26/09/2016

„Neljas kõrgus“


Jelena Iljina
„Neljas kõrgus“

Jutustus.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1950.
Tõlkinud Nadežda Roose.

„Neljas kõrgus“ oli minu põlvkonnale lapsepõlves väga hea lugemisvara, paljude lemmikraamat. Gulja saatusele elati pisarateni kaasa. Olen seda raamatut nii palju lugenud, et mingil ajal tuli lagunenud köidet parandada.

Praeguste arusaamade järgi võiks seda nimetada elulooraamatuks – peategelase elu on jälgitud sünnist surmani, kõiki rõõmustanud lapselalinast kuni traagilise hukkumiseni. Kirjutatud on nii, et noor lugeja suhtus kangelannasse sümpaatiaga, võttis teda eeskujuks. Raamatus on rohkelt fotosid.

Autori pöördumisest lugejaile: „Lugu sellest lühikesest elust pole väljamõeldis. Tütarlast, kellest jutustatakse selles raamatus, tundsin ma juba siis, kui ta oli alles laps /---/ Aga seda tema elus, mida mul endal ei õnnestunud näha, täiendavad tema vanemate, õpetajate, sõbrataride, pioneerijuhtide ja lahingukaaslaste jutustused temast.

Mul õnnestus lugeda ka tema kirju, alates varasematest – koolivihiku joonelistel lehekülgedel – ja lõpetades viimastega, mis olid kirjutatud kiiruga lahingute vaheaegadel märkmikulehtedele.

See kõik aitas mul teda tundma õppida ja nagu oma silmadega näha Gulja kogu eredat ja pingerikast elu, kujutella mitte ainult seda, mida ta rääkis ja tegi, vaid isegi seda, mida ta mõtles ja tundis.“


See on Jelena Iljinal ka hästi õnnestunud. Lühike, hoogne elu ja selle kiire lõpp – nii võiks raamatus kirjutatut iseloomustada.

 <<< * Gulja Koroljova tegelik nimi oli Marionella. Ta sündis 9. septembril 1922 Moskvas filmitegijast isa ja näitlejannast ema perekonnas. 12aastasena oli ta peaosas filmis „Partisani tütar“, hiljem mängis veel mõnes filmis. 1940. a hakkas Kiievis kõrgkoolis õppima. Abiellus, aga mees hukkus juba 1941. aastal esimestes lahingutes. Gulja evakueerus koos ema ja kasuisaga Ufasse, kus sünnitas poja. Jätnud väikemehe oma ema hoolde, läks Gulja vabatahtlikuna rindele. 1942. aasta 23. novembril kandis Gulja lahinguväljalt Stalingradi lähistel ära ligi 50 haavatut, kui aga komandör tapeti, võttis juhtimise üle ja kutsus võitlejaid kõrgustikku vallutama. Sai surmavalt haavata. Postuumselt pälvis Punatähe ordeni.

* Jelena Iljina (Lia Preis, sünd Lia Maršak, 16./29./ juuni 1901 – 2. nov 1964) oli vene nõukogude kirjanik, Samuil Maršaki ja M. Iljini õde. Tuntud eelkõige lastekirjaniku ja tõlkijana.

Елена Ильина „Четвёртая высота“ (1945).

02/09/2016

„Kallas“


Juri Bondarev
„Kallas“

Eesti Raamat. Tallinn 1977.
Tõlkinud Hans Luik.
Kujundanud Jaan Tammsaar.

Meie raamatukauplustes praegu pilke püüdev presidendikandidaadi perekonnanimega pealkirjastatud raamat „Kallas“ tuletas mulle meelde ühe teise sama pealkirjaga teose, mida omal ajal nõukogude sõjakirjandust ümberkujundavaks ja murranguliseks nimetati. Seda lugesin ma küll juba täiskasvanuna, nõnda ei sobi see otseselt siia blogisse, kuid aeg-ajalt sirvin siin ka mitte ainult lapsepõlves ja nooruses loetud raamatuid. Nii  seekordki.

Kui see romaan 1977. aastal eesti keeles ilmus, ütles raamatututvustus toonases kultuurilehes Sirp ja Vasar: „Tuntud vene nõukogude kirjaniku Juri Bondarevi teostest on seni eesti keeles ilmunud jutustus „Viimased kogupaugud“ ning romaanid „Vaikus“ ja „Kuum lumi“. Filosoofilises romaanis „Kallas“ käsitleb autor aktuaalseid probleeme, sealhulgas ka rahvusvahelisele pinnale viidud ideoloogilist võitlust.“

Bondarev oli nooremleitnandina sõdinud Stalingradi ja ka muudes lahingutes, tema teosed on suurel määral tema enese elust ja elamustest lähtunud. Usutavasti ka „Kallas“ (1975), mille peategelane, nõukogude kirjanik Vadim Nikitin sõidab Hamburgi, kus hiljuti anti välja tema raamat.  Reisil meenutab ta lahinguid Saksamaal 1945. aastal ja Königsdorfi suvituslinnakeses kohatud noort sakslannat Emmat, kellesse ta oli armunud.

26 aastat hiljem kohtuvad nad taas, sest kirjaniku külla kutsunud proua Herbert osutub selleks Emmaks, ja tuleb välja, et nende armastus tuikab endiselt. Aga aated ja ideaalid pole kummalgi enam nii üllad ja puhtad, nagu olid nende raske sõja-aastate nooruse ajal. Võiks öelda, et nad lähenevad kaldale, aga Nikitin ei jõuagi selleni...

„Nikitin ei tundnud enam valu;  iseendaga hüvasti jättes sõitis ta heintest lõhnava parvega aegamisi üle keskpäevaselt sooja jõe, üha lähemale kutsuvalt haljendavale, ent ometi kättesaamatuks jäävale vastaskaldale, sellele tõotatud päikesemaale, mis andis talle lootust, et kogu elu on alles ees.“

„Kallas“ kujutas endast esimest osa triloogiast, kuhu kuulusid veel „Valik“ (1980) ja „Mäng“ (1985), milles endisest sõjamehest oli saanud kultuuritegelane, vastavalt siis kirjanik, kunstnik ja filmilavastaja. Kõik need kolm peategelast tunnetasid, et nende sõja-aastate moraalne tugevus on asendunud kombelõtvuse ja moraalitusega. Ühiskond oleks nagu kaotanud mälu, samas oli inimestel raske mõista mitte ainult oma lähemaid sõpru, vaid ka iseennast.

„Teie arvamus – ma olevat pessimist – on liiga kategooriline. Te eksite: ma olen optimist. Mulle tundub kogu aeg, et tõe võti on minu kirjutuslaua laekas. Romaani kirjutamiseks peab jätkuma kannatlikkust, eesmärgile jõudmiseks tuleb läbi käia vaevarohke tee. See annabki elule mõtte. Kuni järgmise raamatuni.“

Ma ei saa öelda, et mulle oleks "Kallas" meeldinud, kuigi kriitikud seda erakordseks kirjandussündmuseks, lüüriliseks ja vastupandamatuks elukäsitluseks nimetasid. Kuid selles üsna raskepäraselt kirjutatud ja tõlgitud romaanis oli tunda mingisugust püüet värskendada seisaku all kannatavat riiki, tuua sellesse uusi tuuli.

Aga ka uuendust toov perestroika aeg ei olevat Bondarevile kuigivõrd sobinud. Ta pidas seda Venemaale hukatuslikuks. Praegu austatakse teda Venemaal kui (üht?) vanimat elusolevat nõukogude kirjanikku.

* Juri Bondarev  (sünd 15. märtsil 1924)  on olnud autasude ja aunimedega pärjatumaid kirjanikke ja stsenariste Venemaal. Sotsialistliku töö kangelane, Lenini preemia ja kahe NSV Liidu riikliku preemia laureaat, lisaks veel rohkesti ordeneid ja medaleid.

Юрий Бондарев „Берег“ (1975).

01/09/2016

„Üks maja on igaühel“

Tarkusepäeva ja septembrikuu luuletus:

ÜKS MAJA ON IGAÜHEL
Ellen Niit

Üks maja on igaühel
mõne sumeda tänava ääres,
mõne väikese väljaku ääres,
mõnel veidike kõrgemal künkal,
või lihtsalt maanteederistil,
või lihtsalt kesk metsi ja nurmi
on igaühel üks maja.

On palliplatski seal kõrval
ning õue peal põõsad ja puud on,
mille vahel on mängitud kula
ja kilgates pilgatud poisse
ja rebitud plikasid patsist.
Ja paar aastat hiljem neidsamu
koolipeo järel oodatud vaikselt
samas puude all, ärevus kurgus.
On igaühel üks maja,
kus aed on ja palliplats kõrval.

Ja platsil seal palli on löödud
ning õpitud võitu ja kaotust
ja õpitud hindama sõprust
ja käevarre täpsust ja jõudu.
Ning kõiki neid oskusi suuri
on mõneski tõsises mängus
hiljem hädasti tarvis tulnud.

On klassitubagi kõigil
vana pirnipuu varjuga aknais,
või ka vaatega väljaku poole,
kus kilksumas, kõlksumas tänav.
Nii mõnigi tõsine tarkus
seal klassitoas sai meile selgeks.
Meil kõikidel kuskil üks klass on.

On mitmesse raskesse tundi
aeg veel meile helistand kella
ja mõneski rängas kontrolltöös
me oskus on proovile pandud.
Seal teisiti, teisiti oli
kui tahvli ees tuttavas klassis.
Vaid kahed olid needsamad.

Ei tulnud seal loogikat tarvis,
polnud aega seal komasid panna.
Ainult hulgana küsimusmärke
ja miinusemärke, et võtta
lapseunest üks tükike maha,
ja plusse, ja plusse, et liita
kahtlustele üks tükike juurde.

Klassituppa klapplaudade alla,
kooli õlise põranda prakku
maha pudenes kord mõnigi valem,
kõrvust mööda läks mõnigi tarkus.

Elu kibedast algebratunnist
sinna kriimudekirjaga pinki
veel kord valemeid õppima pähe
on nii mõnigi meist tagasi tahtnud.
Nõndasama kui kunagi klassist
kella ootel sai kiputud välja.

Kahest tundmatust tunduvalt rohkem
eluvõrrandis tundmatuid leidub.
Aga hea on, kui vähemalt kahte
kätte leidma on õpitud koolis –
iseennast ja südameausust.

Kui hea, et meil kõikidel kool on,
et meil klass on, kus õppida tuli
elu naljakat alust ja öeldist
ning lihtsa füüsika tarkust.
Seda kõike ka kõrgemas astmes
on ometi, ometi tarvis.
/1963.
Kogust „Maailma pidevus“, Eesti Raamat, Tallinn 1978./