Linda Järve: Meenutused lapsepõlves ja nooruses loetud raamatutest palju aastaid hiljem

23/01/2016

„Pedagoogiline poeem“


Anton Makarenko
„Pedagoogiline poeem“

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1957.
Tõlkinud J. Seilental.

Kaalukas ja raskepärane raamatutellis, mida lugesin üsna kindlasti liiga vara. Aga ma olin juba läbi lugenud „Lipud tornidel“, sestap sukeldusin ka „Pedagoogilise poeemi“  maailma väga huvitunult, aimamata kui raske pähkel mind ees ootab.

Mitmekihiline raamat – ühtaegu kirjeldus laste elust, samas ülevaade sellest, kuidas nõukogude võim kodutute ja järelvalveta laste eest hoolitseda püüdis, kuidas neist kasvatati nii õppureid kui ka vahel üsna ränga töö tegijaid, kuidas koloonias juhtus seda ja teist.

Olen üsna mitmelt praegusaja kasvatusteadlaselt kuulnud, et just Makarenko „Pedagoogilise poeemi“ lugemine küllalt noores eas äratas neis suurema huvi pedagoogika vastu, andis tõuke tulevaseks elualaks. Kui ma ei eksi, siis on seda kuskil maininud näiteks Tiiu Kuurme.

Paljude põlvkondade õpetajatele on „Pedagoogiline poeem“ olnud hinnatud käsiraamatuks. Tänapäeval nimetatakse sageli mõnda raamatut kultusteoseks. Makarenko „Pedagoogiline poeem“ oli omamoodi kultusteos.

Raamat algab sellest, et autor kutsutakse 1920. a septembris kubermangu haridusosakonna juhataja juurde ja suunatakse endise alaealiste kurjategijate koloonia asemele looma Gorki-nimelist kolooniat, mis kasvataks n-ö uut, loovat ja töökat inimest. Kasvatust tuli aga alustada paljude endiste kasvatajate ümberkasvatamisest, mis mõnel juhul oli keerukamgi kui lastega hakkamasaamine.

„Neljandal detsembril saabusid kolooniasse esimesed kuus kasvandikku ja esitasid mulle mingisuguse muinasjutulise saadetise viie määratu suure lakkpitseriga. Pakis olid „toimikud“. Neli uustulnukatest olid kaheksateistkümne aastased, nad saadeti siia relvastatud korterirüüstamise eest, kaks olid nooremad, ja neid süüdistati varguses. Meie kasvandikud olid hästi riides: kalifeed, keigarlikud säärsaapad. Soengud olid neil viimase moe järgi. Need polnud üldse kodutud lapsed. Nende esimeste perekonnanimed olid: Zadornov, Burun, Volohhov, Bendjuk, Gud, Taranets.“

Peagi jäi poisse alles viis. Bendjuk oli tapnud inimese ja saadeti mujale karistust kandma, ülejäänutega pidi Makarenko oma kollektiiviga hakkama saama. Neist viiest sai mu lemmikuks läbi raamatu Zadornov, aga nii tema kui teiste, kogu koloonia elukäigust ma siin täpsemini ei kirjuta. Jäägu võimalikele raamatulugejatele nende lugemismõnu.

Olgu nad ainult hoiatatud, et „Pedagoogilises poeemis“ on palju „punast“, nõukogulikku, tollast elulaadi, millest läbinärimiseks – mis iseenesest põnev on – läheb lugejal vaja püsivust. Näiteks võib tänapäeva lugejatele vastukarva olla see, et paljuski võttis Makarenko oma uue pedagoogilise mõtteviisi lähtepunktiks tšekistide kollektiivi omadused, mida ta oma käsitluses idealiseeris võrreldes talle „vastiku vene intelligendi väljendusvormiga“.

Huvitav on Gorki-nimelise koloonia sõprussuhe kirjanik Maksim Gorkiga, kellega kasvandikud olid tihedas kirjavahetuses ja kes neil lõpuks ka koloonias külas käis. Gorki hindas Makarenko tööd sedavõrd, et  just tema soovitas kirjutada „Pedagoogilise poeemi“.

Kui Poltaavas Gorki-nim koloonias asjad laabuma hakkavad, saadetakse Makarenko Kurjaži kolooniasse, kus ta oma seniste kasvandike tuumikuga hakkab n-ö korda jalule seadma ja kus noored ja lapsed on veel raskemas olukorras, kui need, kellega tal on varem tegu olnud...

Vaata ka „Lipud tornidel“

Антон Макаренко "Педагогическая поэма" (1925-1935)

EDIT: Seda teksti olen kasutanud artikli "Pedagoogiline kultusraamat ja selle järjed" (Õpetajate Leht, 4. märts 2016) kirjutamisel. Vt http://opleht.ee/29881-pedagoogiline-kultusraamat-ja-selle-jarjed-3/

14/01/2016

"Pošehhonje vana-aeg"


Mihhail Saltõkov-Štšedrin
"Pošehhonje vana-aeg"

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1953.
Tõlkinud J. Elango.

Selle romaani autori sünnist möödub tänavu 27. jaanuaril 190 aastat.

Kui ma lapsena lugesin Saltõkov-Štšedrini romaani "Pošehhonje vana-aeg" (kirjutatud 1886-1889), siis jäi selle pärisorjuse vastane suunitlus mulle loomulikult mõistmatuks, kuid selles oli palju huvitavaid tüüpe ja detaile, kõik lopsaka ütlemisviisiga kirja pandud.

Romaani järelsõna on hirmutav näide Stalini-aegsest nõukogude kirjandusteadusest ja mõjub praegusajal väga eemalepeletavalt, aga neile, kellele pakuvad huvi kunagise Venemaa kolkamõisnike elu-olu ja väga lustakalt kirja pandud dialoogid, julgen seda raamatut küll lugemiseks soovitada.

Juba see susisev sõna Pošehhonje oli millegipoolest põnev. Ei osanud arvata, mis selle taga peitus. Autor küll seletas kenasti:

"Palun lugejat võtta Pošehhonjet mitte otseselt. Ma mõistan selle nimetuse all üldse niisugust kohta, mille põliselanikud vene rahvakeele tabava väljenduse järgi kolme pedaka vahel võivad ära eksida (s. o. satuvad võrdlemisi kerges seisukorras segadusse). Palun samuti minu isikut mitte ära vahetada Zatrapeznõi isikuga, kelle nimel jutustus areneb. Autobiograafilist elementi on mu käesolevas teoses väga vähe; see teos kujutab endast lihtsalt eluvaatluste kogumikku, kus võõras on segatud omaga ning samal ajal antud ruumi ka luulelennule."

Arumaa, Pravdini ja Veski suurepärane "Vene-eesti sõnaraamat(2. trükk, 1975) annab sõna пошехонец vasteks kolkatark, kilplane.

Niisiis on tegu Pošehhonje aadliku Nikanor Zatrapeznõi elulooga, põhiosas küll ainult tema lapsepõlvega. Lugeja saab teada, kuidas ämmamoor Uljana teda seebi ja purgitäie võidega muinasjutuliselt odavalt siia ilma aitas ja talle ennustas, et temast saab seelikukütt. Lastetoad olid täis putukaid ja toit oli kasin, toidujaotamises valitses täielik ebavõrdsus. Kui see juba sakste juures nii oli, kui ränk võis siis veel olla pärisorjade elu.

Lastekasvatuse kohta on "Pošehhonje vana-ajas" aga ka päris helgeid peatükke, milles autor ikka Zatrapeznõi arvamuste kaudu, väljendab oma arusaama, et "arukad kasvatajad hoiavad lapse hinge kogu selle teadmatuses, kogu puutumatuses ja kaitsevad teda kurjuse sissetungi ees". Kuid:

"Lapsed ei tea midagi nendega tehtavate katsete omadustest - säärane on laste olemasolu üldvalem. Nad ei ole midagi o m a  välja töötanud, mis võiks osutada vastupanu nende loomuse moonutamise katsetele. Rada, mida mööda neil tuleb minna, on rajatud meelevaldselt, ja enamasti kujutab see endast juhuse tulemust."

Juba üksnes sisukorda vaadates saab aru, kui paljudest erinevatest tüüpidest autor kirjutab: tädikesed-õekesed, Moskva sugulased, õe peigmehed, pärisorjade mass, Annuška, Mavruša-Novotorka, Vanka-Kain, õnnetu Matrjonka, Satir-Hulkur, aadelkonna peamees Strunnikov, Slovuštšenskoje daamid ja paljud teised - kõiki neid vaatleb ta terase ja pilkava ilmega, millesse on segatud nii lapsepõlve heldinud meenutused kui nukrus läbielatud aastatest.

 "Emake hakkas nukrutsema. Tema hakkas ka juba kuuekümnele lähenema ja tundis, et valitsemisohjad hakkavad ta nõrkevatest kätest ära libisema. Ta arvas sageli, et teda petetakse, ja tundis, nagu oleks ta jõuetu truuduseta orjade kavalate vempude vastu. Kuid teadagi hämmeldas teda kõige rohkem kuuldus, et pärisorjus on juba kõik võtnud, mis võtta oli, ja läheneb oma paratamatule lõpule..."

Muu hulgas peaks see romaan meeldima vene köögi sõpradele, sest mitmesugustest söögilaudadest on selles põhjalikud kirjeldused. Näiteks üsna raamatu lõpus annab Saltõkov-Štšedrin ülevaate jõulukommetest, sellest, kuidas kolgas sõi kolm kuud järjest - tatratangupliine, nisujahupliine, pliine munaga, tindikalaga, sibulaga... kuni suure paastu esimesel esmaspäeval kirikukella helin Pošehhonje pillerkaari lõpetas.

"Ma tunnen, et viimased peatükid on kirjutatud juba nõrgalt ja hooletult, kuid ma palun lugejaid suhtuda sellesse heatahtlikult. Kujude ja faktide hulk, mida tuli esile manada, mõjus niivõrd masendavalt, et paratamatult tekkis väsimus..."

Kirjandusteadlased on rõhutanud, et "Pošehhonje vana-aeg" koosneb justkui neljast osast, millest esimene on autobiograafiline, teine sugulaste portreede galerii, kolmas orjade portreede galerii ja neljas naabrite portreede galerii. Võib kujutleda, kui palju tööd oleksid need "galeriid" andnud kunstnikele, kuid kahjuks oli vähemasti see eestikeelne umbkaudu 570-leheküljeline väljaanne ilma piltideta, nii et lugeja kujutlusvõimel olid vabad käed.

* Mihhail Saltõkov-Štšedrin ((kirjanikunimega N. Štšedrin; /15./ 27. jaan 1826 - /28. aprill/ 10. mai 1889) oli aadlisoost pärit vene kirjanik, satiirik, ühiskonnategelane ja -kriitik. Toimetas ajakirja "Otetšestvennõje Zapiski", kirjutas mitu romaani, millest tuntumad on "Härrased Golovljovid", "Ühe linna ajalugu" ja "Pošehhonje vana-aeg", mis on ka eesti keelde tõlgitud. Kirjutas ka muinasjutte. "Pošehhonje vana-aeg" jäi tema viimaseks romaaniks, mida ta oli küll kavatsenud jätkata, kuid jõudu selleks enam ei olnud.
Pilt on raamatu eestikeelsest väljaandest.

Михаил Салтыков-Щедрин "Пошехонская старина" (1886-1889).

09/01/2016

"Lipud tornidel"


Anton Makarenko
"Lipud tornidel"

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1954.
Tõlkinud J. Pedari.

"Lipud tornidel" ilmus eesti keeles enne, kui Makarenko tippteos "Pedagoogiline poeem" (e. k 1957). Nii lugesingi ma varem seda, milles juttu Makarenko pedagoogilise tegevuse hilisematest aastatest,  ja hiljem seda, mis tema kasvatusmeetoditele põhja alla pani. See oli võib-olla isegi suur vedamine, sest "Lipud tornidel" on kergem ja juturaamatulikum, varasem tutvumine mõneti raskepärasemalt kirja pandud "Pedagoogilise poeemiga" oleks mind ehk Makarenko juurest eemale peletanud, aga nii sain tema tööst ja seisukohtadest hea ning põhjaliku pildi. Blogis kirjutangi neist raamatutest lugemise järjekorras.

Makarenko paelus mind. Pani mõistma, et iga inimlapse saatus sõltub sellest, kas tal on kedagi, kes temast, tema arengust hoolib.

"Lipud tornidel" algab lausega: "See lugu algas esimese viisaastaku lõpupäevil" ja saab otsa siis, kui on tapetud Kirov. Nüüdislugeja võib raamatut ülepolitiseerituks pidada ja seda see ongi, aga eelkõige on see teos just hoolimisest. Sellest, kuidas eluheidikutest lapsi püüti kasvatuse, töö ja õpingute kaudu eneseteostusele juhatada.

Tegelased on väga erinevad, alates 12aastasest saapapuhastajast Vanja Galtšenkost, temast neli aastat vanemast igas olukorras toimetulevast Igor Tšernjavinist, lõbutüdrukuks alandunud Vanda Stadnitskajast ja vargapoisist Griška Rõžikovist. Kes varem, kes hiljem jõuavad nad kõik kolooniasse, kus peavad hakkama elama alludes distsipliinile, leidma ühise keele ülejäänud kasvandike ja koloonia õpetajatega, hakkama õppima ja tööle. See ei ole sugugi kerge, kõigil ei õnnestugi, aga nende kujunemisteid on raamatus huvitav jälgida, samuti kui Makarenko mõtisklusi pedagoogikateemadel.

"Aleksei Stepanovits vaatas Igorile silma ja Igor nägi, et juhatajas ei ole midagi külma, midagi, mis oleks igavavõitu: tal oli elav, nõudlik nägu. Igor vastas:
"Jah, saan aru, seltsimees juhataja."
"Ahaa! See on juba parem. See on palju targemini öeldud. Nüüd veel üks küsimus: oled sa hea seltsimees?"
Aleksei Stepanovitši silmad vaatasid nüüd irooniliselt, nagu oleks ta oma küsimusega tahtnud teist sisse vedada. Ja seepärast kordas Igor küsimust:
"Kas ma hea seltsimees olen?"
"Jah. Hea seltsimees... või kuidagi nii keskelt läbi?"
"See küsimus oli Igorile õieti öelda kerge küsimus ning ta vastas enesekindlalt ja meelsasti:
"Jah, ma võin ütelda: halb seltsimees ma ei ole.""

"Alles hiljuti oli ta ise vabanenud kõige põhilisemast "pedagoogilisest pahest" - veendumusest, et lapsed on ainult kasvatuse objektiks. Ei, lapsed on elavad elud, imekaunid elud ning sellepärast tuleb neisse suhtuda kui seltsimeestesse ja kodanikkudesse, tuleb näha ja austada nende õigusi ja kohustusi, õigust rõõmule ning vastutuse kohustust. Ja siis esitas Zahharov neile viimase nõudmise: ei mingisuguseid ebakohti, mitte ühtegi laostumise päeva, mitte ühtegi peataoleku momenti! Nad vastasid ta rangele pilgule naeratusega: ka nende kavatsuste hulka ei kuulunud laostumine."

Huvipakkuvad on ka raamatu lisad: Makarenko sõnavõtud kohtumisel lugejatega 1938. a,  kus ta rõhutas, et "kõik, millest raamatus "Lipud  tornidel" on kirjutatud, on kõige täiuslikum tõde... säilitatud on sündmused ja kõnelusedki", ning ei maksa teda süüdistada ilustamises; avalik kiri kirjanduskriitik F. Levinile ja teine avalik kiri juba pärast Makarenko surma tema õpilastelt Literaturnaja Gazeta toimetajale - kõik need dokumenteerivad võitlust, mida Makarenkol tuli pidada oma kasvatussuundade eest, aga ka õiguse eest kujutada õnnelikke ja ilusaid inimesi. Neid soovitan lugeda kõigil, keda too ajastu huvitab.

* Anton Makarenko (13. märts 1888 - 1. apr 1939) oli õpetaja ja kirjanik, kasvatusteooria kujundaja. Pärast 1917. a oktoobrirevolutsiooni tegeles ta nn raskesti kasvatatavate lastega (pärast Kodusõda orbunud lapsed, kodutud, tänavalapsed jm eluheidikud), rajades neile kolooniaid ja kasvatusasutusi. Tuntuimad neist on ja tema elutööks kujunesid Gorki-nim koloonia Poltaavas ja Džeržinski-nim koloonia/töökommuun Harkovis. Makarenko kasvatusmeetodite üle on palju vaieldud, kuid need kandsid üsna head vilja: paljud tema kasvandikud omandasid hea hariduse ja said hinnatud tööinimesteks.

1914. või 1915. a kirjutas Makarenko oma esimese jutustuse ja saatis selle hindamiseks Maksim Gorkile, kes pidas kirjutatut nõrgaks. Pärast 1925. a tehtud külaskäiku kolooniasse soovitas Gorki Makarenkole uuesti kirjutamisega alustada ja hindas kõrgelt tema "Pedagoogilist poeemi" ("Педагогическая поэма", 1925-1935). Siitpeale jätkas Makarenko kirjutamist kuni oma surmani, väljendades raamatutes oma pedagoogilisi tõekspidamisi ja kogemusi. Fotol on Anton Makarenko 1920. aastatel.

Vaata ka „Pedagoogiline poeem“

Антон Макаренко "Флаги на башнях" (1938).

EDIT: Seda teksti olen kasutanud artikli "Pedagoogiline kultusraamat ja selle järjed" (Õpetajate Leht, 4. märts 2016) kirjutamisel. Vt http://opleht.ee/29881-pedagoogiline-kultusraamat-ja-selle-jarjed-3/

01/01/2016

"Viisk, põis ja õlekõrs"


Ado Piirikivi
"Viisk, põis ja õlekõrs"

Tartu Eesti Kirjastus, 1943.
Pildid: Richard Kivit.

Üks minu lapsepõlve varasemaid raamatuid. Minu meelest oli tegu toredate reisisellidega. Mul oli lausa pisarateni kahju, kui põis enda lõhki naeris. Kuigi õigupoolest oleks pidanud ennastohverdavast õlekõrrest rohkem kahju olema.

Sõnad on peas vist kõigil, kes selle värsslooga kunagi kokku puutunud on.


* Ado Piirikivi oli õpetaja, ajakirjaniku ja luuletaja Ado Grenzsteini (5. veebr 1849 - 20. apr 1916) kirjanikunimi. Audrus köstri ja kooliõpetajana ning Tartus I (saksa) õpetajate seminari õpetajana töötanud Grenzstein asutas 1881. a ajalehe Olevik, mis kujunes üsna tähtsaks väljaandeks. Toimetas seda 1901. aastani, mil tõmbus avalikust elust tagasi ja lahkus Eestist. Suri Prantsusmaal ühes väikelinnas.

Esimest korda ilmus Piirikivi "Viisk, põis ja õlekõrs" tema kogumikus "Laulud ja salmid" 1888. a. Samuti trükiti see tema ajalehe Olevik 1889. aasta esimeses numbris.

"Viisk, põis ja õlekõrs" olevat tegelikult tema kaasaegseid tuntud tegelasi parodeeriv luuletus täiskasvanutele, aga sai menukaks lasteluuletusena. Seda on peetud vene rahvajutu muganduseks, kuid sarnast ainestikku kohtab ka teiste Euroopa rahvaste puhul.

Huvitav on ka, et suure keelehuvilisena pärandas Grenzstein meile hulga mõttesalme, millest omakorda on vist kõige tuntum: "Vara tööle, hilja voodi, nõnda rikkus tuppa toodi". Tema mõtles ka välja ja võttis kasutusele eestikeelse maleterminoloogia.