12/12/2017

Vahemärkus: Nukitsas – „„Tütarlaps linnast” meenutab lapsepõlves loetut“


Augusti keskel sain kena kirja Eesti Lastekirjanduse Keskusest. See algas sõnadega: „Kuigi raamatu- või lugemisblogisid on tänapäevasel nutiajastul uskumatult palju, eristub Teie „Tütarlaps linnast“ teistest järjekindluse, lastekirjandusliku kallaku ja nostalgiateema poolest. Soovime, et kirjutaksite oma blogist lastekirjanduse keskuse väljaandesse Nukits.“

See oli mulle suur tunnustus, kuigi kiitus pani kohmetuma. Kirjas leidunud rohked küsimused blogi kohta meeldisid mulle (Eesti Lastekirjanduse Keskus meeldib ka juba palju aastaid) ja ma võtsin pakkumise vastu. Nüüdseks ongi asjad nii kaugel, et Nukits 2017 sisaldab mu lugu „„Tütarlaps linnast” meenutab lapsepõlves loetut“ (lk 18-20).

Selle loo ilmumine on mulle ja „Tütarlapsele linnast“ omamoodi jõulukingitus, sestap sättisin siinse pildi ümber jõuluraami. Aitäh Nukitsa toimetajatele Anu Kehmanile ja Ülle Väljatagale ning kujundajale Vivika Kaltile.


Blogisse ma seda teksti veel üles ei pane, võib-olla mõne kuu pärast. Mingil ajal hakkab seda saama lugeda ka DIGARist.

Nukits on kord aastas (enamasti detsembri alguseks) välja antav Eesti Lastekirjanduse Keskuse ajakiri, mida varasematel aastatel almanahhiks kutsuti. Nukitsa kohta saab lugeda siit, samas on näha ka varasemate numbrite kaaned ja sisukorrad. Nukits on ilmunud alates aastast 1995. Lastekirjanduse keskuse trükiste müügi kohta saab lugeda siit.

Nukits 2017 sisukord on siin. Täna sain kätte autorieksemplari ja see on kena ning sisukas. Lugesin seda ka  hoolega. Enim huvi pakkusid mulle Liivi muuseumi juhataja Mari Niitra arutlus lapsepõlvest nõukapõlvkondade mälestuslikes lasteraamatutes ja kirjanduskriitik Krista Kumbergi käsitlus lapsepõlve süütutest ja muretutest mängudest. Huvitav oli teadasaamine lastekirjanik Pilvi Üllaste elust ja loomingust ning kaasaegse leedu lastekirjanduse kulgemisest väga realistliku ja väga fantastilise piirimaal.

10/12/2017

„Sinepiparadiisi lapsed“


N. Kalma
„Sinepiparadiisi lapsed“

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1952.
Vene keelest tõlkinud E. Levina.
Illustreerinud Endel Maisaar.

Lugesin seda kooliealiste keskmisele ja vanemale astmele mõeldud raamatut  üsna varsti pärast ilmumist ja hiljem veel mitu korda. Romaan oli huvitav vaatamata sellele, et oli mu lapsepõlve üks ideoloogilisemaid raamatud.

Mulle meeldis teada saada, et kaugel meie jaoks toona võõras Ameerikas elavad üsna samasugused lapsed nagu meil, käivad koolis, sõbrustavad omavahel, õpivad näitemänge ja esinevad pidudel. Mul oli kahju sellest, et paljud rikkad valged lapsed suhtusid neegrilastesse halvasti, et politsei neid kiusas ja et nende kohta kehtis palju rohkem keelde ja käske, kui valgete laste kohta. Et tumedanahalist andekat poissi kurjategijaks peeti ja et lastevõistluse iluduskuningannaks sobivaks arvati ainult rikast valgenahalist tüdrukut, kuigi tema mustanahaline kooliõde kenam oli.

Sõna „neeger“ ei kasutanud selle raamatu autor halvustavas tähenduses, ka ei kasutanud seda mõtetes halvustavalt raamatu lugejad. Lapsena tahtsime ju, et kõik lapsed elaksid hästi. Praegusajal leitaks selles sõnakasutuses palju halba, kuid toona see nii ei olnud.

Ka meeldisid mulle selle raamatu meeldejäävad illustratsioonid.

„Sinepiparadiisi lapsed“ algab õpilastelt näpujälgede võtmise stseeniga. Paljud noorukid keelduvad sellest nende jaoks alandavast protseduurist. Keeldujate seas on ka peategelane Charly Robinson. Kohe alguslehekülgedel selguvad poolte erinevad seisukohad, selgub seegi, kelle hulka keegi raamatu tegelastest kuulub.


Stone Pointi linnake koosnes aristokraatlikust Pargi rajoonist, samuti Ida-agulist, kus elasid töölised,  ja „Sinepiparadiisist“, kus elasid neegrid. Seda viimast teenindas vana postiljon onu Post, kes on raamatus samuti üks omapärasemaid ja lahedamaid tegelasi.




Politseinikud püüdsid takistada Charly onu, laulja James Robinsoni kontserti. Lapsed omakorda tahtsid kaasa aidata selle esinemise kordaminekule. James Robinsoni tegelaskuju kirjutamisel on N. Kalma jaoks küllap mõjuriks ja ilmseks eeskujuks olnud noil aastatel rahvusvaheliselt väga populaarne Ameerika neegerlaulja Paul Robeson (9. aprill 1898 – 23. jaan 1976), kelle laule ka meie raadios sageli kõlas. YouTube'ist otsisin üles tema väga tuntud „Mississippi“  (Old Man River) esituse 1936. aastast, aga seal on tema laule veel palju.

Ameerika koolielu erines möödunud sajandi viiekümnendate aastate alguses meie omast suuresti ja seda erinevust oli raamatust huvitav jälgida. N. Kalma kirjutas hoogsalt ja oli tunda, et autor oma tegelastele kaasa elab.


* Eesti president Kersti Kaljulaid ütles juulis 2017 intervjuus  Luksemburgis tegutseva ajalehe Mõnikord toimetuse noortele reporteritele oma lapsepõlves loetu kohta muu seas: „Meile oli maale nurka vedelema jäänud 1950ndatel välja antud Stalini-aegset lastekirjandust: „Vasjok Trubatšov ja sõbrad“ – Ukraina partisanidest, „Paradiisilapsed“ – Ameerika laste raskest elust ja nii edasi. See oli ka omamoodi huvitav lektüür, kuigi sellesse sai juba tollal allikakriitiliselt suhtutud.“

Valentina Ossejeva „Vasjok Trubatšovist ja tema sõpradest“ olen siin blogis varem kirjutanud (muide, Ukraina partisanidest rääkis ainult selle triloogia teine osa), „Paradiisilapsed“ aga, mida president nimetab, ongi tegelikult N. Kalma „Sinepiparadiisi lapsed“.


* N. Kalma oli Anna Kalmanjuki (17. /30./ märts 1908 – 1988) pseudonüüm. See nõukogude lastekirjanik ja ajakirjanik, kes nn Suures Isamaasõjas oli rindel ja sai kapteni auastme, kirjutas üle 30 raamatu.

Н. Кальма „Дети Горчичного Рая“: Роман. М., 1950.

26/11/2017

„Metsõunapuu“

Novembriluuletuseks valisin mõned värsid Minni Nurmelt, kel oktoobri lõpus sajas sünniaastapäev oli.


METSÕUNAPUU
Minni Nurme

Metsõunapuu kasvama hakkas, kus juhtus,
juur kiilus end kivide vahele,
ei longunud lehed, kui sadu neid uhtus,
ka pidasid vastu nad rahele.

Jää kõlises võtmena pakase taskus,
metsõunapuud tuisuhood räsisid,
ta tüvele luigena lumehang laskus,
koort oksadelt jänesed näsisid.

Latv kevadel laotas nii pillavalt õisi,
et lõkendas põleva põõsana –
puu puhkes, just nagu vaid puhkeda võisid
metsõunapuud värske ja rõõsana.

Metsõunapuu visadust aednikki märkas,
pilk rõõmsalt jäi puuvõral puhkama:
häid vilju, kui pookida oksi, siin tärkab,
suur elujõud jääb temas uhkama!
(Kogust „Metsõunapuu“,
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1963)

Selle väikese kogu on kujundanud ja illustreerinud Enn Põldroos, kellelt ka pildinäiteid siia panen.



* Minni Katharina Nurme (30. okt 1917 – 22. nov 1994) oli kirjanik ja tõlkija. On kirjutanud romaane, jutte ja luulet. Foto: EKBL, 1975.  > > >

Lapsena teadsin ma teda peaasjalikult Harriet Beecher-Stowe'i „Onu Tomi onnikese" tõlkijana, aga tema luuletused hakkasid mulle meeldima teismeeas, eriti muidugi värsid armastusest. Näiteks samuti „Metsõunapuus“ ilmunud väga lihtne lühiluule:

* * *
Arm võib kaugele ulatada…
Rauda kokku võib sulatada, –
aga ei kustunud tulest
sularauda tule.

* * *
Teineteise õnnetuks teeme –
ometi meis on õnneseeme.
Mitte, et seemne viis varas, –
külviks ehk aeg polnud paras.


* Enn Põldroos (sünd 21. mai 1933) on maalikunstnik ja kirjanik. Vaata tema veebilehte: http://poldroos.com/

20/11/2017

„Tublid loomad“


Felix Kotta
„Tublid loomad“

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1952.
Illustreerinud Ilmar Linnat.

Felix Kotta oskas lastele kirjutada ja tema loomavärsid jäid kauaks meelde, kohati meenuvad veel praegugi, ligi 70 aastat hiljem. Ei saanud ju jääda ükskõikseks, kui:

„Maja loomad kõik on mures:
kuri koer üht kiisut pures.
Kassipojal valus käpp,
paisteski üks väike näpp.

„Kui ei tooda kohe arsti,
väikseke võib surra varsti,“
kajab otsus ühine:
„Haigus pole tühine.“

Kuulus arst on Tsuk Tsuktsuk.
„Kes toob arsti?“
„Mina, kukk.“


See värsslugu oli laste seas väga populaarne ja paljudel peas, ka raadiost loeti seda sageli, nagu teisigi Felix Kotta loomavärsse. Loomad olid neis ju nagu inimeselapsedki,  kes aitasid hädasolijaid, pidasid lugu sõprusest, elasid ja mängisid lustakalt ja said ühiselt üle igast viperusest.





Kaks aastat hiljem ilmus samalt kirjastuselt „Tublid loomad“ samade illustratsioonidega ka venekeelsena Valentin Ruškise tõlgituna.

Nüüdseks on „Tublid loomad“ uuesti  ilmunud palju kordi ja peaks olema hea tuttav ka praegustele lastele. Kuid luuletaja tegi vist veel oma eluajal seda ümber, sest need versioonid, mida viimastel aastatel olen raadiost kuulnud, erinevad sõnastuse poolest minu lapsepõlve aegsest.

Aga veel rohkem kui „Tublid loomad“ meeldis mulle Felix Kotta „Vaat mis juhtus“ (Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1951. Illustreerinud Ott Kangilaski) ja seda väga mitmel põhjusel. Mulle meeldisid kassipojad ja ma tundsin kunstnikuonu, kelle juures olin paar korda poseerimas käinud.

Aga seda „Vaat mis juhtus“ väljaannet mul enam ei ole, sest andsin selle mõned aastad tagasi Eesti Lastekirjanduse Keskuse kogule, kus sellest siis ei olnud ühtki eksemplari. Siia pandud kaanepildi võtsin internetist.

Muide, minu lapsepõlves müüdi raamatukauplustes Ott Kangilaski  „Vaat mis juhtus“-pilte eraldi raamitutena lastetubade jaoks. Mul oli neid mingil ajal kodus toaseinal kaks tükki, üks kassiperega, teine lustaka kutsuga kassipoega taga ajamas.

* Felix Kotta (25 /12/ juuni 1910 – 11. okt 1963) oli luuletaja ja lastekirjanik. sündis Tartus, aga 1913. a rändas perekond Siberisse Tomski oblastisse. Hariduse omandas Siberis ja Leningradis, töötas Tomskis ja Novosibirskis, 1944. a asus elama Tartusse. Luuletama hakkas 1926. a, alguses põhiliselt küla- ja kolhoosielust.  Lastele kirjutas  värsiraamatud „Räägib Mati“ (1949), „Vaat, mis juhtus“ (1951), „Kaheksas sügis“ (1952) jt. Tegeles ka tõlkimisega, näiteks eestindas ta Puškini „Muinasjutud“ (1949).
Foto: EKBL,1975.

* Ilmar Linnati pilte selles blogis.

07/11/2017

„Leiutise saatus“


Nikolai Lukin
„Leiutise saatus“

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1954.
Vene keelest tõlkinud R. Mägi ja O. Põhjamäe.
Illustreerijat ei ole märgitud.

Kaldun arvama, et see raamat on mul kodus alles jäänud tema igavuse tõttu. Häid raamatuid pannakse ju ikka riiulites ja kappides ettepoole, et need paremini kättesaadavad oleksid ja need kuluvad suure lugemise tõttu vahel isegi narmendamiseni. Viletsad raamatud jäävad tahapoole, kuskile kaugemasse nurka, ununevad ja tänu sellele puutumatusele kipuvad vahel säilima.

Olgu sellega, kuidas on, aga seda raamatut ma ei salli. Küllap sattus see mulle esmakordselt kätte ka liiga lapseeas, mil ma selles kirjutatut üldse ei mõistnud (aga paradoksaalsel kombel oli venekeelse esmaväljaande ilmutajaks 1951. a just üleliiduline lastekirjanduse kirjastus Detgiz), samuti polnud keemia mu lemmikainete hulgas, kuigi Mendelejevi portree tundsin illustratsioonidel ära.

Nüüd seda romaani uuesti sirvinuna olen endiselt seisukohal, et ei soovita seda lugeda, kuigi seda tol ammusel ajal klassifitseeriti teaduslik-fantastilise kirjanduse hulka ja ulme peaks ju enamasti alati põnev olema.

Põnevad on üksnes mõned illustratsioonid, aga illustraatorit ei ole raamatus märgitud, mis annab põhjust arvata, et ta oli Stalini ajal põlu all. Siis anti niisugustele inimestele kirjastustes kujundajatena küll vahetevahel tööd, aga selle töö teostajana neid ei märgitud. Võimalik on ka, et illustratsioonid võeti Detgizi venekeelsest väljaandest ja sel juhul on nende autoriks kunstnik Nikolai Kotšergin.

Romaan käsitleb teadlaste unistust toota õhust ja veest süsivesikuid ehk suhkrut ja leiba ilma taimede vahenduseta, lahendades sellega inimkonnale jaoks olulise toidupuuduse probleemi. Raamat ilmus vene keeles 1951. a, eestikeelse väljaande järelsõnas ütleb autor, et kirjutas seda kaks ja pool aastat ning kavatseb teemaga veel edasi tegelda. Romaani teine väljaanne, sisuliselt täiesti uus redaktsioon ilmus vene keeles 1958. a.  Eesti keelde jäi see õnneks tõlkimata.

Too eestikeelse väljaande järelsõna peegeldab üpris täpselt stalinlikke hoiakuid nõukogude ja maailma teaduse suhtes. Lukin kirjutab ka, et romaani peategelase Lissitsõni loomisel kasutas ta mõnda seika teadlase Nikolai Tšernitsõni elust ja ei suutnud vastu panna kiusatusele teadlase uuringute kirjeldamise kõrval kajastada tsaari-Venemaa Donbassi kaevurite rasket elu.

Samuti on romaanis olulisel kohal Lissitsõni katseid jätkanud nõukogude teadlased. Tekstinäiteid ma siia ei pane, lihtsalt pole mõtet aega raisata, sest need on üsna õõnsad.

* Nikolai Lukin (1907-1966) oli elukutselt mäeinsener, kes muu hulgas töötas aastaid kullakaevanduses. Hiljem Donbassis söekaevandustes, kus ta hakkas tegelema päästetöödega kaevandusõnnetuste puhul ja juhatas Venemaa vastavat päästeteenistust. Tegeles leiutamisega. Sõdis, kuni sai 1945. a Budapesti all raskelt haavata. Kavatses kirjutada ka teist teaduslik-fantastilist romaani „Ookeanid, mis on ees“, kuid ei jõudnud seda lõpetada. Selle tegevus toimunuks kogu maailmas ja kajastanuks mõtet, et nii ülerahvastumine kui ka nälg ei ole inimkonnale ohtlikud, sest loodusvarasid jätkub aruka majandamise korral paljudeks aastasadadeks.

 Николай Лукин „Судьба открытия". Детгиз, 1951.

03/11/2017

„Lugusid loomadest“


Ernest Seton-Thompson
„Lugusid loomadest“

Kirjastus Eesti Raamat. Tallinn 1971.
Tõlkinud Ester Heinaste.
Illustreerinud Sándor Stern.

Vaatasin varsti ilmuvate raamatute nimekirju ja leidsin, et Varrakult on peatselt tulekul Ernest Thompson Setoni loomalugude raamat, mis on 1971. a ilmunud väljaande kordustrükk.

Seda jutukogu kohe ilmumise järel lugedes olin juba täiskasvanu, aga küllap oleksin neid paeluvaid lugusid nautinud isegi suurema kaasaelamisega millalgi teismelisena. Loomad on neis väga inimlike iseloomujoontega, vaprad ja väärikad, lugejale sügavasti hinge pugevad. Esindatud on hõberebased, hobused, hirved, koerad, hundid, karud, kassid, ilvesed, jänesed, koiotid jpt, lisaks veel lindudest varesed, kaeluspüüd, kirjatuvid, varblased ja tihased – kokku 20 lugu. Seda võib sõna otseses mõttes pidada väga heaks kogupereraamatuks. Meil kodus on see mitme põlvkonna poolt ära loetud.

Tekstinäiteid:
„Valgekaelus ei saanud talle oma häda kurta, ent seda ei olnud vajagi. Doomino mõistis, milles oli asi, ja toimis nii, nagu toimib ainult kõige õilsam sõber: võttis Valgekaeluselt ta koorma, läks tema jälgi mööda tagasi, jahikoertele vastu. See ei tähendanud, et ta tahtis ennast ohvriks tuua, ei – ta lihtsalt tundis endal olevat küllalt jõudu selleks, et koerad kaasa jälgedelt kõrvale meelitada ja juhtida nad ära kaugemale, nii et Valgekaelus saaks rahus koju minna.“ („Doomino. Hõberebase elulugu“)

„Ilmselt ei soovi see trubaduur enam uut südamedaami. Tema laulud on pigem sõjalaulud: habemeajaja avastas, et kui ta tahab Randylt välja meelitada kõige kaunimaid viise, tuleb talle puuri pista lõhkumiseks mitte kanaari linnu, vaid isavarblase topis. Kui siis topisel veel suur must laik kurgu all on, näitab Randy üles vaimustust, mis kasvab päris inspiratsiooniks.“ („Tänavalaulik. Isavarblase seiklused“)

„Vana hunt lamas rahulikult kõhuli maas ning vaatas liikumatute kollaste silmadega minust mööda kanjoni suunas ja edasi üle tasandike – tema tasandike; ka ei liigutanud ta ainsatki lihast, kui ma teda puudutasin. Kui päike loojus, oli Lobo liikumatu pilk endiselt preeria poole pööratud. Oletasin, et öö tulekul hakkab ta oma kaaslasi kutsuma, ja valmistusin nende vastuvõtuks. Lobo aga oli juba kord äärmises hädas neid hüüdnud, mitte ükski ei olnud tulnud, ja enam ta neid kutsuda ei kavatsenud.“ („Lobo, Currumpaw' kuningas“)

1971. aasta väljaandel oli ka sisukas järelsõna populaarselt vene laste- ja looduskirjanikult Vitali Biankilt ja Nikolai Sladkovilt (arvatavasti seda kordustrükki ei panda), kes rõhutasid, et esimesena maailmas astus Seton-Thompson avalikkuse ette juttudega, mille kangelasteks olid tõelised loomad ja linnud, kelle tundmaõppimisele ta pühendas kogu oma elu ja keda ta tundis, mõistis ja armastas.

Nad kirjutasid muu hulgas: „Ta ei kartnud kirjeldada elu metsades, mägedes ja preerias niisugusena, nagu see on, kõige ta julmusega. Lugude lõpul tema loomadest kangelased sageli hukkuvad. Ent selline on elutõde, ja kui me ei taha lastest halemeelseid tossikesi kasvatada, ei tohi me seda nende eest varjata. Kõik selle elujaatava kirjaniku kangelased on niivõrd täisverelised, et kui väga traagiline nende surm ka ei oleks, kaob see võimsa maise eluhoovuse varju ega jäta iialgi väljapääsmatusse ummikusse sattumise tunnet.“

* Ernest Thompson Seton ( 14. aug 1860 – 23. okt 1946) sündis Inglismaal šoti pere kaheksanda pojana, kuid 1866. aastast elasid tema vanemad Kanadas. Ta sai väga loodusesõbraliku hariduse, huvitus indiaanlastest ja skaudiliikumisest, läks seejärel elama USAsse, kus hakkas kirjutama loomalugusid. Nii Kanadas kui USAs uuris ja kaitses ta loomi. Setonit on nimetatud ka üheks esimeseks ökoloogiks.  
Foto internetist.

* Sándor Martin Stern (25. jaan 1924 – 24. juuni 2017) oli Eesti raamatuillustraator, loomamarkide kujundaja ja maalikunstnik. Tema vend Károly Stern oli Tallinna Loomaaia direktor ja Sándorit on paljud loomaaia külastajad seal joonistamas näinud. Vaata ka: http://tallinnzoo.ee/memoriam-sandor-martin-stern/

Ernest Seton-Thompson „Lobo, the King of Currumpaw and Other Stories“, „Animal Heroes“.

21/10/2017

„Ennemuistsed jutud Reinuvaderist Rebasest“


Ernst Särgava
„Ennemuistsed jutud Reinuvaderist Rebasest“

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1955.
Illustreerinud Romulus Tiitus.

Nii Kreutzwaldi kui ka Särgava Reinuvader Rebase lood olid mu lapsepõlves populaarsed raamatud. Vahvate piltidega pealekauba. Särgava omad oma sisult ja keelepruugilt veidi kergemad ja lahedamad kui Lauluisa omad.

„Armsad olid mulle need õhtud, millal isa meile ennemuistseid jutte puhus, meid sülle võttis, põlvedel sõidutas, härjapilli lõi, hüpitas ja mängitas, – armsad olid nad! Puhus siis isa meile lugusid kõiksugustest imelikkudest ja igapäevastest juhtumustest, huntidest ja karudest, rebastest ja tarkadest lindudest, heast ja halvast vennast, isesaagivaist saagidest, iseraiuvaist kirveist, tuulest ja tormist ning tuhandest muust asjast.
Kuulasime siis vennaga hinge kinni pidades imejuhtumusi, panime inimeste ja loomade tarkust imeks ja küsisime isa käest: „Aga kuidas said loomad rääkida, nad ei oska ju kõnelda?““


Isa vastas, et vanasti oli kõik teisiti ja veeretas õhtujutte sellest, kuidas rebane saab taadi ja eidega tuttavaks, kuidas karu ja hunt maksavad taadile ja eidele kätte, kuidas rebane jääb silmahambast ilma, kuidas rebane, hunt ja karu maksavad taadile ja eidele kätte ning kuidas rebane päästab taadi karu käest.

Veel on raamatukeses lood sellest, kuidas hunt murrab rebase härja, rebane varastab taadi kalad, hunt püüab jääaugust kalu, tõbine kannab tervet ja muud lustakad pajatused.

Siin on rebase sugulased, Kaanekangutaja, Sisusööja ja Põhjanoolija, kukk, kass, kurg ja muud loomad. Lõpuks on ka hundi ja karu surm, eide surm ja rebase ots, aga hoolimata surma kurbusest ei ole need lookesed kurvad ega ka kuigi tõsised, vaid pigem koomilisevõitu.

Üks tekstinäide jutust, kuidas lõppes rebase ja hundi sõprus:

„Päike paistis nii soojasti, et väsinud hunt uinus kohe norinal magama. Seda oli rebane oodanud. Ta ronis püti juurde, leidis põhjauurdest veel natuke rasva, korjas selle käpa peale ja määris hundi kõhukarvad kokku.
„Onu, onu, ae! Tõuse ruttu üles!“ kisendas rebane. „Näe nüüd, kus võrukael! Ise sõid rasva ära ja ajad teise peale: oma kõht kõik rasvane! Tunnista patt üles!““





Ernst Särgava kohta vaata ka siit: „Ühe härja elulugu“.
Romulus Tiituse illustreeritud raamatuid on selles blogis veel.

19/10/2017

Vahepala: raamatusari „Stalini preemiaga autasustatud teos“ 1948–1955

Aastatel 1941–1954 pälvis NSV Liidus hulk kirjandusteoseid Stalini preemia. Suurem enamus neist ilmus Eesti NSVs aastatel 1948–1955 ka eestikeelses tõlkes raamatusarjas „Stalini preemiaga autasustatud teos“. Wikipedia väitel ilmus selles sarjas koos mitmeköiteliste teoste ja kordusväljaannetega kokku 84 raamatut. Rahvasuus kutsuti neid lühendatult Stalini preemia laureaadid.

Enamikku neist lugesin juba üsna varakult. Kahtlemata ei olnud see lapsele ja varateismelisele eakohane lugemine, aga äratas omamood huvi kaugete maade ja rahvaste vastu. Ehkki domineerisid vene kirjanikud, oli palju ka teiste liiduvabariikide omi. Praegu oleks ehk poliitkorrektne öelda, et vuihh, Stalini preemia, mis niisugustest raamatutest ikka lugeda, aga tegelikkuses ilmus sarjas väga erinevaid teoseid ja nii mõnedki neist on lugemisväärsed ka praegu.


Allpool kirjutan oma lühimeenutuse loetud raamatute kohta, pikemalt teen mõnest juttu ehk kunagi teinekord. Kui ma kirjutan mõne raamatu kohta, et ei mäleta, siis tähendab see, et ma ei mäleta oma esmalugemise muljet. Kirjutan nii, nagu meelde tuleb, teatmetest ega raamatutest praegu üle ei vaata. Et tegemist on lapsepõlvemälestustega, ei maksa siit otsida sügavalt ideoloogilisi hinnanguid.

1948

•    Veera Panova „Teekaaslased“ – üsna produktiivse naiskirjaniku raamat rindearstidest ja -õdedest. Veera Panova teosed olid enamasti südamlikud ja emotsionaalsed, jäid hästi meelde ja neid sirvisin üsna sageli. Võimalik, et kirjutan neist tulevikus pikemalt.
•    Aleksei Tolstoi „Peeter Esimene“ (I osa) – koos järgmisel aastal ilmunud teise osaga huvitav ajalooline ülevaade, mida paljud „Kannatuste raja“ kõrval ka Tolstoi põhiteoseks peavad. Noorele minule oli raamat väga raskepärane.
•    Konstantin Simonov „Vene küsimus“ – Simonovi muid raamatuid lugesin hiljem palju, aga seda teost konkreetselt ei mäleta.
•    Pjotr Pavlenko „Õnn“ – igav ja keskpärane.
•    Veera Panova „Kružilihha“ – meeldis mulle „Teekaaslastest“ palju vähem ja ei jäänud eriti meelde.
•    Viktor Nekrassov „Stalingradi kaevikuis“ –  hästi huvitavalt kirjutatud raamat, kurb ja pingeline. Hiljem kuulus see Stalini preemiast hoolimata keelatud kirjanduse hulka, sest autor ühines tollaste dissidentidega. On kirjutanud veel palju huvitavaid teoseid, mis on ilmunud ka eesti keeles. Võimalik, et kirjutan neist tulevikus blogis pikemalt.
•    Mihhail Bubennov „Valge kask“ – igav ja keskpärane.

1949

•    Jossif Likstanov „Väikemees“ – vist oli see raamat orvuks jäänud poisist, kellest sai tööstuskooli õpilane. Lapsena lugesin, aga üle lugemiseks tahtmist ei tekkinud.
•    August Jakobson „Autasustatud näidendid. Elu tsitadellis. Võitlus rindejooneta“ –  sünged ja raskepärased. „Elu tsitadellis“ oli esimese Eesti NSVs tehtud mängufilmina huvitav oma peategelase, erakliku professor Miilase tõttu, keda mängis Hugo Laur ja kelle abikaasa rollis oli Aino Talvi.
•    Emmanuil Kazakevitš „Täht“ – õhuke kurb raamat, kui õigesti mäletan, siis luurajatest.
•    Fjodor Panfjorov „Võitlus rahu eest“ (I ja II raamat) – ei mäleta.
•    Berdõ Kerbabajev „Otsustav samm“ – ei mäleta.
•    Andrei Upit „Haljendav maa“ (I ja II raamat) – ei kutsunud lugema, tundus igav.
•    Aleksandr Gontšar „Lipukandjad“ – ka ei midagi erilist.
•    Aleksei Tolstoi „Peeter Esimene“ (II osa)
•    Ilja Ehrenburg „Torm“ (I ja II raamat) – Ehrenburg on oma raskepärasusest hoolimata päris huvitav autor ja alati ka faktirohke, „Torm“ ei ole minu meelest siiski kuigi eriline raamat.
•    Hans Leberecht „Valgus Koordis“ – lapsena loetuna oli minu jaoks väga igav. Samanimeline film jäi meelde ilusate laulude ja mõne künnikaadri kaudu.

1950

•    Vassili Ažajev „Kaugel Moskvast“ (I–II osa) – ei midagi erilist, aga väga mahukas „tellis“.
•    Muhtar Äuezov „Abai“ (I köide) – ei mäleta.
•    Konstantin Fedin „Esimesed rõõmud“ – päris huvitav, kuid veniv kirjeldus noorte elust. Selle järgi tehtud film oli samuti täitsa vaadatav.
•    Semjon Babajevski „Kuldtähe kavaler“ – hästi  paks raamat, peategelane meeldis, aga muidu üsna tüütu teos.
•    Boriss Galin „Donbassis“ – raskepärane tööstusromaan, mis mulle mingit huvi ei pakkunud. Seoses praeguste sealse kandi sündmustega oleks ehk päris huvitav sirvida.
•    Tihhon Sjomuškin „Alitet läheb mägedesse“ – tšuktšide elust. Vist ei lugenud ma seda lapsena, küll aga meeldis mulle sama autori „Tšukotka“, millest siin blogis juba juttu olen teinud.

1951

•    Vilis Lācis „Torm“ (I–IV osa) – oli huvitav, aga millegipärast olid mul kodus ainult esimene ja viimane osa, vahepealne jäigi lugemata. Lācis oli tol ajal ja kümmekond aastat hiljemgi Eestis kõige loetavam läti autor, tema „Kaluri pojast“ olen siin juba kirjutanud.
•    Muhtar Äuezov „Abai“ (II köide) – ei mäleta.
•    Mehdi Hüssein „Apšeron“ – vist oli see seotud naftatootjatega. Tööstusromaan, pigem pikem olukirjeldus.
•    Emmanuil Kazakevitš „Kevad Oderil“ – lugesin huviga, nagu hulk aastaid hiljem ka järge „Maja väljaku ääres“, sõjajärgsest Saksamaast.
•    Arkadi Perventsev „Au noorest east“ – sõjaromaan vapra noore peategelasega, lõunamaalaslikult hoogne lugemine, teismeeas meeldis.

1952

•    Aleksandr Tšakovski „Meil on juba hommik“ – ei mäleta. Pealkirja järgi arvaksin, et oli midagi Kaug-Idast.
•    Vitali Zakrutkin „Ujuv staniitsa“ – ei mäleta. Üks peategelanna vist oli mingi Grunja.
•    Anatoli Rõbakov „Autojuhid“ – korra lugesin, aga ei midagi erilist.
•    Boriss Polevoi „Meie – nõukogude inimesed“ – lugesin, sisaldas lühilugusid inimestest, keda Polevoi rindekorrespondendina kohtas. Ajakirjanduslikult huvitav raamat.
•    Nikolai Nikitin „Põhja Aurora“ – ei mäleta.
•    Mirza Ibrahimov „Saabub päev“ – ei mäleta.
•    Fjodor Gladkov „Jutustus lapsepõlvest“ – külalaste elust, lugesin huviga ja meeldis. Võib-olla kirjutan sellest tulevikus pikemalt.
•    Konstantin Fedin „Ebatavaline suvi“ – ei mäleta.
•    Semjon Babajevski „Valgus maa kohal“ – ei mäleta.
•    Aleksei Koževnikov „Elav vesi“ – ei mäleta.
•    Anna Sakse „Ülesmäge“ – oli vist kolhoosielust, ei mäleta, et oleksin lugenud.
•    Vadim Sobko „Rahu pant“ – ei lugenud.
•    Galina Nikolajeva „Lõikus“ – ei jätnud muljet, kuigi Nikolajeva hilisem romaan „Võitlus teel“ mulle väga meeldis.

1953

•    Juri Trifonov „Üliõpilased“ – meeldis väga, hoogne kirjeldus tollasest üliõpilaselust koos õpingute ja labrakatega.
•    Natan Rõbak „Perejaslavi Raada“ (I köide) – kogukas teos, mida ma ei lugenud, aga mis praeguste Ukraina-sündmustega seoses võib huvi pakkuda, kuigi praegusajal peavad kriitikud seda väga ebaobjektiivseks teoseks.
•    Vladimir Popov „Teras ja šlakk“ – taas üsna igav tööstusromaan.
•    Vilis Lācis „Uuele rannale“ – päris huvitav kirjeldus Lätist, lugesin korduvalt ja käisin ka filmi vaatamas.
•    Lev Nikulin „Venemaa ustavad pojad“ – ei mäleta.
•    Antonina Koptjajeva „Ivan Ivanovitš“ – raamat, mis mulle on alati meeldinud. Sümpaatse arsti tööalased probleemid ja intriigid. Teine osa „Sõprus“, mis eesti keelde tõlgiti hulk aastaid hiljem,  enam nii hea ei olnud, aga „Ivan Ivanovits“ sobib ka praegu lugemiseks.
•    Veera Panova „Helge kallas“ – ei mäleta, vist oli kolhoosnike elust.
•    Fjodor Panfjorov „Võidetute maal“ – ei mäleta.
•    Fjodor Gladkov „Priius“ – järg „Jutustusele lapsepõlvest“ ja mulle huvitav. Väike Fedja lahkus koos vanematega külast ja sõitis Volgamaale. Ta elas Astrahanis ja seejärel kalatööstuses – vataagas, kus ta ema töötas. Selle kalatööstuse argipäeva kirjeldused olid väga kaasahaaravad ja kuidagi soolalõhnalised. Kui juba täiskasvanuna ise Astrahanis käisin, tuli see raamat sageli meelde.
•    Aleksandr Tšeišvili „Lelo“ – See raamat (vist teekasvatajatest, kui ma õigesti mäletan)  tekitas minus huvi Gruusia vastu, oli hoogne ja põnev.
•    Kavi Nadžmi „Kevadised tuuled“ – ei mäleta.
•    Gumer Baširov „Au“ – ei mäleta. Kuigi, kas sellest või eelmisest raamatust jäi meelde naisenimi Karlõgatš, mis (vist tatari keeles) pääsukest tähendab.
•    Sadriddin Aini „Buhhaara“ – tekitas huvi usbekkide elu vastu, sisaldas huvitavaid elu-olu kirjeldusi, näiteks kirjutas Aini hästi vahvalt halvaa valmistamisest. Meeldis ja on hilisematel sealkandis käikudel ikka meeles olnud.
•    Orest Maltsev „Jugoslaavia tragöödia“ – lugesin juba mitte enam nii väga lapsena, väga raske raamat oli. Mõnda aega seoses sealsete sündmustega ka keelatud kirjanduse nimekirjas.
•    Aleksander Vološin „Kuznetski maa“ – väga keskpärane tööstusromaan.

1954

•    Vissarion Sajanov „Taevas ja maa“ – hästi paks ja põhjalik ülevaade Vene lennunduse arengust. Kohati liiga tehniline, aga täiesti huviga loetav ka praegu.
•    Aleksandr Fadejev „Noor Kaardivägi“ – väga huvitav ja kurb raamat noorte elust ja võitlusest sõja-aastatel. Muu hulgas sisaldab ootamatult kauneid kirjeldusi tütarlastest jõe ääres, ülistust emale jne. Minu lapsepõlves ja noorusaastatel oli see koolides kohustusliku kirjanduse nimekirjas. Praeguseks on paljud selles raamatus kirjeldatud sündmused ja ka Fadejevi enda vastuoluline saatus nii kirjanikuna kui ka Nõukogude kirjandusametnikuna uuesti ja teisiti lahtimõtestatud.
•    Konstantin Sedõhh „Dauuria“ – vist küll kõige paksem Stalini preemia laureaatide sarjas ilmunud teos. Kui ma õigesti mäletan, siis kasakatest. Ei ole kunagi viitsinud läbi lugeda.
•    Wanda Wasiłewska „Laul vete kohal“ (I ja II köide) – poola kirjanduse huvitav näide. Sisu pole kuigivõrd meeles.
•    Saltšak Toka „Arati sõna“ – ei mäleta.
•    Nikolai Zadornov „Isake Amuur“ – ei mäleta.
•    Boriss Polevoi „Jutustus tõelisest inimesest“ – oli samuti kooli kohustusliku kirjanduse nimekirjas. Sellest raamatust ja oma kohtumisest peategelasega olen kirjutanud siin.
•    Jelizar Maltsev „Kõigest südamest“ – ei mäleta, vist oli kolhoosielust.

1955

•    Stepan Zlobin „Stepan Razin“ (I ja II raamat).
•    Dmitri Jerjomin „Äike Rooma kohal“.
•    Nikolai Zadornov „Kauge maa“.
•    Georgi Markov „Strogovid“.
Olen neid raamatuid lehitsenud, kunagi vist ka mingil määral lugenud, kuid ei mäleta.

Mitmest selles nimekirjas olnud raamatust ja kirjanikust on põhjalikumalt rääkinud David Vseviov „Müstilise Venemaa“ saadetes Vikerraadios.

Piltidel on mõned sarja raamatud ja paar kujundusnäidet.
280. blogipostitus.

07/10/2017

“Marjakobar ja teisi setu muinasjutte”


“Marjakobar ja teisi setu muinasjutte”
Valimiku koostanud Erna Normann ja Herbert Tampere.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1959.
Kujundanud Jaan Jensen.
Värvilised vahelehed: Helga Jõerüüt.

Nüüdseks on sellest raamatust ilmunud mitu väljaannet, milles ka keelepruuki õgvendatud, näiteks on setust saanud seto. Siin kirjutan siiski nii, nagu oli mu lapsepõlveraamatus.

Saatesõnades tutvustasid koostajad setu muinasjuttude vestmise tavasid. Enamasti olevat seda tehtud ennejõulusel ajal, sagedasti neljapäeva ja laupäeva õhtutel, mil tööd ei tehtud. Koos olid naabrid ja tuttavad, kes nautisid heade jutustajate esitusi. Uusi lugusid kuuldi ka teekäijatelt, kes öömajale jäid, nagu rändkaupmehed, kerjused jt. „Olid öömajalised venelased, jutustasid nad vene jutte. Mõni vene keelt oskaja kõneles teistele lood eesti keeles ümber.“ Setu juttudes on palju slaavipärast.

Lisaks rikkalikule sõnavarale, alliteratsioonile ja assonantsile  kasutatakse setu muinasjuttudes palju rütmistatud proosat ja retsitatiivse lauluviisiga esitatavaid laulujätke. Nende viisikeste noodidki on raamatus lisaks illustratiivsetele vöökirjadele ja mustritele. Kujunduselt oli see „Marjakobar…“ sarnane populaarse ja kauni „Üle õue õunapuu“ väljaandele. Oli see taotluslik või juhuslik sarnasus, seda ei oska ma öelda.

Kogumikku valitud muinasjutud olid pärit Teaduste Akadeemia ja Kreutzwaldi-nim kirjandusmuuseumi käsikirjalistest rahvaluulekogudest.

Need jutud ja lood on väga mitmekesised, alates avaloost „Kolm lambakest“ kuni lõpujutuni  taadist, eidest ja vahakarva kanast. Üldse oli muinasjutte 28, lisaks ka sõnaseletused. See on tore lugemine ka praegu, täiskasvanueas. Niisamuti on illustratsioonid, eriti Helga Jõerüüdi värvipildid,  ikka endiselt armsad ja meeleolukad.




Üks tekstinäide uudishimutsejatele ka, muinasjutust „Üle nurme pulmas“:
„Tuhkapusija ei olnud ahne, andis vanemale vennale vaskse hobuse, vasksed riided ja esimese nooriku. Teisele andis hõbedase hobuse, hõbedased riided ja teise nooriku. Endale jättis kuldse hobuse, kuldsed riided ja kõige ilusama nooriku.
Nii elavad nad tänase päevani.“


* Helga Jõerüüt (9. mai 1925 – 27. november 2011) oli eesti graafik.