Linda Järve: Meenutused lapsepõlves ja nooruses loetud raamatutest palju aastaid hiljem

23/01/2016

„Pedagoogiline poeem“


Anton Makarenko
„Pedagoogiline poeem“

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1957.
Tõlkinud J. Seilental.

Kaalukas ja raskepärane raamatutellis, mida lugesin üsna kindlasti liiga vara. Aga ma olin juba läbi lugenud „Lipud tornidel“, sestap sukeldusin ka „Pedagoogilise poeemi“  maailma väga huvitunult, aimamata kui raske pähkel mind ees ootab.

Mitmekihiline raamat – ühtaegu kirjeldus laste elust, samas ülevaade sellest, kuidas nõukogude võim kodutute ja järelvalveta laste eest hoolitseda püüdis, kuidas neist kasvatati nii õppureid kui ka vahel üsna ränga töö tegijaid, kuidas koloonias juhtus seda ja teist.

Olen üsna mitmelt praegusaja kasvatusteadlaselt kuulnud, et just Makarenko „Pedagoogilise poeemi“ lugemine küllalt noores eas äratas neis suurema huvi pedagoogika vastu, andis tõuke tulevaseks elualaks. Kui ma ei eksi, siis on seda kuskil maininud näiteks Tiiu Kuurme.

Paljude põlvkondade õpetajatele on „Pedagoogiline poeem“ olnud hinnatud käsiraamatuks. Tänapäeval nimetatakse sageli mõnda raamatut kultusteoseks. Makarenko „Pedagoogiline poeem“ oli omamoodi kultusteos.

Raamat algab sellest, et autor kutsutakse 1920. a septembris kubermangu haridusosakonna juhataja juurde ja suunatakse endise alaealiste kurjategijate koloonia asemele looma Gorki-nimelist kolooniat, mis kasvataks n-ö uut, loovat ja töökat inimest. Kasvatust tuli aga alustada paljude endiste kasvatajate ümberkasvatamisest, mis mõnel juhul oli keerukamgi kui lastega hakkamasaamine.

„Neljandal detsembril saabusid kolooniasse esimesed kuus kasvandikku ja esitasid mulle mingisuguse muinasjutulise saadetise viie määratu suure lakkpitseriga. Pakis olid „toimikud“. Neli uustulnukatest olid kaheksateistkümne aastased, nad saadeti siia relvastatud korterirüüstamise eest, kaks olid nooremad, ja neid süüdistati varguses. Meie kasvandikud olid hästi riides: kalifeed, keigarlikud säärsaapad. Soengud olid neil viimase moe järgi. Need polnud üldse kodutud lapsed. Nende esimeste perekonnanimed olid: Zadornov, Burun, Volohhov, Bendjuk, Gud, Taranets.“

Peagi jäi poisse alles viis. Bendjuk oli tapnud inimese ja saadeti mujale karistust kandma, ülejäänutega pidi Makarenko oma kollektiiviga hakkama saama. Neist viiest sai mu lemmikuks läbi raamatu Zadornov, aga nii tema kui teiste, kogu koloonia elukäigust ma siin täpsemini ei kirjuta. Jäägu võimalikele raamatulugejatele nende lugemismõnu.

Olgu nad ainult hoiatatud, et „Pedagoogilises poeemis“ on palju „punast“, nõukogulikku, tollast elulaadi, millest läbinärimiseks – mis iseenesest põnev on – läheb lugejal vaja püsivust. Näiteks võib tänapäeva lugejatele vastukarva olla see, et paljuski võttis Makarenko oma uue pedagoogilise mõtteviisi lähtepunktiks tšekistide kollektiivi omadused, mida ta oma käsitluses idealiseeris võrreldes talle „vastiku vene intelligendi väljendusvormiga“.

Huvitav on Gorki-nimelise koloonia sõprussuhe kirjanik Maksim Gorkiga, kellega kasvandikud olid tihedas kirjavahetuses ja kes neil lõpuks ka koloonias külas käis. Gorki hindas Makarenko tööd sedavõrd, et  just tema soovitas kirjutada „Pedagoogilise poeemi“.

Kui Poltaavas Gorki-nim koloonias asjad laabuma hakkavad, saadetakse Makarenko Kurjaži kolooniasse, kus ta oma seniste kasvandike tuumikuga hakkab n-ö korda jalule seadma ja kus noored ja lapsed on veel raskemas olukorras, kui need, kellega tal on varem tegu olnud...

Vaata ka „Lipud tornidel“

Антон Макаренко "Педагогическая поэма" (1925-1935)

EDIT: Seda teksti olen kasutanud artikli "Pedagoogiline kultusraamat ja selle järjed" (Õpetajate Leht, 4. märts 2016) kirjutamisel. Vt http://opleht.ee/29881-pedagoogiline-kultusraamat-ja-selle-jarjed-3/

No comments:

Post a Comment