aastaks Vjatlagi, kust ta vabanes 3. märtsil 1955.

1957. aasta jaanuaris kirjutas ta „Rohelise kulla“ järelmärkuses. „...lugenud raamatu kriitilise pilguga läbi, teostasin kogu teose ulatuses küll redaktsioonilise silumise- ja kohendustöö, kuid ei muutnud tegelaskujusid ega sündmustikku; muidugi jäi endiseks kunstiline kavatsus, teose idee. /---/ Autori eesmärgiks on heita valguskiireke inimestele, kelle kogu elu on seotud inimkonna ühe suurima rikkuse ja kaunima sõbra - metsa kasvatamise, hoidmise ja mõistliku kasutamisega.“

* Osvald Tooming (26. jaanuar 1914 - 6. juuni 1992) viibis tänu isa metsavahiametile lapsena palju looduses, see tingis ka tema arengu eelkõige looduskirjanikuks, lisaks romaanile „Roheline kuld“ jutustused „Metsade raamat“ (1969) ja „Puude taga on mets“ (1983). Sügavalt eetilisi probleeme käsitles ta ka oma teistes teostes nagu „Perekond Kirretid“, „Luigelend“, „Õpetaja Hiiemägi“, „Maantee läbi metsa“, „Kuus juttu“ jt.

28/05/2017

„Kõrgrenessansi suurmeistreid Itaalias“


„Kõrgrenessansi suurmeistreid Itaalias“
Kirjastus Kunst. Tallinn 1965.
Koostanud Milvi Alas.
Ümbriskaane kujundanud Ludvig Kruusmaa.

Praegu, mil värvikirevaid kunstiraamatuid on tohutult palju ja veel üüratum hulk kunstiteoseid, praktiliselt kõik suuremad kunstimuuseumid ja kunstnike kodu- ning fännilehed on internetis, on väga raske ette kujutada, kui suure tähendusega oli selle omakeelse 128leheküljelise ja 46 mustvalget reproduktsiooni sisaldava raamatu ilmumine 1965. a.

Kunstikirjandust oli tollal vähe, eriti vähe muidugi niisugust, milles mõni aktimaal või usuteemaline teos reprodutseeritud oli. Igal juhul langes selle esimese olulise omakeelse kunstialbumi  ilmumine vastuvõtlikule pinnasele, rahvas tormas raamatupoodidesse, pilte nauditi ja ahmiti. 

Raamat oli pehmekaaneline, maksis ainult 1 rubla ja 25 kopikat, trükiarvuks oli 8000, aga selle kättesaamisega, mäletan, oli tükk tegu – poes oli tohutult pikk järjekord ja enamik eksemplare jõudis tarbijani letialuse kaubana.

Oli lausa ime, et tekste ei tõlgitud vene keelest mõnest Moskvas või Leningradis ilmunud väljaandest, vaid artikliautoriteks olid Eesti enda tunnustatud kunstiteadlased.

Mõistagi oli autoritel kohustus „jälgida renessansi tekkimise põhjusi marksistliku ajalookäsituse seisukohalt“, nagu avaloos öeldakse, kuid Leo Soonpää, Mai Lumiste, Evi Pihlak jt, kes oma kirjutistes renessansikunstnikke elukäiku ja loomingut tutvustasid, tegid seda neile omaselt sisukalt ja huvitavalt. Sellistena on need tänapäevaste kriteeriumite valgusel samavõrra hääd lugeda kui tollal.

Vaatasin, et vanaraamatute müügikohtades kõigub albumi hind praegu 60 sendi ja 6 euro vahel.

Raamat jagunes peatükkideks: Renessanss Itaalias, Kunsti areng XIV-XV sajandil, Leonardo da Vinci, Raffael, Michelangelo, Giorgione, Tizian, Correggio, Tintoretto, Veronese.

Reproduktsioonid olid enamasti üpris hallid, kvaliteet praeguste nõuetega võrreldes alla igasugust arvestust ja raamat lõppkokkuvõttes tagasihoidliku välimusega, aga sellise põhjalikuma kunstikäsitluse ilmumine oli tolles ajas hästi tähtis sündmus.

Siinsel ülemisel pildil on Correggio, alumisel Tintoretto maaliga raamatulehekülg, vaatamiseks klõpsa pildile.

19/05/2017

„Ema“


Maksim Gorki
„Ema“

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1952.
Vene keelest tõlkinud Arnold Tulik.
Kujundanud Alo Hoidre.

Sotsialistliku realismi väljapaistvaimaks esindajaks tituleeritud Maksim Gorki oli kirjanik, kelleta ükski nõukogudeaegne õpilane koolist läbi ei saanud. Ta ei olnud halb kirjanik, tema raamatud alates elulooainelistest „Lapsepõlvest“ ja „Minu ülikoolidest“ olid vägagi huvitavad ja tema kirjanikunime vääriliselt kibedad. „Itaalia muinasjuttudest“ ja üldse tema legendidele põhinevatest muinaslugudest ning romantilistest jutustustest kavatsen siin blogis juba hulk aega kirjutada, aga pole veel jõudnud. Tema teoste, mida ettetellimisega paljudesse kodudesse hulgakaupa muretseti, seas on veel nii mõndagi kaalukat. Näiteks on tema näidend „Põhjas“ olnud maailmas üks sagedamini lavastatavaid.

Küll aga rikkus Gorki loomingu koolilapse jaoks ära selle ülim kohustuslikkus. Eriti kannatas kohustuslikkuse all just tema romaan „Ema“, mida sõna otseses mõttes läbi hakiti koolitundides umbes neljandast klassist kuni ülikoolini. Igatahes teadsid minuvanused koolilapsed une pealt, kes olid Pelageja Nilovna ja tema poeg Pavel.  Ja punalipp raamatukaanel tähendaski väga „punast“ raamatut. Samas võib „Ema“ tänapäevalgi huviga lugeda, nagu tõendab ka sissekanne Indigoaalase blogis.

„Ema“ kirjutas Gorki 1906. a, reisides USAs. Selles kajastas ta nn jumalaehitamise ideed, usuliste elementide toomist sotsialismi, võrreldes tegelasi kord inglite, kord apostlitega ja nimetades näiteks mairongkäiku ristiteeks. Kuid tema jumalaehitamise idee tunnistati Venemaal tollal jumalasolvanguks. Nii langes ta kriitika osaliseks koguni kahelt poolt, sest lisaks kiriklikele ringkondadele ei meeldinud jumalaehitamise idee ka Leninile, küll hoopis poliitilisematel põhjustel.

Kes selle ajastu vastu rohkem huvi tunnevad, loevad ehk ka kellegi S. Kastorski ülibolševistlikku järelsõna, mis eestikeelse „Ema“ selles variandis samuti avaldatud on.

Ma ei hakka siinkohal ümber jutustama seda üsnagi kurba raamatut töölisperekonnast ja eelkõige kannatavast, südamlikust, kergeusklikust, oma poega ja tolle seisukohti kõigest kõige olulisemaks pidavast emast. Võib-olla tahab Indigoaalase kombel veel keegi seda ise lugeda. Panen siia vaid mõne tsitaadi:

„“Ma toon sulle jäävett...“
Kui aga ema tagasi tuli, oli poeg juba uinunud. Ema seisis poja aseme ees umbes minuti, kopsik värises ta käes ja jää peksles tasa vastu plekki. Asetanud kopsiku lauale, laskus ta vaikides põlvili pühakujude ette. Vastu aknaklaase pekslesid purjus elu helid. Sügisõhtu pimeduses ja rõskuses vingus lõõtspill, keegi laulis valjusti, keegi sõimles rüvetute sõnadega, ärevalt kõlasid naiste erutatud, väsinud hääled...“

„Ja mõtles sellele, kuidas ta jutustab pojale oma esimesest katsest, tema silme ees seisis aga ikka veel ohvitseri kollane nägu, nõutu ja õel. Sellel liikusid hämmeldunult mustad vurrud ja ärritatult ülestõmmatud ülahuule alt läikis kõvasti kokkusurutud hammaste valge luu. Ema rinnas laulis linnuna rõõm, kulmud tõmblesid kelmikalt, ja ta talitas osavasti ning lausus endamisi:
„Aga siin – veel!...““

„“Ole vait!“ lausus rangelt teine hääl.
Ema sirutas käed laiali...
"Kuulake – Kristuse pärast! Kõik te olete omad... Kõik te olete armsad... vaadake kartuseta – mis on juhtunud? Maailmas lähevad lapsed, meie veri, lähevad tõe järele... kõikide jaoks! Kõikide teie jaoks, teie laste jaoks on nad pühendanud end ristiteele... otsivad helgeid päevi. Tahavad teistsugust elu tões, õigluses... tahavad kõigile head!“
Ta süda rebenes, rinnas oli kitsas, kurgus kuiv ja kuum. Sügaval ta sisemuses tärkasid suure, kõike ja kõiki haarava armastuse sõnad ja põletasid tema keelt; pannes selle ikka tugevamini, ikka vabamalt liikvele.“


„Ema“ järgi on Venemaal vähemalt kolm korda filme tehtud – 1926. a tummfilmina, 1955. ja 1989. a. Kõik need on väga raamatulähedased. Neile, kes vene filminäitlejatest üht-teist teavad, on võib olla huvitav, et 1955. aasta filmis mängis Pavelit nooruke Aleksei Batalov, kelle onu Nikolai Batalov oli olnud samas osas 1926. aastal. Ema osas on olnud Vera Baranovskaja, Vera Maretskaja ja Inna Tšurikova.

* Maksim Gorki (kodanikunimega Aleksei Maksimovitš Peškov; 28. märts 1868 – 18. juuni 1936) oli vene kirjanik, ühiskonnategelane, kirjandusinstituudi rajaja. Pilt on pärit kõnealusest raamatust. >>>

Максим Горький „Мать“ (1906).

12/05/2017

Vahepala: veidikene kodusest raamatukogust


Lugesin tänasest Õpetajate Lehest Kaarel Tarandi kolumni „Raamatud lahkuvad maalt“ (http://opleht.ee/2017/05/raamatud-lahkuvad-maalt/), milles ta muu hulgas toob ära statistikaameti ülevaates rahvusvahelise raamatupäeva puhul olnud arvud inimeste koduste raamatukogude suuruse kohta.

Tsiteerin: „... enam kui 100 raamatut võib leida 51% Eesti kodudest. Neid, kus raamatuid 500−1000, on 12% ja enam kui 1000 raamatuga kodusid 3%. Eestis on ligikaudselt 600 000 leibkonda, seega on raamaturohkeid kodusid kõigest 18 000 ja raamatuarmastust võib pidada tühise vähemuse veidruseks."

Selle statistika järgi olen ma üks veidraid, kuuludes 3% hulka. Minu koduse kogu lõpetamata nimekiri näitab, et mul on kõvasti üle 1000 raamatu.

Enamasti pärinevad need siiski ammustest aastatest, mil raamatud olid odavad. Juurde olen neid ostnud suhteliselt vähe, nii hinnaga kui ka ruumipuudusega seotud põhjustel. Ka olen viimastel aastatel lugenud palju e-raamatuid.

Seega on minu raamatuostukäitumine üsna sarnane tendentsiga, mille tõid Marju Lauristin ja Peeter Vihalemm välja Tartu ülikooli teadlaste pikaajalises uuringus „Mina. Maailm. Meedia“, mis käsitles aastaid 2002−2016. Nenditakse raamatuostjate aktiivsuse langust. Nimelt olevat raamatuostjate üldine osakaal  eestlaste hulgas viimastel aastakümnetel võrreldes 1980ndate algusega langenud peaaegu kolm korda, 91%-lt 35%-le, venelaste hulgas 76%-lt 23%-le.

Kodukogu suuruse järgi otsustades on sel raamatublogil siin veel palju arenguruumi ja ma pean tunnistama, et riiuleid vaadates on mul tihti raske teha valikut, millisest raamatust järgmisena kirjutada.

Illustratsioon: Itaalia kunstniku Pio Ricci (1850–1919) maal „Raamatukogus“, arvatavasti on maali originaal Atheneumis.

09/05/2017

„Lehekülgi nagu lehti puult“


Johannes Semper
„Lehekülgi nagu lehti puult“
Lõpetamata luuletustest valinud Paul Rummo.
"Eesti Raamat". Tallinn 1972.
Kujundanud Silvia Liiberg.

Luulekogu, mis mind selle ilmumise ajal väga köitis. Johannes Semper, keda nõukogude ajal  Eesti NSV hümni sõnade autorina ja õppekavades olnud romaani „Punased nelgid“ (1965) järgi peamiselt punakirjanikuna tundsime, ilmnes selles pärast tema surma kokku pandud valimikus palju pehmema ja tundmuslikumana. Saatesõnas kirjutas Paul Rummo:

„Jäiga dogma vaikne trotsimine, rahutus, uute elamuste ja kauguste janu, kiusatus olla noor saatis luuletajat lõpuni. Alati polnud kerge säilitada Johannes Semperile nii iseloomulikku välist rahu ning tasakaalukust. Ta enda deklareeritud päevalilleloomus pidi puhuti värelema teiste eest hoolikalt varjatud väsimuse ja meeleheite puhanguist; ainult robotid on neist vabad. Kui me selle raamatu kaudu nüüd nendegi tunnistajateks saame, siis muutub luuletaja inimlikult meile seda lähedasemaks.“

Panen siia vaid ühe luuletuse sellest kogust. Ka luuletaja foto on sellest raamatust.

* * *
Johannes Semper

Esimene nutt
ja esimene naer
ja esimene rind –
kust see kõik sünnib?
Siis esimene samm
ja esimene lällutusest kooruv sõna.
Pea järgneb armastus
ja igatsused...
Nagu lehed, õied.
Ja ikka aegapidisemalt uued leiud.
Siis tuleb kordumine, kulumine,
kõik vana, mälestus vaid –
ja ainult üks on uus ja kordumatu – lõpp.
/III 1960/

* Johannes Semper (22. märts 1892 – 21. veebruar 1970) oli eesti luuletaja, prosaist, kriitik, tõlkija, esseist ja poliitik.

24/04/2017

„Meremees sadulas. Jack Londoni elulugu“


Irving Stone
„Meremees sadulas.
Jack Londoni elulugu“

Biograafiline sari.
Eesti Raamat. Tallinn 1968.
Tõlkinud Ülo Kurvits.
Kujundanud Henno Arrak.

Just neil päevil 110 aastat tagasi oli Jack London alustanud oma ümbermaailmareisi purjelaeval „Snark“ ja võib-olla oli ta juba kirjutanud esimesed read ka oma hiljem väga kuulsaks saanud romaanist „Martin Eden“.

See ei olnud tema esimene merereis. Siiski ei laabunud kõik hästi. Irving Stone on hea kirjutajana suutnud Jack Londoni raskusi köitvalt paberile panna.

„Paljaks varastatud, välja naerdud, taga nutetud, sõprade poolt saatuse hooleks jäetud kui lootusetu romantiline idioot, heiskas Jack Hopperi Kalifornia jalgpallimeeskonna sviitri masti ning hiivas käsitsi ankru. Siis aga navigaatoriga, kes ei tundnud navigatsiooni, masinistiga, kes masinatest midagi ei teadnud, ja kokaga, kes toitu valmistada ei osanud, läks „Snark“ teele, mööda estuaari allapoole, läbis lahe ja purjetas läbi Golden Gate'i väina Vaiksele ookeanile.“

Mõningatel andmetel alustas Jack London seda suurreisi 23. aprillil 1907, Irving Stone pakub kuupäevaks aga 20. aprilli. Olgu, kuidas oli, aga:

„Kõige suuremat põnevust tekitas Jackis mõte surmale, mis teda ikka veetles; ta elas ekstaatiliselt nagu mõni noor poiss. Ta juhtis „Snarki“ läbi kaardistamata vete, püüdis delfiine, haisid ja merekilpkonni, lesis luugil siruli, meresoola hõng sõõrmetes ja laskis rulluvatel ookeanilainetel ennast õrnalt õõtsutada, kirjutas iga päev oma tuhat sõna „Martin Edenit“ ja põnevaid artikleid nagu „Põiki üle Vaikse ookeani“.“

Kuid „Meremees sadulas“ ei ole pelk ühe merereisi kirjeldus, vaid dramaatiline ülevaade Jack Londoni kirglikust elust, mille kirjutamiseks töötas Stone läbi Londoni  viiskümmend avaldatud raamatut ja 200 000 kirja, mustandkäsikirju, dokumente ja päevikuid. Nii sündis elulookirjeldus, mida noorena lugeda ahmisin ja mida ka praegu kõigile lugemiseks võib soovitada.

* Jack London (tegelikult John Griffith Chaney; 12. jaanuar 1876 – 22. november 1916) oli ameerika kirjanik ja ajakirjanik. Kõik Londoni kuulsamad teosed on tõlgitud eesti keelde

* Irving Stone (14. juuli 1903 – 26. august 1989) oli ameerika kirjanik, kes sai tuntuks biograafiliste romaanidega. Eesti keeles on neist lisaks Jack Londoni eluloole ka „Michelangelo. Agoonia ja ekstaas“ ja  „Elujanu. Jutustus Vincent van Goghist“.

Irving Stone „Sailor on Horseback. The Biography of Jack London“ (1938).

16/04/2017

„Maailm arlekiini kuues“


Voldemar Panso
„Maailm arlekiini kuues“

Eesti Raamat, Tallinn 1973.
Illustreerinud Edgar Valter.

Tõeliselt nauditav ja lustiline lugemine isegi paljude aastate möödudes. Nüüd, mil sõna „legendaarne“ on muutunud laiatarbekaubaks ja ära lörtsitud, ei pruugi nooremad blogilugejad enam arugi saada, et Panso oli teatri-, rännu-, kirja- ja naljamehena tõeliselt legendaarne. Teine legendaarne mees, kunstnik Edgar Valter on teda ka selle raamatu piltidele joonistanud – täiesti äratuntava rühkijana, elus edasi tormajana, kes seejuures kunagi ei kaotanud oma sisukust.


Raamatu ümbriselakal on Panso sõnad:
„Need kirjatükid on sündinud varastatud ajast – öötundidest. Isegi mitte vabast tahtest, vaid teiste pealekäimisel edasi anda oma muljeid. Muljed - need nad ongi.
Nad on sündinud ettevalmistuseta nagu reisidki. Neil muljetel on siiski üks ühine nimetaja: need on teatrimehe muljed. Paljugi sellest, mis antud ajahetkel oli üllatuslik ning uus, on nüüd juba iganenud ja varsti lootusetult vana. Ma ei paranda neid lehti. Las nad olla nagu olid, need hetke impressioonid. Selles on nende piiratus, aga võib-olla ka võlu – neile, kes ei otsi siit tõsiandmeid kirjeldatud maade kohta, vaid keda huvitab, mida mõtles või tundis kunagi üks eesti teatrimees, kui ta viibis neil mail.“



India, Soome, Inglismaa, Austraalia, Uus-Meremaa – need on paigad, mille kohta Panso jagas vaimukaid tähelepanekuid. Ja siis on veel koju tagasi jõudmine, omaenese armas Kivimäe.


Pansol on terav silm ja imeline jutuvestmisoskus. Vaatleja parimad omadused ja tähelepanu inimeste ning olude suhtes. Piisab, kui öelda, et kuskil pole keegi eesti kirjameestest ja naistest paremini kirjeldanud kängurut. Rohkem kui kümmekond aastat pärast selle õhukesevõitu raamatu ilmumist Austraalias käies, tulid Panso värvikad muljed mulle mitut puhku meelde, ka see üsna pikk kirjeldus...


Aga lugege ise, see on aegumatu raamat hoolimata oma pisivigadest. Piiratus, mida Panso pelgas, on ajaga kadunud. Võlu on jäänud.

* Voldemar Panso (30. november 1920 – 27. detsember 1977) oli eesti lavastaja, näitleja, teatripedagoog ja teatriteadlane. 1957. aastast surmani juhatas ta Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedrit, mille ta ise rajas. (Foto internetist.)

Minu lemmikraamatuks Panso sulest on aga „Töö ja talent näitleja loomingus“ (1965), mis mind nooruses palju mõjutas ja millest kirjutan selles blogis tulevikus