21/10/2017

„Ennemuistsed jutud Reinuvaderist Rebasest“


Ernst Särgava
„Ennemuistsed jutud Reinuvaderist Rebasest“

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1955.
Illustreerinud Romulus Tiitus.

Nii Kreutzwaldi kui ka Särgava Reinuvader Rebase lood olid mu lapsepõlves populaarsed raamatud. Vahvate piltidega pealekauba. Särgava omad oma sisult ja keelepruugilt veidi kergemad ja lahedamad kui Lauluisa omad.

„Armsad olid mulle need õhtud, millal isa meile ennemuistseid jutte puhus, meid sülle võttis, põlvedel sõidutas, härjapilli lõi, hüpitas ja mängitas, – armsad olid nad! Puhus siis isa meile lugusid kõiksugustest imelikkudest ja igapäevastest juhtumustest, huntidest ja karudest, rebastest ja tarkadest lindudest, heast ja halvast vennast, isesaagivaist saagidest, iseraiuvaist kirveist, tuulest ja tormist ning tuhandest muust asjast.
Kuulasime siis vennaga hinge kinni pidades imejuhtumusi, panime inimeste ja loomade tarkust imeks ja küsisime isa käest: „Aga kuidas said loomad rääkida, nad ei oska ju kõnelda?““


Isa vastas, et vanasti oli kõik teisiti ja veeretas õhtujutte sellest, kuidas rebane saab taadi ja eidega tuttavaks, kuidas karu ja hunt maksavad taadile ja eidele kätte, kuidas rebane jääb silmahambast ilma, kuidas rebane, hunt ja karu maksavad taadile ja eidele kätte ning kuidas rebane päästab taadi karu käest.

Veel on raamatukeses lood sellest, kuidas hunt murrab rebase härja, rebane varastab taadi kalad, hunt püüab jääaugust kalu, tõbine kannab tervet ja muud lustakad pajatused.

Siin on rebase sugulased, Kaanekangutaja, Sisusööja ja Põhjanoolija, kukk, kass, kurg ja muud loomad. Lõpuks on ka hundi ja karu surm, eide surm ja rebase ots, aga hoolimata surma kurbusest ei ole need lookesed kurvad ega ka kuigi tõsised, vaid pigem koomilisevõitu.

Üks tekstinäide jutust, kuidas lõppes rebase ja hundi sõprus:

„Päike paistis nii soojasti, et väsinud hunt uinus kohe norinal magama. Seda oli rebane oodanud. Ta ronis püti juurde, leidis põhjauurdest veel natuke rasva, korjas selle käpa peale ja määris hundi kõhukarvad kokku.
„Onu, onu, ae! Tõuse ruttu üles!“ kisendas rebane. „Näe nüüd, kus võrukael! Ise sõid rasva ära ja ajad teise peale: oma kõht kõik rasvane! Tunnista patt üles!““





Ernst Särgava kohta vaata ka siit: „Ühe härja elulugu“.
Romulus Tiituse illustreeritud raamatuid on selles blogis veel.

19/10/2017

Vahepala: raamatusari „Stalini preemiaga autasustatud teos“ 1948–1955

Aastatel 1941–1954 pälvis NSV Liidus hulk kirjandusteoseid Stalini preemia. Suurem enamus neist ilmus Eesti NSVs aastatel 1948–1955 ka eestikeelses tõlkes raamatusarjas „Stalini preemiaga autasustatud teos“. Wikipedia väitel ilmus selles sarjas koos mitmeköiteliste teoste ja kordusväljaannetega kokku 84 raamatut. Rahvasuus kutsuti neid lühendatult Stalini preemia laureaadid.

Enamikku neist lugesin juba üsna varakult. Kahtlemata ei olnud see lapsele ja varateismelisele eakohane lugemine, aga äratas omamood huvi kaugete maade ja rahvaste vastu. Ehkki domineerisid vene kirjanikud, oli palju ka teiste liiduvabariikide omi. Praegu oleks ehk poliitkorrektne öelda, et vuihh, Stalini preemia, mis niisugustest raamatutest ikka lugeda, aga tegelikkuses ilmus sarjas väga erinevaid teoseid ja nii mõnedki neist on lugemisväärsed ka praegu.


Allpool kirjutan oma lühimeenutuse loetud raamatute kohta, pikemalt teen mõnest juttu ehk kunagi teinekord. Kui ma kirjutan mõne raamatu kohta, et ei mäleta, siis tähendab see, et ma ei mäleta oma esmalugemise muljet. Kirjutan nii, nagu meelde tuleb, teatmetest ega raamatutest praegu üle ei vaata. Et tegemist on lapsepõlvemälestustega, ei maksa siit otsida sügavalt ideoloogilisi hinnanguid.

1948

•    Veera Panova „Teekaaslased“ – üsna produktiivse naiskirjaniku raamat rindearstidest ja -õdedest. Veera Panova teosed olid enamasti südamlikud ja emotsionaalsed, jäid hästi meelde ja neid sirvisin üsna sageli. Võimalik, et kirjutan neist tulevikus pikemalt.
•    Aleksei Tolstoi „Peeter Esimene“ (I osa) – koos järgmisel aastal ilmunud teise osaga huvitav ajalooline ülevaade, mida paljud „Kannatuste raja“ kõrval ka Tolstoi põhiteoseks peavad. Noorele minule oli raamat väga raskepärane.
•    Konstantin Simonov „Vene küsimus“ – Simonovi muid raamatuid lugesin hiljem palju, aga seda teost konkreetselt ei mäleta.
•    Pjotr Pavlenko „Õnn“ – igav ja keskpärane.
•    Veera Panova „Kružilihha“ – meeldis mulle „Teekaaslastest“ palju vähem ja ei jäänud eriti meelde.
•    Viktor Nekrassov „Stalingradi kaevikuis“ –  hästi huvitavalt kirjutatud raamat, kurb ja pingeline. Hiljem kuulus see Stalini preemiast hoolimata keelatud kirjanduse hulka, sest autor ühines tollaste dissidentidega. On kirjutanud veel palju huvitavaid teoseid, mis on ilmunud ka eesti keeles. Võimalik, et kirjutan neist tulevikus blogis pikemalt.
•    Mihhail Bubennov „Valge kask“ – igav ja keskpärane.

1949

•    Jossif Likstanov „Väikemees“ – vist oli see raamat orvuks jäänud poisist, kellest sai tööstuskooli õpilane. Lapsena lugesin, aga üle lugemiseks tahtmist ei tekkinud.
•    August Jakobson „Autasustatud näidendid. Elu tsitadellis. Võitlus rindejooneta“ –  sünged ja raskepärased. „Elu tsitadellis“ oli esimese Eesti NSVs tehtud mängufilmina huvitav oma peategelase, erakliku professor Miilase tõttu, keda mängis Hugo Laur ja kelle abikaasa rollis oli Aino Talvi.
•    Emmanuil Kazakevitš „Täht“ – õhuke kurb raamat, kui õigesti mäletan, siis luurajatest.
•    Fjodor Panfjorov „Võitlus rahu eest“ (I ja II raamat) – ei mäleta.
•    Berdõ Kerbabajev „Otsustav samm“ – ei mäleta.
•    Andrei Upit „Haljendav maa“ (I ja II raamat) – ei kutsunud lugema, tundus igav.
•    Aleksandr Gontšar „Lipukandjad“ – ka ei midagi erilist.
•    Aleksei Tolstoi „Peeter Esimene“ (II osa)
•    Ilja Ehrenburg „Torm“ (I ja II raamat) – Ehrenburg on oma raskepärasusest hoolimata päris huvitav autor ja alati ka faktirohke, „Torm“ ei ole minu meelest siiski kuigi eriline raamat.
•    Hans Leberecht „Valgus Koordis“ – lapsena loetuna oli minu jaoks väga igav. Samanimeline film jäi meelde ilusate laulude ja mõne künnikaadri kaudu.

1950

•    Vassili Ažajev „Kaugel Moskvast“ (I–II osa) – ei midagi erilist, aga väga mahukas „tellis“.
•    Muhtar Äuezov „Abai“ (I köide) – ei mäleta.
•    Konstantin Fedin „Esimesed rõõmud“ – päris huvitav, kuid veniv kirjeldus noorte elust. Selle järgi tehtud film oli samuti täitsa vaadatav.
•    Semjon Babajevski „Kuldtähe kavaler“ – hästi  paks raamat, peategelane meeldis, aga muidu üsna tüütu teos.
•    Boriss Galin „Donbassis“ – raskepärane tööstusromaan, mis mulle mingit huvi ei pakkunud. Seoses praeguste sealse kandi sündmustega oleks ehk päris huvitav sirvida.
•    Tihhon Sjomuškin „Alitet läheb mägedesse“ – tšuktšide elust. Vist ei lugenud ma seda lapsena, küll aga meeldis mulle sama autori „Tšukotka“, millest siin blogis juba juttu olen teinud.

1951

•    Vilis Lācis „Torm“ (I–IV osa) – oli huvitav, aga millegipärast olid mul kodus ainult esimene ja viimane osa, vahepealne jäigi lugemata. Lācis oli tol ajal ja kümmekond aastat hiljemgi Eestis kõige loetavam läti autor, tema „Kaluri pojast“ olen siin juba kirjutanud.
•    Muhtar Äuezov „Abai“ (II köide) – ei mäleta.
•    Mehdi Hüssein „Apšeron“ – vist oli see seotud naftatootjatega. Tööstusromaan, pigem pikem olukirjeldus.
•    Emmanuil Kazakevitš „Kevad Oderil“ – lugesin huviga, nagu hulk aastaid hiljem ka järge „Maja väljaku ääres“, sõjajärgsest Saksamaast.
•    Arkadi Perventsev „Au noorest east“ – sõjaromaan vapra noore peategelasega, lõunamaalaslikult hoogne lugemine, teismeeas meeldis.

1952

•    Aleksandr Tšakovski „Meil on juba hommik“ – ei mäleta. Pealkirja järgi arvaksin, et oli midagi Kaug-Idast.
•    Vitali Zakrutkin „Ujuv staniitsa“ – ei mäleta. Üks peategelanna vist oli mingi Grunja.
•    Anatoli Rõbakov „Autojuhid“ – korra lugesin, aga ei midagi erilist.
•    Boriss Polevoi „Meie – nõukogude inimesed“ – lugesin, sisaldas lühilugusid inimestest, keda Polevoi rindekorrespondendina kohtas. Ajakirjanduslikult huvitav raamat.
•    Nikolai Nikitin „Põhja Aurora“ – ei mäleta.
•    Mirza Ibrahimov „Saabub päev“ – ei mäleta.
•    Fjodor Gladkov „Jutustus lapsepõlvest“ – külalaste elust, lugesin huviga ja meeldis. Võib-olla kirjutan sellest tulevikus pikemalt.
•    Konstantin Fedin „Ebatavaline suvi“ – ei mäleta.
•    Semjon Babajevski „Valgus maa kohal“ – ei mäleta.
•    Aleksei Koževnikov „Elav vesi“ – ei mäleta.
•    Anna Sakse „Ülesmäge“ – oli vist kolhoosielust, ei mäleta, et oleksin lugenud.
•    Vadim Sobko „Rahu pant“ – ei lugenud.
•    Galina Nikolajeva „Lõikus“ – ei jätnud muljet, kuigi Nikolajeva hilisem romaan „Võitlus teel“ mulle väga meeldis.

1953

•    Juri Trifonov „Üliõpilased“ – meeldis väga, hoogne kirjeldus tollasest üliõpilaselust koos õpingute ja labrakatega.
•    Natan Rõbak „Perejaslavi Raada“ (I köide) – kogukas teos, mida ma ei lugenud, aga mis praeguste Ukraina-sündmustega seoses võib huvi pakkuda, kuigi praegusajal peavad kriitikud seda väga ebaobjektiivseks teoseks.
•    Vladimir Popov „Teras ja šlakk“ – taas üsna igav tööstusromaan.
•    Vilis Lācis „Uuele rannale“ – päris huvitav kirjeldus Lätist, lugesin korduvalt ja käisin ka filmi vaatamas.
•    Lev Nikulin „Venemaa ustavad pojad“ – ei mäleta.
•    Antonina Koptjajeva „Ivan Ivanovitš“ – raamat, mis mulle on alati meeldinud. Sümpaatse arsti tööalased probleemid ja intriigid. Teine osa „Sõprus“, mis eesti keelde tõlgiti hulk aastaid hiljem,  enam nii hea ei olnud, aga „Ivan Ivanovits“ sobib ka praegu lugemiseks.
•    Veera Panova „Helge kallas“ – ei mäleta.
•    Fjodor Panfjorov „Võidetute maal“ – ei mäleta.
•    Fjodor Gladkov „Priius“ – järg „Jutustusele lapsepõlvest“ ja mulle huvitav. Väike Fedja lahkus koos vanematega külast ja sõitis Volgamaale. Ta elas Astrahanis ja seejärel kalatööstuses – vataagas, kus ta ema töötas. Selle kalatööstuse argipäeva kirjeldused olid väga kaasahaaravad ja kuidagi soolalõhnalised. Kui juba täiskasvanuna ise Astrahanis käisin, tuli see raamat sageli meelde.
•    Aleksandr Tšeišvili „Lelo“ – See raamat (vist teekasvatajatest, kui ma õigesti mäletan)  tekitas minus huvi Gruusia vastu, oli hoogne ja põnev.
•    Kavi Nadžmi „Kevadised tuuled“ – ei mäleta.
•    Gumer Baširov „Au“ – ei mäleta. Kuigi, kas sellest või eelmisest raamatust jäi meelde naisenimi Karlõgatš, mis (vist tatari keeles) pääsukest tähendab.
•    Sadriddin Aini „Buhhaara“ – tekitas huvi usbekkide elu vastu, sisaldas huvitavaid elu-olu kirjeldusi, näiteks kirjutas Aini hästi vahvalt halvaa valmistamisest. Meeldis ja on hilisematel sealkandis käikudel ikka meeles olnud.
•    Orest Maltsev „Jugoslaavia tragöödia“ – lugesin juba mitte enam nii väga lapsena, väga raske raamat oli. Mõnda aega seoses sealsete sündmustega ka keelatud kirjanduse nimekirjas.
•    Aleksander Vološin „Kuznetski maa“ – väga keskpärane tööstusromaan.

1954

•    Vissarion Sajanov „Taevas ja maa“ – hästi paks ja põhjalik ülevaade Vene lennunduse arengust. Kohati liiga tehniline, aga täiesti huviga loetav ka praegu.
•    Aleksandr Fadejev „Noor Kaardivägi“ – väga huvitav ja kurb raamat noorte elust ja võitlusest sõja-aastatel. Muu hulgas sisaldab ootamatult kauneid kirjeldusi tütarlastest jõe ääres, ülistust emale jne. Minu lapsepõlves ja noorusaastatel oli see koolides kohustusliku kirjanduse nimekirjas. Praeguseks on paljud selles raamatus kirjeldatud sündmused ja ka Fadejevi enda vastuoluline saatus nii kirjanikuna kui ka Nõukogude kirjandusametnikuna uuesti ja teisiti lahtimõtestatud.
•    Konstantin Sedõhh „Dauuria“ – vist küll kõige paksem Stalini preemia laureaatide sarjas ilmunud teos. Kui ma õigesti mäletan, siis kasakatest. Ei ole kunagi viitsinud läbi lugeda.
•    Wanda Wasiłewska „Laul vete kohal“ (I ja II köide) – poola kirjanduse huvitav näide. Sisu pole kuigivõrd meeles.
•    Saltšak Toka „Arati sõna“ – ei mäleta.
•    Nikolai Zadornov „Isake Amuur“ – ei mäleta.
•    Boriss Polevoi „Jutustus tõelisest inimesest“ – oli samuti kooli kohustusliku kirjanduse nimekirjas. Sellest raamatust ja oma kohtumisest peategelasega olen kirjutanud siin.
•    Jelizar Maltsev „Kõigest südamest“ – ei mäleta, vist oli kolhoosielust.

1955

•    Stepan Zlobin „Stepan Razin“ (I ja II raamat).
•    Dmitri Jerjomin „Äike Rooma kohal“.
•    Nikolai Zadornov „Kauge maa“.
•    Georgi Markov „Strogovid“.
Olen neid raamatuid lehitsenud, kunagi vist ka mingil määral lugenud, kuid ei mäleta.

Mitmest selles nimekirjas olnud raamatust ja kirjanikust on põhjalikumalt rääkinud David Vseviov „Müstilise Venemaa“ saadetes Vikerraadios.

Piltidel on mõned sarja raamatud ja paar kujundusnäidet.
280. blogipostitus.

07/10/2017

“Marjakobar ja teisi setu muinasjutte”


“Marjakobar ja teisi setu muinasjutte”
Valimiku koostanud Erna Normann ja Herbert Tampere.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1959.
Kujundanud Jaan Jensen.
Värvilised vahelehed: Helga Jõerüüt.

Nüüdseks on sellest raamatust ilmunud mitu väljaannet, milles ka keelepruuki õgvendatud, näiteks on setust saanud seto. Siin kirjutan siiski nii, nagu oli mu lapsepõlveraamatus.

Saatesõnades tutvustasid koostajad setu muinasjuttude vestmise tavasid. Enamasti olevat seda tehtud ennejõulusel ajal, sagedasti neljapäeva ja laupäeva õhtutel, mil tööd ei tehtud. Koos olid naabrid ja tuttavad, kes nautisid heade jutustajate esitusi. Uusi lugusid kuuldi ka teekäijatelt, kes öömajale jäid, nagu rändkaupmehed, kerjused jt. „Olid öömajalised venelased, jutustasid nad vene jutte. Mõni vene keelt oskaja kõneles teistele lood eesti keeles ümber.“ Setu juttudes on palju slaavipärast.

Lisaks rikkalikule sõnavarale, alliteratsioonile ja assonantsile  kasutatakse setu muinasjuttudes palju rütmistatud proosat ja retsitatiivse lauluviisiga esitatavaid laulujätke. Nende viisikeste noodidki on raamatus lisaks illustratiivsetele vöökirjadele ja mustritele. Kujunduselt oli see „Marjakobar…“ sarnane populaarse ja kauni „Üle õue õunapuu“ väljaandele. Oli see taotluslik või juhuslik sarnasus, seda ei oska ma öelda.

Kogumikku valitud muinasjutud olid pärit Teaduste Akadeemia ja Kreutzwaldi-nim kirjandusmuuseumi käsikirjalistest rahvaluulekogudest.

Need jutud ja lood on väga mitmekesised, alates avaloost „Kolm lambakest“ kuni lõpujutuni  taadist, eidest ja vahakarva kanast. Üldse oli muinasjutte 28, lisaks ka sõnaseletused. See on tore lugemine ka praegu, täiskasvanueas. Niisamuti on illustratsioonid, eriti Helga Jõerüüdi värvipildid,  ikka endiselt armsad ja meeleolukad.




Üks tekstinäide uudishimutsejatele ka, muinasjutust „Üle nurme pulmas“:
„Tuhkapusija ei olnud ahne, andis vanemale vennale vaskse hobuse, vasksed riided ja esimese nooriku. Teisele andis hõbedase hobuse, hõbedased riided ja teise nooriku. Endale jättis kuldse hobuse, kuldsed riided ja kõige ilusama nooriku.
Nii elavad nad tänase päevani.“


* Helga Jõerüüt (9. mai 1925 – 27. november 2011) oli eesti graafik.
 

02/10/2017

„Tuhk ja teemant“

 
Jerzy Andrzejewski
„Tuhk ja teemant“

Sarjast „XX sajandi raamat“.
Eesti Raamat. Tallinn 1966.
Poola keelest tõlkinud Ruth Karemäe.
Kujundanud Hugo Hiibus.

Võib-olla peaksin selle blogipostitusega ootama tänase õhtuni, mil ETV2 näitab filmiklassika sarjas taas kuulsa Andrzej Wajda 1958. aasta filmi „Tuhk ja teemant“ („Popiół i diament“), mis minu sugupõlve jaoks oli üks tippfilmidest, mis meid mõjutas, mille peategelased vaimustasid ja iidoleiks kujunesid.

Maciek Chelmicki rollis astus üles alati tumedate prillide taha peituv Zbigniew Cybulski, noorte jaoks toonast põlvkonda sümboliseerinud ebajumal. >>>

Aga film ja sellele aluse andnud kirjandusteos on erinevad. Seda nii sisult kui mõjult. Seetõttu ei hakka ma siin filmimuljeid raamatu omadega kõrvutama.

Jerzy Andrzejewski romaan „Tuhk ja teemant“ (1948) on minu jaoks selle esmalugemisest alates olnud raamat elu mõttetusest, asjata elamisest ja lootusetusest. Isegi sellele vaatamata, et romaanile pealkirja andnud read 19. sajandi poola romantiku Cyprian Kamil Norwidi luuletusest „Kulisside taga“ just elumõttest räägivad.

Romaani 10. peatükis loeb Maciek neid ridu surnuaias hauaplaadilt:
„Kui tõrvatungalt tuleleek sind rabab,
nii üle elad sa neid raskeid aegu;
veel teadmata, kas saad sa peagi vabaks
või kaotad sellegi, mis on sul praegu?
Kas järele sust jääb vaid tuhk ja kadu,
mis tormirajus lendab kuristikku?
Või tekib teemant alla tuhasadu
ja kannab võiduvilja igavikku…“

See on omamoodi igavene olla ja mitte olla küsimus, mille lahendamiseks romaani peategelasel Maciekil on aega ainult mõned päevad vahetult Teise maailmasõja lõpus. Lahendus on traagiline.

Tsitaat romaanist:
„Maciek ei leidnud endale mingit õigustust. Kõik rääkis tema vastu. Pime solidaarsus, millest kõneles Andrzej? Au ja truudus kuni lõpuni, isegi vastu enda äratundmist? Maciek tajus, et kõikidest neist tõdedest ja seostest kõrgemal on inimeses veel üks tõde, mida on õnnistatud palju tundlikuma ja püsivama õigluse mõõduga. Ja äkki vapustas teda hämmastus. Kuidas võis juhtuda, et ta kahel ööl oli hoidnud oma embuses Krystyna keha, tundmata seejuures hirmuvärinat? Talle päeval julgesti silma vaadanud, temaga rääkinud, olnud õnnelik? Kuidas oli ta julgenud talle avaldada oma armastust? Kuni tänase päevani oli kogu tema elu kulgenud eri teid pidi. Ühel neist ta tappis, teisel oli sõber ja seltsimees, kolmandal juhuslike tütarlaste kallim. Uus elu? Esmakordselt mõistis Maciek, et elu on üksainus. Ei ole olemas vana elu ega uut elu. Miski ei kao elust jäljetult ja ühtki tegu ei saa teha olematuks.“

* Jerzy Andrzejewski (1909–1983, fotol kõrval) hakkas varakult tegutsema ajakirjanikuna. Tema esimesed novellid ilmusid, kui ta oli 17aastane, 1938. a ilmunud esimene romaan „Südame käsk“ aga sai Poola kirjandusakadeemia auhinna. 1958. a ilmus eesti keelde tõlgituna tema jutustuste õhuke valimik „Kuldne rebane“, mis oligi mu esimeseks tutvuseks tema loominguga.

* Zbigniew Cybulski (1927–1967, fotol ülal) oli erakordselt populaarne poola näitleja. Publiku lemmik paljudest filmidest, teatri- ja telelavastustest. 8. jaanuaril 1967 püüdis ta filmivõtetelt koju sõites Wrocławi raudteejaamas hüpata juba liikuma hakanud rongile, kuid kukkus vagunirataste alla ja suri tund aega hiljem haiglas.
Fotod internetist.

Jerzy Andrzejewski „Popiół i diament“ (1948).

25/09/2017

„Keskpäevavalgus“


Raimond Kaugver
„Keskpäevavalgus“

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1962.
Kunstiliselt kujundanud Vive Tolli.

See ei olnud lasteraamat ega ka noortele mõeldud. Aga mulle teismelisena pakkus Raimond Kaugveri esimene romaan  „Keskpäevavalgus“ mitmel põhjusel suurt huvi. Esiteks oli selles juttu trammitöötajatest, aga tollases Tallinna Trammitrustis töötasid nii mu ema kui ka isa. Teiseks tundis mu isa raamatu autorit, oli temaga koos töötanud ja teadis teose saamislugu, mis oli meil kodus mitu korda kõneaineks olnud. Kolmandaks olin just nii vana, et mind huvitas ka peategelase Kristjani armuvalu, õnnetu armastus oma naise Anne vastu ja kiindumus kaunisse Leeliasse. Leelia oli mu meelest väga kõlav ja ilus naisenimi.

Mõni aasta hiljem ilmunud järg „Igapäevane leib“ (1964), milles jutustajaks on Anne, mulle enam nii palju pinget ei pakkunud.

„Keskpäevavalguse“ tollases tutvustuses öeldi:
„Romaani peategelane, Nõukogude ameest demobiliseerunud leitnant Kristjan Kaarep asub tööle kodulinna trammipargis. Tema sooviks on, piltlikult väljendatult, tõusta koos oma rahvaga kõrgele maailmakatusele ja vaadata sealt oma maa suurt ning lootusrikast tänapäeva heledas keskpäevavalguses. Ent selleks tuleb tal läbi käia pikk ja ka konarlik tee.“

Selle tee kirjelduses aimub juba Kaugver kui tulevane menukirjanik.

Üks tsitaat „Keskpäevavalgusest“:
„See on jumalagajätt osaga oma elust – nagu teekäijal, kes on kõndinud kaks aastat valerada ja seisab nüüd uuesti samal teelahkmel, kust ta algas. Ta pole kadunud, ei. Aga kaks aastat on tühjalt astutud – ainult selleks, et vanasse kohta tagasi jõuda. Kaks aastat on käidud – ja jõudu on kulutatud. Ning uuele rajale tuleb astuda väsinumana ja vanemana, kui see rada vajaks.“

* Raimond Kaugver (1926—1992) oli eesti kirjanik.
Foto „Keskpäevavalguse“ ümbriselakalt.

22/09/2017

"Sügis"

Üks sügisluuletus sügise alguse puhul:


SÜGIS
Betti Alver


Aed kiirgab kollasest, maas püramiides
õlgmatil lasub üliküpsi vilju.
Üks naine hõbedaga tikit riides
lehtmaja künnisele astub hilju.

Ta käel, mis tõrjub laubalt juuksekahlu,
on veidi tõmmu pähklikoorte varjund,
ning aimub, nagu oleks elumahlu
ta jooma troopilises kliimas harjund.

Näol kuumad kiired, kuulatab ta: õhust
kui märguanne kajab linnu kriisk.
Ta tunneb, kuidas südasuve rõhust

veel hõõgub kehas iga verepiisk,
ent arglikuna elab juba aimus
tal hangede ja suure rahu aimus.

/1936/
(Kogust "Tähetund. valik luuletusi ja poeeme",
Eesti Raamat, Tallinn 1966.)

"Pihlakad".  Voldemar Peil. 1985.


* Betti Alver (23. november /vkj 10. november/ 1906 – 19. juuni 1989) oli eesti luuletaja. 1966. aastast Eesti NSV teeneline kirjanik, 1981. aastast Eesti NSV rahvakirjanik.
Pilt internetist. 

* Voldemar Peil (1907–1999) oli eesti teatrikunstnik, kes kujundas üle 300 lavastuse.

10/09/2017

„Korea muinasjutud“


„Korea muinasjutud“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1956.
Vene keelest tõlkinud Vera Veber.
Illustratsioonid Nikolai Kotšergin.

See oli ilus roosa raamat põneva kaanepildiga. Illustratsioonid olid üldse huvitavad. Nende loojat, kunstnik Nikolai Kotšerginit olen eri rahvaste olemusse ja loomingusse süvenemise eest siin blogis varemgi kiitnud.

Mäletan seda roosa kaane esmamuljet – eeldasin, et muinasjutud on õrnad ja haprad, nagu kaante sisekülgedel kujutatud õiedki. Aga olid hoopistükkis vägagi realistlikud, asjalikud, andes aimu konkreetsest, põhjalikust ja omapärasest maailmakäsitlusest. Nojah, tagantjärgi tarkusena, võin öelda, et ju oleks kaanel kujutatud madu pidanud mind panema arvama, et neis muinasjuttudes võis ka karmust olla.


Lugejavanuseks soovitas raamat kooliealiste nooremat astet, kuid minu arvates sobivad need rohkem sutsu vanematele lastele. Väikestele võivad sellest kogust n-ö peale minna loomamuinasjutud. On ju ülipõnev teada saada, kuidas konn pettis tiigrit, kuidas hunt oma nahast ilma jäi, miks varblane hüpleb ning miks tuhatjalg ja vihmauss oma pulmaplaanid katki jätsid.



Ühtekokku oli 99leheküljelises raamatus 20 muinasjuttu. Päris paljud neist tutvustasid korealaste igapäevaelu ja sotsiaalset olustikku, näiteks „Hon Kil Ton – vaeste kaitsja“, „Kuidas talupoeg päästis Tšetšžu linna“, „Peegliori“,  „Rikka ahnitseja surm“ ja „Taibukas kohtunik“.



Väga tõsise ja üllameelse sisuga oli muinasjutt „Ema armastus“ vaese talupojapere pojast Han Sek Bon'ist, kelle isa palus surivoodil, et naine annaks pojale kõrge hariduse, et teda kõik austaks.

„Kui Han Sek Bon sai seitsmeaastaseks, ütles ema: „On aeg isa soovi täitmisele asuda. Sul tuleb õppida kümme aastat. Selle aja kestel õpid sa tundma tuhat hieroglüüfi, õpid ära parimad luuletused, omandad arstiteaduse ja loed läbi filosoofide raamatud. Seejärel võid sa Söulis eksamid ära anda ja saada teadlaseks, nagu soovis su isa.“

Han Sek Bon läks Kesoni kooli, ema jäi üksi oma väikesesse majakesse. Ei olnud temast paremat riisileibade küpsetajat selles külas. Leivad olid maitsvad ja ilusad, alati ühesugused, siledad ja kobedad. Sellepärast ostsid kõik naabrid riisileiba ainult temalt.

Ühtki õhtut ei möödunud emal, mil ta ei mõelnud oma pojale. Üksinda olles igatses ta tema järele, muretses ja nuttis. Öösiti arvutas ema, mitu aastat, kuud ja päeva peab mööduma, enne kui ta näeb oma kallist poega. Ent jällenägemiseni jäi veel palju päevi.“


Ometigi, kui poeg enne ettenähtud tähtaega koju tuli, saatis ema ta kohemaid õppima tagasi, et ta saaks täiuslikud teadmised.

„Möödus aastaid, Han Sek Bon sai kuulsaks teadlaseks. Kui ta õpilased küsitlesid teda, kuidas ta nii targaks sai, vastas Han Sek Bon:

„Ema armastus õpetas mind olema vali iseenda vastu, tegema kõike hästi ja ausalt. Ning kes teeb kõike hästi ja ausalt, see võib saada, kelleks ta iganes soovib.““

30/08/2017

Vahepala: „Nooruse lugu“ ilmus ja on müügil


Ma ei olegi selles blogis veel rõõmsalt kilganud, et minu raamat „Nooruse lugu“ (Petrone Print, 2017, 232 lk) 22. augustil trükist tuli ja nüüdseks juba mitu päeva on poodides müügil olnud.



Augustikuu lõpetuseks sobib ka sellise toreda faktiga välja tulla, et Rahva Raamatu biograafiate ja memuaaride edetabelis TOP 10 oli see tänahommikuse seisuga 8. kohal.


Loodetavasti on huvilisi palju, sest kirjastus on kulka toetusel teinud mu meelest tõesti nägusa raamatu. Ja e-raamat on ka.


Raamatu kohta lähemalt ning selles mainitud isikunimede loetelu vaata mu blogi Kruusatee lehelt „Nooruse lugu“.

14/08/2017

„Imeflööt“


Emil Kolozsvári Grandpierre
„Imeflööt. Ungari muinasjutte“

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1959.
Ungari keelest tõlkinud Valmen Hallap, Tiiu Kokla, Paul Kokla, K. Kont, Heldur Niit,  Paula Palmeos, Aino Pervik ja Huno Rätsep.
Illustreerinud Erik Vaher.

Nägin internetist, et Varrakul on augusti lõpul taas kordustrükina ilmumas üks mulle lapsepõlvest väga tuttav raamat – Emil Kolozsvári Grandpierre ungari muinasjuttude kogumik „Imeflööt“. Kui see esmakordselt eesti keeles ilmus, olin 13aastane. Küll mulle meeldis see raamat. Imepõnev oli!

Ja Erik Vaheri illustratsioonidel on oma kordumatu fluidum – need lapsemeelselt kelmikas-sõbralikud joonistused ja eriliselt meeldesööbinud kaanepilt meeldisid mulle ja paarkümmend aastat hiljem ka mu pojale.




Veel on mu koduriiulis selle muinasjutukogumiku uuem väljaanne (1981), mis sai ostetud samuti vahvate piltide pärast.  Seekord oli kunstnikuks Heldur Laretei, kelle pildikeel on hoopis teistsugune,  ja trükitehnika võimaldas ka selle, et raamat on erakordselt värvikirev ja lustakas.





Muinasjutud ise on mul praeguseks vaid üksikute juppidena meeles – tulekski uuesti üle lugeda, et püsiks kindlamini mälus kuningas, kelle üks silm nuttis, teine naeris, kuningatütar, kes tantsis habemenugadel, kiviks muudetud mees, tark kuninganna ja kõik need teised poolesaja muinasjutu tegelased, kes kunagi nii lõpmatult paelusid ja lapsehinge jäid.

* Emil Kolozsvári Grandpierre (15. jaanuar 1907 – 11. mai 1992) oli Ungari kirjanik, kriitik, tõlkija ja ajakirjanik.

Emil Kolozsvári Grandpierre „A csodafurulya“ (1955).

04/08/2017

„Külalapsed“


Nikolai Nekrassov
„Külalapsed“

Kogust „Valik luuletusi“
Eesti Riiklik Kirjastus.Tallinn 1952.
Tõlkinud August Sang.
Illustreerinud Dementi Šmarinov.
Kujundanud Villu Toots.

Kui päris aus olla, siis sellest luulekogust ma „Külalapsi“ veel väga tähele ei pannud. Küll aga meeldis mulle selle värssjutustuse järgmine väljaanne 1954. a, samuti August Sanga tõlkes, aga nüüd juba Ants Viidalepa värviliste piltidega. Kahjuks ei ole mul seda raamatukest enam alles, seepärast on siin üksnes selle internetist leitud kaanepilt, siinsete mõtiskluste lisaks aga on valikkogu illustreerinud Dementi Šmarinovi mustvalged pildid.

1861. a elas Nekrassov Grešnevo külas (mis kuulus luuletaja suguvõsamõisale Volga kaldal, 20 km Jaroslavlist) ja kirjutas seal juuli algul ühe oma kõige tuntumatest luuleteostest, mis vene keeles kannab pealkirja „Крестьянские дети“. Sealtpeale oli see luuletus kõikides koolilugemikes kogu Venemaal ja hiljem NLiidus. Seda õppisid ka Eesti NSV koolilapsed.

Luuletus on väga ilus ja südamlik. Algab poeedi ärkamisest heinaküünis, kus:
„… on ase täis päikesekiiri.
Nii mõnus on lesida – lahe on rind“
, kuid siis ootamatult:

„… korraga väljas on sosin ja sahin,
näe – seinapraos teraste silmade kee.
Seal segi on sinised, pruunid ja hallid  –
nii lilledest kirendab niit.
Need muretud silmad on minule kallid,
suurt usaldust, headust loen siit.
Hing alati muutub nii lihtsaks ja vagaks
ilmsüütute pilkude all.“


Kui kirjanik teeskles, et magab edasi, hakkasid lapsed isekeskis sosistama, kuni märkasid, et tal on silmad avatud ja panid:
„...plehku kui tuul.
Nii vilja seest vahel, kui ligined huupi,
vurr! varblaseparv tõuseb lõikusekuul.“


Siit kasvab välja luuletaja meenutus oma lapsepõlvest, sellest ajast, mil küla ja mõisa läheduses asuv maantee oli kõiksugu töötavat rahvast täis, aga külalapsed elasid oma elu, uidates seenil ja karastades end jõe vilus voos. Kuid kogu aeg on neil lastelgi kukil paratamatu vajadus tööle hakata. Nii meenutab kirjanik kohtumist tillukese koormavedajaga, kes:
„käppkinnastes suurtes, poolkasukas härmas,
kui pöialpoiss muinasloost näis“
, aga ometi oli vaid rasket tööd tegev laps.

Nii jõuabki poeet taas töö ülistuseni, mis on tema loomingus sage:

„Siis mängige! Kasvage, rõõmsad ja vabad!
Seepärast te mängudemaaks
ju ongi need kasinad nurmed ja rabad,
et jäädavalt armsaks need saaks.
Et kasvuea pärand jääks ikka te hinge,
et töötavat elu te halvaks ei peaks!
Ees juhtijaks nooruse luule – nii minge
ja elage kodumaa heaks...“


* Nikolai Nekrassov (Николай Алексеевич Некрасов; 10. detsember 1821 – 8. jaanuar 1878) oli vene kirjanik ja kriitik.
Pilt valikkogu tiitellehelt.

* Dementi Šmarinov (12. mai 1907 – 30. august 1999) oli vene kunstnik ja kunstiõpetaja.

Николай Некрасов „Крестьянские дети“ (1861).

01/08/2017

Vahepala: minu uus raamat „Nooruse lugu“ ilmub augustis

Ma ei ole tavaliselt oma ühe blogi postitusi teise kopeerinud, aga mõnikord on siiski sellest ka erandeid. Seekordne postitus on üks neist eranditest, sest kopin siia kogu täiega oma postituse blogist Kruusatee. Blogide lugejaskond on ju mõnevõrra erinev ja tahaksin oma uudist ning rõõmu kõigiga jagada.

* * *


EELTEADE: Võin nüüd siis saladuskatet kergitada ja oma lugejatele seda välja öelda, millele seni oma blogis Kruusatee  vaid paar korda vihjanud olen. Eelmisel aastal tegin kirjastuse palvel päris kaua kirjatööd. Nüüd, augustis on sarjas „Aja lugu“ selle viljakesena ilmumas mu raamat „Nooruse lugu“.

Sellest annab teada kirjastuse Petrone Print veebileht:
https://petroneprint.ee/raamatud/nooruse-lugu/

Tänan Eesti Kultuurkapitali loometöötoetuse eest.

Aitäh toimetaja Ruth Mägile, keeletoimetaja Riina Tobiasele ja kujundaja Margit Randmäele.

Tegin Kruusatee blogis  „Nooruse loole“ ka eraldi lehekülje, kuhu saab tulevikus kirja teave ja muu, mis raamatuga seostub.

Täiendan seda postitust ka tekstiga raamatu tagakaanelt:

Ajakiri Noorus oli ilmumise ajal (1946–1997) ülipopulaarne. Laialdasest levikust ja tohutust lugejahuvist hoolimata kadus see aga olematusse, et nüüd elada mälestustes ja legendides. Miks nii juhtus? Ajakirja tegemisest, tsensuurist, loomingulistest õnnestumistest ja ebaõnnest on oma vaatenurga kirja pannud Linda Järve, kes oli Nooruse peatoimetaja aastatel 1984–1994.

See raamat on lugu lugudest. Eesti noorte elust nõukaajal ja pärast meie taasiseseisvumist. Sellest, mille keskel ja millest elasid praeguste noorte vanemad ja vanavanemad. Mis neid rõõmustas, mis neile muret tegi. Mitmesugustest aastatest, sealhulgas riigile ja rahvale murrangulisest ajast.

Raamat on ka lugu ajakirjanike ja autorite esimesest, teisest ja kolmandast noorusest. Üsna kindlasti leiab lugeja siit tuttavaid nimesid, võib-olla isegi enda oma. Tegid ju ajakirjas esimese trükiproovi näiteks Triin Soomets ja Kaie Ilves, usinad kirjutajad olid Kärt Hellerma, Märt Luige, Hille Karm, Hans H. Luik, aga ka Tõnu Trubetsky ja Andrus Kivirähk, pilte joonistasid Lembit Remmelgas ja Hillar Mets.

See on Nooruse lugu.


Lisan siia ka, et see ei ole kirjaniku, vaid on ajakirjaniku raamat.

EDIT: 16. august 2017. E-raamat (1. variant, EDRK) eilsest müügil.
EDIT: 21. august 2017. E-raamat (2. variant, Flagella) tänasest müügil.
Raamat ilmus 22. augustil 2017.