Ellen Niit
"Maailma pidevus"
Luuletusi aastaist 1946-1976.
Eesti Raamat. Tallinn 1978.
Illustreerunud Vive Tolli.
Ellen Niit (13. juuli 1928 - 30. mai 2016).
LÄVEL
Ellen Niit
Veel olen laps, kes päiksekiiri püüab
ja virveid veel.
Mind tuulehoogki nimepidi hüüab
nii tihti veel.
Veel olen laps, kel, nähes lepalindu,
kõik meelest kaob,
pihk haarab õhku, silmad täis on indu
ja süda taob.
Veel olen laps, kes kõige järel ruttab,
mis särav näis,
kes näoli maas üht õit võib taga nutta,
peod lilli täis.
ja virveid veel.
Mind tuulehoogki nimepidi hüüab
nii tihti veel.
Veel olen laps, kel, nähes lepalindu,
kõik meelest kaob,
pihk haarab õhku, silmad täis on indu
ja süda taob.
Veel olen laps, kes kõige järel ruttab,
mis särav näis,
kes näoli maas üht õit võib taga nutta,
peod lilli täis.
/1956/
TULILILL
Ellen Niit
Ellen Niit
Elus helgeid hetki leidub, millest
hiljemgi veel kaua põu on soe.
Õuemurult lihtsa kevadlille
täna noppis mulle minu poeg.
Oma elu esimese lille
kilgates ta memme kätte tõi.
Üle vaasi kergelt kummargile
on mu laual tulilille õis.
Mitmed lilled on mu lauda ehtind:
nõtk nelk ja sametine roos,
valge kalla keset laiu lehti,
põllulilled hulgakesi koos.
Ja on mõnigi neist hoidnud kaua
meeli pidulikult elevil.
Aga õ n n e k s piisab, kui su laual
õitseb vaikselt lihtne tulilill.
hiljemgi veel kaua põu on soe.
Õuemurult lihtsa kevadlille
täna noppis mulle minu poeg.
Oma elu esimese lille
kilgates ta memme kätte tõi.
Üle vaasi kergelt kummargile
on mu laual tulilille õis.
Mitmed lilled on mu lauda ehtind:
nõtk nelk ja sametine roos,
valge kalla keset laiu lehti,
põllulilled hulgakesi koos.
Ja on mõnigi neist hoidnud kaua
meeli pidulikult elevil.
Aga õ n n e k s piisab, kui su laual
õitseb vaikselt lihtne tulilill.
/1954/
Ellen Niidust olen kirjutanud oma teises blogis 2010. a märtsis.
No comments:
Post a Comment