Linda Järve: Meenutused lapsepõlves ja nooruses loetud raamatutest palju aastaid hiljem

26/12/2015

"Siberisse"


Seekord tuletan meelde väga ajaloolisi värsse, mida koolis pähe pidime õppima. Nimelt möödub täna 190 aastat dekabristide ülestõusust Peterburis Senati väljakul (26. /14./ detsembril 1825).

SIBERISSE
/Dekabristidele/
Aleksander Puškin

All kaevandeis, kus lasub öö,
Teis uhkelt loitku vastupanu,
Ei kao te murerikas töö,
Te igatsuste üllas janu.

Ning lootus, häda sõsar truu,
Toob sunnitöölegi veel sõõmu
Uut agarust ja elurõõmu -
Aeg saabub ammuoodatu.

Arm, sõprus, kiindumus, - kõik see
Ka läbi müüri leiab raja,
Nii kui mu liuglev laulukaja
Te juurde türmi leiab tee.

Kord vanglaist valguvad te väed
Täis vabaduse rõõmsat kihku
Ja väravas teil mõõga pihku
Taas vajutavad sõbrakäed.

Mul ei ole käepärast Puškini luuletusi eesti keeles ja ma ei mäleta, kes oli selle tõlke autor.

Puškin kirjutas selle luuletuse kas 1826. aasta detsembri lõpus või 1827. aasta jaanuari alguses ja saatis Siberisse dekabristidele Aleksandra Muravjovaga, kes sõitis Moskvast oma sunnitööle mõistetud mehe dekabrist Nikita Muravjovi juurde. Luuletus muutus väga populaarseks ja levis rahvasuus, kuid Puškini eluajal seda ei avaldatud ja ka selle autograaf ei ole säilinud. Luuletus ilmus alles 1856. a.

Во глубине сибирских руд…
(В Сибирь)
Александр Пушкин

Во глубине сибирских руд
Храните гордое терпенье,
Не пропадет ваш скорбный труд
И дум высокое стремленье.

Несчастью верная сестра,
Надежда в мрачном подземелье
Разбудит бодрость и веселье,
Придет желанная пора:

Любовь и дружество до вас
Дойдут сквозь мрачные затворы,
Как в ваши каторжные норы
Доходит мой свободный глас.

Оковы тяжкие падут,
Темницы рухнут — и свобода
Вас примет радостно у входа,
И братья меч вам отдадут.

Pilt: Kunstnik Karl Kolmani joonistus Senati väljakul toimunud dekabristide ülestõusust. Väidetavalt on joonistus tehtud krahv Benckendorfi kabineti aknast avanenud vaate põhjal 25. /14,/ detsembril 1825. - Wikipedia.

Selle blogi 200. postitus.

19/12/2015

"Armas luiskaja"


Jerome Kilty
"Armas luiskaja"

Bernard Shaw' ja mrs. Patrick Campbelli kirjavahetuse põhjal koostatud näidend kirjades.
"Loomingu" Raamatukogu 29 (297).
Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus. Tallinn 1963.
Inglise keelest tõlkinud Valda Raud.

Linda Rummo
Esimesena tuleb meelde Linda Rummo (5. aug 1921 – 16. dets 2015) ja eelkõige tema mälestuseks kirjutan praegu oma meenutusi sellest õhukesest, kuid sisult säravast ja kaalukast raamatukesest.

Teisena meenub Ants Eskola (17. veebr 1908 – 14. dets 1989). Selles näidendis olid nad laval unustamatu paar. Olen seda kaunist etendust teatris mitu korda vaatamas käinud, ka raadios kuulanud. Ikka tänulikuna...

Wikipediast: "Algul mängisid L. Rummo ja A. Eskola J. Kilty „Armast luiskajat“ hoopiski televisioonis. Kui nad aga palusid Voldemar Pansol 1966. aastal see lugu lavale seada, siis olnud Panso kõigepealt vastu. Kartvat, et kukub läbi, ei ole huvitav. Lõpuks, kui lavastus Kadrioru lossis välja tuli, saatis seda aga suur edu ja kiitvad arvustused. /- - -/  Linda Rummo on tagantjärele öelnud, et Stella Campbelli peab ta enda lemmikrolliks."

Ants Eskola
Kilty juhtnöörid etenduse esitamiseks olid väga lihtsad ja neist oli lähtutud ka Voldemar Panso lavastuses. Tumedas riietuses meesnäitleja; meeldivate kleitidega näitlejatar, kelle ilu ta riietus pidi esile tõstma, kusjuures "viimane kleit pidi olema kõige lihtsam ja aitama näitlejataril tunduda vanemana, kui ta oli näidendi algul"; väga lihtne lavakujundus. Meelde on jäänud küünlajalad, aga võib-olla et küünlaid polnudki, oli ainult lavatulede valgus, mis sedamööda kustus, kuidas peategelased hääbusid.

Oli kahe andeka, omapärase ja nii oma loomingus kui ka elus kirgliku inimese ilus suhe.

"Armastuskirjad (leitud mrs Patrick Campbelli voodi alt vanast kübarakarbist), asjalikud kirjad, õnnelikud, kurvad, lootusrikkad, meeleheitlikud kirjad, terve eluaja kirjad - ja see kirjavahetus, nende omad sõnad, moodustabki meie näidendi."

Tsitaate sellest tihedast tekstist on raske valida - kirjad voogavad nagu kahe ühtekuuluva südame tukslemine -, seepärast panen siia ainult mõne ja soovitan rohkemat kuulata allolevatelt linkidelt Eesti Raadio arhiivist, kus Linda Rummo ja Ants Eskola suurepärast esitust talletatakse.

Shaw: "Huvitav, kuidas teie hambaarst toime tuleb? Ta p e a b teid armastama - ja ometi on tal vaja teile mõnikord haiget teha, meelega ja teaduslikult haiget teha.M i n a tema asemel lööksin endale noa rindu ja sureksin teie jalgade ees. Praegu aga tõmban teil siiski pooled hambad välja, ja ilma tuimestuseta. Jätkan oma professionaalses kirjanduslikus stiilis. Kuulake kirjanikku. /- - -/
Aga kust ma pean teile kohase partneri leidma? Teile meeldib, kui teid ümbritsevad laval armetud ussikesed. Nendega ei ole mingit tüli, ja näidendites, milles peaasi on l a v a s t u s, on nad kõigiti omal kohal. Kuid minu näidendites tuleb mängida, mängida nagu kord ja kohus."
-
Campbell: "Oo, mu lemmik! Nüüd ei ole enam midagi parata - teid tuleb võtta ja armastada sellisena, nagu te olete, aga kui te olite väike poiss, oleks keegi küll pidanud teile kas või kordki ütlema: Kuss!"
-
"31. detsember 1913...
Campbell: "Soovin teile uueks aastaks, et te võiksite mängida kuuga ja suudelda tähti ... ning hoida maakera oma süles..."
Shaw: /- - -/ eelmisel vana aasta õhtul ja kõigil vana aasta õhtutel enne seda oli meil igavik ja ilu, oli lõputu, ääretu armsus ja rahu. Ma mõtlen sellele traagilise meeleheitega, sest te olete minus äratanud tundlikkuse traagilise suhtes, olete läbi murdnud minu uhkest üleolevast lõbususest, mis pistis kogu maailma tragöödiad nagu suled mu kübarasse, et ma võiksin neid naerdes kanda. Ja kui teie osa selles peaks olema illusioon, siis ma olen üksinda nagu jumal. Teie aga peate olema minu inglite ülem, endale aeg-ajalt jumaluse rüü selga tõmbama ja istuma taevas minu kõrval. Sest kui targaks me endid ka peame, on see õieti ainus asi, milleks me kahekesi tegelikult kõlbame. Ärge seda unustage, sest selles olen ma teile ustav lõpuni... ustavam kui armastuses..."
-
Campbell: "Hakkan juba harjuma vaesuse ja ebamugavuste ning sellega, mis on raskem kõigest, - et keegi ei ulata mulle kätt, kui ma lähen üle tee, kandes Kuukiirekest läbi kohutava liiklusrüsina... Stella."

"Armas luiskaja" Eesti Raadio arhiivis:
Jerome Kilty - näidend "Armas luiskaja" I pilt. 1966. Mängivad Linda Rummo (Stella Campbell) ja Ants Eskola (Bernard Shaw).
http://arhiiv.err.ee/vaata/jerome-kilty-naidend-quot-armas-luiskaja-quot-jerome-kilty-naidend-quot-armas-luiskaja-quot-i-pilt
Jerome Kilty - näidend "Armas luiskaja" II pilt.
http://arhiiv.err.ee/vaata/jerome-kilty-naidend-armas-luiskaja-ii-pilt
Jerome Kilty - näidend "Armas luiskaja" III pilt.
http://arhiiv.err.ee/vaata/jerome-kilty-naidend-armas-luiskaja-iii-pilt
Jerome Kilty - näidend "Armas luiskaja" IV pilt.
http://arhiiv.err.ee/vaata/jerome-kilty-naidend-armas-luiskaja-iv-pilt

* George Bernard Shaw (26. juuli 1856 – 2. nov 1950) oli iiri päritolu inglise näitekirjanik, kriitik, lektor, Nobeli kirjandusauhinna laureaat.

* Mrs. Patrick Campbell (sünd Beatrice Stella Tanner; 9. veebr 1865 – 9. apr 1940) oli inglise näitleja. 1890ndate aastate alguses tutvus ta George Bernard Shaw'ga, kes oli tollal The Saturday Review teravapilguline teatrikriitik ja kutsus teda üles mängima paremaid rolle. Hiljem kirjutas Shaw mitme oma näidendi tegelasi mõeldes sellele, kuidas Mrs. Patrick Campbell neid mängiks. Eelkõige kehtib see "Pygmalioni" kohta, aga mitte ainult...



* Jerome Timothy Kilty (24. juuni 1922 – 6. sept 2012) oli ameerika näitleja ja dramaturg. "Armas luiskaja" (Dear Liar: A Comedy of Letters. 1960) oli tema menukaim näidend.

Linda Rummo ja Ants Eskola fotod on "Armsa luiskaja" heliplaadiümbristelt, Bernard Shaw' ja mrs Patrick Campbelli fotod on internetist.

15/12/2015

"Väikesel saarel"


Gertsel Novogrudski
"Väikesel saarel"

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1954.
Vene keelest tõlkinud Aleksander Ristkok.
Illustreerinud Vive Tolli.

Lapsepõlves oli see raamat mulle igav, aga nüüd, tagasivaataja pilguga, on oma ajastus üpris omapärane nähtus.

Ma ei teagi täpselt, kas väikese Vihnu saarena kirjeldas autor Kihnut või Ruhnut või mõlemat kokku. Tegelikult võivad seda päris täpselt teada ainult saarlased ja nende järeltulijad ning raamatuga seotud inimesed. Nii Kihnu kui Ruhnu olid ju suurema enamuse eestlaste jaoks keelualad piiritsoonis. Mina sain Kihnu esmakordselt palju-palju aastaid hiljem, Ruhnu aga, häbi öelda, pole veel jõudnudki.

Novogrudskile, kes oli olnud rindekorrespondent ja Moskvas tunnustatud ajakirjanik, ei olnud meie saared suletud. Kuna ta oli olnud teenistuses NSV Liidu punalaevastiklaste ajalehes Krasnõi Flot, võib arvata, et ta oli meie saartel, ka kõige väiksematel, viibinud palju.

Moskvalasest autor kirjutas muidugi vene keeles, raamat ilmus algul sealses lastekirjanduse kirjastuses (1952), seejärel tõlgituna ka eesti keeles. Jutustus oli mõeldud "kooliealiste nooremale astmele", aga tõlge pole kuigi sujuv. Ju oli jutustus ka vene keeles niisugune üsna ametlik ja värvitu. Kes soovib, võib seda internetist originaalis lugeda, mina ei viitsinud.

Tegelaste nimed on meie saarerahva nimed, kuidas iseloomudega ja piltidel kujutatute sarnasusega lood olid, teavad jällegi ainult vähesed. Tüdrukud Vive Tolli illustratsioonidel kannavad igatahes triibulisi kihnu körte ja pearätikuid.


Praegu tutvustatakse seda noorsoojutustust raamatuantikvariaatide kodulehtedel niimoodi: "Läänemeres asuvale endisele mahajäänud ja unustatud väikesele Vihnu saarele on nõukogude võim ja kolhoosikord toonud uue elu, uued töömeetodid ja arusaamad. Siin tuntakse huvi kõige vastu, mis toimub mujal maailmas ja ennekõike oma kodumaa kõigis servades. Esiisadeaegsete võrkude asemel valmistavad vihnulased nüüd hiigelnoote, millega merest võetakse ühe loomusega rohkem räimi kui varem kuude jooksul mitme võrguga..."


Raamatus on tõepoolest juttu nii tollal uutmoodi kalapüügist hiigelnootadega kui ka kalapüügi muudest tehnilistest nüanssidest.

"Vihnu kalureile on paat sama, mis mujal talumehele vanker. Mootorpaat aga on nagu auto. Mujal abistab riik kolhoosnikuid veoautode muretsemisel, vihnulasi aitas ta aga heade mootorpaatide soetamisel. Kolhoosi organiseerimisest alates kasvas kalurite mootorlaevastik kiiresti. Selle "lipulaevaks" sai suur, mahukas transportpaat "Nõukogude Partisan". Raske öelda, kas oli see tõesti nii, kuid Vihnu noorsoo arvates polnud kogu lahes laeva, mis oleks "Nõukogude Partisaniga" kiiruselt ja kandejõult võrdne. Vagunitäie võib võtta ühekorraga lastiks. Ega see ole nali!"

Hommikuti jooksid lapsed Vihnu kooli igast kandist. Enamasti käisid nad päeva jooksul juttu puhumas ka vana meremehe Seileriga, kes neile igasugustest asjadest pajatas: kaugete maade hahasulgede korjajatest, jaapani kaluritest, suurtest pärlitest ja paljust muust, mis laste fantaasiat elavdas. Seda, kuidas liiguvad koduvetes kilu ja räim, teadsid lapsed hästi. Valguspüük aga oli nende jaoks lausa niisugune asi, millega poisid omapäi püüdsid hakkama saada.


"Kas mitte meie kolhoos ei hakanud esimesena kilu uuel viisil püüdma? Hakkas. Kas tänane kilu on esimene valgusega püütud kilu lahes? Muidugi on. Tähendab, meil oleks tulnud võtta esimesest loomusest esimene lambi juurde ujunud kala, panna ta piirituse sisse ja anda ära Sergei Nikanorovitšile. See on ju ometi ajalooline kilu. Saad sa aru - ajalooline!... Niisuguse eksponaadi eest oleks Sergei Nikanorovitš meid ei tea kuidas tänanud!"

Siis aga ujusid kokku ogalikud ja lugu muutus põnevaks, sest kas ka ogalikest kasu võib olla, seda tuli alles tõestada. Appi võeti isegi professorid ja nõu käidi küsimas kalakombinaadist ilusas Tallinnas.

Üle terve NLiidu said lapsed Novogrudski raamatust lugeda nii meie rannarahva elust kui ka "imeilusa linna Tallinna" vanaaegsest apteegist:


"Autojuht tundis Tallinna väga hästi ning teadis, mida poistele näidata. Ta sõidutas neid läbi vanaaegsete kitsaste ja kõverate tänavate.
"Näete, see maja on kolmesaja aastane," rääkis ta, osutades teravaviilulisele kivikatusega ja ebasümmeetriliselt paigutatud akendega ehitusele. "See on neljasaja aastane. Aga näete see seal, kus asub apteek, on üle viiesaja aasta vana. Ja teate, apteek on siin juba esimesest päevast peale. Isegi viiesaja-aastased kastoorõli pudelid on seal veel alles. Nendes hoitakse veel praegugi kastoorõli. Kas sõidame sinna, ehk tahate maitsta?""

* Gertsel (Gertsl) Novogrudski (21. aug /3. sept/ 1904 - 5. nov 1973) oli vene nõukogude ajakirjanik ja kirjanik. Pärit Grodnost, õppis majandust Bakuu ülikoolis, kirjanikuks sai 1926. a. Oli ajalehe Pravda korrespondent, sõjapäevil kirjutas punalaevastikust. On kirjutanud Nõukogude Liidu kangelastest ja Korea sõjast. Üsna populaarseks sai lastekirjanikuna, kelle jutustuste järgi ka filme tehti.

Герцель Новогрудский "На маленьком острове" (1952).

Kõrvaloleva venekeelse väljaande (1956) kaanepilt on aga eesti kunstnikult Vladimir Bogatkinilt. >>>

06/12/2015

"Nigulapäev"


Jiří Wolker
"Haljas aas".
Sarjast "XX sajandi luule".
Eesti Raamat. Tallinn 1974.
Tšehhi keelest tõlkinud Mats Traat.
Kujundanud Mai Einer.

Detsembrikuu luuletuseks valisin ühe verinoore mehe nigulapäevaks kirjutatud luuletuse, ainult et kirjutamise aeg pole mitte tänane nigulapäev, vaid paljude aastate, peagi lausa sajandi tagune. Noor luuletaja suri mõni aeg hiljem 23aastasena tiisikusse. Luuletused jäid - õnneks oli ta jõudnud neid päris palju kirjutada, igatahes piisavalt kuulsuseks oma kodumaal ja maailmas.

NIGULAPÄEV
Jiří Wolker

Täna on püha, nigulapäev,
asun kiirrongis koduteele.
Lõikan pilguga endale tüki maad
kui pühaderooga, kus on ohtrasti suhkrut, kaneeli;
meelest läheb ajaleht ja tramm kupees,
kus inimesed sõidavad vastu oma südamele
või sellest eemale.
Kallis õhtu
moondab me rongi kingitustesukaks.
Püha Nicolaus, hüva mees,
tule siiagi vaatama lapsi.
Nad tahavad teedega vöötada maad,
mõttega taevast.
Lohuta neid, õhuta nende usku,
pane punaseid õunu ja kuldseid pähkleid
meie Praha-Bohumíni rongi
ja kogu maailma rongidesse.
/Kogust "Külaline on teel", 1921/

* Jiří Wolker (29. märts 1900 - 3. jaan 1924) oli tšehhi luuletaja. Eestikeelsele väikesele luulekogule järelsõna kirjutanud Lembit Remmelgas (1921-1992) ütles tema kohta, et ta "kujutab endast tšehhi luule kõrgeimat laineharja, olles oma surma järel hälliks uutele kõrgetele lainetele."
Pilt: Tšehhoslovakkia postmark 1954. a.

* Nigulapäev - 6. detsember.

Jiří Wolker "Na svatého Mikuláše" - ("Host do domu", 1921.)

02/12/2015

Huvimõõdik 2.


Millistest raamatutest tehtud blogipostituste vastu on "Tütarlaps linnast" lugejad blogi ajaloo vältel kõige rohkem huvi tundnud?

1. koha kohta pean ütlema samad sõnad, mis jaanuaris esimest huvimõõdikut kirja pannes: väga suure ülekaaluga ja tõenäoliselt väga pikaks ajaks vääramatult on esikohal Ivan Krõlovi "Valitud valmid".

2. Mark Twaini "Tom Sawyeri seiklused. Huckleberry Finni seiklused" on kolmandalt kohalt teiseks tõusnud.

3. Teisel kohal olnud "Üle õue õunapuu", valimik eesti rahvajutte, laule, mõistatusi ja vanasõnu. on kolmandaks jäänud.

4. kohal on endiselt Juhan Smuuli "Meremees Murka".

5. Ralf Parve luuletus "Ohakas" (on koha võrra tõusnud).

6. Uustulnukana selles TOPis paljude lemmik, Ellinor Rängeli "Kullimaja Marta".

7. Endiselt 5. kohalt on siia langenud Krõlovi valm "Koer ja Hobune".

8. Uustulnukana selles loendis "Eesti rahvanaljandid. Mõis ja kirik".

9. Eelmisel korral 7. olnud Ralf Parve luuletus "Must kass".

10. Uustulnukana selles loendis Irmgard Keuni "Tüdruk, keda peeti halvaks".

Esimese huvimõõdikuga võrreldes on loetelust välja langenud Valentin Katajevi "Polgu poeg", Thor Heyerdahli ""Kon-Tiki" ekspeditsioon" ja "Jutupaunik 1969".

Aga lisaks nendele on siin blogis juttu veel ligi 200 raamatust. Head lugemist!