Linda Järve: Meenutused lapsepõlves ja nooruses loetud raamatutest palju aastaid hiljem

30/05/2016

"Maailma pidevus"


Ellen Niit
"Maailma pidevus"

Luuletusi aastaist 1946-1976.
Eesti Raamat. Tallinn 1978.
Illustreerunud Vive Tolli.



Ellen Niit (13. juuli 1928 - 30. mai 2016).

LÄVEL
Ellen Niit

Veel olen laps, kes päiksekiiri püüab
ja virveid veel.
Mind tuulehoogki nimepidi hüüab
nii tihti veel.

Veel olen laps, kel, nähes lepalindu,
kõik meelest kaob,
pihk haarab õhku, silmad täis on indu
ja süda taob.

Veel olen laps, kes kõige järel ruttab,
mis särav näis,
kes näoli maas üht õit võib taga nutta,
peod lilli täis.
/1956/


TULILILL
Ellen Niit

Elus helgeid hetki leidub, millest
hiljemgi veel kaua põu on soe.
Õuemurult lihtsa kevadlille
täna noppis mulle minu poeg.

Oma elu esimese lille
kilgates ta memme kätte tõi.
Üle vaasi kergelt kummargile
on mu laual tulilille õis.

Mitmed lilled on mu lauda ehtind:
nõtk nelk ja sametine roos,
valge kalla keset laiu lehti,
põllulilled hulgakesi koos.

Ja on mõnigi neist hoidnud kaua
meeli pidulikult elevil.
Aga õ n n e k s piisab, kui su laual
õitseb vaikselt lihtne tulilill.
/1954/

Ellen Niidust olen kirjutanud oma teises blogis 2010. a märtsis.

28/05/2016

"Hilised võililled"



Erni Krusten
"Hilised võililled"

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1958.
Illustreerinud Erik Vaher.

Kuigi selles lastejuttude kogus on ainult 72 lehekülge, on sellesse mahtunud 18 lugu. Erilises vaimustuses ma neist lapsena ei olnud, aga omamoodi toredad olid need küll. Erni Krusten valdas hästi lühidalt kirjutamise kunsti - sestap võib mõnda neist soojatoonilistest lugudest soovitada lastele unejutuks; lugejamäärang oli kooliealiste nooremale astmele.

Loodusesse sõbralikult ja hoolivalt suhtuma õpetasid need  jutukesed  ka. Olgu siis tegu suusaraja äärest lumest leitud siiliga või kassipojaga, kes onu portfellis kitsikuses häälitseb - ikka on lapsed varmad nende eest hoolitsema.

Kui siili ninaots on märg, tuleb talle taskurätt õmmelda, otsustas Killu:

"Kui siil teist korda ärkas, oli Killul ninarätt siili jaoks valmis. Kuid sellest ei olnud kasu, sest siil oli tõrges nagu mõni paha laps, kes ei lase oma nina puhtaks pühkida. Killu katsus seda teha siis, kui siil piima lakkus, aga sellestki ei tulnud midagi välja.

Kui siil magama jäi, jättis Killu ninaräti siili juurde, uskudes, et siil pühib oma nina siis, kui teised seda ei näe. Ent kuigi ta valvas vargsi ja kaua aega, ei juhtunud ta kordagi nägema, et siil oleks oma nina pühkinud."



See ja teised lood, nood vanad varesed ja väsinud hobused, räägud ja tildrid, kutsikad, rebased ja kuked-kanad, kes neis elasid, olid lapsele huvitavad. Ei teagi, kuidas tänapäevased linnalapsed, kes ehk vähe maal on käinud, neid vastu võtavad?



* Erni Krusten (Ernst Krustein; 30. aprill 1900 - 16. juuni 1984) töötas aedniku ja ajakirjanikuna, oli proosa- ja näitekirjanik ning luuletaja. Tema esimene raamat oli lühiproosakogu "Kanarbik" (1927), seejärel ilmus romaan "Mineviku jahil" (1928), millele järgnes rohkelt loomingut.

Siinkirjutajale on tema romaanidest kõige rohkem meeldinud "Nagu piisake meres" (1962), samuti ka tema luuletuste ja miniatuuridekogu "Juka", millest "Tütarlaps linnast" tõenäoliselt kunagi tulevikus kirjutab.

22/05/2016

"Valge müür"


Bozorg Alavi
"Valge müür"

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1963.
Tõlkinud Haljand Udam.
Kujundanud Heldur Viires.

"Valge müür" sisaldab 11 novelli, mis on hämmastavalt täpsed ja piltlikud. Vana Teheran omandab neis tajutava näo, eristuvad vaeste ja rikaste elupaigad, umbsetes vanglates vaevlevad autori mõttekaaslased. Tegelaste hulgas on äraostetavad kohtunikud, alatud ametnikud, ärimehed, aga ka üksteist südamest armastavad sõbrad ja armukesed - inimtüüpide kirev kaleidoskoop.

Mulle jäid sellest novellikogust eriti meelde iraani naised. Nimijutustuse Fatime-hanum, kes muretses oma tütre Maniže pärast ja pelgas kõike, mis oli seotud Teherani kuberneri kindral Zafariga; tema tütar aga tahtis lõpule viia oma mehe Gholami alustatu ja kirjutada lõpuni imperialismivastase loosungi valgel müüril...

Või siis Akdas-hanumi palvesõnad novellist "Õnnelik naine":
"Doktor, te olete mõistlik inimene, miks te nii küsite? Kas mulle anti aega? Kas mul lasti selgusele jõuda, on ta kergemeelne või mitte? Ma polnud temaga veel õieti tuttavgi, kui mulle juba peale käidi. Ööl ja päeval tehti minu arvel nalja. Kui ma temaga tutvusin ja ta mind koju saatis, polnud mul ju mõtteski temaga abielluda. Aga kõik torkisid mind. Mul polnud enam mingit tagasiteed. Ja kui mu ema teada sai, et ma temaga liigun, polnud mul enam väljapääsu. Sealjuures teadsin ma, millisesse kuristikku ma end heidan. Ah, aidake mind, doktor..."

Niisuguseid ennastohverdavaid naistegelasi on neis juttudes palju. Minu jaoks oli see novellikogu aga üks esimesi tutvusi Iraani naiste eluga.

Autorit tutvustades on tõlkija tsiteerinud akadeemik Jan Rypka mõtteavaldust tema novellide omapära kohta:

"Lugeja on sunnitud tähelepanelikult jälgima sündmuste käiku, et seda täielikult mõista. Seda raskendab sõnade tihedus jutustuse suhteliselt väikeses mahus. Mulle tundub, nagu seisaks mu ees vanade pärsia poeetide miniatuur, kes püüdsid üheainsa värsiga esile manada kujutluspiltide kogu ulatust ja harmooniat. Paistab, et see peaaegu tuhandeaastane traditsioon pole Iraanist kadunud, vaid ainult omandanud tänapäevase kuju."

* Bozorg Alavi (2. veebr 1904 - 18. veebr 1997) oli iraani kirjanik. Ülikoolihariduse omandas ta Saksamaal, kuid 1928. a pöördus tagasi Iraani. Oli oma veendumuste pärast vangis, 1941. a asutas Tudee  partei. 1953. a pälvis rahvusvahelise rahupreemia. Samast aastast kuni elu lõpuni elas Berliinis, kus töötas ülikoolis uus-pärsia keele ja kirjanduse professorina.
Foto raamatuümbriselt. 

220.

12/05/2016

„Altarite varjus“


Vincas Mykolaitis-Putinas
„Altarite varjus“

Kirjastus Eesti Raamat. Tallinn 1964.
Tõlkinud A. Erleman ja Mihkel Loodus.

Ma ei liialda, kui ütlen, et see on mu lemmikraamat leedu kirjandusest. „Altarite varjus“ ilmus eesti keeles minu jaoks just õigel ajal, siis, kui olin täis noorusaja kujunemise hoogu ehk õppisin keskkooli lõpuklassis.

See romaan paelus mind. Sisukord loetleb kolme osa pealkirju: „Katsumuste päevad“, „Elu läheb“ ja „Vabanemine“ ja sellest ei nähtu raamatu erilisus. Võib ju öelda, et raamat on usuni jõudmisest ja sellest loobumisest. Aga sedagi on teose kirjeldamiseks vähe. 

Selle raamatu kirjutamise ajaks oli vaimuliku seminari lõpetanud ja preestriks pühitsetud Mykolaitis-Putinas juba tuntud kirjanik, filosoofiadoktor ja leedu kirjanduse õppejõud Kaunase ülikoolis. „Altarite varjus“ esimese osa kirjutas ta valmis kolme kuuga 1931. aastal ja on ise selle kohta hiljem tunnistanud:

„Ma ei oska praegugi täpselt öelda, mis oli minu eesmärk, kui asusin tollal nii riskantse teema juurde. Tundub, et mul ei olnudki mingit selget eesmärki. Tahtsin lihtsalt välja öelda seda, mis hingel pakitses, mis sinna oli kogunenud pikkade aastate vältel. Pidin selle välja valama."

Romaani kõigi kolme osa ilmumine 1933. aastal tõi Leedus kaasa tohutu menu, aga ka vaimulikkonna rünnakud. Teost peetakse leedu psühholoogilise romaani tippteoseks ja leedu romaani arengu suureks mõjutajaks. Oma hingepakitsuste mõjul loobus autor vaimulikuametist ja abiellus. Ta pandi kirikuvande alla...

Võiks ehk öelda, et autor kirjutas endast. Või et ta kirjutas endast sellisena, nagu nägi ennast ja oma arenguteed oma ettekujutuses. Igatahes on peategelane, noor Liudas Vasaris juba esimestest lehekülgedest paeluv kuju ja tema mõtisklustele, loomingulistele saavutustele, armumise sügavusele ja armastatust loobumisele, tema hinge- ja vaimurännakutele elab lugeja väga kaasa.

Ma ei taha kohe mitte üks raas kirjeldada, millest romaan täpsemini räägib, sest loodan, et see praegugi lugejaid leiab ja köidab ning milleks siis liiga põhjaliku eeltutvustusega lugemispingest saadavat mõnu vähendada. Liiatigi on see romaan, mis ka korduvalt lugedes ikka ja jälle uusi varjundeid pakub.

Mõned tekstinäited:

„Vasaris ei teadnud, et Tundmatusse olid koondunud kõik tema müstilised igatsused, mida ei suudaks rahuldada ükski maapealne naine, Liuce aga tähendas talle elurõõmu ja õnne – kuivõrd tema süda säärastele tunnetele siin, seminari süngete müüride vahel, veel vastuvõtlik oli.“

„Kohvrid käes, hakkasid nad jala üksteise võidu hõikavate voorimeeste vahelt läbi astuma Aušra värava suunas. Pühale paigale liginedes võtsid seminaristid juba eemal mütsid peast. Ent kui nad olid võlvkaare alt läbi jõudnud, siis valdas neid sügav hardus ja hirm. Tagasi vaadates nägid nad kõrgel värava kohal väikest kabeli ja õlilambi punast vilkuvat tulukest, mõlemal pool müüri ääres põlvitas maas terve trobikond inimesi: ka nemad kolm laskusid põlvili, et palves pöörduda imettegeva Leedu jumalaema poole. Tänav oli siin laudadega sillutatud, mistõttu ei sõidukid ega jalakäijad ei tekitanud vähimatki müra. Kõik möödusid siit vaikselt, langetatud päi. Küllap oli nii mõnigi kuulnud hirmuäratavaid legende sellest, kuidas jumal on üks- või teinekord nuhelnud neid, kes pole jumalaema vastu lugupidamist üles näidanud: kuidas ta ühel sakslasel pea vastu seina puruks löönud, kuidas kellelgi juudil näo kuklasse keeranud või kuidas ta ühelt üleannetult katoliiklaselt nägemise võtnud sellepärast, et too jumalaema kuju vaadates naerda julges.“

„Mõtiskledes oma elu sündmuste üle, tuli ta viimasel ajal järeldusele, et saatus veab teda mööda keerulisi teid, mis on tulvil kahtlusi, meelehärmi ja siseheitlusi, aga et just neid teid käies võib ta kõige täiuslikumalt ja viljakamalt avaldada oma sisemist mina ja saavutada viimaks talle veel praegu teadmata, kuid suure eesmärgi.“

* Vincas Mykolaitis-Putinas (6. jaan 1893 – 7. juuni 1967) oli leedu vaimulik, kirjanik, poeet ja kirjandusteadlane, akadeemik ja Leedu NSV rahvakirjanik. Fotol on ta vaimuliku seminari õpilasena.

Vincas Mykolaitis-Putinas "Altorių šešėly" (1933).

01/05/2016

"Mai tuli"

Maikuu luuletus, mis mu noorusajal peaaaegu kõigil peas oli ja raadios sageli kostis:

MAI TULI
Juhan Smuul

Juba jürikuu tujukais ilmades
oli aimata kevade algust.
Oli päikses ja õite silmades
väike piisake soojust ja valgust.

Mai tuli ja hallad ta soode pealt
kauge põhjala tundraisse ajas.
Oli laidudes, metsades, mere peal
linnulaulude kilavat kaja.

Ja rannale lõbusalt laineid lõi,
tuuled riivasid väinu ja lahti.
Mai tuli, mai võitis ja päikese tõi,
tegi südame suvele lahti.

Mai tuli. Ta hämarad, hõõguvad ööd
olid jaanikuu õhtute vennad.
Süda rinnus on muutunud põlevaks söeks
töörõõmust ja kevadest endast.
(1950?)
/Kogust "Valus valgus". Eesti Raamat. Tallinn 1972./

Neile sõnadele on viisi teinud nii Lydia Auster kui ka Gustav Ernesaks. Sellel aadressil kõlab Gustav Ernesaksa/Juhan Smuuli "Mai tuli" esimese lauluna:
https://arhiiv.err.ee/vaata/maimotted-muusikas/latest

 Agu Pihelga maal "Maihommik" (1961).