Linda Järve: Meenutused lapsepõlves ja nooruses loetud raamatutest palju aastaid hiljem

24/06/2016

„Imeveski“


„Imeveski“
Nõukogude Liidu rahvaste muinasjutte I.
Kirjastus Ilukirjandus ja Kunst. Tallinn 1946.
Illustreerinud Valli Lember.
Ümber jutustanud Karl Aben, Ene Ambur, Lea Nurkse.

Minu lapsepõlve kõige imelisemad raamatud olid kahtlemata suured paksud muinasjutukogumikud, tõelised varalaekad rahvaste muinasjuttude sarjadest: „Imeveski“ (1946), „Võlupeegel“ (1948), „Tuulesõlmed“ (1948) ja „Sõbralikud vennad“ (1950).

Need on mul alles; kolm esimest pehmekaanelist, mis olid suurest lugemisest veelgi pehmemaks kulunud, lasksin aastaid tagasi ära köita, „Sõbralikud vennad“ aga oli kohe ilmudes kõvade kaantega ja pidas lugemisele hästi vastu, kaotades aegade jooksul ainult oma ümbrispaberi.

Sellesse blogipostitusse panen meelega palju pilte. Minuga ühevanuse „Imeveski“ meeleolukad ja kaasahaaravad illustratsioonid olid Valli Lemberilt, keda me pikki aastaid Valli Lember-Bogatkinana tundsime ja kelle eludaatumid on 30. oktoober 1921 – 14. juuni 2016.  Olgu need pildid siin ühe mu lapsepõlve lemmikkunstniku mälestuseks.

Need olid väga meeldejäävad ja loodan, et keegi ei pahanda, et tollal, kui alles õppisin värvipliiatsitega ümber käima, olen neid mustvalgeid illustratsioone oma suva kohaselt täiendanud. Aga ikka on  nii, et kaunimaid kaunitare ja koledamaid koletisi on isegi raske ette kujutada...

„Imeveski“ ja teised nimetatud olid mu meelest kui laste unistuste raamatud. Olin väga õnnelik, et mul need olemas olid ja vaatasin neid ikka ja jälle. Muidugi olid mõned pildid ja lood lemmikumad kui teised, aga kogumuljena ei osanud ma lapsena vist paremaid raamatuid soovidagi. Nüüd, mil pakse ja värvikirevaid muinasjuturaamatuid palju on, on võib-olla noorematel inimestel isegi raske ette kujutada, et kunagi oli teisiti ja selline raamat võrdus tohutu aardega.

Kogumikus oli muinasjutte armeenlastelt, baškiiridelt, eestlastelt, kalmõkkidelt, kasahhidelt, lätlastelt, tšetšeenidelt-ingušidelt, ukrainlastelt ehk nn väikevenelastelt, valgevenelastelt ja venelastelt ehk nn suurvenelastelt - kõigi nende elukohad olid raamatus järelmärkuses samamoodi tähestiku järjekorras ka ära seletatud. Huvitav on seegi, et sõnaseletustes oli tollastele lastele öeldud, mis või kes on näiteks bassein, killavoor, kukkur, lohe, palee, rüütel, ätt jt.

Kokku oli „Imeveskis“ 19 muinasjuttu, millest minu vaieldamatud lemmikud olid meie „Südi sõsar“ ja slaavipärased kunstmuinasjutud „Helesinine vaip“, „Helepunane lilleke“, „Konn-kuningatütar“ ja „Kaksteist kuud“.





13/06/2016

"Legendi järg "


Anatoli Kuznetsov
"Legendi järg"

Eesti Riiklik Kirjastus 1960.
Tõlkinud Kiira Sipjagina.
Kujundanud Valentin Vare.

Minu lapsepõlves ja noorusajal olid uudismaade allutamise ja löökehituste rajamise paatos kirjanduses suured teemad. Tõetruudust oli neis tekstides vähe, sest enamasti ilustati kõike. Anatoli Kuznetovi 1957. aastal ajakirjas "Junost" ilmunud jutustus "Legendi järg" oli palju vastukaja tekitanud erand. Temagi teos oli aktuaalne, nooruslikult hoogne ja värske, kuid erines senistest selle poolest, et ta kirjutas kõigest, nii nagu oli, ilustamata ja võltspaatoseta.

1955. aastal oli Kuznetsov astunud Moskva Kirjandusinstituuti. Üliõpilasena sai ta "Junostilt" lähetuse sõita korrespondendina hüdroelektrijaamade ehitusele, töötas betoneerijana Irkutski HEJ ehitusel ja elas löökehituse igapäevaelu. "Legendi järje" ainestik ongi sealt.

Kriitikud olid üsna üksmeelsed, et Kuznetsov alustas oma loometeed väga kõlavalt. "Legendi järg" muutus oma aja bestselleriks, võiks isegi öelda, et kultusteoseks. Kuznetsovi hakati nimetama nn pihtimusliku proosa alusepanijaks nõukogude kirjanduses.

Mina lugesin "Legendi järge" esmakordselt siis, kui see ilmus eesti keeles Loomingu Raamatukogus (1958. a, nr 18 ja 19), hiljem aga juba taskuformaadis raamatukesest, mille kaanepilt siin on, ja mis rohkest lugemisest üsna kulunud on.

Juba "Legendi järje" algus oli ebatavaline. Praegused noored vist ei teagi, et tollal nimetati keskkooli lõpueksameid küpsuseksamiteks ja kooli lõpetaja sai küpsustunnistuse. Vene koolides sai küpsustunnistuse kümnenda klassi lõpetamisel, eesti koolides üheteistkümnenda. Lõpetanu oli küps astuma nn suurde ellu. Seda elluastumist ülistati kui nõukogude kooli töövõitu, kõikide teede ja võimaluste algust. Aga Kuznetsov alustas oma löökehitajapäevikut, küsides:

"Kes leiutas sõna "küpsus"? Kellele tuli esimesena pähe mõte anda naiivsetele lastele pärast kooli lõpetamist pabereid küpsuse kohta? Just nagu võiks paberileht üheainsa päevaga elu teisipidi pöörata!

Lõpetasin kümnenda klassi, kuid veel iialgi elus polnud ma tundnud ennast nii abituna. Nii armetuna. Kutsikana.

Ma ei räägi sellest kellelegi. Kirjutan päevikus, sest mul on raske ja ma kardan. Kümme aastat sisendati meile, et kõik teed on meie ees lahti. Ja äkki osutus, et nad on meie ees kinni. Milleks peteti meid ja valmistati ette kergeks eluks?"


Samasuguses iroonilises, kohati aga lüürilises helistikus kulgeb kogu raamat. Näiteks:

"Siin ta oligi - kuulus Siberi ehitus! Eemalt paistsid tornkraanad, surisesid transportöörid - ehitati asulat... Tuletõrjeauto seisis keset tänavat ning kiivrites tuletõrjujad, kirved vööl, uhtusid asjalikult prahti rentslisse, kastsid muru. Pugal lehm jalutas asfaldil. Kuulutustahvlil oli plakat: "Täna näidatakse asula nr. 1 klubis "Unistusi teedel"."

"Legendi järg" lõpeb siiski optimistlikumas toonis, peategelane mõistab, et ei saa jääda betoneerijaks, ei saa  lõputult sõita ühelt hüdroelektrijaama löökehituselt teisele, vaid peab hakkama õppima. Siis alles, kui üldse, ehk lähevad teed tema ees lahti...

* Anatoli Kuznetsov (18. august 1929 Kiiev – 13. juuni 1979 London) oli vene nõukogude kirjanik, kes palus aastal 1969 Londonis poliitilist varjupaika. Selleks, et Londonisse pääseda ja sinna jääda, tegi ta (tema oma hilisema pihtimuse põhjal) koostööd KGB-ga, kaevates teiste hulgas ka poeet Jevgeni Jevtušenko peale ja põhjustades oma tutvuskonnale palju paha. 1972. aastast oli Kuznetsov Londonis Radio Svoboda korrespondent.

Tema tuntuim teos oli romaan "Babij jar", sealsetest massilistest mahalaskmistest, mida ta sõja aja poisikesena oma silmaga oli näinud.

Анатолий Кузнецов "Продолжение легенды" (1957).

07/06/2016

"Kaneelist torn"


Frederico Garcia Lorca
"Kaneelist torn"

Sarjast "XX sajandi luule".
Eesti Raamat. Tallinn 1966.
Tõlkinud Ain Kaalep.
Joonistused tekstis: Frederico Garcia Lorca.
Kujundanud Jaan Klõšeiko.

Rangelt võttes olen selle blogipostitusega hilinenud, sest 4. juunil sai 90aastaseks selle väikese luulekogu tõlkija Ain Kaalep ja päev hiljem oli Garcia Lorca 118. sünniaastapäev. Aga selles raamatukeses olev luule on ajatu ja seepärast ei maksa ka hilinemist pahaks panna.

Kaalep on luulekogule põhjaliku järelteksti kirjutanud, kus ta Garcia Lorca loomingut avab ja selgitab, peatudes eriti põhjalikult cante jondo mõiste ja olemuse kirjeldamisel: "Erakordne laulvus ja lähedus hispaania folkloori rahvuslikele allikaile, mis Garcia Lorca cante jondo laadis värsid olemuslikult enam-vähem tõlgitamatuks teevad, on kõnesolevale kogule iseloomulikud (mõeldud on kogu "Cante jondo poeem", mis valmis 1921. a); hispaania kunstilisse luulesse oli sellega toodud midagi hoopis uut ja sealjuures midagi hoopis ürgset."

Garcia Lorca kirjutas näidendeid, koostas näitusi oma sulejoonistustest, aga kuulsust tõid talle eelkõige tema värsid. 18. augustil 1936 lasti Frederico Garcia Lorca maha. "Roim toimus Granadas" - nii pealkirjastas Antonio Machado oma kuulsa järelehüüde noorele kolleegile: see luuletus on "Kaneelist torni" ümbrispaberi siseserval.


Ja siin on mõni Frederico Garcia Lorca luuletus:

MEMENTO

Kui ma kord suren,
pange kitarriga koos
mind mulda unele.

Kui ma kord suren,
apelsinide ja müntide
vahele unele.

Kui ma kord suren,
võin saada või tuulelipuks -
see mõne mure.

Kui ma kord suren!

RISTTEE

Tuul puhub läänest:
üks tulekeel
ja pistoda
südame sees.
Üks võnge käib
üle tee,
nagu võriseks
pingul keel
või määratu parm
oleks see.
Igal pool
oma ees
näen pistoda
südame sees.

LIIKUMATUS

Öökull
mõttesse jääb,
puhastab prille
ja ohkab.
Üks jaaniuss
mäest alla veereb
ja üks täht langeb.
Öökull lehvitab tiibu.