Linda Järve: Meenutused lapsepõlves ja nooruses loetud raamatutest palju aastaid hiljem

26/12/2016

"Eesti muistsed vägimehed"


M. J. Eisen
"Eesti muistsed vägimehed"

G. Roht'i kirjastus. Tartu 1920.
Illustreerinud Aleksander Uurits jt,

Kaanel on kirjas küll üksnes vägimehed, aga tiitellehel on lisandunud ka jumalad. "Eesti muistsed jumalad ja vägimehed" on praegu laialdaselt tasuta saadaval e-raamatuna ja seepärast ei hakka ma siin neid lugusid ümber jutustama.

Ega ma lapsena loetust palju mäletagi, sest kuigi Kalevipojast, Suurest Tõllust, Vanapaganast, Kaval-Antsust jt oli huvitav teada saada, tekitas raamat - just seesama väljaanne - minus võõrastust. Mulle ei meeldinud pildid.

Aga ju see polnudki lasteraamatuks mõeldud, pigem eesti rahva eneseteadvust tõstvaks ja toetavaks väljaandeks. 1950ndatel aastatel oli "Eesti muistsed vägimehed" nõukogude tegelaste poolt pandud keelatud kirjanduse hulka, aga mingi ime läbi oli see me kodus säilinud.

Küllap ma siiski lugesin seda raamatut tihti, sest mingil ajal juba täiskasvanuna lasksin selle üsna kulunud eksemplari uuesti köita, paraku aga ei leidnud praegu oma raamatute hulgast üles. Võib-olla mõjuks juttude ja piltide kooslus mulle nüüd teisiti. Tollal aga ei osanud ma leida midagi ilusat Suure Tõllu maharaiutud peas ja teistegi joonistuste lakoonilisuses.

Siinsed illustratsioonid leidsin osta.ee portaalist ja nii see raamat mulle meelde tuligi.



* Aleksander Uurits (1888-1918) oli eesti graafik ja maalikunstnik, kes oli kunstnikuks õppinud Ants Laikmaa, Nikolai Roerichi ja Ivan Bilibini juures. Töötanud Pariisis ja Peterburis. Enim on tuntud tema rahvusromantilised illustratsioonid ja dekoratiivpannood.

19/12/2016

„Laanerahva talvepidu“


Juta Kaidla
„Laanerahva talvepidu“

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1956.
Illustreerinud Asta Vender ja Olev Soans.

Seda värsslugu ei ole mul enam alles, aga pildid on väga hästi meeles. Nüüd, pühade ja aastavahetuse eel, otsisin neid internetist. Osta.ee keskkonnast leidsingi, kvaliteet pole küll kõige parem, aga mulle tuli meelde, kuidas me seda muinaslugu koolis lugesime, vist isegi mingil kooli nääripeol esitasime.

Nüüdseks on sõna „näärid“ internetis leiduvates tekstides „jõulude“ vastu ümber vahetatud. Aga sellest ei olegi midagi, sest küllap olid luuletajal kirjutades meeles oma lapsepõlve jõulud. Siia panen värsikatked siiski nii, nagu oli kirjas 1956. aasta raamatus – igaüks võib ju asenduse oma mõtteis ise teha.

„Oi, metsas nääripeol on lõbu!
Suurt torupilli puhub sokk;
toob kasetohust kannus mõdu
Puhvsaba-Orav.
Jookseb kokk.
Ta valge mütsi pannud pähe,
põll ees nii pikk, et riivab maad -
nii reinuvader tuleb, läheb:
road lauale toob maitsevad.“


„Aga üleval käib kahin:
hõiked, jutt ja tiivasahin.
Harak lendab kuuse ümber,
noka otsas kullaämber.
Orav sinna kastab saba,
katab käbid säravaga.
Teder härmanarmaist teeb
okste peale pikad keed.

Vares küünlaid üles kannab,
värvu näitab, kus neid panna.
Pliks! ja plaks! et aina paugub,
rähn taob okste sisse augud.
Rähn on küünlaid seadma väle
kõrgele ja madalale.
Mitu küünalt toks ja toks!
nääripuul saab iga oks.“



„Näärivana habet paitab.
"Kes mul koti selga aitab?!"
Jänes sikutab ja tirib:
„Küll on raske!“ „Jäta virin!“
riidleb karu-mõmm, Hoplaadi!
Kott on seljas nääritaadil.
Võtab kepi, asub teele.
„Sõbrad hüvasti! Aidaa!
Pärast tulen rõõmsal meelel
tantsu lööma teiega.“

13/12/2016

„Zahhar Berkut“


Ivan Franko
„Zahhar Berkut“

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1956.
Vene keelest tõlkinud Jüri Piik.
Illustreerinud Vive Tolli.

1882. aastal kirjutatud „Zahhar Berkut“ võib endiselt huvitav olla neile, keda paeluvad lood mongolite sõjaretkedest, võitudest ja kaotustest. Kõikvõimalikes tutvustustes rõhutatakse, et see on ukraina klassiku teos ühiskonna elust Karpaatide-tagusel Venemaal XIII sajandil. Kirja on romaan pandud suhteliselt lihtsas keeles ja küllap seetõttu oli nõukogude ajal ka lastekirjanduse soovitusnimestikus, kuigi ainestik on ühtaegu julm ja armuküllane.

Ivan Franko ajaloolise romaani peategelased on vana rahvajuht Zahhar Berkut, tema poeg vapper Maksim, mongolitega mestis olev bojaar Tugar Volk ja tema tütar, kaunis Miroslava. Berkut tähendab eesti keeles kaljukotkast ja ka Tuhlja küla elanikud koos oma peamehe, vana Zahhariga, on harjunud olema vabad nagu kaljukotkad.

„Poeedi mõte kandub sellesse halli minevikku, äratab ellu tol ajal elanud inimesed ja see, kelle rinnus tuksub puhas süda täis tõelisi inimlikke tundeid, tunneb neis ära oma vennad ja leiab nende elus, mis erineb nii väga meie omast, rohkesti seda, mida võiks vaid soovida ka meie „kultuursele“ ajastule.“

Tugar Volk (hunt) korraldas 1241. aastal jahikäigu, kus koos teistega osales ka tema ainus tütar Miroslava, keda iseloomustasid füüsiline jõud ja otsustav, otsekohene olek. Muidugi meeldis Miroslavale noor mägilane Maksim Berkut, kes pidi jahilised suunama emakaru jälgedele. Kui Miroslava karuga vastamisi sattus, oli Maksim see, kes ta päästis. Siit saabki alguse läbi romaani kulgev armastuslugu.

Romaani teine tegevusliin on reetmine, sest Tugar Volk eelistab mongolitega asjaajamist oma rahvuskaaslaste vabadusvõitlusele. Aga kui ta tütar talle selja pöörab ja mägilastega ühineb, murdub ka Tugar Volki süda.

Rohkemat romaani sisust ma siia kirja ei pane. Kellel huvi, loeb seda põnevuslugu ise.




* Ivan Franko (27. august /vkj 15. august/ 1856 – 28. mai /vkj 15. mai/ 1916) oli ukraina luuletaja, proosakirjanik, kriitik, ajakirjanik, tõlkija, majandus- ja poliitikategelane ja etnograaf. Ta oli ka esimene autor, kes kirjutas ukraina keeles detektiiviromaane ja moodsat luulet ning tõlkis ukraina keelde palju väliskirjandust (Shakespeare, Byron, Pedro Calderón de la Barca, Dante, Victor Hugo, Adam Mickiewicz, Goethe, Schiller). Koos Tarass Ševtšenkoga avaldas ta väga suurt mõju Ukraina moodsa kirjanduse ja poliitilise mõtte arengule. – Wikipedia.
Foto "Zahhar Berkuti“ eestikeelsest väljaandest.

Іван Франко „Захар Беркут“ (1882).

28/11/2016

„Sõbralikud vennad“


„Sõbralikud vennad“
Nõukogude Liidu rahvaste muinasjutte III.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1950.
Illustreerinud Alo Hoidre, Viktor Karrus, Avo Keerend ja Siima Škop.

Kõvakaaneline lugemisest üsna kulunud muinasjuturaamat, mis kuulus mu lapsepõlve kõige imelisemate raamatute hulka. Mulle on muinasjutud alati meeldinud. Ümbrispaber oli sel raamatul ka, aga see on juba nii ammu omadega õhtule läinud, et ma isegi ei mäleta enam, mis selle peal võis olla.

Sellest, miks NLiidu rahvaste muinasjuttude kogumikul pealkirjaks „Sõbralikud vennad“ oli, sain aru alles palju aastaid hiljem, suuremaks kasvanuna. Esialgu arvasin lihtsalt, et sellenimeline muinasjutt on raamatust kogemata välja unustatud. Lapse loogika!

Kogumikus oli viis eesti ja viis vene muinasjuttu, neli läti ja sama palju adõgee muinasjutte. Veel on esindatud vepsa, leedu, ukraina, gruusia, armeenia, abhaasia, osseedi, aserbaidžaani ja baškiiri muinasjutud. Tõlkijaid ei olnud nimetatud.  Eesti muinasjuttudest on esimene „Keeletark“, järgnevad „Kange kukk“, „Suur tükk ajab suu lõhki“, „Lolli äpardused“ ja „Seenekuningas“. Kõik toredad lood, mida ma aga hilisemates muinasjutukogudes mäletan harva näinud olevat. Vene muinasjuttude hulgas on väga tuntud „Sivka-Burka“ ja „Imekaunis Vassilissa“, teiste rahvaste jutud nii tuntud ei olnud.

„Lolli äpardused“ meeldis mulle oma koomilisusega eriti ja jäi hästi meelde - sisuks see, kuidas isegi oma ema häid nõuandeid valesti ja vales kohas täites võib pahandustesse sattuda. Aga oma iva oli igas muinasjutus, samuti nagu põnevaid seiklusi ja kauneid kangelannasid ning rühikaid kangelasi, kõikvõimalikke imeloomi ja koguni saatanlikke sigitisi. Võõrad maad ja rahvad paelusid ja sütitasid uudishimu, omamaised lood aga näitasid, et siingi on huvitav elada.

Taas panen postitusse palju pilte, tänutäheks illustraatoritele ja lootes, et mu kohatised lapsemeelsed täiendused kedagi ei pahanda.






Vaata ka „Imeveski“ - Nõukogude Liidu rahvaste muinasjutte I.

17/11/2016

„Arsti surm“


Gyula Fekete
„Arsti surm“

Eesti Raamat. Tallinn 1967.
Ungari keelest tõlkinud Edvin Hiedel.
Kujundanud Heldur Viires.

Kui „Arsti surm“ 1967. a eesti keeles ilmus, kirjutati sellest ajalehe Sirp ja Vasar uute raamatute tutvustuses niimoodi: „Laialdast tähelepanu äratanud romaan ühe pensioniikka jõudnud külaarsti viimastest päevadest on tõlgitud mitmesse võõrkeelde ja möödunud aastal jõudis teose järgi vändatud film ka Ungari kinoekraanile. Lakoonilise, varjatud dramatismiga kujutab autor oma tagasihoidliku kangelase arvepidamist möödunud eluga ning mõlgutusi elu mõtte üle. Pikkamööda kasvab näilisest argipäevasusest ja pretensioonitusest meie ette tööst ja inimlikust kohusetundest pühitsetud, suure sisemise hingejõuga isiksus.“

Ärge laske ennast neist mõnevõrra paatoslikest sõnadest hirmutada. See kirjaniku sõpradele pühendatud romaan on väga südamlik ja inimlik kirjatöö, mida julgen praegusaja lugejale igati soovitada. Eriti neile, kes armastavad lugeda arstidest – selleteemaliste teoste hulgas on Fekete õhuke romaan üks sisukamaid ja kaalukamaid.

Algus: „Vana arsti töökoorem kasvas aasta-aastalt, tervis aga läks järjest viletsamaks. Ta jõud hakkas üles ütlema, ja pärast üht atakki otsustas ta pensionile minna. Kurnatud organism nõudis täielikku rahu ja pidevat puhkust: igasugune ärritus, pingutus, äkiline vererõhumuutus oli kurjast. Ta arvestas, et kui ta ennast hoiab, võib ta elada veel viis-kuus aastat. Võib ehk isegi kauem elada.“

Mis juhtub arsti elus siis, kui ta arvab, et kuuekümne kaheksa aastaselt on tema romaan tegelikult lõppenud, mida on tal meenutada, mida ta on hinges kandnud, enne kui elu otsa saab?

Raamatu lõpp on nagu iga elutee ja -töö lõpp: „Neid elu liigutusi, mis vana arsti kätest alguse olid saanud, ei pidanud enam keegi arvel. Need sulasid märkamatult argipäevasesse õhtusse, ja see liikumine kestab, inimliku ajaarvamise lõpuni.“

Olin noor, kui seda romaani neist elu liigutustest esmakordselt lugesin, aga hinge see mulle läks. Nüüd olen vanem kui romaani peategelane, lugedes tekkivad hoopis teistsugused mõtted. Aga teos ise on endiselt hea.

* Gyula Fekete (26. veebr 1922 – 16. jaan 2010) oli ungari kirjanik, ajakirjanik, kriitik ja publitsist, mitmekordne Attila Józsefi preemia laureaat. Paljude romaanide ja jutustuste autor, kirjutanud ka näidendeid ja noorsooraamatuid.
Foto raamatu tagakaanelt.

Fekete Gyula "Az orvos halála" (1963).

08/11/2016

„Ameerika novellid“


Henryk Sienkiewicz
„Ameerika novellid“

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1954.
Vene keelest tõlkinud E Levina.
Illustreerinud Endel Maisaar.

Minus lapsepõlves väga tugevaid tundeid tekitanud raamat. Kurb ja sügav. Mõeldud oli see kooliealiste keskmisele ja vanemale astmele, aga mina lugesin varem, töinasin ja elasin kaasa.

Seda postitust kirjutades märkasin, et kirjaniku surmast möödub mõne päeva pärast sada aastat. Ta oleks nagu ise mulle oma nukrat ja kirglikku raamatut meelde tuletanud, sest selle, oma ühe kunagise lemmikraamatu leidsin teiste novellikogumike hulgast eile õhtul täiesti juhuslikult. Aga see selleks, heade kirjanike ja nende raamatutega juhtubki vahel nii, et nad mõnel nendega seotud tähtpäeval nõnda, justkui iseenesest, taas su kätte jõuavad, olles su riiulitel aastaid oma uue tuleku aega oodanud.

Põhja-Ameerika Ühendriikides (nagu tollal nimetati Ameerika Ühendriike) reisis Sienkiewicz 1876. aastal, kirjutades sealt Poola väljaannetele ajalehelugusid. Gazeta Polska tegi talle ettepaneku jääda Ameerikasse veidi kauemaks. Kolme aasta jooksul nähtust kirjutas Sienkiewicz artiklisarja „Kirjad teelt“ ja hulga novelle.

Tema tähelepanekud ei olnud kuigi rõõmsameelsed. Kõik selle novellikogumiku tegelased – Poola talupoeg Wawrzon Toporek koos tütre Marysiaga, teksaslane Kotkas, mestiits Orso, ameeriklanna Jenny, indiaanipealik – sahhem, poolakast hulkur Skawinski jt – loodavad muinasjutulist ja õnnelikku elu, mida nad aga ei leia.

Novell „Leiva otsingul“ sarnaneb väga Vladimir Korolenko jutustusega „Umbkeelsena võõrsil“, millest olen siin blogis varem kirjutanud, aga on sellest palju kurvem: keegi ei oota Ameerikas vanameest tütrega ja nad jäävad lihtsalt saatuse hooleks. Saatus aga on julm hooldaja.

„Nõnda möödus tund, möödus teinegi. Vanamees ja neiu aga seisid ikka veel ametnikku oodates seina ääres. Kummalist vaatepilti pakkusid siin Ameerika pinnal, New Yorgis, too lambanahaga ääristatud poola rahvuslikku mütsi kandev pikkade hallide juustega talupoeg ning see sinise tikitud vesti ja pärlitega neiu Lipincest.
Kuid inimesed möödusid neile ainsatki pilku heitmata. Siin oldi harjunud nägema igasuguseid nägusid ja rõivaid.“


Orso ja Jenny novellist „Orso“ on tsirkuselapsed, kes julgevad tsirkuse peremehele vastu hakata. Nende ellu toob uusi tuuli põgenemine rohtlasse.

„Lapsed tulid välja suure kivi tagant, kuhu nad endid olid peitnud, ja seisatasid otse lõkke juures, hoides kõvasti teineteise käest kinni. Vanamees vahtis neid hämmastunud ilmel ning tema huulilt pääses tahtmatu hüüatus:
„Mida see tähendab?“
Oli, mida imestada. Ta nägi pilti, mis inimtühjades Santa Anna mägedes võiks hämmastada igaüht: Orso ja Jenny olid tsirkusekostüümides.“


„Sahhem“ on novell indiaanlaste rängast käekäigust, „Läbi preeria“ aga ümberasujate elutraagikast kullapalaviku tingimustes.

Kunagine Poola vabadusvõitleja vana Skawinski on aga kodumaalt lahkumise järel palju läbi elanud, kuni saab majakavahiks Panamas. Kord aga jõuab temani kaugelt kodumaalt väike köide poola luuletaja Adam Mickiewiczi värssidega. Ta süveneb neisse, meenutades ja igatsedes Poolat ning unustab niimoodi uneledes majakatule süütamata. Tagajärjed ei lase end kaua oodata...

„Ta astus nüüd uuele teele elus, kaasas raamat, mida ta aeg-ajalt surus tugevasti rinna vastu, nagu kartes, et seegi võiks kaduda, nagu kadus tema õnn.“

* Henryk Sienkiewicz (4. mai 1846 – 15. november 1916)  oli väga populaarne poola kirjanik, kes 1905. aastal sai Nobeli kirjandusauhinna
Eesti keeles ilmunud teoste nimistu.

30/10/2016

„Suvepäevad“


Konstantin Paustovski
„Suvepäevad ja teisi novelle“

Loomingu Raamatukogu nr 9.
Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus.Tallinn 1957.
Tõlkinud Karl Kivi.

Olin umbes kümneaastane, kui ühes ajakirjas – vist oli see Nõukogude Naine – ilmus Konstantin Paustovski jutustuse „Korv kuusekäbidega“ tõlge. See oli minu meelest lausa imeline lugu. Norra helilooja Edvard Grieg kohtus metsateel väikese tüdruku Dagniga ja lubas talle tulevikus sünnipäevakingi teha. Dagni palus küll, et andku see tore mees talle kingitus kohe kätte, ta ei lõhu seda ära, aga Grieg keeldus. Suureks kasvanud Dagni sai Griegilt kingituseks hoopis...

Aga ma ei kirjuta, mille Dagni sai. Seda võib igaüks ise lugeda Paustovski valitud teoste köitest (Eesti Raamat, 1966) või kuulata ERR arhiivist (1955. aasta lindistus, Olev Eskola esituses): https://arhiiv.err.ee/vaata/42147

Need kaks tõlget on erinevad, kuid „Korv kuusekäbidega“ on nii kaunis lugu, et selle lugemist või kuulamist keegi ei kahetse.

Sest ajast olin Paustovski jutuvestmiskunsti vääramatult armunud ja kui 1957. a ilmus LR-is väike jutukogumik „Suvepäevad“ sai see armastus toitu juurde.

„Olen alati aimanud, et elus käivad hea ja halb kõrvuti. Isegi läbi valede, viletsuse ja kannatuste raske kanga võib sageli näha kumamas head... Olen püüdnud seda head ja ilusat igalt poolt leida. Ja olen sageli ka leidnud. See võib välgatada ootamatult nagu Tuhkatriinu kristallking tema halli räbaldunud kleidi alt, võib tema hella ja uudistava pilguna äkki kuskil tänaval vastu särada.“

Nii on Paustovski kirjutanud oma elulooainelises teoses „Kauged aastad“, aga seda ootamatult säravat kristallkingakest tuleb tema loomingus ette väga sageli. „Suvepäevades“ on näiteks imekaunid, poeetiliselt muinasjutulisd lood „Terassõrmus“, „Pulstunud varblane“ ja „Öine postitõld“ ning veel mõned hinge ja südant köitvad tekstid.

Usun, et pöördun Paustovski loomingu juurde selles blogis veel tagasi, sest tema mõju mulle on olnud lõputult suur. Nüüd olen teda enamasti lugenud originaalis, kogedes seda keele ilu ja mitmepalgelist sügavust, millest ta oivaliselt kirjutab kirjanikutööst ja emakeele ilust mõtisklevas teoses „Kuldne roos“.

Paar tekstinäidet ka. Esimene on jutustusest „Terassõrmus“:
„Keegi möödus nähtamatuna Varjušast, ettevaatlikult oksi kõrvale lükates. Temale vastu hakkas kägu kukkuma ja tervitusi saatma.
„Kes see siis möödus? Ja ma ei saanudki teda näha!“ mõtles Varjuša.
Ta ei teadnud, et see oli kevad, kes temast möödus.
Varjuša puhkes valjusti naerma, nii et mets kaikus, ja lippas koju. Ning suur rõõm – selline, mida ei ulatu kätega haarama – hakkas tema südames helisema ja laulma.“


„Pulstunud varblasest“:
„Ema astus akna juurde. Akna taga oksal magas Paška. Maailm oli vaikne, ja lai lumi, mis langes ja langes taevast, aina süvendas vaikust. Ja ema mõtles, et niisama nagu lumi, nii langevad inimeste peale alla õnnelikud unenäod ja muinasjutud.“

Ning „Öise postitõlla“ lõpusõnad, mis on väga paustovskilikud, kuid mida Paustovski suurele muinasjutuvestjale Andersenile omistab:
„Mu sõber, osake valitseda kujutlusvõimet inimeste ja iseenda õnneks, mitte aga õnnetuseks.“

* Konstantin Paustovski (19 /31/ mai 1892 – 14. juuli 1968). Eluloo ja loomingu lühitutvustuseks soovitan Wikipedia venekeelset artiklit, mille juurest on pärit ka siinne foto.

Константин Паустовский „Летние дни. Рассказы и сказки для детей и взрослых“.

17/10/2016

Vahepala: millised raamatud seiklusjuttude sarjast mul olid?

1958. aastal viiendas klassis õppides võtsin osa ajalehe Säde mõistatuste koostamise võistlusest "Kelle koostatud mõistatused on parimad?". Sain ergutuspreemia. Minu tehtud mõistatus oli järgmine:

Millised raamatud seiklusjuttude sarjast on mul?

Saladuslik mohikaanlane
Musketäri nool
Kuunar Roy
Pantrikuru kaldal
Hüperboloid lumel
Aarete kerjus
Must kapten
Tisza vangid
Oikumeeni saar
Poisid ja aastane prints
Kesk-Aasia viimane insener
Kapten Rob
Tarantel Kakskümmend
Kolumbus kolm aastat avarustes
Viieteistkümne lapsed
Pal-tänava äärel hiljem
Garini jäljed
Granti saar

Missugused neist raamatutest olid/on teil ja missugune neist meeldis/meeldib eriti? Head lahendamist!

01/10/2016

"Sügislehtedes"

Täna 100 aastat tagasi sündis Debora Vaarandi, sestap sobib oktoobrikuud alustama tema luuletus.

SÜGISLEHTEDES
Debora Vaarandi

Sügis on lapsi täis.
Lapsikuid suuri ja vanu
kahlab sügise-ehteid.
Püüavad väikesed peod
külmi ja roostetanud
liblikaid-lehti.

Lehvikpalmide alt
piiluvad kastanilapsed,
paljad ja pruunid.
Oi, see kollane vaip
iga ööga on paksem
tõmmata silmini-suuni!

Tõrusid lennutab tamm.
Moonide mustad tibad
kõrinal hüplevad kupras.
Vapper nii punane õis
tuule käes naerab ja vibab.
Aga siis äkki jääb nukraks.

Juba katus meil pea kohalt kaob.
Kuldne vaip all jalge
kokku rullitakse.
Taevast ju tantsides tulevad
hallide pilvede valged
lumest lapsed.
/Debora Vaarandi. "Valik luuletusi", Eesti Raamat, Tallinn 1966./

Raamatu on kujundanud Vive Tolli.

26/09/2016

„Neljas kõrgus“


Jelena Iljina
„Neljas kõrgus“

Jutustus.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1950.
Tõlkinud Nadežda Roose.

„Neljas kõrgus“ oli minu põlvkonnale lapsepõlves väga hea lugemisvara, paljude lemmikraamat. Gulja saatusele elati pisarateni kaasa. Olen seda raamatut nii palju lugenud, et mingil ajal tuli lagunenud köidet parandada.

Praeguste arusaamade järgi võiks seda nimetada elulooraamatuks – peategelase elu on jälgitud sünnist surmani, kõiki rõõmustanud lapselalinast kuni traagilise hukkumiseni. Kirjutatud on nii, et noor lugeja suhtus kangelannasse sümpaatiaga, võttis teda eeskujuks. Raamatus on rohkelt fotosid.

Autori pöördumisest lugejaile: „Lugu sellest lühikesest elust pole väljamõeldis. Tütarlast, kellest jutustatakse selles raamatus, tundsin ma juba siis, kui ta oli alles laps /---/ Aga seda tema elus, mida mul endal ei õnnestunud näha, täiendavad tema vanemate, õpetajate, sõbrataride, pioneerijuhtide ja lahingukaaslaste jutustused temast.

Mul õnnestus lugeda ka tema kirju, alates varasematest – koolivihiku joonelistel lehekülgedel – ja lõpetades viimastega, mis olid kirjutatud kiiruga lahingute vaheaegadel märkmikulehtedele.

See kõik aitas mul teda tundma õppida ja nagu oma silmadega näha Gulja kogu eredat ja pingerikast elu, kujutella mitte ainult seda, mida ta rääkis ja tegi, vaid isegi seda, mida ta mõtles ja tundis.“


See on Jelena Iljinal ka hästi õnnestunud. Lühike, hoogne elu ja selle kiire lõpp – nii võiks raamatus kirjutatut iseloomustada.

 <<< * Gulja Koroljova tegelik nimi oli Marionella. Ta sündis 9. septembril 1922 Moskvas filmitegijast isa ja näitlejannast ema perekonnas. 12aastasena oli ta peaosas filmis „Partisani tütar“, hiljem mängis veel mõnes filmis. 1940. a hakkas Kiievis kõrgkoolis õppima. Abiellus, aga mees hukkus juba 1941. aastal esimestes lahingutes. Gulja evakueerus koos ema ja kasuisaga Ufasse, kus sünnitas poja. Jätnud väikemehe oma ema hoolde, läks Gulja vabatahtlikuna rindele. 1942. aasta 23. novembril kandis Gulja lahinguväljalt Stalingradi lähistel ära ligi 50 haavatut, kui aga komandör tapeti, võttis juhtimise üle ja kutsus võitlejaid kõrgustikku vallutama. Sai surmavalt haavata. Postuumselt pälvis Punatähe ordeni.

* Jelena Iljina (Lia Preis, sünd Lia Maršak, 16./29./ juuni 1901 – 2. nov 1964) oli vene nõukogude kirjanik, Samuil Maršaki ja M. Iljini õde. Tuntud eelkõige lastekirjaniku ja tõlkijana.

Елена Ильина „Четвёртая высота“ (1945).

02/09/2016

„Kallas“


Juri Bondarev
„Kallas“

Eesti Raamat. Tallinn 1977.
Tõlkinud Hans Luik.
Kujundanud Jaan Tammsaar.

Meie raamatukauplustes praegu pilke püüdev presidendikandidaadi perekonnanimega pealkirjastatud raamat „Kallas“ tuletas mulle meelde ühe teise sama pealkirjaga teose, mida omal ajal nõukogude sõjakirjandust ümberkujundavaks ja murranguliseks nimetati. Seda lugesin ma küll juba täiskasvanuna, nõnda ei sobi see otseselt siia blogisse, kuid aeg-ajalt sirvin siin ka mitte ainult lapsepõlves ja nooruses loetud raamatuid. Nii  seekordki.

Kui see romaan 1977. aastal eesti keeles ilmus, ütles raamatututvustus toonases kultuurilehes Sirp ja Vasar: „Tuntud vene nõukogude kirjaniku Juri Bondarevi teostest on seni eesti keeles ilmunud jutustus „Viimased kogupaugud“ ning romaanid „Vaikus“ ja „Kuum lumi“. Filosoofilises romaanis „Kallas“ käsitleb autor aktuaalseid probleeme, sealhulgas ka rahvusvahelisele pinnale viidud ideoloogilist võitlust.“

Bondarev oli nooremleitnandina sõdinud Stalingradi ja ka muudes lahingutes, tema teosed on suurel määral tema enese elust ja elamustest lähtunud. Usutavasti ka „Kallas“ (1975), mille peategelane, nõukogude kirjanik Vadim Nikitin sõidab Hamburgi, kus hiljuti anti välja tema raamat.  Reisil meenutab ta lahinguid Saksamaal 1945. aastal ja Königsdorfi suvituslinnakeses kohatud noort sakslannat Emmat, kellesse ta oli armunud.

26 aastat hiljem kohtuvad nad taas, sest kirjaniku külla kutsunud proua Herbert osutub selleks Emmaks, ja tuleb välja, et nende armastus tuikab endiselt. Aga aated ja ideaalid pole kummalgi enam nii üllad ja puhtad, nagu olid nende raske sõja-aastate nooruse ajal. Võiks öelda, et nad lähenevad kaldale, aga Nikitin ei jõuagi selleni...

„Nikitin ei tundnud enam valu;  iseendaga hüvasti jättes sõitis ta heintest lõhnava parvega aegamisi üle keskpäevaselt sooja jõe, üha lähemale kutsuvalt haljendavale, ent ometi kättesaamatuks jäävale vastaskaldale, sellele tõotatud päikesemaale, mis andis talle lootust, et kogu elu on alles ees.“

„Kallas“ kujutas endast esimest osa triloogiast, kuhu kuulusid veel „Valik“ (1980) ja „Mäng“ (1985), milles endisest sõjamehest oli saanud kultuuritegelane, vastavalt siis kirjanik, kunstnik ja filmilavastaja. Kõik need kolm peategelast tunnetasid, et nende sõja-aastate moraalne tugevus on asendunud kombelõtvuse ja moraalitusega. Ühiskond oleks nagu kaotanud mälu, samas oli inimestel raske mõista mitte ainult oma lähemaid sõpru, vaid ka iseennast.

„Teie arvamus – ma olevat pessimist – on liiga kategooriline. Te eksite: ma olen optimist. Mulle tundub kogu aeg, et tõe võti on minu kirjutuslaua laekas. Romaani kirjutamiseks peab jätkuma kannatlikkust, eesmärgile jõudmiseks tuleb läbi käia vaevarohke tee. See annabki elule mõtte. Kuni järgmise raamatuni.“

Ma ei saa öelda, et mulle oleks "Kallas" meeldinud, kuigi kriitikud seda erakordseks kirjandussündmuseks, lüüriliseks ja vastupandamatuks elukäsitluseks nimetasid. Kuid selles üsna raskepäraselt kirjutatud ja tõlgitud romaanis oli tunda mingisugust püüet värskendada seisaku all kannatavat riiki, tuua sellesse uusi tuuli.

Aga ka uuendust toov perestroika aeg ei olevat Bondarevile kuigivõrd sobinud. Ta pidas seda Venemaale hukatuslikuks. Praegu austatakse teda Venemaal kui (üht?) vanimat elusolevat nõukogude kirjanikku.

* Juri Bondarev  (sünd 15. märtsil 1924)  on olnud autasude ja aunimedega pärjatumaid kirjanikke ja stsenariste Venemaal. Sotsialistliku töö kangelane, Lenini preemia ja kahe NSV Liidu riikliku preemia laureaat, lisaks veel rohkesti ordeneid ja medaleid.

Юрий Бондарев „Берег“ (1975).

01/09/2016

„Üks maja on igaühel“

Tarkusepäeva ja septembrikuu luuletus:

ÜKS MAJA ON IGAÜHEL
Ellen Niit

Üks maja on igaühel
mõne sumeda tänava ääres,
mõne väikese väljaku ääres,
mõnel veidike kõrgemal künkal,
või lihtsalt maanteederistil,
või lihtsalt kesk metsi ja nurmi
on igaühel üks maja.

On palliplatski seal kõrval
ning õue peal põõsad ja puud on,
mille vahel on mängitud kula
ja kilgates pilgatud poisse
ja rebitud plikasid patsist.
Ja paar aastat hiljem neidsamu
koolipeo järel oodatud vaikselt
samas puude all, ärevus kurgus.
On igaühel üks maja,
kus aed on ja palliplats kõrval.

Ja platsil seal palli on löödud
ning õpitud võitu ja kaotust
ja õpitud hindama sõprust
ja käevarre täpsust ja jõudu.
Ning kõiki neid oskusi suuri
on mõneski tõsises mängus
hiljem hädasti tarvis tulnud.

On klassitubagi kõigil
vana pirnipuu varjuga aknais,
või ka vaatega väljaku poole,
kus kilksumas, kõlksumas tänav.
Nii mõnigi tõsine tarkus
seal klassitoas sai meile selgeks.
Meil kõikidel kuskil üks klass on.

On mitmesse raskesse tundi
aeg veel meile helistand kella
ja mõneski rängas kontrolltöös
me oskus on proovile pandud.
Seal teisiti, teisiti oli
kui tahvli ees tuttavas klassis.
Vaid kahed olid needsamad.

Ei tulnud seal loogikat tarvis,
polnud aega seal komasid panna.
Ainult hulgana küsimusmärke
ja miinusemärke, et võtta
lapseunest üks tükike maha,
ja plusse, ja plusse, et liita
kahtlustele üks tükike juurde.

Klassituppa klapplaudade alla,
kooli õlise põranda prakku
maha pudenes kord mõnigi valem,
kõrvust mööda läks mõnigi tarkus.

Elu kibedast algebratunnist
sinna kriimudekirjaga pinki
veel kord valemeid õppima pähe
on nii mõnigi meist tagasi tahtnud.
Nõndasama kui kunagi klassist
kella ootel sai kiputud välja.

Kahest tundmatust tunduvalt rohkem
eluvõrrandis tundmatuid leidub.
Aga hea on, kui vähemalt kahte
kätte leidma on õpitud koolis –
iseennast ja südameausust.

Kui hea, et meil kõikidel kool on,
et meil klass on, kus õppida tuli
elu naljakat alust ja öeldist
ning lihtsa füüsika tarkust.
Seda kõike ka kõrgemas astmes
on ometi, ometi tarvis.
/1963.
Kogust „Maailma pidevus“, Eesti Raamat, Tallinn 1978./

05/08/2016

"Kitstuuri tähtkuju"


Fazil Iskander
"Kitstuuri tähtkuju"

"Loomingu" Raamatukogu 5/6 (481/482).
Kirjastus Perioodika. Tallinn 1967.
Vene keelest tõlkinud Henno Meriste.

31. juulil k.a teatati, et Moskvas suri 87aastasena kirjanik Fazil Iskander.

Ta oli laialdase kuulsuse saanud 1966. a, mil üleliidulises kirjandusajakirjas Novõi Mir ilmus tema satiiriline jutustus "Kitstuuri tähtkuju", mis pälvis suure vastukaja. Veel keegi kirjanikest ei olnud julgenud välja naerda Nõukogude põllumajanduskampaaniaid ja kergesti manipuleerimisele alluvat avalikku arvamust. Fazil Iskander aga käsitles neid tabuteemasid isemeelselt ja omapäraselt.

Noor ajakirjanik, jutustuse peategelane, sai tööle ajalehe "Punane Subtroopika"  toimetuse põllumajandusosakonda. Osakonnajuhataja Platon Samsonovits oli südameasjaks võtnud kitstuuri kampaania propageerimise.  Nimelt oli ühel selektsionääril õnnestunud ristata mägituuri hariliku kitsega. Ajakirjanikud kiitsid kitstuuri juures kõike: villakasvu, hüppevõimet, sarvi, iseloomu, karjatamise kergust jne.

Kampaania laienes, muutudes järjest naeruväärsemaks - kitstuuri hakati juba kiitma kui usuvastase propaganda tõhusat relva. Platon Samsonovits leidis üha uusi vaatenurki kitstuuri teema käsitlemiseks. Ühel nõupidamisel "deklareeris ta korraga, et aeg on kutsuda Iowa osariiki, kellega me maisikasvatuses võistleme, võistlema ka kitstuuride aretamises.

"Aga nad ju ei kasvata kitstuure?" ütles toimetaja mõningase kõhklusega.

"Las proovivad farmimajanduse tingimustes," vastas Platon Samsonovits."


Kaugele selle jaburdusega jõuti, sellest kirjutas Iskander vägagi teravalt. Noor toimetaja saadeti komandeeringusse kitstuuri kodukanti. Seal juhtus temaga igasuguseid pentsikuid seiklusi, ka ei olnud kohalikel kahtlustki, et ükskõik, mida noor ajakirjanik kokku kirjutab, see kõik on jama ja sellest tõuseb uusi jamasid. Aga nagu enamik kampaaniaid, jäi ka kitstuuri kampaania ühel hetkel soiku, selle asemele tuligi uus, mitte karvavõrragi parem...

Väidetavalt tahtis Iskander eriti naeruvääristada Hruštšovi maisikasvatuskampaaniat ja see tal õnnestuski. Kõik mõistsid, millest kirjanik tegelikult kirjutas nii oma jutustuses kui ka selle ridade vahel. Sellest tulenes jutustuse menu lugejate hulgas.

* Fazil Iskanderi (6. märts 1929 - 31. juuli 2016) isa oli iraanlane, ema abhaaslanna. 1938. aastal saadeti isa stalinliku rahvuspoliitika tõttu NLiidust välja ja lapsed kasvasid üles ema sugulaste juures. Hariduse omandas Fazil vene keeles ja see tipnes Gorki-nim kirjandusinstituudiga Moskvas.

Abhaasias Suhhumis sündinud kirjamehe looming on kättesaadav ka eesti lugejatele. Esimesena tõlgitigi eesti keelde "Kitstuuri tähtkuju", seejärel jutustustekogu "Õnnelike leidude aeg" (1978) ja romaan "Onu Sandro lood" (1976), "Loomingu" Raamatukogus ilmusid veel "Tšegemi Carmen. Baarimees Adgur" (1987) ning "Küülikud ja maod" (1989).

Võib-olla kirjutan siin tulevikus ka teistest Iskanderi eesti keelde tõlgitud raamatutest, mis mul juhtumisi alles on ja mille puhul on huvitav tõik, et nn kelmiromaani "Onu Sandro lood" lühendati enne selle esmailmumist NLiidus Glavliti (tollase tsensori) käsul kolmandiku võrra ja selle täistekst ilmus USAs. Glavlitiga oli Iskander üldse vaenujalal. Ta osales end tsensuurivabaks kuulutanud ajakirja Metropol väljaandmisel ja seetõttu sai avaldamiskeelu NLiidu ametlikes väljaannetes. Keeld kehtis kuni 1984. aastani.

Фазиль Искандер "Созвездие Козлотура". Повесть. (Новый мир. 1966. № 8.)

01/08/2016

„Aurélien“


Louis Aragon
„Aurélien“

Sarjast „XX sajandi raamat“.
Eesti Raamat. Tallinn 1965.
Prantsuse keelest tõlkinud Paul Viires.
Illustreerinud Heldur Laretei.

„Aurélien“ oli romaan, millesse ma kohe armusin. Just teosesse, mitte selle peategelasse, kes ju ise küllalt huvitav ja armastusväärne on. See on Aurélieni ja Bérénice armastuse lugu, mille kohta teine tuntud prantsuse kirjanik ja filosoof Jean Marcenac on öelnud: „Armastuse heroiline tragöödia maailmas, mis määrib armastuse – see on Aragoni „Aurélieni“ mõte.“

„Kui Aurélien nägi Bérénice´i esmakordselt, näis too talle lausa inetu. Ta lihtsalt ei meeldinud talle. Ka oli talle vastumeelt selle naise riietus. Aurélien ise poleks valinud säärast riidesorti. tal oli kangaste suhtes taipu. Seda riiet oli ta näinud paljude naiste seljas. Mida head võis loota naisest, kes kandis idamaise printsessi nime, aga ilmselt ei lugenud end kohustatuks maitsekalt riides käima? Tema juuksed olid sel päeval tuhmid, hoolitsemata. Lühikesed juuksed nõuavad aga pidevat hoolitsust. Aurélien poleks teadnud ütelda, kas Bérénice on blond või brünett. Ta oli teda pealiskaudselt vaadelnud.“

Ometi osutub just Bérénice selleks naiseks, kes Aurélieni jaoks ainuõige on. Romaan on selleni jõudmise teest, kiindumuse heitlikkusest kirevas seltskonnas, selle kohatisest sumbumisest, et siis jälle loitma puhkeda.

Aurélien on mees, kes „ei suutnud iialgi täiesti toibuda sõjast“.  Ta on kolmekümneaastane, kui kohtub naisega, kes talle oma öö- ja päevanäoga niivõrd tugevasti ei meeldi, et see mittemeeldimine juba ise häirib, kuni kasvab suureks armastuseks.

Ma tahaksin väga, et mu blogi lugejad „Aurélieni“ loeksid. Tihti ehmatab praeguseid lugejaid Aragoni lugemisest eemale tõik, et see kirjanik on kirjutanud ka suurromaani „Kommunistid“. Tegelikult aga on ka „Kommunistid“ armastuslugu.

Kuid jäägem praegu siiski „Aurélieni“ juurde. Ma ei hakka sisu ümber jutustama. Ka tsitaadid ei suudaks edasi anda „Aurélieni“ terviklikkust, seda prantslaslikkust, kus kerglus vaheldub süvahoovustega; seda mängu armastusega, mis aeg-ajalt tõsi- ja kurvameelsuseks muutub ja siis jälle sõnasädeluses nii hoogne on; neid hinnanguid naistele ja meestele, mis selles mängus  esile kerkivad ja ilmsiks tulevad, et järjest kinnitada, et kuigi romaanil on palju eriilmelisi tegelasi, on see ainult ühe mehe ja naise raamat; seda rütmi ja hingust, mis on omane ühele tipptasemel kirjutatud  armastusromaanile.

Heldur Laretei illustratsioonid eestikeelsele väljaandele on mu meelest väga head, igatahes on need osutunud ka läbi aastakümnete meeldejäävaiks.

* Louis Aragon (Louis Andrieux; 3. oktoober 1897 – 24. detsember 1982) oli prantsuse kirjanik, keda on nimetatud vastupanuliikumise hääleks. Kuigi vasakpoolsete vaadetega, ei kirjutanud ta lihtsalt realistlikult, vaid tema loomes on palju dadaismi ja sürrealismi mõjutusi. Ta oli abielus Elsa Triolet'iga.

Goncourt'i Akadeemia liige. Aastail 1953–1972 oli Aragon L'Humanité kirjanduslisa Les Lettres Françaises peatoimetaja. Aastatel 1959–1965 esitati teda neli korda Nobeli kirjanduspreemia saamiseks. Aragon oli ka andekas ja hinnatud poeet.

Kuigi kommunist, kritiseeris ta teravalt Nõukogude Liidu kommunistlikku režiimi, astudes välja näiteks kirjanike Sinjavski ja Danieli kaitseks, kui nende üle 1966. a kohut peeti, nõudes Brežnevilt filmirežissöör Sergei Paradžanovi vabastamist ja aidates Nõukogudemaalt pagenud Viktor Nekrassovil 1977. a kutsuda enda juurde elama poeg. Oma sõna ütles ta 1968. a ka Nõukogude vägede Tšehhoslovakkiasse sisseviimise vastu.

Siinse portree Aragonist on joonistanud Henri Matisse ja seda kasutati „Aurélieni“ eestikeelse väljaande ümbriselakal.

Aragon „Aurélien“ (1944).

19/07/2016

Vahemärkus: kuula luuletajat!


Võimalus kuulata autorite esituses tuhandeid luuletusi kogu maailmast:

Veebileht Lyrikline. Listen to the poet!
http://www.lyrikline.org/en/home/

Meie omad:

Paul-Eerik Rummo
12 luuletust
http://www.lyrikline.org/en/poems/ikka-liivist-moteldes-11901#.V44Sc6K07s0

Juhan Viiding
11 luuletust
http://www.lyrikline.org/en/poems/vaimuelu-11810#.V44TC6K07s0

Doris Kareva
15 luuletust
http://www.lyrikline.org/en/poems/kui-ma-ei-konele-sellest-10402#.V44Tf6K07s0

Eelnimetatud ja teised - praeguse seisuga kokku 15 eesti luuletajat
http://www.lyrikline.org/en/authors?nav=1&lang%5B%5D=et

18/07/2016

"Sild"


Manfred Gregor
"Sild"

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1963.
Tõlkinud Armand Tungal.
Illustreerinud A. Brussilovski.
Kaane kujundanud Villu Toots.

Autobiograafiliste sugemetega sõjavastane romaan Teisest maailmasõjast. Seitsmest 16aastasest saksa koolipoisist, kes 1945. aasta kevadel, sõja viimastel nädalatel, abiteenistusse värvati ja kodulinna silda Ameerika tankide pealetungi eest kaitsma jäeti. Ellu jäi neist ainult üks...

Tõlkija kirjutatud eessõnast saab teada, et "Sild" võitis esikoha Müncheni ühe kirjastuse romaanivõistlusel algajaile kirjanikele tuhande Lääne-Saksamaalt saabunud käsikirja hulgas, üllatades kõiki oma vahetu elamusliku jõuga.

See on romaan kaotatud sõjas mõttetu hukkumise teemal. Ja kirjanik ei suudagi leida vastust küsimusele: "Kus on kõige selle mõte, mis tookord toimus". Romaan on pühendatud emadele.

Kolm tsitaati:

""Armas jumal," küsis Horber mõttes, "armas jumal, mispärast tema? Seleta mulle see ära, või ma lähen hulluks! Mispärast just poisu, kellel pole isa, ühtki venda ega õde, ainult vaene vana emake, kes teda ootab? Teda üsna üksinda ootab!" Horber arutas, nurises, oli meeleheitel..."

"Nad lasid ta tõesti maha. Scholten sai talle pihta, parajasti kui ta Hagerit teis
t korda tulistada tahtis. Ameeriklane vajus korraks aknalauale ja varises siis pikkamisi selle taha. Püss jäi aknalauale lebama, toru kuhugi kaugusse suunatud.
Scholten ajas enda sirgu. Ta oli ütlemata väsinud. Siis tõusis ka Mutz. Kaua vahtisid nad sõnatult vastasolevaid aknaid, siis Hagerit, kes väikesena ja kummaliselt kõveras majaderivi ees lamas.
Paremas käes hoidis ta ikka veel tääki."

"Albert Mutz sulges tardunud pärani silmad. Ernst Scholten lamas, nagu magaks ta.
"Armas jumal!" palvetas Albert, "ole talle armuline!" Ta sosistas palve masinlikult, mõtlemata sõnade peale. Mutz ei pööranud pilku surnud sõbra näolt. Tankimootorite müra oli nüüd üsna lähedal."


* Seda romaani esmakordselt lugedes ei olnud mul aimugi, et Manfred Gregori varjunime all kirjutaja pärisnimi on Gregor Dorfmeister (sünd 7. märtsil 1929) ja ta on saksa ajakirjanik ja kirjanik. Manfred Gregorina avaldas ta kolm romaani, esimene neist oli "Sild" (1958). "Sild" sai aluseks mitmele filmile ja teatritükile.

* Anatoli Brussilovski (sünd 4. juunil 1932 Odessas) on ukraina-vene kunstnik, illustreeris raamatuid ja ajakirja Znanije-Sila, otsis ja leidis kunstis uusi väljendusviise. Elab Kölnis ja omab nii Vene kui Saksa kodakondsust. 

Manfred Gregor "Die Brücke" (1958).

24/06/2016

„Imeveski“


„Imeveski“
Nõukogude Liidu rahvaste muinasjutte I.
Kirjastus Ilukirjandus ja Kunst. Tallinn 1946.
Illustreerinud Valli Lember.
Ümber jutustanud Karl Aben, Ene Ambur, Lea Nurkse.

Minu lapsepõlve kõige imelisemad raamatud olid kahtlemata suured paksud muinasjutukogumikud, tõelised varalaekad rahvaste muinasjuttude sarjadest: „Imeveski“ (1946), „Võlupeegel“ (1948), „Tuulesõlmed“ (1948) ja „Sõbralikud vennad“ (1950).

Need on mul alles; kolm esimest pehmekaanelist, mis olid suurest lugemisest veelgi pehmemaks kulunud, lasksin aastaid tagasi ära köita, „Sõbralikud vennad“ aga oli kohe ilmudes kõvade kaantega ja pidas lugemisele hästi vastu, kaotades aegade jooksul ainult oma ümbrispaberi.

Sellesse blogipostitusse panen meelega palju pilte. Minuga ühevanuse „Imeveski“ meeleolukad ja kaasahaaravad illustratsioonid olid Valli Lemberilt, keda me pikki aastaid Valli Lember-Bogatkinana tundsime ja kelle eludaatumid on 30. oktoober 1921 – 14. juuni 2016.  Olgu need pildid siin ühe mu lapsepõlve lemmikkunstniku mälestuseks.

Need olid väga meeldejäävad ja loodan, et keegi ei pahanda, et tollal, kui alles õppisin värvipliiatsitega ümber käima, olen neid mustvalgeid illustratsioone oma suva kohaselt täiendanud. Aga ikka on  nii, et kaunimaid kaunitare ja koledamaid koletisi on isegi raske ette kujutada...

„Imeveski“ ja teised nimetatud olid mu meelest kui laste unistuste raamatud. Olin väga õnnelik, et mul need olemas olid ja vaatasin neid ikka ja jälle. Muidugi olid mõned pildid ja lood lemmikumad kui teised, aga kogumuljena ei osanud ma lapsena vist paremaid raamatuid soovidagi. Nüüd, mil pakse ja värvikirevaid muinasjuturaamatuid palju on, on võib-olla noorematel inimestel isegi raske ette kujutada, et kunagi oli teisiti ja selline raamat võrdus tohutu aardega.

Kogumikus oli muinasjutte armeenlastelt, baškiiridelt, eestlastelt, kalmõkkidelt, kasahhidelt, lätlastelt, tšetšeenidelt-ingušidelt, ukrainlastelt ehk nn väikevenelastelt, valgevenelastelt ja venelastelt ehk nn suurvenelastelt - kõigi nende elukohad olid raamatus järelmärkuses samamoodi tähestiku järjekorras ka ära seletatud. Huvitav on seegi, et sõnaseletustes oli tollastele lastele öeldud, mis või kes on näiteks bassein, killavoor, kukkur, lohe, palee, rüütel, ätt jt.

Kokku oli „Imeveskis“ 19 muinasjuttu, millest minu vaieldamatud lemmikud olid meie „Südi sõsar“ ja slaavipärased kunstmuinasjutud „Helesinine vaip“, „Helepunane lilleke“, „Konn-kuningatütar“ ja „Kaksteist kuud“.