Linda Järve: Meenutused lapsepõlves ja nooruses loetud raamatutest palju aastaid hiljem

24/06/2017

„Kurja lilled“, „Raibe“


Charles Baudelaire
„Kurja lilled“

Loomingu Raamatukogu 35/36 (511/512).
Perioodika. Tallinn 1967.
Prantsuse keelest tõlkinud Ain Kaalep, Jaan Kross, Ilmar Laaban, Ants Oras, August Sang, Johannes Semper.

Homme on suur kirjanduslik tähtpäev: 160 aastat tagasi (1857) ilmus esmakordselt Charles Baudelaire' „Kurja lilled“ („Les Fleurs du Mal“) – luulekogu, millest prantsuse kirjandus üle ega ümber ei saa. Minu kooliaastatel räägiti dekadentsist vähe ja seda enamasti halvustavas mõttes, Baudelaire'i kohta ei saanudki me esialgu midagi rohkemat teada, kui et ta luuletas raipest. Kuid 1965. a väliskirjanduse õpikus keskkoolile (Kalju Leht, Ott Ojamaa) oli dekadentsist ja selle eelkäijast Baudelaire'ist ka paar päris teaberohket lehekülge, milles Baudelaire'i suhtumist maailmasse nimetati külmaks, meeleheitlikuks vihkamiseks ja põlastuseks, mida ta väljendas ülimalt meisterlikes ja stiilipuhtais värssides. „Enda sõnade järgi teritas ta oma riime nagu röövel pussi. Baudelaire on inetuse ja õuduse poeet. See pole enam romantikute ilutsev inetus – see on tõeline, naturalistlik inetus, mille ta luulesse tõi.“ Minu ülikooliaastatel käsitlesid aga Villem Alttoa ja Ott Ojamaa Baudelaire’i luulet elamusliku huviga.

Prantsuse Keisririigi kohus mõistis Baudelaire'i luuletused peagi pärast ilmumist hukka kui ühiskonna moraalile ohtlikud ja otsus püsis jõus kuni III Vabariigi lõpuni. Kuue luuletuse avaldamine keelati täielikult, ülejäänute avaldamisele vaadati samuti kurja pilguga kui jõleduste propageerimisele. Elu lõpus elas Baudelaire vaesuses, võlgades ning haigena. 46aastaselt suri ta halvatuna tõvevoodis.

Selles LR väljaandes kirjutab koostaja August Sang: „Mitte juhuslikult ei kanna „Kurja lillede“ esimene ja kõige mahukam tsükkel pealkirja „Spliin ja ideaal“. Kindlusetus ja inimsusele vaenulikus maailmas saab kunstiharrastus Baudelaire'ile religiooniks, mille teenimisega ta püüab elu vastuoludele vastu astuda ja neid ületada. Ajastu olemuse varane mõistmine, mille tõttu Baudelaire'i kaasaegsed teda õieti hinnata ei suutnud, tagas talle seda suurema tunnustuse järgnevailt sugupõlvedelt.“

See LR-vihik oli esimene eraldi raamatuna ilmuv Baudelaire’i luule väljaanne eesti keeles ja sisaldab ligi poole poeedi luuletustest.

Mulle Baudelaire'i luuletused meeldivad, veelgi enam: need on mu meelest ilusad. Nüüd, olles juba palju vanem kui Baudelaire oma surma ajal, tunnetan neis järjest huvitavamat maailmanägemist.

Siia panen luuletuse „Raibe“ („Une Charogne“) kaks eestindust, mis teineteisest üsnagi palju erinevad. Esimese neist leidsin internetist (Ninniku) ja see on pärit Johannes Aavikult. teine on LR kogust ja selle on tõlkinud August Sang.

RAIBE

Kas mäletad, mu arm, veel seda paha saatust
sel kaunil suvehommikul;
üks raibe, haisev, jälk, meil’ pakkus õudset vaatust
jalgraja järsul käänakul.

Ta jalgu õhku a’as kui ropp ja kiimal naine,
ta’st välja imbus kihvtisid;
ja tsüünilikult kõht end avas -- haisev aine,
täis pööritavaid aurusid.

Ja raipe toredust kui imet vaatles taevas,
kui lille, mis on puhkemas;
nii vänge oli hais, et Sina suures vaevas
ju olid ära nõtkemas.

Parv musti sitikaid, kel mädal kõhul pidu,
teeb vängeid, õõnsaid suminaid,
kui veniv vedelik hulk röövikute ridu
vaob mööda liharäbalaid.

Ja kõik see kihab, keeb kui mässav, veerlev laine,
mis tõuseb, langeb, puruneb;
võiks öelda koguni, et kõik see mäda aine
veel elab liigub, sigineb.

Ja õudne muusika sest lasust välja kõlab,
kui voolav vesi või kui tuul,
või nagu mesipuu, mis kihab, võimsalt elab,
või lehte kahin kõrges puul.

Ja kalju taga koer, kes raibet söömas käinud,
meid vahtis silmi pöörmata,
ja mahti luurates, mil kui me ära läinud,
võiks saagi kallal’ asuda.

-- Ja siiski Sina ka kord oled kui see liha,
see haisev mäda roojasus,
mu silmi täht, mu päev, mu unistuste iha,
mu ingel ja mu armastus!

Jah! nii saad olema, Sa ilu kuninganna,
kui lamad hauas surnuna,
kui pärast viimast au Sind viiakse, et panna
all musta mulla määnduma.

Kuid siis, mu iludus! kui tunned haua vilu,
siis hüüa ussil’ võidukast’:
et minus alal jääb vorm jumalik ja ilu
mu mädanenud armsamast.
(Prantsuse keelest Johannes Aavik
[Noor-Eesti III, 1909, lk 76-77])


RAIBE

Mu arm, kas meeles veel on sul see lõõskav suvi?
Mu arm, kas meeles veel on sul
see selge, särav päev, kui paelus meie huvi
üks raibe maantee käänakul?

Maas, jalad harali kui kiimalisel naisel,
kõht ilgelt paljas, lamas laip,
ja lehvis ümber jälk ja imal raipehais sel,
märg mädast oli rohuvaip.

Ja ülal päikene tuld valas ühtesoodu
ja hõõgus maa kui lõõmav lee,
et rutem kätte saaks Suur Loodus oma loodu,
kui taas algaineiks muutund see.

Ja lihast koorumas skeletti nägi taevas --
see avanes kui uhke õis.
Sa tundsid iiveldust -- nii väga lehk meid vaevas,
et vaevalt hingata veel võis.

Ja musta pilvena seal ümber kärbseid kihas,
kes prisket einet hoomasid,
ja vaglad agaralt poollagunenud lihas
kui elav ahel roomasid.

Ja üles-alla kõik see voogas nagu laine,
nii uhkelt sillerdas, et näis,
kui oleks hävingut ja hauda trotsiv aine
uut, tuhatkordset elu täis.

Ja vaikselt muusikat võis kuulda, nagu ojal
või keset hiit või rehe all,
kui tuulamine käib ja vili talupojal
vaob sarjast vaiksel sahinal.

Ja vormid hajusid, kõik näis kui unenägu,
kus ainult aimatav on seos,
või nagu visandlik, umbkaudne joonterägu,
eskiisiks jäänud kunstiteos.

Üks peni tigedalt meid luuras kivi taga.
Seal kärsitult ta ootas vist,
et saagi kallale taas söösta õhinaga
saaks pärast meie lahkumist.

Ah, sinagi, mu arm, kord oled hauas all, kus
sind ootab see, mis raibet siin,
mu ööde kauneim täht, mu päeva päiksevalgus,
mu ingel ja mu hingepiin.

Jah, põrmuks sinagi saad, ilu kuninganna!
Kui kinni vaotatud on laud,
ei enam iialgi siis lillenurm sind kanna,
vaid keset haudu on su haud.

Siis, oh mu kaunitar, sa ütle ussidele
seal all, kus hõiskab hukk ja hääb,
et sinu kaduv kest, su kuju õrn ja hele
mu armastuses kestma jääb.
(Tõlkinud August Sang, „Kurja lilled“ LR 1967.)


* Charles Baudelaire (9. aprill 1821 – 31. august 1867).
Pildid:
Baudelaire' portree (1844), prantsuse kunstnik Émile Deroy (1820–1846).
Illustratsioon luuletusele „Raibe“ (1923), belgia sümbolist Jan Frans de Boever (1872–1949).

Charles Baudelaire „Les Fleurs du Mal“ (1857).

18/06/2017

„Daam koerakesega“


Anton Tšehhov
„Daam koerakesega“

Kogumikust „Novelle ja jutustusi“.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1952.
Tõlkinud Väino Linask.

Kirjutades oma teise blogisse teispoolsusesse lahkunud kuulsa näitleja Aleksei Batalovi (20. november 1928 –15. juuni 2017)  meenutuseks postitust lugesin taas üle Tšehhovi imelise jutustuse „Daam koerakesega“, mille ekraniseeringus Batalov 1960. aastal peategelast kehastas. Muidugi mäletasin nii seda kaunist lugu kui ka filmi oma lapsepõlvest, mil need mulle väga hinge läksid.

„Daam koerakesega“ on nagu pastelltoonides elupilt suvituslinna Jalta kaldapromenaadil kohtunud paarist. Ennast hingelt vanana tundev moskvalane Dmitri Gurov, kes pole veel neljakümnenegi, puhkab ilma naise ja lasteta, ning nägus S-linna noorik Anna Sergejevna, kes on puhkama saabunud ilma abikaasata, keda ta lakeiks nimetab ja keda tõenäoliselt ei armasta.

Igavleva mehe ja temast hulga noorema naise armuloos ei nähta praegusajal midagi ebatavalist, tõenäoliselt ei nähtud ka siis, kuigi moraalituks ja pikantseks muutsid tekkiva suhte asjaolud, et peategelased olid abielus. Suhteliselt banaalse loo on Tšehhov imeilusasti kirja pannud. Lausa tajutav on suvituslinna tolm ja aeglaselt kulgevad päevad, vaikselt rannale rulluvad lained ja tunde tärkamine, Anna Sergejevna kahetsus ja juhtunuga leppimine...

Lõpuks ei suudeta enam olla teineteiseta, lahkutakse, kohtutakse Gurovi algatusel uuesti, tegevus kandub naise kodulinna ja Moskvasse ning vaikselt heliseb üle kõige armastuse ja lootusetuse nukravõitu meloodia.

Seda jutustust on nimetatud Anton Tšehhovi meistriteoseks, tema paremate novellide ja jutustuste hulgast parimaks.

Mõned tekstinäited:
„Tarbetud toimingud ja kõnelused ikka ühest ja sellestsamast võtavad ära parima osa ajast, parimad jõud, ja lõpuks jääb järele mingi nudi, tiivutu elu, mingi mõttetus, ja ära minna, põgeneda pole võimalik, otsekui istuksid hullumajas või vangiroodus!“

„Iga isiklik olemasolu püsib saladusel ja võib-olla osalt sellepärast kultuurne inimene hoolitsebki nii närviliselt selle eest, et isiklikust saladusest lugu peetaks.“

„Anna Sergejevna ja tema armastasid teineteist nagu väga lähedased, omased inimesed, nagu mees ja naine, nagu õrnad sõbrad. Neile tundus, et saatus ise on nad teineteisele määranud, ja polnud arusaadav, miks on Gurov naisemees ja Anna Sergejevna mehenaine. Nad olid justkui kaks rändlindu, isalind ja emalind, kes on kinni püütud ja sunnitud eraldi puurides elama. Nad andestasid teineteisele seda, mida häbenesid oma minevikus, andestasid kõik olevikus ja tundsid, et see nende armastus on muutnud neid mõlemaid.“

Piltidel:
Ülal: Kaader filmist „Daam koerakesega“ (rež Jossif Heifits, 1960),  kus Gurovit mängis Aleksei Batalov, Anna Sergejevna osas oli Ija Savvina. Film kujunes menukaks, sai auhinna Cannes’i filmifestivalil ja seda vaadati paljudes maades. Näiteks on Marcello Mastroianni seda nimetanud oma lemmikfilmiks. Praegu on üks vaatamisvõimalus You'Tubes'is:
https://www.youtube.com/watch?v=v9fkGWooVhE

All: Jaltas avati 2004. aastal skulptuurirühm, mis kujutab daami koerakesega ja teda veidi eemalt seiravatTšehhovit.  Praegu peetakse seda taiest Jalta kui kuurordilinna sümboliks. (Foto internetist.)


Антон Чехов „Дама с собачкой“ (1898).

11/06/2017

„Roheline kuld“


Osvald Tooming
„Roheline kuld“

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1957.
Kujundanud Ants Viidalepp.

Tunnistan ausalt, et ma ei hakanud „Rohelist kulda“ selle blogipostituse tarbeks uuesti üle lugema, kuid teismelise plikana koolipõlves olen seda mitu korda lugenud ja soovitan sellega tutvuda, vähemasti lehitseda neil, kes praegu meie metsade käekäigu pärast südant valutavad. Lihtsalt meeldetuletusena kunagistest aegadest, mil tiivustajaks oli nn sotsialistlik võistlus, protsentomaania jms, kuid mil mahavõetud puude asemele ikka ja jälle uusi istutati. Loodusesse suhtuti kaheti, korraga nii armutult kui ka hoolitsusega. Sõltus inimestest, kumb neist erinevatest suhtumistest võidutses.

Mulle see raamat meeldis, sest mets oli selles nii loomutruu ja tegelased omakorda enamasti hinge poolest sügavalt metsa kiindunud. Ka nende omavahelisi naginaid, mis enamasti riigikorrast ja -poliitikast tingitud,  oli huvitav lugeda. Inimsõbralik vana saarmas Kirr meeldis mulle ka ning põdratapmisele elasin kurbusega kaasa.

Paar tsitaati:

„Olukord oli Annele piinlik, Remmelgale koomiline. Tüdruk kuivatas käsi põllesse, kuigi selleks vaevalt tarvidust oli. Ta tundis  end süüdlasena, pomises:
„Ma vist ütlesin mõndagi... ebasündsat...“
„Metsaülema kohta? Oh ei midagi erilist, ainult „tuisupea“ ja „auahne roheline tuuletallaja“...“
„Ma palun vabandust... sõnade eest. Aga seda ma tagasi ei võta, et olete julm metsalaastaja!““

„Nugis sirutas selga ja kätt silmadele varjuks tõstes vaatas mustendavate külvilappide kaugeleulatuvat rivi ning ta pikad vurrud kerkisid naeratuseks. Jälgisid teda kõrvalt noored ja naeratasid nemadki – see peaks olema alles tuim inimesetükk, kes jääks ükskõikseks, kui nii rõõmsalt muheleb Surru vana metsavaht Nugis.“


1950. a esmatrükis ilmunud „Rohelist kulda“ tegi kirjanik 1957. a väljaande jaoks mõneti ümber. Tehtud parandustes mängis oma osa ka tõik, et tal olid vahepeal olnud rängad üleelamised.

Kui Osvald Tooming 21. detsembril 1950 Eesti Nõukogude Kirjanike Liidu piduliku aastapäeva koosolekul üles astus, ütles ta muuhulgas: „Meie kirjandus vajab uut sisemist hingamist. Seetõttu tahan ma avaldada teoseid, mis kõnetaksid meie lugejaid vaimses ja hingelises laadis. Tahan kirjutada Virumaa metsadest,  loodusest ja inimesest selle keskel. Tahan tagasi pöörduda juurte juurde, selle juurde, millest kõik sai alguse. Tahan olla oma loomingus niivõrd vaba, kui kirjeldan elavalt kõike seda, mida  mu kõrv kuuleb ja silm märkab, kui ma viibin metsas ja kuulatan, mida sel mulle ütelda on.“ Juhtkonnale see mõtteavaldus ei meeldinud ja Tooming sunniti veel samal aastal kirjanike liidust välja astuma. Ta vangistati 25. mail 1951 Tallinnas ja mõisteti Eesti NSV Ülemkohtu otsusega 11. septembril 1951 §58-10 alusel 25 aastaks Vjatlagi, kust ta vabanes 3. märtsil 1955.

1957. aasta jaanuaris kirjutas ta „Rohelise kulla“ järelmärkuses. „...lugenud raamatu kriitilise pilguga läbi, teostasin kogu teose ulatuses küll redaktsioonilise silumise- ja kohendustöö, kuid ei muutnud tegelaskujusid ega sündmustikku; muidugi jäi endiseks kunstiline kavatsus, teose idee. /---/ Autori eesmärgiks on heita valguskiireke inimestele, kelle kogu elu on seotud inimkonna ühe suurima rikkuse ja kaunima sõbra - metsa kasvatamise, hoidmise ja mõistliku kasutamisega.“

* Osvald Tooming (26. jaanuar 1914 - 6. juuni 1992) viibis tänu isa metsavahiametile lapsena palju looduses, see tingis ka tema arengu eelkõige looduskirjanikuks, lisaks romaanile „Roheline kuld“ jutustused „Metsade raamat“ (1969) ja „Puude taga on mets“ (1983). Sügavalt eetilisi probleeme käsitles ta ka oma teistes teostes nagu „Perekond Kirretid“, „Luigelend“, „Õpetaja Hiiemägi“, „Maantee läbi metsa“, „Kuus juttu“ jt.

28/05/2017

„Kõrgrenessansi suurmeistreid Itaalias“


„Kõrgrenessansi suurmeistreid Itaalias“
Kirjastus Kunst. Tallinn 1965.
Koostanud Milvi Alas.
Ümbriskaane kujundanud Ludvig Kruusmaa.

Praegu, mil värvikirevaid kunstiraamatuid on tohutult palju ja veel üüratum hulk kunstiteoseid, praktiliselt kõik suuremad kunstimuuseumid ja kunstnike kodu- ning fännilehed on internetis, on väga raske ette kujutada, kui suure tähendusega oli selle omakeelse 128leheküljelise ja 46 mustvalget reproduktsiooni sisaldava raamatu ilmumine 1965. a.

Kunstikirjandust oli tollal vähe, eriti vähe muidugi niisugust, milles mõni aktimaal või usuteemaline teos reprodutseeritud oli. Igal juhul langes selle esimese olulise omakeelse kunstialbumi  ilmumine vastuvõtlikule pinnasele, rahvas tormas raamatupoodidesse, pilte nauditi ja ahmiti. 

Raamat oli pehmekaaneline, maksis ainult 1 rubla ja 25 kopikat, trükiarvuks oli 8000, aga selle kättesaamisega, mäletan, oli tükk tegu – poes oli tohutult pikk järjekord ja enamik eksemplare jõudis tarbijani letialuse kaubana.

Oli lausa ime, et tekste ei tõlgitud vene keelest mõnest Moskvas või Leningradis ilmunud väljaandest, vaid artikliautoriteks olid Eesti enda tunnustatud kunstiteadlased.

Mõistagi oli autoritel kohustus „jälgida renessansi tekkimise põhjusi marksistliku ajalookäsituse seisukohalt“, nagu avaloos öeldakse, kuid Leo Soonpää, Mai Lumiste, Evi Pihlak jt, kes oma kirjutistes renessansikunstnikke elukäiku ja loomingut tutvustasid, tegid seda neile omaselt sisukalt ja huvitavalt. Sellistena on need tänapäevaste kriteeriumite valgusel samavõrra hääd lugeda kui tollal.

Vaatasin, et vanaraamatute müügikohtades kõigub albumi hind praegu 60 sendi ja 6 euro vahel.

Raamat jagunes peatükkideks: Renessanss Itaalias, Kunsti areng XIV-XV sajandil, Leonardo da Vinci, Raffael, Michelangelo, Giorgione, Tizian, Correggio, Tintoretto, Veronese.

Reproduktsioonid olid enamasti üpris hallid, kvaliteet praeguste nõuetega võrreldes alla igasugust arvestust ja raamat lõppkokkuvõttes tagasihoidliku välimusega, aga sellise põhjalikuma kunstikäsitluse ilmumine oli tolles ajas hästi tähtis sündmus.

Siinsel ülemisel pildil on Correggio, alumisel Tintoretto maaliga raamatulehekülg, vaatamiseks klõpsa pildile.

19/05/2017

„Ema“


Maksim Gorki
„Ema“

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1952.
Vene keelest tõlkinud Arnold Tulik.
Kujundanud Alo Hoidre.

Sotsialistliku realismi väljapaistvaimaks esindajaks tituleeritud Maksim Gorki oli kirjanik, kelleta ükski nõukogudeaegne õpilane koolist läbi ei saanud. Ta ei olnud halb kirjanik, tema raamatud alates elulooainelistest „Lapsepõlvest“ ja „Minu ülikoolidest“ olid vägagi huvitavad ja tema kirjanikunime vääriliselt kibedad. „Itaalia muinasjuttudest“ ja üldse tema legendidele põhinevatest muinaslugudest ning romantilistest jutustustest kavatsen siin blogis juba hulk aega kirjutada, aga pole veel jõudnud. Tema teoste, mida ettetellimisega paljudesse kodudesse hulgakaupa muretseti, seas on veel nii mõndagi kaalukat. Näiteks on tema näidend „Põhjas“ olnud maailmas üks sagedamini lavastatavaid.

Küll aga rikkus Gorki loomingu koolilapse jaoks ära selle ülim kohustuslikkus. Eriti kannatas kohustuslikkuse all just tema romaan „Ema“, mida sõna otseses mõttes läbi hakiti koolitundides umbes neljandast klassist kuni ülikoolini. Igatahes teadsid minuvanused koolilapsed une pealt, kes olid Pelageja Nilovna ja tema poeg Pavel.  Ja punalipp raamatukaanel tähendaski väga „punast“ raamatut. Samas võib „Ema“ tänapäevalgi huviga lugeda, nagu tõendab ka sissekanne Indigoaalase blogis.

„Ema“ kirjutas Gorki 1906. a, reisides USAs. Selles kajastas ta nn jumalaehitamise ideed, usuliste elementide toomist sotsialismi, võrreldes tegelasi kord inglite, kord apostlitega ja nimetades näiteks mairongkäiku ristiteeks. Kuid tema jumalaehitamise idee tunnistati Venemaal tollal jumalasolvanguks. Nii langes ta kriitika osaliseks koguni kahelt poolt, sest lisaks kiriklikele ringkondadele ei meeldinud jumalaehitamise idee ka Leninile, küll hoopis poliitilisematel põhjustel.

Kes selle ajastu vastu rohkem huvi tunnevad, loevad ehk ka kellegi S. Kastorski ülibolševistlikku järelsõna, mis eestikeelse „Ema“ selles variandis samuti avaldatud on.

Ma ei hakka siinkohal ümber jutustama seda üsnagi kurba raamatut töölisperekonnast ja eelkõige kannatavast, südamlikust, kergeusklikust, oma poega ja tolle seisukohti kõigest kõige olulisemaks pidavast emast. Võib-olla tahab Indigoaalase kombel veel keegi seda ise lugeda. Panen siia vaid mõne tsitaadi:

„“Ma toon sulle jäävett...“
Kui aga ema tagasi tuli, oli poeg juba uinunud. Ema seisis poja aseme ees umbes minuti, kopsik värises ta käes ja jää peksles tasa vastu plekki. Asetanud kopsiku lauale, laskus ta vaikides põlvili pühakujude ette. Vastu aknaklaase pekslesid purjus elu helid. Sügisõhtu pimeduses ja rõskuses vingus lõõtspill, keegi laulis valjusti, keegi sõimles rüvetute sõnadega, ärevalt kõlasid naiste erutatud, väsinud hääled...“

„Ja mõtles sellele, kuidas ta jutustab pojale oma esimesest katsest, tema silme ees seisis aga ikka veel ohvitseri kollane nägu, nõutu ja õel. Sellel liikusid hämmeldunult mustad vurrud ja ärritatult ülestõmmatud ülahuule alt läikis kõvasti kokkusurutud hammaste valge luu. Ema rinnas laulis linnuna rõõm, kulmud tõmblesid kelmikalt, ja ta talitas osavasti ning lausus endamisi:
„Aga siin – veel!...““

„“Ole vait!“ lausus rangelt teine hääl.
Ema sirutas käed laiali...
"Kuulake – Kristuse pärast! Kõik te olete omad... Kõik te olete armsad... vaadake kartuseta – mis on juhtunud? Maailmas lähevad lapsed, meie veri, lähevad tõe järele... kõikide jaoks! Kõikide teie jaoks, teie laste jaoks on nad pühendanud end ristiteele... otsivad helgeid päevi. Tahavad teistsugust elu tões, õigluses... tahavad kõigile head!“
Ta süda rebenes, rinnas oli kitsas, kurgus kuiv ja kuum. Sügaval ta sisemuses tärkasid suure, kõike ja kõiki haarava armastuse sõnad ja põletasid tema keelt; pannes selle ikka tugevamini, ikka vabamalt liikvele.“


„Ema“ järgi on Venemaal vähemalt kolm korda filme tehtud – 1926. a tummfilmina, 1955. ja 1989. a. Kõik need on väga raamatulähedased. Neile, kes vene filminäitlejatest üht-teist teavad, on võib olla huvitav, et 1955. aasta filmis mängis Pavelit nooruke Aleksei Batalov, kelle onu Nikolai Batalov oli olnud samas osas 1926. aastal. Ema osas on olnud Vera Baranovskaja, Vera Maretskaja ja Inna Tšurikova.

* Maksim Gorki (kodanikunimega Aleksei Maksimovitš Peškov; 28. märts 1868 – 18. juuni 1936) oli vene kirjanik, ühiskonnategelane, kirjandusinstituudi rajaja. Pilt on pärit kõnealusest raamatust. >>>

Максим Горький „Мать“ (1906).

12/05/2017

Vahepala: veidikene kodusest raamatukogust


Lugesin tänasest Õpetajate Lehest Kaarel Tarandi kolumni „Raamatud lahkuvad maalt“ (http://opleht.ee/2017/05/raamatud-lahkuvad-maalt/), milles ta muu hulgas toob ära statistikaameti ülevaates rahvusvahelise raamatupäeva puhul olnud arvud inimeste koduste raamatukogude suuruse kohta.

Tsiteerin: „... enam kui 100 raamatut võib leida 51% Eesti kodudest. Neid, kus raamatuid 500−1000, on 12% ja enam kui 1000 raamatuga kodusid 3%. Eestis on ligikaudselt 600 000 leibkonda, seega on raamaturohkeid kodusid kõigest 18 000 ja raamatuarmastust võib pidada tühise vähemuse veidruseks."

Selle statistika järgi olen ma üks veidraid, kuuludes 3% hulka. Minu koduse kogu lõpetamata nimekiri näitab, et mul on kõvasti üle 1000 raamatu.

Enamasti pärinevad need siiski ammustest aastatest, mil raamatud olid odavad. Juurde olen neid ostnud suhteliselt vähe, nii hinnaga kui ka ruumipuudusega seotud põhjustel. Ka olen viimastel aastatel lugenud palju e-raamatuid.

Seega on minu raamatuostukäitumine üsna sarnane tendentsiga, mille tõid Marju Lauristin ja Peeter Vihalemm välja Tartu ülikooli teadlaste pikaajalises uuringus „Mina. Maailm. Meedia“, mis käsitles aastaid 2002−2016. Nenditakse raamatuostjate aktiivsuse langust. Nimelt olevat raamatuostjate üldine osakaal  eestlaste hulgas viimastel aastakümnetel võrreldes 1980ndate algusega langenud peaaegu kolm korda, 91%-lt 35%-le, venelaste hulgas 76%-lt 23%-le.

Kodukogu suuruse järgi otsustades on sel raamatublogil siin veel palju arenguruumi ja ma pean tunnistama, et riiuleid vaadates on mul tihti raske teha valikut, millisest raamatust järgmisena kirjutada.

Illustratsioon: Itaalia kunstniku Pio Ricci (1850–1919) maal „Raamatukogus“, arvatavasti on maali originaal Atheneumis.

09/05/2017

„Lehekülgi nagu lehti puult“


Johannes Semper
„Lehekülgi nagu lehti puult“
Lõpetamata luuletustest valinud Paul Rummo.
"Eesti Raamat". Tallinn 1972.
Kujundanud Silvia Liiberg.

Luulekogu, mis mind selle ilmumise ajal väga köitis. Johannes Semper, keda nõukogude ajal  Eesti NSV hümni sõnade autorina ja õppekavades olnud romaani „Punased nelgid“ (1965) järgi peamiselt punakirjanikuna tundsime, ilmnes selles pärast tema surma kokku pandud valimikus palju pehmema ja tundmuslikumana. Saatesõnas kirjutas Paul Rummo:

„Jäiga dogma vaikne trotsimine, rahutus, uute elamuste ja kauguste janu, kiusatus olla noor saatis luuletajat lõpuni. Alati polnud kerge säilitada Johannes Semperile nii iseloomulikku välist rahu ning tasakaalukust. Ta enda deklareeritud päevalilleloomus pidi puhuti värelema teiste eest hoolikalt varjatud väsimuse ja meeleheite puhanguist; ainult robotid on neist vabad. Kui me selle raamatu kaudu nüüd nendegi tunnistajateks saame, siis muutub luuletaja inimlikult meile seda lähedasemaks.“

Panen siia vaid ühe luuletuse sellest kogust. Ka luuletaja foto on sellest raamatust.

* * *
Johannes Semper

Esimene nutt
ja esimene naer
ja esimene rind –
kust see kõik sünnib?
Siis esimene samm
ja esimene lällutusest kooruv sõna.
Pea järgneb armastus
ja igatsused...
Nagu lehed, õied.
Ja ikka aegapidisemalt uued leiud.
Siis tuleb kordumine, kulumine,
kõik vana, mälestus vaid –
ja ainult üks on uus ja kordumatu – lõpp.
/III 1960/

* Johannes Semper (22. märts 1892 – 21. veebruar 1970) oli eesti luuletaja, prosaist, kriitik, tõlkija, esseist ja poliitik.

24/04/2017

„Meremees sadulas. Jack Londoni elulugu“


Irving Stone
„Meremees sadulas.
Jack Londoni elulugu“

Biograafiline sari.
Eesti Raamat. Tallinn 1968.
Tõlkinud Ülo Kurvits.
Kujundanud Henno Arrak.

Just neil päevil 110 aastat tagasi oli Jack London alustanud oma ümbermaailmareisi purjelaeval „Snark“ ja võib-olla oli ta juba kirjutanud esimesed read ka oma hiljem väga kuulsaks saanud romaanist „Martin Eden“.

See ei olnud tema esimene merereis. Siiski ei laabunud kõik hästi. Irving Stone on hea kirjutajana suutnud Jack Londoni raskusi köitvalt paberile panna.

„Paljaks varastatud, välja naerdud, taga nutetud, sõprade poolt saatuse hooleks jäetud kui lootusetu romantiline idioot, heiskas Jack Hopperi Kalifornia jalgpallimeeskonna sviitri masti ning hiivas käsitsi ankru. Siis aga navigaatoriga, kes ei tundnud navigatsiooni, masinistiga, kes masinatest midagi ei teadnud, ja kokaga, kes toitu valmistada ei osanud, läks „Snark“ teele, mööda estuaari allapoole, läbis lahe ja purjetas läbi Golden Gate'i väina Vaiksele ookeanile.“

Mõningatel andmetel alustas Jack London seda suurreisi 23. aprillil 1907, Irving Stone pakub kuupäevaks aga 20. aprilli. Olgu, kuidas oli, aga:

„Kõige suuremat põnevust tekitas Jackis mõte surmale, mis teda ikka veetles; ta elas ekstaatiliselt nagu mõni noor poiss. Ta juhtis „Snarki“ läbi kaardistamata vete, püüdis delfiine, haisid ja merekilpkonni, lesis luugil siruli, meresoola hõng sõõrmetes ja laskis rulluvatel ookeanilainetel ennast õrnalt õõtsutada, kirjutas iga päev oma tuhat sõna „Martin Edenit“ ja põnevaid artikleid nagu „Põiki üle Vaikse ookeani“.“

Kuid „Meremees sadulas“ ei ole pelk ühe merereisi kirjeldus, vaid dramaatiline ülevaade Jack Londoni kirglikust elust, mille kirjutamiseks töötas Stone läbi Londoni  viiskümmend avaldatud raamatut ja 200 000 kirja, mustandkäsikirju, dokumente ja päevikuid. Nii sündis elulookirjeldus, mida noorena lugeda ahmisin ja mida ka praegu kõigile lugemiseks võib soovitada.

* Jack London (tegelikult John Griffith Chaney; 12. jaanuar 1876 – 22. november 1916) oli ameerika kirjanik ja ajakirjanik. Kõik Londoni kuulsamad teosed on tõlgitud eesti keelde

* Irving Stone (14. juuli 1903 – 26. august 1989) oli ameerika kirjanik, kes sai tuntuks biograafiliste romaanidega. Eesti keeles on neist lisaks Jack Londoni eluloole ka „Michelangelo. Agoonia ja ekstaas“ ja  „Elujanu. Jutustus Vincent van Goghist“.

Irving Stone „Sailor on Horseback. The Biography of Jack London“ (1938).

16/04/2017

„Maailm arlekiini kuues“


Voldemar Panso
„Maailm arlekiini kuues“

Eesti Raamat, Tallinn 1973.
Illustreerinud Edgar Valter.

Tõeliselt nauditav ja lustiline lugemine isegi paljude aastate möödudes. Nüüd, mil sõna „legendaarne“ on muutunud laiatarbekaubaks ja ära lörtsitud, ei pruugi nooremad blogilugejad enam arugi saada, et Panso oli teatri-, rännu-, kirja- ja naljamehena tõeliselt legendaarne. Teine legendaarne mees, kunstnik Edgar Valter on teda ka selle raamatu piltidele joonistanud – täiesti äratuntava rühkijana, elus edasi tormajana, kes seejuures kunagi ei kaotanud oma sisukust.


Raamatu ümbriselakal on Panso sõnad:
„Need kirjatükid on sündinud varastatud ajast – öötundidest. Isegi mitte vabast tahtest, vaid teiste pealekäimisel edasi anda oma muljeid. Muljed - need nad ongi.
Nad on sündinud ettevalmistuseta nagu reisidki. Neil muljetel on siiski üks ühine nimetaja: need on teatrimehe muljed. Paljugi sellest, mis antud ajahetkel oli üllatuslik ning uus, on nüüd juba iganenud ja varsti lootusetult vana. Ma ei paranda neid lehti. Las nad olla nagu olid, need hetke impressioonid. Selles on nende piiratus, aga võib-olla ka võlu – neile, kes ei otsi siit tõsiandmeid kirjeldatud maade kohta, vaid keda huvitab, mida mõtles või tundis kunagi üks eesti teatrimees, kui ta viibis neil mail.“



India, Soome, Inglismaa, Austraalia, Uus-Meremaa – need on paigad, mille kohta Panso jagas vaimukaid tähelepanekuid. Ja siis on veel koju tagasi jõudmine, omaenese armas Kivimäe.


Pansol on terav silm ja imeline jutuvestmisoskus. Vaatleja parimad omadused ja tähelepanu inimeste ning olude suhtes. Piisab, kui öelda, et kuskil pole keegi eesti kirjameestest ja naistest paremini kirjeldanud kängurut. Rohkem kui kümmekond aastat pärast selle õhukesevõitu raamatu ilmumist Austraalias käies, tulid Panso värvikad muljed mulle mitut puhku meelde, ka see üsna pikk kirjeldus...


Aga lugege ise, see on aegumatu raamat hoolimata oma pisivigadest. Piiratus, mida Panso pelgas, on ajaga kadunud. Võlu on jäänud.

* Voldemar Panso (30. november 1920 – 27. detsember 1977) oli eesti lavastaja, näitleja, teatripedagoog ja teatriteadlane. 1957. aastast surmani juhatas ta Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedrit, mille ta ise rajas. (Foto internetist.)

Minu lemmikraamatuks Panso sulest on aga „Töö ja talent näitleja loomingus“ (1965), mis mind nooruses palju mõjutas ja millest kirjutan selles blogis tulevikus

04/04/2017

„Raamatukangelaste radu mööda“


Juri Rakov
„Raamatukangelaste radu mööda“

Valgus. Tallinn 1978.
Tõlkinud Harald Reinop.
Kujundanud Ado Orupõld.

Raamat-ekskursioonijuht. Ilmumise ajal oli see mõeldud vanemate klasside õpilastele. Võib rännumeestele ja kirjanduslembelistele ka praegu pakkuda huvi, sisaldades juttu paikadest, mis on seotud vene ja maailmaklassikasse kuuluvate teoste tegelaste ja nende prototüüpidega.

Esimene peatükk on seiklusjuttude kangelastest, alustades Tom Sawyerist ja Huckleberry Finnist, kellele on loodud muuseumid Hannibali väikelinnas Mississippi läänekaldal, aga ka mujal Ameerikas. Ükski kirjanduslikest paikadest pajatav raamat ei saa jätta käsitlemata Sherlock Holmesi elamist Baker Streetil. Veel teeb Rakov juttu d'Artagnani kangelastegudest, Ifi kindlusest ja Monte-Cristo lossist, Robinson Crusoe saartest ja paljust muust.

Tallinna kohta on ta üles tähendanud loo sellest, kuidas sündis Toompea kui kangelase Kalevi hauaküngas ja kuidas Linda pisaratest sai Ülemiste järv.

Valdav osa raamatust käsitleb Leningradi (praeguse Peterburi) kirjanduslikke kohti. Ka neile, kes sellesse suurlinna praegu reisivad, võib Rakovi kirjapanek teejuhiks olla.

Muidugi alustab ta Puškini loomingust. Moika kaldapealsel käib ta kirjaniku kortermuuseumis, siis suundub tema kangelaste elupaikadesse: „Nad on linnaga, selle tänavate ja majadega tihedalt seotud. Hiilgavas, toretsevas linnas on „Padaemanda“ vana krahvinna, on Onegin, vaeses – väikeametnik Jevgeni, rikastumiskirest haaratud Hermann, vaene lesknaine oma tütre Parašaga.“


Paeluv on lugu „Vaskratsaniku jälgedes“, mis kirjeldab 1824. aasta suurt üleujutust ja „pronksratsul pronksist hiiglamehe“ osa Peterburiga seotud kirjanike proosas ja luules.

Lisaks Puškinile on raamatus põhjalikult juttu paikadest, mis on seotud Gogoli, Lermontovi, Dostojevski jpt loominguga.

Nii et kokkuvõttes on tegu igati väärt reisijuhiga, mis väärib enne Peterburi minekut sirvimist.

Raamatu esikaanel on kasutatud A. Benois' illustratsiooni A. Puškini poeemile „Vaskratsanik“; tagakaanel on mälestusmärk Tom Sawyerile ja Huckleberry Finnile Hannibalis.

Юрий Раков „По следам литературных героев“ (1974).

26/03/2017

„Aednik“ ja „Gitandžali“


Rabindranath Tagore
„Aednik“
Loomingu Raamatukogu 45/46 (885/886).
Perioodika. Tallinn 1974.
Inglise keelest tõlkinud Uku Masing.

Rabindranath Tagore
„Gitandžali“
Loomingu Raamatukogu 3/4 (947/948).
Perioodika. Tallinn 1976.
Inglise keelest tõlkinud Uku Masing.

Mul on väga hea meel, et kirjastuselt Ilmamaa on uustrükina tulekul Rabindranath Tagore’i „Aednik“ ja „Gitandžali“. Raske on leida ilusamat luulet. Uku Masingu tõlge on samuti väga hea.

Kui ma olin koolitüdruk, levis Tagore’i luule käsikirjaliselt. Vist oli see sõjaeelses Eestis ilmunud kogu ümberkirjutus. Me teadsime paljusid Tagore’i kauneid tekste peast. Need kõlasid raadios. Juba hulk aega hiljem lugesid/laulsid Mikk Mikiver ja Heli Lääts mõned neist unustamatuks:
https://youtu.be/um8YR535Vpo

Märksa varem, 1958. a olin lugenud sarjas „Suuri sõnameistreid“ Daniel Palgi tõlkes ilmunud Tagore'i romaani „Laevahukk“, mis mulle meeldis. Aga Tagore’i luule kujunes minu jaoks ületamatuks ilmutuseks ja avastuseks.

1974. ja 1976. a rõõmustas meid Loomingu Raamatukogu, kus Tagore’i „Aednik“ ja „Gitandžali“ välja anti. See oli meie jaoks tõeline kirjandussündmus. Esimesele neist kirjutas Ain Kaalep põhjaliku eessõna „Kooskõlaline Tagore“, mille juhtmõtteks on „armastus minusarnaste asjade vastu“. Tasub samuti lugemist nagu internetis toodud rohked tekstid sellest, kuidas Uku Masing (juba 13aastasena) Tagore’i tõlkis.

Kaks katkendit (valitud lihtsalt juhuslikult, tänase kuupäeva järgi, selle juhuslikkusega seoses ehk ka vähem tuntud):

26.
„Ta tuli ja istus mu kõrvale, aga ma ei ärganud. Mis neetud uni see oli, oi mind viletsat!

Ta tuli, kui öö oli vaikne, tal oli kannel käes ja mu ulmad hakkasid kumisema vastu selle viisidele.

Ah, miks mu ööd kõik on läinud kaotsi nõnda? Ah, miks mul alati jääb nägemata tema, kelle hingus puudutab mu und.“
(„Gitandžali“)

26.
„Mis tuleb su lahkeilt kätelt, selle võtan. Ma ei mangu midagi rohkem.“
„Jajah, ma tunnen sind, malbe kerjus, küsid kõike, mis kellelgi on.“

„Kui leiduks üks laokil lill mu jaoks, kannaksin seda oma südames.“
„Aga kui sel on okkaid?“
„Ma talun need.“
„Jajah, ma tunnen sind, malbe kerjus, küsid kõike, mis kellelgi on.“

„Kui vaid korraks sa tõstaksid armastavad silmad mu näole, see teeks magusaks mu elu teisele poole surmagi.“
„Aga kui on ainult julmi pilke?“
„Neid hoiaksin torkamas läbi oma südant.“
„Jajah, ma tunnen sind, malbe kerjus, küsid kõike, mis kellelgi on.“
(„Aednik“)

* Rabindranath Tagore (7. mai 1861 – 7. august 1941) oli India kirjanik, helilooja, filosoof ning kultuuri- ja rahvustegelane.

Ilmamaa uue väljaande kaanepilt on kõrval. Pean selle ka  ise ostma, sest mu vana „Gitandžali“ on defektiga, osa lehti on puudu, osa topelt ja tagurpidi. Aeg uuega asendada.

Rabindranath Tagore  „The Gardener“ (1913).
Rabindranath Tagore „Gitanjali: Song Offerings“ (1912).

25/03/2017

Vahemärkus: Selle blogi FB lehe uus avapilt

Panin "Tütarlaps linnast" Facebooki leheküljele uue kaane- ja profiilipildi.


Avapildiks kasutasin detaili Johann Georg Meyer von Bremeni (28. okt 1813 – 4. dets 1886, tuntud ka kui Meyer von Bremen) maalilt "Mõtisklus" (1874). Sellele kunstnikule meeldis kujutada lugevaid naisi ja tütarlapsi.

21/03/2017

„Tihnikus“ ja „Rashōmon“


Ryūnosuke Akutagawa
„Tihnikus“

Kogust „Hammasrattad“
Loomingu Raamatukogu nr 43/44 (1091/1092).
Perioodika. Tallinn 1978.
Jaapani keelest tõlkinud Ülle Udam.

Vaatasin eile Akira Kurosawa 1950. aasta filmi „Rashōmon“. Esimest korda nägin seda vist umbes 16aastasena, dubleerituna vene keelde. Toonasele muljele ei oska ma mingit hinnangut anda, liiga võõrapärane näis mulle kõik.

Hiljem olen „Rashōmonist“ siin-seal katkeid näinud, paremini mõistma hakanud selle filmi sügavaid tähendusi. Eile tervikut uuesti vaadates nautisin täiega.

ETV2 järelvaatamisest saab seda veel nädala jooksul näha ja laupäeval, 25. märtsil on see uuesti teleekraanil. Jaapanikeelsena, eestikeelsete subtiitritega. Soovitan juhust kasutada, kuigi näiteks ka Youtube'is on „Rashōmon“ täispikkuses olemas.

Kurosawa film on saanud oma pealkirja jaapani kirjaniku Ryūnosuke Akutagawa samanimelise lühijutu järgi. Eesti keeles ilmus see („Rashō värav“) viimati novellivalimikus „Mandariinid tihnikus“. Sisu poolest aga järgib film üsna täpselt teist Akutagawa lühijuttu „Tihnikus“ (1921), mille eestikeelset tõlget lugesin „Rashōmoni“ esmasest vaatamisest palju aastaid hiljem, kui see Loomingu Raamatukogus ilmus.

„Tihnikus“ kujutab endast puuraiuja, rändmunga, vangivalvuri, ja vana naise tunnistusi kohtuametnikule, röövel Tajōmaru ülestunnistust, naise pihtimust ja kadunu vaimu juttu selgeltnägija suu läbi. Kurosawa on oma filmis neid kõiki (välja arvatud vana naise oma) kasutanud peaaegu sõna-sõnaliselt.

Tsiteerin rändmunka:
„Ma poleks uneski võinud aimata, et mees nõnda surma saab. Tõepoolest, inimelu on üürike nagu kastepiisk või välgusähvatus. Oi, oi, ma ei oskagi öelda, kui kurb see on.“

Ja Tajōmaru:
„... teie aga ei tapa mõõgaga, te tapate võimuga, rahaga, ükskõik millega, tihtipeale ka paljalt valelike sõnadega. Tõsi küll, te ei vala verd, ning inimene elab edasi, kuid ometi ta on tapetud. Kuriteo suurust vaagides ei teagi, kumb neist on suurem, kas teie või minu oma.“

Röövel Tajōmaru osatäitjast Toshiro Mifunest (1. apr 1920 – 24. dets 1997) sai tänu Kurosawa filmide edule tõeline rahvusvaheline superstaar.

„Rashōmoni“ menule läänes aitas kindlasti kaasa seegi, et helilooja Fumio Hayasaka kohandas filmi jaoks Kurosawa palvel Raveli „Boléro“ muusikat. Kriitikud rõhutavad ka, et rohkeid autasusid pälvinud rikkalikult sümbolistlikus „Rashōmonis“ tasuks tähele panna Kazuo Miyagawa omapärast ja tol ajal uuenduslikku operaatoritööd.

* Akira Kurosawa (23. märts 1910 – 6. sept 1998) oli jaapani filmirežissöör ja -produtsent. Ta on väljaspool Jaapanit tõenäoliselt tuntuim jaapani filmimees.

* Ryūnosuke Akutagawa (1. märts 1892 – 24. juuli 1927) oli jaapani kirjanik, keda peetakse jaapani lühijutu isaks. 35aastasena enesetapu teinud kirjanikust olen kirjutanud oma teises blogis: Tahan sulle aknast mandariine visata

17/03/2017

„451° Fahrenheiti“


Ray Bradbury
„451° Fahrenheiti“

„Loomingu“ Raamatukogu 23/24 (83/84).
Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus. Tallinn 1959.
Inglise keelest tõlkinud Hans Luik.

Olen teiste blogisid lugedes tähele pannud, et praegu loevad hästi paljud Ray Bradbury 1953. a kirjutatud romaani „451° Fahrenheiti“. Mina lugesin seda esmakordselt umbes 13aastasena, kuus aastat pärast raamatu ilmumist. Olen üsna kindel, et tänastele lugejatele mõjub raamat hoopis teistmoodi.

Tollal oli see fantaasia, tulevikuennustus. Nüüd on see tulevik suures osas käes ja muutused on enamjaolt just sinnapoole kulgenud, nagu Bradbury kirjutas.

Tollal oli see nagu värske lonks vett, sõõm õhku. Nüüd on võib-olla kohati isegi igav ja näib naiivsena.

Tollal oli see ehmatav, sest oli kujuteldamatu, et ühiskond võib nii totaalselt hakata raamatuid põlgama, nüüd aga tuleb niisuguseid ilminguid sageli ette. Ja tohutult on kasvanud ka soov tarbida rohkem, olla teistest tarbimise ja omamise läbi parem.

Samas leidub alati inimesi, kes kõikvõimalike massihullustega kaasa ei lähe, vaid oma peaga mõtlevad – ja selles aitavad neid raamatud, mida Bradbury on pidanud kogu inimkonna kultuuri sümboliks.

Tõlkija eessõnas 1959. a  on kirjas: "Rääkides oma raamatus küll XXI sajandist, mõtleb Bradbury kaasaega." Nüüd elame XXI sajandis ja taas on see raamat meie kaasajast.

Lapsena ei süvenenud ma raamatu pühendusse. See on adresseeritud Don Congdonile, kes oli Ray Bradbury esindaja rohkem kui pool sajandit. Bradbury on 2000. a öelnud: „Abiellusin Don Congdoniga samal kuul, kui võtsin naise.Nii olen ma 53 aastat olnud seotud oma naise ja Don Congdoniga. Me ei ole kunagi vaielnud oma argumentide üle, sest ta on alati puhastanud mu teed draakonitest, koletistest ja valedest.“

Romaani motot ei pannud ma samuti lapsena tähele. 
„Antakse sulle joontega paber, teistpidi kirjuta read!“ – Juan Ramón Jiménez.
Tegemist oli tuntud hispaania luuletajaga (1881–1958), kes 1956. a sai Nobeli kirjanduspreemia. Väidetavalt valis Bradbury just selle mõtte oma motoks, et kinnitada: ära järgi käske ja seadusi ainuüksi sellepärast, et sulle öeldakse, mida sa tegema pead. Kirjuta nii, nagu tahad ja kuhu tahad; ela nii, nagu pead õigeks.

„451° Fahrenheiti“ tekstinäide:
„Seda linna võiks kätte võtta ja lehitseda – igal inimesel on teatud hulk lehekülgi peas, ja kunagi, kui sõda on möödas ja on jälle võimalik raamatuid kirjutada, kutsutakse inimesed ükshaaval jutustama, mida nad teavad, ja me trükime kõik ära, kuigi võib tulla teine vaimupimeduse ajastu, mil me peame kogu seda hullu tööd algusest peale uuesti tegema. Aga inimesel on üks imeväärne omadus: ta ei löö kunagi nii araks ega tüdine nii ära, et ei teeks seda kõike veel kord, sest ta teab väga hästi, et see on vajalik ja v ä ä r i b tegemist.“

* Ray Douglas Bradbury (Raymond Douglas Bradbury; 22. august 1920 – 5. juuni 2012) oli USA kirjanik, ulmeklassik.

Ray Bradbury „Fahrenheit 451“ (1953).

12/03/2017

„Luulet neile kes luulet ei loe“


Hans Magnus Enzensberger
„Luulet neile kes luulet ei loe“

Sarjast „XX sajandi luule“
Eesti Raamat. Tallinn 1974.
Saksa keelest tõlkinud Peeter Tulviste.
Kujundanud Vello Vinn.

See „XX sajandi luule“ sarjas ilmunud raamat ei kuulunud mu lapsepõlve lugemisvara hulka, aga selle tõlkijaga on mind sidunud sõprus alates lapsepõlvest.

„Luulet neile kes luulet ei loe“ oli oma ilmumise ajal omamoodi pretsedent. Lapsena oli selle autor astunud Hitlerjugendisse, hiljem aga kaldunud vasakpoolsete vaadete poole, väites, et Saksa rahvas ei ole sõjakuritegudes süüdi. Võib-olla oli see põhjuseks, miks tolle luulevaliku ilmumisele 1974. aastal takistusi ei tehtud, kuigi Hitlerjugendisse kuulunute raamatuid tolle aja Eestis meelsasti ei avaldatud. Aga võib-olla oli põhjuseks hoopis see, et mõnda aega oli Enzensberger olnud abielus nõukogude kirjanduse suurkuju Aleksandr Fadejevi ja poetess Margarita Aligeri tütre Mariaga.

Luuletused on jagatud kolme alajaotusse: „huntide kaitseks“, „riigikeel“ ja „pimedatekiri“ (mis on tema luulekogude pealkirjad). Neile on lisatud tõlkija märkused ja autoritutvustus, mida Peeter Tulviste alustas nii:

„Hans Magnus Enzensberger, kelle koostatud „Moodsa luule muuseumi“ eessõna loeb Mati Undi „Tühiranna“ minakangelane läänesaartel, on tänapäeva tunnustatumaid saksa luuletajaid. Üks ta kriitikuid arvab, et tunnustamine on parim viis kanna peale käivate vaimuinimeste ohutuks tegemiseks. hea luuletaja on oma ajast „ees“, lugeja temast seega „maas“, hea luule käib tihti üle jõu, seda ükski eneseteostaja tunnistada ei taha, igaüks ütleb: „Enzensberger – jah, miks ma ei tea“, ja vabastab end Enzensbergeri või kellegi teise luules sõnastatud küsimustele vastamisest. Tunnustatud Enzensberger jääb üksi pettumaks luule suutlikkuses maailma muuta.“

Enzensbergeri luulet on üsna raske lugeda. See on mingis mõttes justkui ajakirjanduslikult päevakajaline ja poliitiline, kantud n-ö agressiivsest intellektuaalsusest, mida lugejal tuleb läbi hammustada. Kujundisüsteemid nõuavad süvenemist. Aga tal on ka lihtsakoelisemat armastus- ja loodusluulet.

Luulenäitena panen siia midagi kergemini mõistetavat:

KÕLAKAS

vana kõlakas läheb lendu,
vana kõlakas käib ringi ja räägib:
see kõik on ammu möödas.
kui ainult midagi muud ei oleks!

seda me juba teame.

aga kust siis küll
ilmub hommikul
teie pruuni purki
ukselävele õigeaegselt
ja värskena petipiim?

värsket vett kukub
meile taevast kaela,
midagi kisavat tuleb
värskena naistest välja,
aju endal õrn ja metsik,
kes eile sõitis, ka täna sõidab
kella kaheksase rongiga.

millega seda seletada?

lehmad saavad vasikaid ja ammudes
tammuvad vasikad. isegi
oma sünnipäeva tähistab
mõni häbitu veel.

nagu poleks midagi juhtunud,
ilmub iga päev ikka
meie liigutav räpane
paukrange vaga romaan.
järgneb, ja lõppu pole näha.

aga kust siis?

aga kust siis küll
ilmub hommikul
ukselävele õigeaegselt
ja värskena vana kõlakas?


Ja mälestades eile surnud tõlkijat lisan kolm osa luuletusest:

ROHKED HARAKAD

XI
mu harakad ja mina:
mitte kõik mis meist räägitakse
pole tõsi.

XIV
harakad, teie olete mu lootus.
mu matuserongis
te naerate
saks saks
nagu oleksin ma harakas.

XV
minust, mu härrad,
saate ehk jagu,
aga rohked harakad lumes
on argument.


* Hans Magnus Enzensberger (sünd 11. nov 1929) on saksa kirjanik, tõlkija ja toimetaja. Ta on avaldanud oma luulet ja kirjutisi ka rohkete pseudonüümide all ja pälvinud palju kirjandusauhindu.

* Peeter Tulviste (28. okt 1945 – 11. märts 2017) oli teadlane ja poliitik, tunnustatud kultuuripsühholoog, akadeemik, Tartu Ülikooli rektor (1993–1998).

01/03/2017

"Paastukuu tuuled"


Juhan Sütiste
"Väike luuleraamat"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1964.

Märtsikuu luuletuseks valisin sellest väikesest valikkogust luuletuse, mis esmakordselt ilmus Juhan Sütiste kogus "Valgus ja varjud" (1939).

Siinsetest luuleridadest meeldivad mulle eriti sõnad "tujude paast" ja mõte, et selle lõppedes võib jälle rumalusi teha.

PAASTUKUU TUULED
Juhan Sütiste

Nüüd lõõtsuvad jälle paastukuu tuuled,
täis sügavat koha,
täis laulvaid ja murdlikke hääli.
Õhk elab kui hing, mis luues
on lõikav kui ohak
ning vabades mõtetes kääriv.
Tähiseid öid saadavad vihurite tuiked
ja katusepleki tujukad põrinad,
korstnalõõrid on täis kirglikke huikeid
ning aknad jääkildude viimaseid kõrinaid.

Nüüd jälle minus tõstavad pääd
igirahutuse suured rõõmud,
nüüd voolavaks veeks sulatavad jää
taliharja sügavad sõõmud.
Alla jõgedesse uhtub
vana kõnts ning korisev saast,
terasekarva ehas
lõpeb minu paatunud puhkus
ja tujude paast -
nüüd võin jälle rumalusi teha.

Võtke meilt ära pühad rumalused,
rõõmud, kired ja kinnisideed -
siis oleme hoolsad kui kumalased,
ent surnud kui seisvad veed.
Sest sügav kurbus on see,
mis meid hingeni haarata suudab,
mis murrab kui voog;
suur rõõm on see,
mis ängistund vaimu uueks loob
ja enesepäraseks maailma muudab.


* Juhan Sütiste (1936. a-ni Johannes Schütz; 28 /16/ dets 1899 - 10. veebr 1945) oli eesti luuletaja ja näitekirjanik. Noorpõlves harrastas sporti, võitis 1927. a Roomas üliõpilaste olümpiaadil odaviskes kuldmedali.
Portree-puugravüür: Ernst Kollom.

27/02/2017

„Laustud sõna lagub“


„Laustud sõna lagub“
Valik eesti vanasõnu.
Koostanud Arvo Krikmann.

„Loomingu“ Raamatukogu nr 1/2 '75.
Kirjastus Perioodika. Tallinn 1975.
Aastakäigu kujundas Jaan Klõšeiko.

Selle aasta alguses ilmus Loomingu Raamatukogu juubelinumbrina taas 1975. a esimese numbrina ilmuma pidanud  „Laustud sõna lagub. Valik eesti vanasõnu“. Uusväljaannet ei pidanud ma siiski endale hankima, sest mul on vana, 1975. aasta oma ja sellega on mind sidunud mitu seika.

1975. a oli see 25 000 trükiarvuga valmis trükitud, aga korjati ära ja läks hävitamisele. Siiski suutsid trükkalid toona mõned eksemplarid hävitamisest päästa ja kõrvale toimetada. Tallinna Ajakirjandusmajas, kus sellal töötasin ja mille küljes EKP Keskkomitee Kirjastuse trükikoda oli, käisid need eksemplarid käest kätte. Ka mul on üks eksemplar, mille kaanepilt ja keskmised leheküljed siin näha on ja milles kellegi käsi oli juba enne raamatukese minuni jõudmist ära märkinud kõik sõnu „perse“ ja „sitt“ sisaldavad vanasõnad. Oli see käsi mõni kuri tsensor või lihtsalt elamuste otsija, seda ma ei tea.

2003. a tellisin Õpetajate Lehe jõulunumbrisse selle raamatukese kohta kirjutise Jüri Ojamaalt, kes aastavahetusel 1974-1975 oli Loomingu Raamatukogu toimetaja ja niimoodi kõigi asjaoludega hästi kursis. Tema tekst  ilmuski ajalehe 16. leheküljel minu saatesõnaga. Lugeda saab seda Digarist.

Veel mõned aastad hiljem sai üheks mu heaks sõbraks Facebookis toonase raamatukese koostaja, innukas vanasõnade uurija akadeemik Arvo Krikmann. Temaga oli hästi vahva suhelda. Ta oli selle blogi „Tütarlaps linnast“ ustav lugeja, kes  saatis mulle ka oma lapsepõlve lugemisvara kohta muhedad mälestused ja kirjutas oma lemmikvanasõnadest, kuid palus neid mitte avaldada. Täna tuli kurb uudis – hommikutunnid viisid selle toreda inimese elavate hulgast ära.

Panen siia lingi tema kirjutisele tollest ajast ja vanasõnade kogumiku tagamaadest: „Arvo Krikmann: laustud sõna lagumise lugu (ebakompetentselt poolelt nähtuna)“.
http://kultuur.err.ee/v/8f1243c5-2d0e-4e78-9bb2-4444ba347508

Nekroloog elulooandmetega:
http://kultuur.err.ee/v/kirjandus/ca11dd56-eb10-45bf-8f10-932ed84c8bee/suri-arvo-krikmann

Foto Facebookist.

24/02/2017

„Inimeste maa“


Antoine de Saint-Exupéry
„Inimeste maa“

Loomingu Raamatukogu nr 23 (47).
Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus. Tallinn 1958.
Tõlkinud Maria Hange.

„Maa õpetab meid paremini ennast tundma kui kõik raamatud.“

Klassikaline esimene lause järjest klassikalisemaks muutuvast teosest.

Kes ei teaks Saint-Exupéry imelisi lugusid. Minu tutvus temaga algas 1958. a, mil „Inimeste maa“ Loomingu Raamatukogus esmakordselt ilmus. Nii õhuke ja nii sügav raamat. Sellest erakordsest sügavusest, tihedusest ja mitmetahulisusest  ei saanud ma päris kohe aru – olin alles plikatirts, aga tasapisi jõudis loetu mu südamesse. Raamatuke ise on nüüdseks nii kulunud, et selle kaaned ja tiitelleht puuduvad ning siia otsisin kaane internetist.

Täna 52 aastat tagasi kirjutasin oma päevikusse  mõned tsitaadid sellest kaunist ja õilsast tekstist. Panen toona kirjutatu siia nii, nagu selle abituriendina üles tähendasin, jättes alles tolle päeva meeleolu.

24.II 65. kl.16.30
Täna on väljas nõelterava tuisu ja lõõtsuva tuule ilm. Tahab lausa pikali viia – nii kõvasti puhub. Aga tore on! Inimesed kõik nagu lumehanged ja puud nagu vatiga kaetud näärikuused.

Eile käisin kinos. „Nad läksid Itta“ – Itaalia-NSVL ühistoode. Raske film. Tulin saalist välja, päike paistis ja nii tohutu hea oli tunda, et sõda ei ole, et minu põlvkond pole sõda näinud ja arvatavasti ei näegi, sest pilveid ei tule, ei tule, ei tule!

Imelik – inimesed üksinda võisid olla kuitahes head, aga kellegi kõrgema käsul muutusid nad halastamatuks väesalgaks kõige selle vastu, mis maailmas head oli. Milline mõttetu asi on sõda! Hävitada seda kõike, mis on loodud, on ju alati kergem kui luua.

Enne õppima hakkamist lehitsesin vähekese Saint-Exupéry  „Inimeste maad“. Lüüriline ja siiras.

„Mägielanikele on pilvede meri samuti tuntud. Ainult nemad ei näe selles eesriiet muinasloole.“

„Mõtle siis nende peale, kes on seda enne sind läbi elanud, ja ütle endale lihtsalt: millega teised on toime tulnud, sellega saan minagi hakkama.“
(Muide, seda on hea meenutada just enne minu eesseisvaid küpsuseksameid – millega teised on toime tulnud, sellega saan minagi hakkama.)


„Miski ei asenda iialgi kaotatud kaaslast.“ – jah.

„Maa on ühtaegu nii tühi kui ka rikas. Rikas nende salajaste, peidetud, raskesti kättesaadavate aedade poolest, kuhu meie amet meid kindlasti viib, olgu siis ühel või teisel päeval. Elu võib-olla lahutab meid meie seltsimeestest, ei lase meil nende peale kuigi palju mõelda, aga nad on kuskil, alati ei teagi, kus, vaikselt ja unustuses, kuid see-eest on nad truud! Ja kui meie teed ristuvad, raputavad nad rõõmsalt meid õlgadest! Tõsi, me oleme harjunud ootama...
Aga vähehaaval me avastame, et me ei kuule enam kunagi ühe seltsimehe helisevat naeru, avastame, et see aed on meile igaveseks suletud. Siis algab meie tõeline lein, mis pole enam ahastama panev, vaid veidi kibe.
Miski ei asenda iialgi kaotatud kaaslast. Vanu seltsimehi ei saa endale luua. Midagi pole kallimat kui ühised mälestused, paljud koos läbielatud rasked tunnid, tülid ja leppimised, südamepuistamised. Niisugust sõprust ei taasta. Kui istutatakse tamme, on asjatu loota, et õige pea võib tema lehestiku all varju leida.
Nii läheb elu. Algul me rikastusime, aastate vältel me istutasime, aga siis tulevad aastad, kus torm hävitab meie töö ja juurib metsa välja. Ükshaaval jätavad sõbrad meid ilma oma varjust. Ja meie leinasse seguneb nüüdsest peale kurb teadmine, et me vananeme.“

„Olla inimene, see on täpsemalt öeldes – olla vastutav. Tunda häbi viletsuse pärast, mis näiliselt ei sõltu sinust. Olla uhke võidu üle, mida seltsimehed on saavutanud. Tunda, et asetades paigale oma kivi, aitad sa ehitada maailma.“

Järgmisel, 1966. a ilmus „Inimeste maa“ taas. Siis juba kõvakaanelises köites, mis sisaldas Saint-Exupéry nelja raamatut, lisaks „Inimeste maale“ (1939) oli selles „Öine lend“ (1930), mis valimikule nime andis, „Lahingulendur“ (1942) ja „Väike prints“ (1943). Saatesõna kirjutas tollane populaarne looduse- ja sõnamees Jaan Eilart. Sellest sai üks mu lemmikraamatuid, mis on praegugi riiulis kõige käepärasemas kohas.

2003. a ilmus eesti keelde tõlgituna veel üks imekaunis Saint-Exupéry raamat – „Tsitadell“ (1948). See on nii ilus ja mitmetahuline tekst, et seda on raske, võib-olla isegi võimatu kiiresti lugeda (aga autor kirjutaski seda kümme aastat ja teos ilmus postuumselt) – loetu teeb hingele haiget, aga muudab selle ülevaks. „Tsitadell“ on kui hindamatu aare, omamoodi testament, pühendus ja palve.

* Antoine de Saint-Exupéry (29. juuni 1900 – 31. juuli 1944) oli prantsuse kirjanik ja lendur.

Antoine de Saint-Exupéry „Terre des hommes“ (1939).

19/02/2017

„Avakum Zahhovi seiklused“


Andrei Guljaški
„Avakum Zahhovi seiklused“

Eesti Raamat. Tallinn 1971
Bulgaaria keelest tõlkinud Aleksander Kurtna.
Kujundanud Heldur Viires.

Minu noorusajal oli Avakum Zahhov väga populaarne. Eks olnud ju paljud nõukogude ja sotsialismimaade seiklusjutud nutikatest või vähemnutikatest luurajatest ja vastuluurajatest. Bulgaaria vastuluuraja Avakum Zahhov eelnes hiljem ülikuulsaks saanud Maksim Issajev/Stirlitzile, kes asus Julian Semjonovi romaanis „Seitseteist kevadist hetke“ tegutsema 1972. a. Ka poolakate kapten Klossi polnud veel olemas, kui Andrei Guljaški 1960. a oma Avakum Zahhovi välja mõtles.

Mäletan uduselt, et esimest tutvust tegin Avakum Zahhoviga mingi ajalehe, vist Noorte Hääle sabas ilmuva järjejutu kaudu. 1963. a sai Avakum Zahhovit näha ka meil linastunud bulgaaria filmis. Kui neli jutustust 1971. a ühtede kaante vahel ilmusid, osteti 40 000-line tiraaž kiiresti ära.

Raamatus on jutustused „Juhtum Momtšilovos“, „Seiklus keskööl“, „Vihmasel sügisel“ ja „Uinuv kaunitar“. Viimane neist jäi mulle kõige paremini meelde, sest selles oli pikalt juttu salakirjadest, mis on ju väga põnev teema.

Avakum Zahhovile meeldisid mõttemängud, ta oli väga arukas ja loogiline. Moskvas oli ta kaitsnud väitekirja arheoloogiast, kuid Bulgaarias sai temast julgeolekutöötaja ja arheoloogiainstituudi mittekoosseisuline teadur. Veel omas ta sügavaid teadmisi füüsikast ja matemaatikast, oli osav fotograaf.

„Avakum Zahhovi poissmehetoas ei olnud midagi märkimisvääreset, aga mees ise oli väga huvitav ja omapärane. Kasv sada kaheksakümmend sentimeetrit. Laiad, tugevad, pisut ettepoole hoiduvad õlad, pikad, rasked, küünarnukkidest kõverdatud käed. Eemalt vaadatuna näis ta raskekaalu poksijana, ekstšempionina, kes on hiljuti ringist lahkunud kõrge ea tõttu, mis ei luba enam selle spordialaga tegelda: Avakum oli neljakümneseks saamas. Aga see esimene mulje, nagu oleks ta toore füüsilise jõu mees, hajus kohe, niipea kui sa talle otsa vaatasid.“

Kogumiku esimest juttu jutustab Momtšilovo küla veterinaararst Anastassi Bukov, kellest esimese juhtumi uurimisel saab Avakum Zahhovi ustav abiline ja sõber kogu eluks. Päris doktor Watsoni mõõtu tegelane ta siiski pole. Just temalt saame teada, et Avakumi kirgede hulka kuuluvad kaminad, piibud ja matemaatilised mõistatused, et ta lemmikaastaaeg on sügis ja lemmikilm kerge vihmasabinaga. Bukovist saab hiljem bakterioloog ühes Sofia teadusasutuses, tema sõprus Avakumiga jätkub ja nii jutustabki ta Zahhovist järjest uusi lugusid. Guljaški kirjutas neid kümmekond. Zahhovit on nimetatud Bulgaaria Sherlock Holmes'iks.

Zahhovi-lugude tegevus hargneb 1950ndate aastate lõpul, 1960ndate alguses, mis oli Bulgaaria jaoks ideoloogiliselt keerukas aeg. Sellest on märke ka raamatus, kuid kirjapandu põnevus on siiski nauditav. Zahhov töötab vigadeta, mõtestades kogutud fakte. Kui kõrgelt autor oma tegelaskuju hindas, näitab tõik, et ühes jutustuses (1966) pani Guljaški Zahhovi võitlema James Bondiga. Tollane tsensor keelas selles tekstis kasutada mõistet „agent 007“ - seetüttu ilmus jutustus pealkirjaga „Avakum Zahhov 07 vastu“.

N-ö maitsmiseks veel üks tekstinäide. Siinkohal tuleb öelda, et raamatu teeb nauditavaks meie vaieldamatu tõlkekorüfee Aleksander Kurtna igati tasemel tõlge.

„Niiviisi seisid Avakumi ees korraga kaks rasket ülesannet: hoida oma elu ja paljastada Arseni nime kandva mehe tõeline olemus. Avakumil ei olnud seni veel mingeid tõendeid tema seadusevastasest tegevusest või sidemeist kuritegeliku maailmaga. Seepärast polnud ka alust polkovnik Manovi abi paluda, kes oleks tingimata fakte ja tõendeid nõudnud. Parimal juhul oleks polkovnik uurimise kellelegi teisele usaldanud ja Avakumi kas või maa alla peitnud.
Mis tal säärasel korral üle jääks? Muistsed mälestised ja mosaiigid? Filmikaamera ja sentimentaalsed maastikud? Loobuda nende pärast naudingust, mida pakub mõistatuse lahendamine ja väärilise vastase seljatamine? Mitte mingil juhul! Alanud võitluse perspektiivid tõotasid kahtlemata võrratult tugevamaid elamusi.“


Bulgaaria 1963. aasta filmi „Seiklus keskööl“ saab vaadata siit: https://www.youtube.com/watch?v=Q3WNXVjDim8
Selles filmis mängis Avakum Zahhovit bulgaaria näitleja Ljubomir Dimitrov (fotol).
1980. a valmis ka bulgaaria teleseriaal „Avakum Zahhovi seiklused“.

* Andrei Guljaški (7. mai 1914 – 3. juuli 1995) oli bulgaaria kirjanik.

Андрей Гуляшки „Приключенията на Авакум Захов“. („Случаят в Момчилово“ – 1960; „Приключение в полунощ“ – 1960; „През една дъждовна есен“ – 1963; „Спящата красавица“ – 1961).

250.

13/02/2017

„Kured“


Mykolas Slutskis
„Kured“

Valimik jutte noorsoole.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1957.
Leedu keelest tõlkinud Mart Pukits.
Illustreerinud Erik Vaher.

Sisaldab 13 jutustust, mis minuvanustele olid vist esimeseks põhjalikumaks tutvuseks leedu kirjandusega.

Mykolas Sluckise (kasutan siin nime leedukeelset kirjapilti) tegelased on tavalised Leedu poisid-tüdrukud, üsna samamoodi askeldavad, nagu meie kirjanduse kõigile tuttavad koolipoisid kas Palamuselt või mujalt.

Esimeses jutus „Protest“ läheb vaese pere poeg Petriukas kaupmehelt heeringaid ja leiba tooma, lootes saada need võlgu, sest isa pole veel palka saanud. Poiss saab kolm roostekarva, rebenenud seljaga heeringat ja kannika kuivanud leiba ning palub oma haige õe jaoks barankat, mida kaupmees talle aga ei anna. Koduteel tulevad talle kallale rikkamad poisid, kes löövad heeringad jalaga porilompi. Petriukas astub selle ülekohtu vastu...

Mitu juttu on kirjutatud kirjaniku enda elujuhtumite põhjal. Nendes pajatab ta oma lapsepõlvemeenutusi, aga kirjutab ka sellest, et on ristuvatel sõjateedel kohanud paljusid poisikesi: „Ma nägin neid lahinguis ja pommituslennukite rünnaku ajal, ja rindelähedases maani mahapõletatud külakeses, nägin, kuidas nad tassisid suuri kompse, mida enne olid kandnud nende emad, kes nüüd lebasid purustatud peadega kraavis. Ma hakkasin neid armastama, armastama kogu südamest. Võib-olla sellepärast, et nad, nösuninalised ja heledajuukselised, olid alati muretud ja ühtlasi oma ea kohta liiga tõsised...“

Tüdrukuid on Sluckise tegelaste hulgas ka. Mulle meeldis esmasel lugemisel eriti tema jutt „Kirjakandja tütarlaps“, mille peategelane kannab kirju laiali ja rõõmustab nende saajatega koos. Siis aga märkab ta, et ühele vanale kojamehele ei kirjuta keegi ja tal hakkab vanast mehest kahju...



Raamatu kaanepilt meeldis mulle: see vana maja ja need kured... Võib-olla needsamad, kes valimiku nimijutus Vytukasele ja tema perele õnne tõid...

* Mykolas Sluckis (20. okt 1928 – 25. veebr 2013) oli leedu kirjanik. Tema esimene kirjatöö avaldati 1945. a. Pärast Vilniuse ülikooli lõpetamist hakkas ta usinasti kirjutama ja avaldas mitu lühijutukogumikku. Kahe tema romaani järgi on tehtud täispikk film. Eakana, pärast Leedu taasiseseisvumist kirjutas Sluckis vähe, kuid pälvis 2004. a Vytautase Risti ordeni suure risti, mis on Leedus üks kõrgemaid autasusid.
Foto internetist.

* Erik Vaher (11. aprill 1921 – 18. jaanuar 1992) oli graafik, raamatute illustraator ja karikaturist.

* Mart Pukits (30. aprill 1874 – 7. juuni 1961) oli eesti graafik, tõlkija ja ajakirjanik. Valdas leedu, ungari ja läti keelt. Oli üks kunstiühingu Pallas asutajaid.

Mykolas Sluckis „Gandrai“ (1957).